Tere õhtust, head ühendust, suvevahe on taas tegemas saadet spiiker? Jaa, võib ju soovida head teatripäeva. Ometigi seda teate päevast spiikrit tuleb ju alustada, aga teatri jaoks köha teemaga lahkunud Vaino Vahing. Ja tema kohta võib küll öelda, et et vähemasti kihanduslikult oli ta taas jõudnud publiku tähelepanuniitja leidnud ka väga palju noori lugejaid endale. Et on ju räägitud üsna palju sellest, et seda 60.-te põlvkonda hakatud aia unustama ja noorele kirjandushuvilisele ei lähe sa justkui nagu kohta ja ta ei tea sellest midagi. Vahing on selles mõttes ka, olgu siis oma lohe, hundi, oma päevaraamatut, aga, või tõesti ka oma hiljutist teatrilavadel tagasitulekutega. Üsnagi paljud kirjandushuvilised on lahingu enda jaoks avastanud ja kahtlemata nüüd see avastamine veel jätkub. Võib arvata, et selliste kurbade sündmuste üks külg on siiski ka see, et loomingut hakatakse uuesti välja andma ja kas või näiteks Madis Kõivu kahasse kehtatudensbiili uuesti väljaandmist loodame küll. On seal vist kõige rohkem kohta läinud vahingu teost. Aga kui lubate ühe isikliku mälestuse, siis minu jaoks esimene kokkupuude Vaino vahinguga oli hoopiski ootamatut kanalit pidi. Lapsepõlves oli meil kodus üks selline Tallinna moemaja ja trükis, mis oli türgi keeles. Ja seal oli üheks modelliks ka selline sugestiivse 100 pilguga ja isikupärase näoga mees ja siis vanemad ütlesid, et see on kirjanik Vaino Vahing. Nii et selles mõttes oli Vahing ka mõneti omast ajast ees, et tema tegevusalad olid tõesti väga laialdased Psähhiaatriast, lävi, kirjanduse ja teatri ja nagu seda on mainitud elu kunsti kuni modellitööni välja. Ja eks ta teinud kõik ühtviisi mõjusate isikupäraselt. Kivisildniku ka on paljudes asjades raske nõus olla, aga kui ta oma blogis kirjutas, et tuntaks rõõmu, et selline inimene ja auto Helas ja loetakse raamatuid, siis sellega saab ikka ainult nõus olla. Ja tasub veel lisada, et nii tänases Ekspressi areeni-is kui ka Eesti Päevalehes on pikalt vahingust juttu. Ja Päevalehes on ka veel väga huvitav vahingu geograafia Tartus Eha toodud ja head avastamist teile ja tõepoolest ka head tema loomingu taasavastamist. Meie vahepalu tänases saates esitab Kärt Johanson oma viimaselt albumit unistat. Kuuleme ka mitmeid luuletajate tekstidele tehtud laule, aga Vaino Vahing mälestuseks tema enda pala aeg. Midagi tuleb kindlasti veel ka Vaino vahingu loome pühandist. Ja kõigele lisaks oli ta ju ka mitmed nii Eesti kui muu ilma vanemate autorite vahendaja. Kas ma temata oleksin avastanud Jaan Oksa näiteks Jungi? Aga nii nagu eelmine kord lubatud well, tagasivaate äsja jagatud paljudele kirjandusauhindadele ja nii kujunes eelmine kohta. Kuna see veebruari saade sai tehtud linti, siis rääkisin küll sellest, et Tuglase preemia laureaadid on alles selgumas, aga siis, kui saade eetrisse läks, tegelikult juba selgunud. Sedapuhku siis Mihkel Mutt novelliga siseemigrantide ja Andrei Hvostov novelliga sinised mäed. Mida nende põhjal nüüd üldistada võiks? Ühelt poolt kindlasti jällegi seda, et ehk on tähelepanu fookus kunud jälle tollelt Nuuefisanduselt teha keskealisemaid autorite poole. Sest mutt on ju teada-tuntud kogenud kihutaja ja tegelikult ka Hvostov, kuigi ta on hiline debütant kuulub ehk pigem sinna vutiajastusse kui kui, ütleme tänasesse noor, noorema põlvkonna kirjandus. Aga selles mõttes oli kummaline lugeda, sai esindaja Teet Kallase kommentaar, et Fostoff justkui oleks ilukirjanduses debüteerinud, debüteeris ta ju tegelikult juba neli aastat tagasi Lombaka Hilleusega Nathan ilmunud näidend Henrik nüüd hiljuti veel ka Loomingu raamatukogus. Jutt projektijuht posse. Et tegu on õigupoolest praeguseks juba üsnagi viljaka auto ega üsnagi tihedalt kihutava autoriga ja mida võib veel loomulikult üldistada, on ühelt poolt see, et et preemia kaldub ikka jätkuvalt sinna realistlikku ühenduse kanti ja mõlema auto puhul vist ikkagi mängib ka kaasa nende publitsistlik tegevus. Noh, selle üle võib ju tegelikult vaielda, et kui palju ta seda nüüd otsustajate puhul mõjutas, aga aga mõlemad väga aktiivselt publitsiste on ja ja kahtlemata on oma nime ka kirjanduse lugejate mälusse rohkem surunud kui mõni autor, kes ainult ilukirjandust kirjutabki teeb, sedagi harva. Elame meedia ajastul. Aga kultuurkapitali kirjandusauhindade puhul on küll siin ja seal juba tõdetud seda, et harva jagunevad auhinnad niivõrd palju rahulolutekitavalt või nii ühtlaselt, et praktiliselt kõik on tulemustega rahul. Saiu Ene Mihkelson suhe proosaauhinna oma katku hauaga. Aastaid preemiaid taga ajanud Kivisildnik sai luulepreemia oma sumoga. Kivirähk, kes on ikka rõhutanud oma näite kihenduse võib-olla vähest tähelepandust võrreldes proosaga sai näitekirjanduse preemia, Voldemar ega. Ja teisi võimeid siin otseselt üle koordamate rääkimata, sest need on juba ju üsnagi laialdaselt teada, tunnevad erilist rõõmu selle üle mähis Reinsalu. Rändaja õnnele anti vabaauhind. Sest tõepoolest, kas pidada neid tema händaja õnne lugusid nüüd novellideks või hoopiski proosa poeemideks? Võib nii üht kui teist. Ja. Kivirähu puhul tuleb ju mainida Vilde preemia saamist oma ussisõnade raamatuga? Jaa, Tartus Anti emakeelepäevade ajal välja taas kord Gustav Suitsu FEMA mees läks siis sedapuhku peidu peie hele ja ka selle üle on hea meel, et võiduvee saatmata kirjad sai selle preemia, sest et see on nagu tunda andnud vahepeal seda, et peidu p. Kirjanduselust natukene kaugenenud või ei tihka enam ennast nagu lastan kirjandusega seostada, aga aga see suitsupreemia, mis antakse ju just nimelt Tartuga seotud Sügavale tundlikule luulekogule näitab talle, et teda kui luuletajat vajatakse endiselt. Mis siis öelda? Eks nende preemiate puhul kuigivõrd alati seda küsimust on, et et mis suundumusi nad näitavad või kui palju nad on mõjutatud ühest või teisest žürii koosseisust. Aga selle aasta puhul võib tõesti öelda, et et need toimivad on igal juhul üsnagi häbesedatiivsed näitavad praeguse kirjanduse tippe. Isiklike maitse-eelistuste koha pealt on muidugi alati vaielda, aga kindlasti on kõigil neil juhtudel tegemist kirjandusele oluliste autoritega ja ka üha ja üha rohkem nii-öelda laiemale lugejaskonnale koosnevate autoritega. Siit juba uudisteosteni edasiminekuks. Kärt Johansoni pala mis on Tõnis Mägi ehtatud ja Aleksander Suumanni tekstile vesi mida võib ka natukene pidada kogu selliseks erinevate kirjanduslaadide vaheldumise, allegooria looks. See oli ja vesi oli vesi. See oli ammu. Vesi oli teisi. Siis tulid aja vesi poolnudena vesi. Kiievi poolnudkiini polnud. Siis tulid aja vesi Kolnudena vesi. Kiri polnud keeli. Ja see oli nii Imelik Taagis seal. Nüüd kui all. Vesi on vesi. See oli ammu. Vesi oli vesi. Kiri oli keedi liiv. See oli Vesi oli teisi. Ja tasub veel selle auhinna jutu lõpetuseks meelde tuletada, et ilmunud märtsikuu Loomingus sisalduvad ka tavapärased Johanna ja ülevaated. Jan Kaus kirjutab luulest aastal 2007 Sirje Oleski roosast ja ene Paave draamast. Ja loodetavasti jõuavad trükiga hiljutised Eesti Kirjanduse Seltsi aastaülevaated. Sest et igal aastal on ju püüelnud selle poole, et mitte dubleerida neid loomingu ülevaateid, vaid leida eraldi tegijad nende jaoks ja paljudel juhtudel. Kui nüüd tohib niuke teha, on, et Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaate toonud huvitavamad Entigeerivamad kuigi jällegi teistel juhtudel on pendel kaldunud sinna loomingu poole. Aga eks see ju mõte olegi, et neid vaateid Kadefrasta kehandusel oleks võimalikult palju ja kes tahab mingisugust orientiiri raamatute valimiseks endale lugeda, siis kasutagu kõiki neid võimalusi. Aga ka uudiskirjandust ilmub rõõmustavalt suurel hulgal. Iseasi, kas hulk kõika lugeda kannatab, kehanduseks. Arvata on. Kui enne sai öeldud, et Kivisildniku mitmes osas raske nõus olla, siis tuleb teda ikka pidada mitte ainult väga heaks luuletajaks vaid ka väga heaks kirjastajaks vähemasti oma ambitsioonilt ja jõuliselt jõulisuselt, oma teost. Või sisenda kihastatavatele teoste esitamise puhul. Ka hiljuti ilmus tema jotii või i või jumalike ilmutustes asjas tervelt kolm uut raamatut. Takkapihta veel kaupa meie heliEesti elulood väljaspool seda sarja. See soni või nende sahia kolm raamatut tegelikult kuuluvad veel Kivisildniku Maiatlusel omaette teoloogias nimega pehme maandumise triloogia. Ja sinna kuuluvad siis järjepanu Jürgen Rooste raamat, tavaline eesti idioot, Shaneldioosisamat kontrolli alt väljas ja Andreas veehaavad Kätlingi kuulipilduja. Chanel õhukese debüütromaani kontrolli alt väljas jätan ma siin rahuga Ahutlust kõrvale, sest tegu on äärmiselt halva raamatuga. Veel kehvem minu meelest kui tema mungi rühmituse kaaslase Toomas Werneri Margot oli. Sellist. Neljanda järgukümmend jah, et jaa jaa, kümnende kui Brate Istonellist oleks ehk veel kuidagi mõttetunud lugeda. Kuus aastat tagasi, kui popkirjanduse laine oli nüüd mõjuta täiesti rongist mahajäänuna. Aga ma räägin sellest raamatust juba tõesti liiga palju. Jürgen Rooste uhjus luulekogu tavaline eesti idioot. Ma pean tunnistama, ei kuulu ka minu arvates tema parimate hulka. Rooste viitab siin oma suhetele kirjandus toimetajatega muuhulgas ja, ja sellele, kuidas mutt oli öelnud, et tunneb roostavast muhete troostaja vähene. Jah, paraku selles osas tuleb mutiga omajagu nõus olla, et seda enesekohtust on siin ikka jätkuvalt päris palju. Taani linna öistel tänavatel muuseas ringi hoitmist ja kehendus tuuridel alkoholi manustades ringi roitmist ja kõik see nagu ei, ei anna enam edasi seda ängi, mida sooste nähtavasti üritab sellega edasi anda sellest tänases kapitalistlikus ühiskonnas luuletajana olemise valu. See kõik on nagu kuidagi juba olnud ja mitu korda üle koormatud ja ja ei ole seal seda kujundlikku mõjuvust, mida oleks sellel kogul, ehk siis, kui kogu eelnevat loengut või loomingut poleks olnud. Mis siin veel on nimi, tsükkel või, või põemm, kuidas võtta, tavaline Eesti idioot on selline hästi stampides kinni jõmmide pila. Ja noh, me teame, et jõmmid on vastikud ja ülbed, ahned, aga, aga see nagu luules väga ei üllata. Mind huvitaks palju rohkem lugeda kedagi, kes suudab luua. Kas need positiivse jõmmist, aga tuua välja mingisugused tema inimlikud küljed, sest et seda, et nad on jobud, me teame ju kõik mida siin rooste puhul võiks esile tuua, on, on tsükkel nimega. Roim on aine piir kus. Kus on justkui millegi uue aimuste, nähtavasti selle puhul mängib kaasa natukene see, et muistsin, viitab tema Soome ja Helsingi kogemusele ja sellele teatavale pagulasele, mis tal seal kultuuriatašee on. Ja ihasin, tõuseb esile mingisugune igavusest rääkima, rääkima õppinud koera kuju, mees on täitsa vaimukas või see, kuidas ta luuletusest luuletesse koostab. Ja samuti on täitsa vahva hullu lehmaga tsükkel tsüklongi hull lehm ja ja kuigi siin on kõike sedasama roostetemaatikat, mida enne mainitud sai, mida ta on kirjutanud risti ja põiki läbi, siis natukene alter ego, nikuna mõjuv hull lehm annab sellele ka mingisuguse uue burlesksed. Mõnes mõttes natukene Afanasjev pliku varjundi. Mis? Roostest sedasi saab, ma ei tea, tundub, et tal on siiski üsna. Suur luuletaja ja identiteedikriis praegu ja ma küll tahaksin, et ta kuidagi sellest välja tuleks, sest et olen seda varem öelnud, et ostja on võib-olla et oma põlvkonna kõige andekam Tallinna luuletaja. Mis sellest välja tuleks? Ma ei tea, aga see tavaline eesti idioot kahjuks on märksa lahjem, kumadalt lootsin sellepärast, et kas või siin-seal meili listides on tal aeg-ajalt ilmunud, et väga paljud ootavaid uusi luuletusi. Miks nad siia kogusse jõudnud? Tasub loota, et nad joovad mõnesse muusse kogusse. Aga võib-olla on see Kivisildniku täiesti niimoodi plaanitud, et hakata seda nii-öelda pehme maandumise triloogiat pihta sellise identiteedikriisis poeemiga viia see välja mingisuguse täiesti mõttetu popkirjandusliku vägivallana Chanel juhe kujul ja siis lõpetada see triloogia teosega, mida ma ikkagi julgelt nimetan klassikaks, kuigi nähtavasti on see natukene ka minu kiiks, et Andreas v see, et ma olen nii väga meeldivad ja nii väga korda lähevad. Aga Andres õe Kätlini kuulipilduja on väga oluline raamat, see on ühe väga kompromissitu ja ja mitte vastuolusid katva kultuurist mõtleja raamat. Ja kuigi mitmed selle vähemalt testid on ka ilmunud juba eelmisel sajandil siis mingis väga olulises mõttes on see 21. sajandi raamat. See on 21. sajandi raamat võib-olla kogu eesti kultuuri ümbermõtestamiseks või pigem noh, võib-olla see on isegi suur sõna, mis läheb andas veeenn taotlustega vastuollu, on iseenese mõtestamine eesti kultuuri suhtes sest ehkki siin on ka üsnagi mõjusaid reisikirju ja, ja Kütiorust lausa selliseid pastoraalseid kirjutisi ja ühe või teise kultuurisündmusi sündmuse, kihenduse arvustusi, siis kõige mõnusamad on ikkagi Andreas vee manifest, statiivsed, kirjeldused üksinduse kultuurist ja reaalsus platoost. Jaa jaa, sellest, kuidas ta ennast sellisele ideoloogilisele ülendatud massikultuurile vastandab, kohesaja üksinduse kultuur algab vägagi jõulise laulupeo manamisega. Ja sellega ka võib nõus olla või mitte, aga. Üks konformistlikust kultuurihoiakust väga selgelt lahknev lähenemine ja ma ütleks, et Laansalule on mingisugune selline vahedus või Andreas veel siis selline vahedus oma tekstis, mida Kivisildnik on natukene hakanud kaotama. Kivisildnik on ikka muutunud selliseks nuiameheks aktsepteeritud kultuuri suhtes. Laansalu pigem skalpelli või laserikiirega võrreldav. Ja. Noh, väga raske on kuidagi ümber jutustada inimestele kes Andreas õied lugenud ei ole seda tema kihutamise laadi, sest see on väga täpne, lakooniline ja tegelikult tasin Kätlingi kuulipildujast näha selle kirjutusviisi arengut on näha samuti mingisuguseid varasemaid, 90.-te lõpuotsingute või ka identiteedikriisihetki või lihtsalt kultuurikeskkonnaga rahulolematuse hetki enne seda, kui on leitud mingisugune alternatiiv sellele. Ja on ka näha selle Alternatiivse poeaalse platood kuunemist, täpsustused, mis tema kirjutamisviisis ja ka väga olulisel määral keskendumist üksikutele hetkedele või momentidele või üksikutele fotodele või, või luuletustele või kvaasi luuletustele või luuletuse morfidele, nagu Mikita loomingut võiks nimetada. Ja ka viimatise ajakirja muusa numbris, kus intervjueeritakse avangardteatritegijaid toob Laansalu välja selle, et temas sele kõige suurema vaimustusega kultuuriliseks staasi võivad tekitada mingisuguseid väga hetkelise Helipildi ja atmosfääri kokkusattumused mis tema jaoks kaaluvad üles Mingisugused pikad etendused, aktsepteeritud kultuuri teosed, tervikut, selles mõttes väga hariv lugemine ja ja paneb tähelepanu pöörama Laansalu enda tekstis. Kangesti tahaks Laansalu kogu aeg öelda seda, et tal on nii ütlema, aga siis Andreas v tekstis mingisugustele üksikutele tipphetkedele, millele teine koht Muuesse ise võib moodustada sellise tausta või siis sellised tühjad, lageda taevaaluse välja. Kujund, mida on seal see väga tihti kasutab. Ja siin võib-olla mõni fraas või mõni päeva täpne sõnakasutus, mis siis päikse kihena sellele väljale sööstab. Kui jällegi kasutada TEMA ENDA kujundeid. Stilistiliselt temaatiliselt ja maailmavaateliselt julguselt kindlasti mitte ainult selle aastavaid, vähemalt terve kümnendi üks olulisemaid raamatuid minu arvates. Aga nagu mainitud, lisaks nendele kolmele pehme maandumise triloogiast kuuluvale raamatule ilmus Joti ehastuselt ka veel Kaupo meieli Eesti elulood. Ja kui me teame, Eesti elulood on mitu paksu köidet põhjalikke kajastus inimeste rasketest elukäikudest, siis Kaupo meieni Hamatan mitmes mõttes nende vastand siin on alfabeetilises järjekorras toodud erinevaid inimtüüpe elukutseid ja väga lakooniliselt mängitud Nende nimetuste alla välja. Kalambuusid kõnekäänud näiteks telerežissööri alla on, praegu on meil töös muna, sasi või narkomaani puhul kreekaeed, prooviks küll. Jaa mõneti on see väga Kivisildnik raamat, mida võis tõdeda. Meie oli eelmise polügrafisti käsiraamatu kohta mõneti on siin ilmselt sarnasusi Jaan Pehki vähemate ülilühikeste lakooniliselt luuletustega ja oluliselt aitab siin kaasa ka Aidi mesikujundus ja tema illustratsioonid, mis on sellised väga vaimukad. Valju või siluetti tehnikas vahepalad siin ja ka mingisugune seos Priit Pärnaga tekitasin kunagi bänga humoreski, mis meelejahutas ette kanti ja selliseid kõne käänulisi nalju nagu kauba meieni esineb kooliga seal homo Häskis küllaga. Igatahes meielilt küll ootaks üha ja rohkem ja, ja võib-olla ka proosa tekstilise, sellepärast et tal on väga huvitav keeletaju, mida ta sellistes lühikestes tekstides ainult välgatada laseb ja just naasib lugejat ja annab mõista, et et ta võiks põhimõtteliselt ka midagi rohkemat teha. Küllap võibki tema kultuuriajakirjanduslikud tekstid on ka tihti üsnagi nauditavad, nii et jääme ootama ka KAPO meierilt. Üht kui teist edasist kindlasti üks Kivisildniku J Tiigi heastuse. Paljud vaatavamaid autoreid. Enne kui läheme edasi veelgi ühe hiljuti ilmunud teosega. Taas üks lugu, Kärt Johansoni, sedapuhku nendes valdkondades sulest ja leelo tungla tekstile, see on džungel. Eks nii see jotii kehastada raamatute hulk kui ka eesti kirjandus tervikuna. Vaete džungel, kus sellist müügitaime ka omajagu koha peal. Eks see vist selle kehandusega teiselt poolt huvitavaks teeb. Kui paljajalu? Raamat, millest veel rääkida tahaks, on Peeter Helme debüütromaan puudutus, mis sai ära märgitud ka romaanivõistlusel ja spiiker püsikuulajale. Nähtavasti ei ole saladuseks see, et paljugi, mida Peeter Helme kriitikuna kihutanud, käib mulle üsnagi närvidele. Aga seetõttu ma ootasin seda, Helme, te müüte oma romaani üsnagi suhe innuga, et teiste suhtes oled ütleja küll, aga mida sa siis ise teha suudad? Kui enne sai juttu tehtud põgusalt viie aasta tagusest hetkeks välgatanud šokeeridele tahtnud rühmitusest mung ja sellest, kuidas selle liikmed Toomas Veeževia, Chanel, Dior kirjanduslikult millegi veenvaga küll ei ole hakkama saanud, siis selle kolmas endine liige kes küll üsna pea selle rühmituse tegevusest lahti ütles, see oligi Peeter Helme on kirjutatud täiesti vahva raamatu. Ja täidab selle ka ühe üsnagi olulise lünga, see on selles hiljutises Nooso kruusalaines just selline. Intellektuaalse pliin on ju ridamisi ja hulgemasti ilmunud noorsooromaane, kus tegeldakse sellise tavalise koolinoore probleemidega. Seksi ja narko ja ja depressiooniga ja mõndagi sellest on ka üsnagi veenev ka mitte ainult Nooso kirjanduslikus mõttes. Aga sellist noore inimese kirjutatud heas mõttes intellektuaalitsevad proosat on kuidagi vähevõitu. Noh, kuigivõrd sedalaadi kirjandust vajavad inimesed loevad kas kirjandusklassikat romantismi või siis Õnnepalu Tode niigovi raamatuid või häin haua hektarite noorim. Aga nüüd on ka üks noorema põlvkonna auto millegi taolisega hakkama saanud, kihutanud sellise raugelds noobliku romaani, mis ei ole üldsegi nii sarkastiliselt öeldud laule kõlada. Sest keelelist kõrgstiili, olgugi, et ta siin veel pähis elegantselt välja ei tule võiks ju ka ikkagi viljeleda keset seda natu helismi mees nooremas kehanduses praegu domineerib nähtavasti põhjustega, domineerib. Kõik sellised euro romaani momendid on siin esindatud on kergelt, sellist homovirvendust on ambivalentsus, st vana Euroopa suhtes sellist võlutust sellest ja ühtaegu tahtmist sellega väidelda pahameelt selle lumma suhtes. Ja On ka palju sellist. Koolipoisi eksistents realismi või, või sellist noh, ütleme otse, et minu jaoks natuke targutamist, käibetõdedega mängimist mis teatud eas nähtavasti on väga oluline. Aga Pealt kolmekümnesele midagi väga uut enam ei ütle ja see on tegelikult võib-olla üllatav selle Peeter Helme romaani puhul, sest et tegu on ilmselt vägagi palju lugenud inimesega intellektuaalselt vägagi nõudliku inimesega ja. Käibetõeliste avastuste välja mängimine millegi olulisena ei mõju väga veenvalt. Võetakse sõna siin nii ühiskonnakorralduse kui Häligiooni kui veel mitmete muude asjade suhtes. Samas jällegi, mis positiivselt selle romaani puhul üllatab, on just see, et. Justkui sotsio foobsana tunduv peategelane oskab tegelikult inimesi väga peenelt lugeda või. Või tajub selliste inimeste käitumise muutusi või suhtumise muutusi ehk isegi ülitundlikkust kohati pähe noilisena. Aga seni just sellise raamatutarkusega silma paistnud kriitik Helme puhul on just see ilukirjanduslik külg kõige ootamatum ja mis seal salata, kõige rõõmustavam. Igatahes mina jään küll Peeter Helme edasisi ilukirjanduslikke teoseid ootama ja loodan, et üht-teist sellest, mida ta teeb ilukirjanduses, mõjutab ka seda, mida ta teeb kriitikas. Aga enne saate lõppu veel krabinate ja kähinate feik. Hiljuti sai lugeda seda, et nii mõndagi algatusel sünnivad kultuuriajakirja ja ähvardab väljasuremine. Ennekõike puudutab see siis saage, ruum ja muusa. Ruumiga olen ma kokku puutunud põgusamalt, aga jätnud sümpaatse mulje ja üldse see disaini ja kujunduse külg on ju omajagu huvitav ehk selle disainiaasta kaudu natukene sai seda üledoseeritud siin kui sealt. Aga, aga samas toimub seal nii mõndagi nii inimeste mõtteviisis kui ka suhtumises loomingusse, mis võiks ka kirjanikke huvitada ja neile õpetlik olla. Muusata olen hakanud üha rohkem lugema. Ja ehkki seal on siiamaani tunda sellest natukene ülepeakaela pilla-palla suhtumist ja sellist kuigi püütakse terviklikke numbrite poole, siis on seal üks pahastilistiline. Jaa jaa. Keeleline kirju-mirju. Võib-olla see ei olegi, võib-olla eesti kultuur ongi selline. Aga igatahes noh, on juba näha olnud seda, kuidas muusa muutub üha kõhnemaks ja ja samas sellist populaarset üsnagi laiale lugejaskonnale suunatud kultuuriajakiri oleks väga vaja ja minu meelest Kirjanduse sihtkapitali esindaja kultuurkapitalis Ilona Kivirähk käitus küll ebakorrektselt, kui ta meediale kuidagi üleolevalt ütles, et noh, et tegelased kõrbesid oma äriplaaniga, need tulevad siis käsi pikal riigi raha saama. Küsimus ei ole ju mitte selles, mis omandivormist üks või teine väljaanne alustanud küsimus on selles, mida ta kultuurile ja kehandusele annab. Ja need väljaanded minu meelest annavad küll mitte ainult muusa, vaid tegelikult ka ruum, sellepärast et kirjaniku harib see, kui ta ka teisi eluvaldkondi tunneb. Aga see gootne spiiker ongi otsa saanud. Jätan siit lõpetama ühe päris lühikese Kärt Johansoni loo käed ja kohtume teiega taas kuu aja pärast. Soovin teile taas head kihutamist, head lugemist ja head uute ja vanade autorite avastamist enda jaoks. Kärt Johansoni lõpetama ja meie kohtume siis aprillis. Saad sugesi kui hoiad nagu paistvat valgus neist läbi. Ja tundub justnagu. Sa seisad mu ees ja hoiad mu käsi. Ma vaatan su nägu. Aeg peseb, kui vesi. Ma vaatan su nägu ja vaatan suust läbi. Kas tead, ma ei väsi, sest see, mida näegi Sõõramäe toon kuuma. Ma vaatan meist läbi ja poole siis jäädi. Sest see, mida näegi. On seisad mu Käes tuline kera. Ma siin.