Tere tulemast saatesse, usu jõuda, mina olen Ringo ringvee ja järgmise tunni aja jooksul me räägime eesti usumaastikust, aga selleks, et hakata rääkima eesti usumaastikust, vaatame veidikene ajas tagasi. 1227.-ks aastaks oli eesti risti usustatud vähemalt vormiliselt. Milline oli eestlaste esivanemate usund? Selle kohta on meil andmed üsna napid. Aga uskumused, mis on olnud omased eestlaste esivanematele, säilisid rahvausundis veel mitmeid mitmeid sajandeid. Võib öelda, et 19. sajandi alguseni kurtsid kohalikud kirikuõpetajad, et taas taas pöörduvad talupojad oma paganlike uskumuste ja paganlike kommete juurde. Üks asi, mis eesti usuelule iseloomulik on olnud, on see, et see on täiskatkestusi. Niipea kui katoliku kiriku mõju eestlastele oli kanda kinnitanud, saabus Eestisse reformatsioon. Luterlik reformatsioon jõudis Eestisse 1000 523524 ja mille poolest see luterlik reformatsioon tähtis on, sellepärast et siis hakati välja andma ka eestikeelset kirjasõna. Nii ilmuski 1535. aastal pandrat Källi katekismuse. 1558. aastal algas Eestis periood, mida tuntakse Rootsi ajana. 1561 kuni 1583 vältas Eestis Liivi sõda ja Liivi sõda oli nii nagu paljud muudki sõjad Eestis kohalikule elanikkonnale üsna kurnav ja üsna hävitav. 1686.-ks aastaks oli eesti keelde õigupoolest lõunaeesti keelde tõlgitud uus testament. Aasta hiljem avati esimesed köstrikoolid, kus hakati haridust jagama. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus saabusid Eestisse esimesed vanausulised, põgenedes Venemaalt repressioonide eest asusid elama Peipsi äärde, sinna, kus nad elavad tänase päevani moodustades omaette etnilise kultuurilise jaga religioosse kogukonna. Oluline seik nii hästi eesti usuloos kui ka Eesti ajaloos üleüldiselt on põhjasõjal. Kui põhjasõda lõppes, siis saabusid Eestisse Hernhuti vennad ehk need, keda tuntakse vennastekoguduse nime all dollaseks hetkeks voli põhjasõda hävitanud. Võib öelda, et kogu kiriklikku struktuuri, mis Eestis oli selleks ajaks üles ehitatud inimesed pöördusid taas paganlike usukommete juurde või õigem oleks ilmselt öelda eelkristlike usukommete juurde, aga siis tulid hernouti vennad 1729. Esimest korda oli tegemist nii-öelda tavaliste misjonäridega mitte ametlikke või mitte munkadega mitte kirikuõpetajatega, vaid tavaliste käsitöölistega. Ning nii Rudolf Põldmäe, kes on vennastekoguduse ajalugu uurinud, öelnud, et vennastekogudus oli esimene kristlik usuliikumine, mis jõudis nii-öelda eestlaste südametesse. 1736. aastal külastas Tallinna Nikolaus von siinsendorf see mees, kes hernevutiliikumisele või vennastekoguduse liikumisele aluse pani. Ta korraldas kohalike rikaste inimeste seas korjanduse ja selle tulemusel ilmus 1739. aastal kogu piibel põhjaeesti keeles. Sellest ajast peale sai põhjaeesti keel valitsevaks eesti keeleks. Kui rääkida vennaste kogudusest, siis vennastekogudust ka keelustati pärast, et nende tegevus kutsus esile rahutusi talurahva seas. Aga vennastekoguduse tegevust võib hinnata mitmeti. Ühelt poolt olid nad selle taga, et eestlased õppisid lugema ja kirjutama ja neist sai osa Euroopa kultuurist. Teisest küljest öeldakse seda. Vennastekoguduse liikumine tõi kaasa ka selle, et eestlased hakkasid loobuma oma eelkristlikest uskumustest. Hakati hävitama muistseid, pille maha raiuma, hiisi ja tegema kõike seda, mida uue usu vastu võtnud inimesed ikka teevad oma endist usku hülgama ja seda võimalikult tõsiselt. Vennastekoguduse tegevuse juures on tihtipeale esile toodud Nende. Sellist ühiskondlikku tegevust kasutasin pillikooremeestele ja naistele olid omad mingid, kus koos käidi, kirjutati käsitsi ümber lauluraamatuid ja tehti igasugust muud taolist tegevust, mis ühele kultuurrahvale ju omane on. Vennastekoguduse mõju hakkas Eestis vähenema 19. sajandi keskpaiku ja tegelikult vennastekoguduse tegevusele andis lõpliku hoobi 1949. aasta suurküüditamine. See tähendas seda, et väga paljud jõukal järjel talupojad, kes olid olnud aktiivselt tegevad ka vennastekoguduses, lihtsalt küüditati minema. Tänaseks päevaks on vennastekogudus küll alles, aga väikese liikmeskonnaga ja nende mõju ühiskonnas ei ole tegelikult enam tuntav, kuigi ajaloos on nad mänginud suurt rolli. Rääkides eesti ajaloost tuleb pöörata veel tähelepanu igasugustele muudele uskudele nagu näiteks õigeusule. Mõnikord öeldakse, et õigeusk oli üldse esimene kristlik usuvorm, mida eestlaste esivanemad tundma õppisid. Teisalt aga tõsis õigeusk peaasjalikult võõraste usuna kuni 19. sajandi 40.-te aastateni. 1843. aastal ilmus esimene eestikeelne õigeusu katekismus ja juba paar aastat hiljem hakkas usuvahetus liikumine või mida nimetatakse mõnikord ka kirikuvahetus liikumiseks. See tähendas seda, et Eesti talupojad lahkusid luterlikus kirikust, mis oli tolleks hetkeks ametlik kirik või enamus kirik. Nad lahkusid luterlikus kirikust lootuses, et tsaarikirik annab neile kaitset mõisnike omavoli eest ja äkki saab selle eest ka veidikene maad. Pealegi oli Eestit 1800 neljakümnendatel aastatel tabanud mitmedikaldused. Lootus oli, et õigeusu kirik aitab oma liikmeid ka majanduslikult. Sest üks asi, mis eestlastele tundub olevat omane ja mitte ainult eestlastele, vaid paljudele soome-ugri lastele on see, et religiooni suhtutakse väga praktiliselt. Teine suurem usuvahetus liikumine leidis aset 1008.-ks kaheksakümnendatel aastatel. Siis leidis see aset Läänemaal. Kui vaadata kogu selle kiriku või usuvahetusliikumise peale siis see tõi enesega kaasa üsna tähelepanuväärseid muudatusi. Eesti usuelus. Suur hulk inimesi sai ühe korraga teise kiriku liikmeks aga tollases kontekstis tähendas see ka seda, et kui oldi liitud riigikirikuga, siis sealt enam lahkuda ei saanud. Üks kõige tähelepanuväärsem muudatus, mis Eesti usuelus kiriku vahetus liikumisega aset leidis. Me võime näha Kihnu saarel, mis usuvahetusliikumise käigus muutuski õigeusklikuks saareks ning on seda tänaseni 19. sajandi teist poolt, iseloomustab Eestis mitmed usulised ärkamised. Tegutses näiteks 1800 kuuekümnendatel aastatel mees, keda tuntakse prohvet Maldsveti nime all. Ta ei olnud sugugi ilukirjanduslik tegelane, nii nagu võib ehk arvata, kui ollakse lugenud ainult romaani. Eduard Vilde kirjutas prohvet Maldset uskus, et ühel hetkel saabub valge laev, kes viib neid kaugele, kaugele ära. Ning sel ajal, kui teised eestlased pidasid laulupidu Tartus ootas tema oma ligi poole 1000 järgiaga laenama mäenõlval seda valget laeva, mis pidi tulema ja viimanad ära andma neile maad. Ja kõik pidanuks olema siis hästi. Aga seda valget laeva ei tulnud kunagi ja liikumine hääbus. 1800 seitsmekümnendatel aastatel leidis aset suurema usu ärkamine vorm, siis Noarootsis, seejärel ka Läänemaal 1879 kuni 1882 aset leidnud usulist ärkamist. Läänemaal tuntakse nime all Ridala ärkamine. Räägitakse, et siis olevat-Läänemaal jäänud kõrtsid tühjaks ja inimesed olid kogunenud palvemajadesse. Selliseid imelisi asju võib usujõuga teha. 19. sajandi lõpp oli Eestis üks selline aeg, kui siia saabus väga palju uusi usuliikumisi. 1880-ni neljandal aastal ristiti esimesed distid Ungru jões-Läänemaal. Järgnevate aastate jooksul sai baptistlikus traditsioonist kõige kiiremini kasvav usuliikumine üldse Eestis. Miks see nii oli? Põhjus peitub tegelikult suures osas selles samas asjas, miks vennastekogudus enesele hulgaliselt poolehoidjaid leidis. Nii hästi vennastekoguduses kui ka nendes usuliikumistes, mida nimetatakse ka ärkamisliikumiseks said kohalikud elanikud ehk eestlased vaimulikuks juhtideks. Nemad olid need, kes võisid oma rahvuskaaslastele pühakirja lugeda ja nii ei sõltutud võõramaalastest vaimulikest. Järgmine oluline aasta eesti usuelus on aasta 1905. Siis andis tsaar Väljaususallivuse manifesti, mis tähendas seda, et paljud sellised usuliikumised, mis olid ennem kas keelatud või tegutsesid või on tal mitteametlikult, said lubatuks tähendas ka seda, et tsaarikirikust või õigeusu kirikust võis lahkuda. Nagu juba mainitud sai siis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses saabus Eestisse palju uusi erinevaid usuliikumisi mis järgnevate aastakümnetega ennast eesti usumaastikule kinnistasid. Kui peatuda veel 20. sajandi alguskümnenditel siis ei tasu ära unustada ka seda enamik vaimulikke nii hästi õigeusu kirikus kui luterlikus kirikus, mis mõlemad olid enamus kirikut tol hetkel olid võõramaalased ning kõnelesid kas vene või saksa keelt. Sellistel väikestel seikadel võib olla suur tähendus järgnevate sündmuste jaoks. Koos Eesti vabariigi sünniga 1918. aastal hakati ümber korraldama ka usuelu. Mõlemad suured kirikud, õigeusu kirik ja luterlik kirik hakkasid ennast ise majandama. 1920. aastal vastuvõetud põhiseadus tagas kõikidele inimestele usu ja südametunnistuse vabaduse. Põhiseaduses öeldi ka seda, et riigiusku ei ole. Kui vaadata tagasi perioodile 1920 kuni 1940 siis võib öelda, et eriti kahekümnendatel aastatel oli Eesti usuelu vägagi vilgas. Ja seal leidus igasuguseid erinevaid liikumisi nii hästi erinevaid kirikuid, erinevaid kogudusi, aga samamoodi ka igasuguseid muid ühinguid ja seltse kui näiteks Eesti metapsüühiline selts ja muud taolised. 1934. aastal alanud vaikiv ajastu vaikiv olek tõi kaasa muudatusi kausu elus. Järgnevate aastate jooksul keelati näiteks Jehoova tunnistajate tegevus Eestis pest, nende tegevust nähti poliitiliselt ohtlikuna. Uus kirikute ja usuühingute seadus tähendas riigikontrolli kirikute üle. Aga tõeline muutus toimus aastal 1940 siis, kui kehtestati Eestis nõukogude võim ja rakendati Nõukogude seadust religioonile. Teise maailmasõja ajal toimus usuelu nii nagu see sõjas rajal ikka toimub äärmuslikes tingimustes ja pidevas ebakindluses, kui nõukogude võim taas Eestisse jõudis. 1944. aastal seati peatselt sisse Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku ametikohad Eestis. See tähendas seda, et need volinikud kujundasidki läbi kogu nõukogude perioodi siinse usuelupilti ja seadsid raamid, mida võib ja mida mitte. Kui vaadata tagasi nõukogude perioodile aeg kui religiooni võiks öelda, et represseeriti ja mitte ainult et represseeriti vaid lisaks sellele ka naeruvääristati. Nii näiteks heideti kõrgkoolidest välja üliõpilasi, kes olid aktiivselt tegevad kirikute koguduste juures. Loomulike lapsed ja naised ei saanud töö- või õpikohti. Samamoodi jälgiti seda, kes käivad usupühadel, kirikutes ja ei olnud sugugi harvad juhtumid, kui kohalikud aktivistid, kes jälgisid kohaliku usuelu läksid kirikusse ning viisid suisa vanemate kõrvalt pingi pealt ära, lapsed kirikust. See kõik hakkas muutuma 1980.-te aastate keskpaiku täpsemalt 1987. aastal, siis kui algas see periood ajaloos, mida tuntakse taasiseseisvumisperioodil. Sellel ajal liikus religioon ja religiooniga seonduv hoogsalt ühiskonna huviorbiiti ning seda perioodi on mõnikord nimetatud ka usubuumi ajaks või kirikubuumi ajaks. Ja Eesti religioonisotsioloog Lea Altnurme on kirjeldanud raamatus kristlusest oma usuni seda ajajärku vägagi ilmekalt, öeldes, et siis valitses joovastus vabanemise tunne, ärevus, teadmatus ning kirjeldamatu segadus. Ning nii see tõepoolest oligi. Inimesed hakkasid tundma huvi religiooni vastu. Korraga oli kirik avalikus ruumis religioon, avalikus ruumis tekkisid uued usuliikumised nagu näiteks elu, sõna ja paljud paljud muud. Samas oli see uus muutunud olukord täiesti üllatuslik ka paljudele Eestis nii-öelda traditsionaalsetele kirikutele. Nad olid sunnitud tegutsema hoopis teistsuguses olukorras. Inimesed ootasid meilt rohkem kui usuorganisatsioonid, kirikud ja kogudused ehk andagi oskasid see usubuum nii nagu seda on nimetatud sai otsa 1990.-te aastate keskpaiku. Siis hakkas huvi religiooni vastu tasapisi vähenema. Osad uued usuliikumised, mis olid Eestisse saabunud 1980.-te lõpus, 1990.-te aastate alguses aga suisa hääbusid. Kui vaadata tänast usulist maastikku, siis võib öelda, et see on kõikide nende eelnevate protsesside omalaadne tulemus. Need kõik on kuidagi ühte või teistpidi. Praegust olukorda mõjutanud. 21. sajandi religioosne maastik on värvikirev ja mitmeküllane. Mõnikord On öeldud, et Eesti usumaastikul nagu mosaiik või et ta on nagu kollaaž. Sellest mitmekesisusest annab tunnistust kasvõi see, et Eestis on ametlikult registreeritud üle poole 1000 erineva usulise ühenduse. Enamik nendest usulistest, ühendustest, kirikutest, kogudustest koguduste liitudest on kristlikud usulised ühendused. Samas kui vaadata jällegi sellist üleüldist eestlaste religioossus või eestimaalaste religioossest siis on see Euroopa kontekstis võib öelda, et üsna eriline eesti usumaastiku ja eestlaste usklikkuse iseloomustamiseks on üsna kasutuskõlblik briti religioonisotsioloogi Kreestavi kasutusele võetud kõnekäänd. Uskumine ilma kuuluvuseta. Inimesed näivad küll olevat usklikud, nii nagu näiteks osutas baromeeter 2005 uuring. Religioossest on aga kogudused on väikesed. Inimesed ei leia vajadust või valmidust eneses Enn mõne usuorganisatsiooniga ametlikult siduda. Nii asutas aastal 2005 avaldatud eurobaromeetri küsitluse tulemused, et 16 protsenti Eesti elanikest usub jumalat 54 protsenti teatavat vaimu või elujuhtivat jõudu ning kumbagi ei usu. 24 protsenti nendest inimestest, keda küsitleti. 2002. aastal viidi läbi riigikogu tellimusel üks uuring, kus küsiti ka seda, kui oluliseks inimesed oma elus usku või religiooni peavad. Küsitleti 15 kuni 74 aastaseid inimesi. Nendest vastanutest pidas religiooni oma elus väga oluliseks 10 protsenti küllalt tähtsaks 26 protsenti mitte eriti tähtsaks üks kolmandik ja üldse mitte tähtsaks üks viiendik vastanutest. Kui vaadata Eesti usumaastikul, siis tegelikult tasub pöörata pilk ka aasta 2000 rahvaloendusega. Rahvaloendusel küsiti religiooni puudutavat küsimust üle 15 aastastelt inimestelt. Miks üle 15 aastaselt? Põhjus on selles, et Eesti seaduste järgi võivad üle 15 aastased inimesed ise otsustada, kuhu ja millisesse usurühma nad kuuluvad. Ning see rahvale loendus osutas, et kindlat usku tunnistavaid inimesi on Eestis 31,8 protsenti ehk alla kolmandiku. 37 protsenti olid ükskõiksed. 15,8 protsenti ei osanud sellele küsimusele vastata. Arteiste oli 6,7 protsenti ja ülejäänud ei soovinud vastust sellele küsimusele anda. Nii et ükskõik milliseid erinevaid uurimusi mega vaatame siis võime me öelda, et umbes üks kolmandik elanikkonnast on need, kes ühte või teist religiooni omaks tunnistavad. Küll aga on märgatavalt rohkem neid, kes usuvad kas mingisuguse vaimu või jõu või väe olemasolusse. Mis veel rahvaloendus osutas, et mitte-eestlased on palju usklikumad kui eestlased. Selle põhjus võib olla ka üsna lihtne. Kui inimesed elavad eemal oma ajaloolises Toomast, siis muutub ka religioon oluliseks identiteeti kujundavaks ja alles hoidvaks teguriks. Nii on see kõikide rahvaste juures kõikjal maailmas. Põhjus, miks me peatume veel aasta 2000 rahvaloenduse juures, on see, et ma usun, et see annab kõige adekvaatsema pildi tegelikult eesti usuelust või sellest, millistesse religioonidesse inimesed kuuluvad. Miks see nii on, miks ei saa seda täpselt numbrit erinevate kirikute ja usuliste ühenduste eneste käest? Põhjus on lihtne. Erinevad traditsioonid loevad oma liikmeskonda erinevalt. Mõned loevad sinna kõik, kes on kirikus ristitud, teised loevad sinna ainult aktiivsed koguduse liikmed ja seetõttu on need numbrid tihtipeale täiesti võrreldamatud. Kuid tulles nüüd tagasi, las ta 2000 rahvaloenduse juurde siis kõige suurem usurühm Eestis on kristlased, kes moodustavad umbes 98 protsenti kindlat usku tunnistavatest inimestest. Ning viimaste seas kerkivad esile kaks suurt traditsiooni, needsamad, kes olid suured juba 100 aastat tagasi. Luterlased ja õigeusklikud. Need kaks usutraditsiooni luterlased õigeusklikud moodustavad umbes 90 protsenti nendest inimestest, kes loevad ennast mõne usu järgiaks. Kristlikus usus. Lahenduste seas on traditsiooniliselt peetud suurimaks ja mõjukamaks kirikuks Eestis Eesti Evangeelse Luterliku kirikut. Sellesama 2000. aasta rahvaloenduse kohaselt moodustasid luterlased 13,57 protsenti Eesti elanikkonnast. Nendest elanikest, kes on vanemad kui 15 eluaastat. Evangeelse luterliku kiriku koguduste võrgustik katab tegelikult kogu Eesti territooriumi ning seda kirikut on ka erinevatel ajaperioodidel, olgu siis tegemist kas vaikiva ajastuga näiteks nõukogude perioodi või taasiseseisvumisperioodiga. Kõige rohkem samastatud eestlaste rahvustundega. Rahvuslik aspekt on luterlikus kirikus olemas ja oluline kahtlemata tänase päevani sest ligikaudu 96 protsenti nendest inimestest, kes ennast luterlastega peavad, on eestlased. Samuti on selle kiriku juures tähenduslik ka suurima kiriku ajalooline matus. Tavamõtlemises ja tihtipeale ajakirjanduses võib kohata aru saama, et luterlik kirik on riigikirik, aga seda ta ei ole. Samas ei saa eitada seda, et Eesti evangeelne luterlik kirik on riigile kõige suuremaks partneriks üksikute eraldi seisvate usuliste ühenduste seas. Ning need põhjused on, võib öelda, et ajaloolised. Esiteks see pika ajalugu, et ta on olnud siin, on teid ning teisest küljest ka olemasolev infrastruktuur ja kõik need muud väikesed tegurid moodustavadki selle, et see kirik on, võib öelda, et kõige tähtsamaks partneriks kirikute seast suuruselt teine uskond, kellega 2000. aastal samastas end 12,8 protsenti Eesti elanikest on õigeusklikud. Õigeusu kogukond Eestis jaguneb aga kahe kiriku vahel Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku vahel. Ajaloolistest põhjustest tingituna on kahe kiriku suhted üsnagi jahedad. Eraldi peab ära märkima mäel asuvat Moskva patriarhile alluvat Pühtitsa naiskloostrit, mis on üsnagi omapärane ja ainulaadne nähtus Eesti usumaastikul. Sageli on õigeusu traditsiooni Eestis avastatud ka vene rahvusega ning nii on mõnikord räägitud ka vene kirikust. Kahtlemata on õigeusul ja õigeusu kirikus kuule oma roll vene rahvuslikus identiteedis, kuid Me peame silmas pidama ka seda, et suur osa õigeusklikest on eesti rahvusest ning siinkohal tasub tagasi mõelda kahele asjaolule. Ühelt poolt kiriku vahetus liikumisele, mis leidis aset 19. sajandil, kus õigeusku astusid eestlased ning teisalt nõukogude perioodil aset leidnud demograafilistel muutustele mis tähendas seda, et mitte-eestlaste osakaal suurenes märgatavalt. Lisaks neile kolmele kirikule, luterlikule, kirikule ning kahele õigeusu kirikule on Eestis veel teisigi kirikuid ja erinevaid usulisi ühendusi. Üheks selliseks on näiteks roomakatoliku kirik. Roomakatoliku kirik on nii hästi ajalooliselt, aga ka mingis mõttes tänases päevas olnud selliseks kirikuks, mis on ühendanud eelkõige välismaalasi kuid mitte ainult. Roomakatoliku kiriku mõju eesti kultuurile võime täheldada alates 1970.-test aastatest, kui katoliku kirikuga hakkasid liituma nooremad kultuuritegelased. Ning eelkõige tänu just nimelt sellele, et kirikus on palju kultuuriinimesi või kultuuriväljal tegutsevaid inimesi. Näib ka, et kiriku roll on suurem, kui ta tegelikult praktikas on. Ning kirikust enesest on kuvand, nagu ta oleks intellektuaalne kirik või kõrgkultuuriline kirik. Roomakatoliku kirikuga seoses tasub tähelepanu pöörata ka sellele, et Eestis tegutsevad mitmed nunna ja munga ordut. Kõige tuntum nendest on vast Pirita kloostris asuvat Birgitiinid. Aga samamoodi näiteks halastuse misjonäride ordu ordu, mida tuntakse ka ema Teresa õdedena ning mille poolest nemad tuntud on nimelt peavad supikööki, jagavad vaestele ja elu hammasrataste vahele jäänud inimestele sööki-jooki riideid ja kõike muud eluks vajalikku. Lisaks sellele tegutseb Eestis ka üks katoliku kool seal Tartus. See on Tartu katoliku kool. Eesti usu ja kultuuriruumis võib leida igasuguseid huvitavaid asju. Üks selline asi on, et roomakatoliku kiriku tegevus Eestis ei lõppenud Pirita kloostripõlemisega ning nii nagu Roland pöökov selles filmis Jüri järveti häälega ütleb, et püha üritust CW ei hävita. Ning tõepoolest tänases Eestis tegutseb Pirital taas nunnaklooster. Need on Birgitiinid. Lisaks Birgitiinidele tegutseb Eestis veel neli erinevat nunnaordut ja kaks mungaordu. Eestis tegutseb ka kuulus katoliku kirikuorganisatsioon, selle nimeks onu, Opus Dei. Kui tulla nüüd aga nende kirikute juurest teiste juurde siis on oluliseks Eestis olnud ka see nõndanimetatud vabakiriklik traditsioon. Ning nii nagu mainitud sai 1884. aastal saabusid Eestisse baptistid jalga spatistlik traditsioon. Ning tänapäeval on sellise vabakirikliku traditsiooni lipulaevaks Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liit. Kummaline, kui ei ole, loodi alles 1945. aastal Nõukogude võimu poolt. Siis liideti ühtekokku mitmed erinevad usutraditsioonid, baptistide evangeeliumi kristlased, osad, neli pühilased Jabriilased. Kõikidest nendest sai üks organisatsioon ja kui nõukogude võim lõppes, siis selleks ajaks oli nende vahel kujunenud välja selline kristlik vennaarmastus, et lahku nad enam ei läinudki. Ja seesama evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liit on üks suuremaid usulisi organisatsioone tänase päevani. Ta on tegelikult liikmeskonna poolest suurem isegi roomakatoliku kirikust Eestis. Neid on umbes 6000. Ning kui me räägime kuuest 1000-st evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liidu liikmest, siis see tähendab täiskasvanud liikmeid neid inimesi, kes on ise selle otsuse teinud. Kristlike kirikute ja koguduste liitude hulka kuuluvad ka näiteks Eesti metodisti kirik, kellel on oma teoloogiline seminar mis koolid tapab vaimulikke mitte ainult metodisti kiriku jaoks aga samamoodi ka paljude teiste väiksemate kirikute jaoks. Ning lisaks metodisti kirikule tegutsevad Eestis ka adventistid Seitsmenda päeva adventistid, kes jõudsid Eestisse 1897. aastal. Üks usuliikumine, mis on omane olnud just nimelt 20.-le sajandile on see, mida tuntakse nelipühi liikumise nime all. Nelipühi liikumine jõudis Eestisse mõned aastad peale seda kui see oli alanud Ameerika Ühendriikides. Tänapäeval on kõige suuremaks Nelipühi traditsiooni esindamaks kirikuks 1991. aastal asutatud Eesti kristlik Nelipühi Kirik. Eesti Kristliku Nelipühi kiriku rajajad saabusid siia välismaalt. Tegemist oli väliseestlastega alb Lauri, Märt Vähi ja Harri Leesmendiga. Selle kiriku juures on olnud iseloomulik aktiivsus oma sõnumi kuulutamises. Nii rajasid Eesti Kristliku Nelipühi kirikujuhid Eestisse kristlikku raadiojaama. Oma piiblikooli ning tänasest päevas on ilmselt väga tuntud ka nende ühe rajaja Märt Vähi poolt rajatud Lootuse küla mis on rehabilitatsioonikeskus vanglast vabanenud inimestele. Ning Eesti Kristliku Nelipühi kirikuga tasub ära mainida veel üht tegelikult üsna huvitavat seika. Kui nõukogude perioodil võeti tihtipeale kirikuid kasutusse teistel eesmärkidel, nii nagu näiteks Tartus tehti kirikusse võimla siis kristlik Nelipühi kirik On teinud võimlast kiriku. Möödunud aastal avasid nad oma uue keskuse endises Harju oru võimlas Toompea nõlva all. Kui aga vaadata eesti usumaastikule, siis tõenäoliselt kõige mõjuvõimsamaks usuliseks organisatsiooniks on üks mittetulundusühing. Selle nimeks on Eesti kirikute nõukogu, mis rajati 1989. aastal. Eesti kirikute nõukogu On olnud ka kõige olulisemaks partneriks riigile erinevate koostöövormide partnerlussuhete arendamisel. Selle näiteks väljenduseks on aastal 2002 vabariigi valitsuse ja kirikute nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokoll, kus määratletakse ära neid erinevaid elualasid, kus need ühishuvid peituvad. Miks selline protokoll on sõlmitud või miks just Eesti kirikute nõukoguga siis siin tuleb pöörata tähelepanu ühele see igale riigi suhe religiooniga on valdavalt pragmaatiline. Jaaga poliitiline. Eesti kirikute nõukogu esindab oma 10 erineva liikmeskiriku kaudu ligikaudu 90 viit protsenti Eestis kindlat usku tunnistajatest inimestest. See koostöö riigi ja Eesti kirikute nõukogu vahel on põhjustanud tihtipeale ka üsna teravat kriitikat ühiskonnas laiemalt. Selle koostöö põhjus aga peitub just nimelt selle organisatsiooni suuruses. Esindades valdavat osa Eestis üht kindlat usku tunnistamatest inimest. Nii üllatav kui see ka ei ole, aga suuruselt viies uskunud Eestis on Jehoova tunnistajad. Jehoova tunnistajate tegevus keelustati 1935. aastal. Viitega kaitseseisukorraseadusele. Nende tegevust nähti riigi välispoliitikale, ohtlikuna ja ühiskonnas segadust tekitavam. Nii tegutsesidki Jehoova tunnistajad järgnevate kümnendite jooksul põranda all. Jehoova tunnistajad on ka ainukene usurühm, keda on eestist nende usulistel põhjustel välja saadetud. 1951. aastal ööl vastu esimest aprilli saadeti Eestist välja Jehoova tunnistajad ja nendega seotud inimesed. Oma tegevust alustasid nad uuesti avalikult 1991. aastal. Järgneva 10 aasta jooksul kujunes neist kõige kiiremini kasvav usurühm Eestis. Ning tänaseks päevaks on Eestis Jehoova tunnistajaid üle 4000 hoolimata sellest, et neisse suhtutakse avalikkuses tihtipeale väga negatiivselt. See osutab sellele, et väline kriitika ei mõjuta tegelikult inimeste usulisi otsuseid ega usulisi vaateid. Oma koha nii hästi Tallinna kui Tartu kui Narva ja Pärnu tänavatelt on aga leidnud ka korrektselt riietatud noormehed ja neiud kelle rinnas on must Me silt, nemad on viimseni Pühade Jeesuse Kristuse kiriku esindajad ehk mormooni kiriku esindajad. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku eesti kogudus tegutseb nendes eelmainitud linnades. Ja Eestis on see tegev olnud juba 1990.-st aastast peale. Nende liikmeskond on suhteliselt väike, ulatudes umbes 400 liikmeni. Kuid liikudes kristlikust traditsioonist mitte kristlike traditsioonide juurde, siis kõige suuremaks mitte kristlikuks traditsiooniks. Eestis on islami traditsioon. Jälgides mõnikord avalikku debatti islamiteemade üle, võib arvata, nagu Eestis ei olekski oma islami kogukonda. See aga pole sugugi nõnda. Islam on rahvuslik religioon väga paljudele rahvastele Eestis elavatele tatarlastele näiteks aga samamoodi aseritele, Kasahhidele, Usbekidele ja teistele. Islam on Eestis olnud juba 19.-st sajandist peale. Eestis tegutseb kaks islami kogudust, Eesti islami kogudus ja Eesti muhameedlaste sunniitide kogudus. Mis Eesti islami koguduse eriliseks teeb? Mitte ainult Eestis, vaid tegelikult kogu maailmas on see, et selles koguduses on koos islami mõlema haru nii hästi sunniitide kui šiiitide esindajad. Kui küsida, kui palju on Eestis islamiusulisi inimesi siis tänada? Mulle öeldakse, et see on kusagil 1400. Võib-olla on seda veidikene rohkem, võib-olla on seda veidikene vähem, aga ilmselt kusagile sinna kanti ta jääb. Ning kahtlemata on peale 2001. aasta terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides ning hiljem mujal Euroopas on Eesti islami koguduse ees seisnud ka raske ülesanne. Tutvustada ja seletada oma usutraditsiooni ja oma kohta eesti usu ja kultuurimaastikul. Selleks ona korraldanud muuhulgas näiteks näituse Tallinna linnamuuseumis ning peagi-peagi peaks ilmuma raamatuke DVD islamist Eestis ning ära ei tuleks unustada siinkohal ka hiljuti ilmunud koraani eestikeelset tõlget. Räägime kristlusest ja islamist siis tuleks rääkida ka juda islikus traditsioonist. Ning Eestis tegutsebki tänasel päeval üks Eesti juudiusu kogudus. Alles hiljuti Valmis neil uus sünagoog sest mitmeid-mitmeid aastaid ei olnud neil päris oma sünagoogi hoonet mis eesti juudi kogudusele ehk veelgi olulisem oli, kui oma sünagoogihoone. Oli see, et mõned aastad tagasi saabus Eestisse oma rabi Žuelkot. Ja nüüd ei tehta asju enam nii nagu vanad mehed mäletasid vaid nii, nagu rabi teab. Eestis on esindatud ka teised suured maailma religioonid. Nii on näiteks hindu traditsioon Eestis esindatud teadvus eesti koguduse näol, kes esindab Hare Krišna traditsiooni. Aga lisaks Hindu traditsioonile on Eestis ka oma pikk ja kuulsusrikas budistlik ajalugu. Kui me räägime budismist Eestis, siis tegelikult me räägime juba budismi ajaloost Euroopas üleüldiselt. Sellepärast et just nimelt siin ja just nimelt siit pärit oli kuulus mees Karlis teenissons või Karl Tõnisson või vend Vahindra. Nagu öeldakse, kuulsal mehel on palju nimesid. Ben Vahindra kohta kehtib kõnekäänd, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Küll aga saab vend Vahindra kohta pikemalt kuulata usu jõu budismi saates, mida on võimalik internetist järelkuulata. Peatudes korraks siiski Eesti budistlikel kogudustel tuleb ära mainida seda, et neid on kokku neli tükki. Neli erinevat budistlikku kogudust ja üks budistlik vaimulik, kes Eestis elab ja kes on pärit Tiibetist. Kuigi need kogudused on oma liikmeskonnale väikesed, tundub budism olevat üks väga populaarne religioon. Sest tulles tagasi aasta 2000 rahvaloenduse juurde 622 vastanut ütles, et nad on budistid. See on rohkem kui ükski budistlik kogudus oleks kunagi suutnud Eestis ette kujutada. Püüdes nüüd aga seda juttu kuidagi kokku tõmmata, läheme me tegelikult tagasi algusesse ja eesti oma usulise traditsiooni juurde mida tänapäeva usumaastikul esindab taarausuliste ja maausuliste maavalla koda. See on usuline ühendus, mis ametlikult registreeriti 1995. aastal. See ühendab eneses kahte erinevat traditsiooni. 1900 kahekümnendatel aastatel Eesti rahvusreligioonile kujundatud taarausku ning maausku mille kohta on öeldud, et see on eestlaste oma usuline maailmatunnetus. Kuidas siin maailmas elada ja kuidas siin maailmas toime tulla. Maavalla koda on viimaste aastate jooksul üsna jõuliselt esile kerkinud nii hästi meedias kui ka usumaastikul. Ning üks põhjus selleks. On see terav kriitika riigi religioonipoliitika kohta, mida on nähtud kristlikke kirikuid soosivana ning mittekristlikke traditsioone diskrimineeriv ana. Nad on kritiseerinud kaplaniteenistust kaitseväes, religiooniõpetust koolides ning paljusid teisi valdkondi. Samas on õnneks leitud ka valdkond, kus riik saab teha koostööd maavallakojaga ning see puudutab looduslikke pühapaiku Nende hoidmist ning nende kaitset. Ning see on ka üks valdkond, kus maavalla koda on ilmselt leidnud endale palju poolehoidjaid. Ning see oligi põgus pilguheit eesti usuelule. Muidugi võiks rääkida kavail alternatiiv vaimsusest erinevatest šamaanikoolidest, erinevatest teraapiarühmadest ja kõigest muust. Aga see jääb ka usuelu ääremaadele. Püüdes võtta kokku eesti usu olukorra kirjeldust, tuleb tõdeda, et see on üsna kirju hoolimata sellest, et valdavaks on kaks suuremat traditsiooni luterlus ja õigeusk. Kuigi ühe või teise usutraditsiooniga seostab end veidi alla ühe kolmandiku elanikkonnast. Ning kuigi usuühenduste liikmeskond on veelgi tagasihoidlikum, ei saa unustada seda, et usuühendused ja usk on inimestele teinekord vägagi tähtsad siis, kui inimene või ühiskond satuvad kriisi. Mõelgem tagasi taasiseseisvumisperioodile, aga ka näiteks sellele hetkele, kui parvlaev Estonia uppus või 2007. aasta aprillisündmustele. Võib öelda, et Eesti usuelu ja usumaastik on kirev, ent samal ajal on ta suhteliselt rahulik. Tundub, et suured muutused on jäänud sinna 1990.-te aastate algusesse. Ning sellisena peegeldab eesti usuruum Eesti ühiskonda laiemalt. On jõutud teatud stabiilsuse ajajärku. Milliseks kujuneb aga usuelu järgmistel aastakümnetel, seda me näeme siis. Ning religiooniga seoses võime me öelda, et sellist Eestit me tahtsimegi. Vot selline lugu. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.