Käesolevas saates tuleb juttu Viljandi linnaga Bellist. Minu nimi on Maret Tomson. Saate alguses kuulsime Francisco pend uusi kahte lugu. Õukondlik paduaan ja teiseks lipp. Salvestus 2005.-st aastast. Viljandis on varajase muusikaga tegeletud juba üle kolme aastakümne. Linnakapil on olnud paljude vanamuusikaansamblite taimelavaks. Siit alustasid oma teed Neeme Bunder, Ene Salumäe, reetsu Heili Mei Baum Rahu, Langsepp ja mitmed teised. Siinsed esimesed vanamuusikapäevad kujunesid tõeliseks rahvaülikooliks, kus saadi esimesi teadmisi lihviti pillimänguoskusi. Minu ees on vana kontoriraamat pealkirjaga Viljandi varajase muusika ansambli kroonika. Selle esimese leheküljel on märge. 27. novembril 1971 toimus Viljandi kammerkoori viienda aastapäeva kontsert, kus oli kaastegev seitsmeliikmeline pilligrupp. Seda sündmust võibki pidada linna Kappeli sünnipäevaks. Ansambli loojaks oli Viljandi laste muusikakooli tollane flöödiõpetaja Tõnu Sepp. 70.-te aastate algus oli vanamuusika harrastuseks igati soodne. Tunti väsimust kaasaegsetest dissoneerivatest helitöödest. Hing vajas ilu ja harmooniat, mida otsiti ja leiti varajases muusikas. 1972 asutati Hortus Muusikus mis on olnud viljandlastele suureks eeskujuks ja toeks. Linna kabeli koosseis oli algusaastatel väga muutuv. Lisaks muusikakooli õpetajatele kuulusid sinna mitmed õpilased ning need vahetusid vastavalt kooli lõpetamisele. Tõnu Sepp pidi tegema palju lisatunde, et uusi mängijaid koolitada. Ka repertuaari ja pillide hankimine oli tänapäevaga võrreldes palju keerulisem. Mitmekülgsete oskustega ansambli juht meisterdas osa pille ise või kohandas kaasaegseid instrumente. Ana muusikale sobivaks. Kroonikast leian peatüki kasutatavad pillid kuni 1979. Sealt võib lugeda. Esimeseks pilliks oli sopranplokkflööt veenus, mille Tõnu Sepp leidis oma naabripoisi vanade mänguasjade kastist ning ostis selle viie rubla eest. Järgmised plokkflöödid sai ta tutvuse kaudu Poolast. Nende kõrval kasutati ka kaasaegseid pille nagu vioola, viiul, kontrabass, trompet, lööd fagot ja elektriklavereid. Viimane kujutas endast elektrilist klahvpilli, mis tegi klavessiini sarnanevat häält. Murranguliseks sai 80. aasta, mil Tõnu Sepp tõi Leningradi pillimeestelt kolm veole ta kambat ja kaks poognat. Suursündmuseks oli klavessiin, mille Tõnu valmistas koos kohaliku tisleri Julius tulbiga. Need instrumendid laiendasid tunduvalt ansamblimänguvõimalusi. Kuulame perfaleesi tantsu süüdist, alle Maandi salvestus 1983.-st aastast. Ansamblit juhatab Tõnu Sepp. Lisaks pillide repertuaari muretsemisele oli järgmine tähtis küsimus, kuidas mängida. Kõigil tuli palju juurde või ümber õppida ka neil, kel oli muusikaline kõrgharidus. Varajases muusikas olid ju kõik ühtmoodi algajad. Kuidas fraseerida, kaunistusi, mängida, dünaamikat teha. Kõik see erines klassikalise romantilisest muusikast, millele põhines senine haridus. Kuulati raadiost lindistatud parimate välismaa ansamblit esitusi. Ka mõni hea plaat oli juba ringluses, õpiti eeskujude najal. Kui meenutada algusaastate tõlgitsusi, siis tundub, et kohati laskuti teise äärmusesse. Kartuses olla romantiline, välditi emotsionaalsust ja tulemuseks oli verevaene askeetlus. Oli vaja veel palju läbi mängida ja tunnetada, et kõik tasa kaalustuks ja omandaks kunstilise leen. Kuuleme perfaleesi tantsu, süüdist, praanly. Tänapäevased Viljandi varajase muusikafestivalid on kui parimate solistide ja ansamblite paraad. Aga festivali eelkäijad, tolle nimetati neid kursusteks seadsid eesmärgiks täiendada pillimänguoskusi ja leida uusi impulsse ühisest musitseerimisest. 1982. aastal peetud esimeste vanamuusikapäevade järel kirjutati kohalikus ajalehes. Lõppkontserdi atmosfäär oli ebatavaline. Pillimängijate vaimustus ja rõõm muusikast kiirgasid saali ning keegi kuulajatest ei suutnud jääda ükskõikseks. Kahju oli lahkuda. Kuid lohutuseks on teadmine, et sellised üritused muutuvad Viljandis traditsiooniks. Nii on see läinudki. Kui esimeste vanamuusikapäevade organiseeriaks ja sisuliseks juhiks oli linnakapell, siis hiljem kaasati professionaalsete korraldajate abi ning tänapäeval on sellest ettevõtmisest kujunenud üks Viljandi suve tunnusmärk. Folgi kõrval küll palju väiksema publikuhulgaga, kuid siiski kindla kuulajaskonnaga. Suvel. Nüüd kõlab hantsleohasleri intrada salvestus 1987.-st aastast, juhatab Tõnu Sepp. Algusaastate üks suurejoonelisemat vanamuusikapäevi oli 1983. aastal siis sõitis Viljandisse üle 100 osavõtja tolle aja kohta märkimisväärne arv. Piis ansamblit oli väljaspoolt Eestist, Leningradist, Moskvast, Kiievist, Dovskist. Esimest korda oli kogu linn kaasa haaratud. Vanamuusika kõlas parkides ja väljakutel korraldati meeleolukas rongkäik läbi linna. Sirje Normet on selle kohta tabavalt kirjutanud. Emotsionaalset pinget lisas kindlasti seegi, et tollal oli vanamuusikaga tegelemine omamoodi tissidentliku vastuseis ametlikule kultuuripoliitikale. See oli noortele ühtlasi omalaadne väljakutse ümbritsevale seismisele. Kultuuritusele. Õnnestunud ettevõtmine tekitas organiseerijatelega muremõtteid. Tolles Viljandis polnud ei piisav arv hotellikohti ega sobivaid kontserdipaiku. Põhiliselt majanduslikel kaalutlustel olid järgmised vanamuusikapäevad märksa tagasihoidlikumad. Need viidi läbi looduslikus miljöös Viljandi lähistel. Uue karistes kõlab Erasmus Viidmani kaks pala tsüklist muusikaline vooruse peegel. Rosiina ja Magdaleena salvestus 1988. Pöördeliseks aastaks linnakapell elus oli 1989. aasta. Tõnu sepal tekkis idee luua kutseline ansambel ning seda mõtet toetasid ka tollased Viljandi juhid. Nii saadigi poolkutselise kollektivista. Kas see tähendab, et ansambli liikmed töötasid kusagil põhikohaga enamasti muusikakoolis ning said ansambli tegevuse ees linnalt väikest töötasu? Töö õues staatuses algas suure koosseisuga 15 pillimängijat ja kaks lauljat. Ka siinkõnelejal oli au nende liikmete hulka kuuluda. Kroonikast võib lugeda, et eesmärgiks seati linna pidulike sündmuste kaunistamine ja muusikaelu avardamine. Tööplaan oli pingeline. Neljatunnised proovid neli korda nädalas kolm, neli kontserti kuus. Nagu hiljem selgus, osutus see siiski üle jõu käivaks repertuaari avardati isamaaliste laulude ja eesti rahvaviisidega mis niinimetatud teisel ärkamisajal väga nõutuks osutusid. 89. aasta suvel külastas Viljandi varajase muusika festivali. Sellist nimetust kasutati siis esimest korda kooli õpilaste ansambel plaatensby pare Rootsi linnast muutalast. Sama aasta sügisel sõitis linnakapell Rootsi vastukülaskäigule. Siit said algusega belli reisiaastat. Kõlab Hans Leo Hasleri intrada. Salvestus 1987. Kutseline ansambel oli jõudnud töötada vaevalt kuu, kui jäädi ootamatult juhita. Tõnu Sepp lahkus Viljandist. Proove üritati küll jätkata, kuid sellel oli vähe tulemusi. Lõpuks nõustus ansamblit aitama Tõnu Sepa endine õpilane Neeme Bunder. Tema töövõime oli kadestamisväärne. Õhtul Viljandisse sõites oli tal selja taga pingeline proovipäev Hortuses. Sellegipoolest võis ta veel hilisõhtuni meiega töötada. Neeme nõudis suurt rütmi, täpsust ja aktiivsust ning head kontsentratsiooni. Häälestuse ja kuus mängu kõrval pöörati erilist tähelepanu väljendusrikkale, mängulaadile ja artistlikkusele. Kuigi Neeme pundar töötas sel perioodil ansambli, võin ainult kolm aastat tegi mängutase suure sammu edasi. Sellest ajast meenub kaks hästi õnnestunud kontserti. Esimene toimus balti muusikateadlaste konverentsist osavõtjatele Viljandi raekojas 1990. aastal, kus asjatundliku publiku soe vastuvõtt oli suurimaks kiituseks. Teine sai teoks 1991. aastal Viljandi varajase muusika festivali avamisel kuhu ansambel saabus otse Rootsist. Reaalsetel kursustel saadud impulsside mõjul oli märgata mängulaadi elavnemist ja suuremat esinemisjulgust. Ajalehe retsensioonis teeb lugeda järgmisi tähelepanekuid Imbi ja Raivo Tarumilt. See oli elav musitseerimine. Meeldisid lugude seaded. Kogu ansambli voorus on hea koosmäng, loomulik fraasitunnetus ja head üleminekud. 91. aastal jäi kapell taas juhita. Tallinnast proovidel käimine võttis Neeme Bunderil palju aega energiat ning ta otsustas loobuda. Esialgu leiti järel tuli omade hulgast. Selleks sai kõige suuremate kogemustega pillimees Margus Kubo. Hariduselt küll metsnik, kuid hingelt muusik, kes valdas paljusid pille ja oli laval mõnus. Artistliku olemisega. Margus õlgadel oli ansambli juhtimine viiel aastal. Sel perioodil sündis koostöös Ugala näitlejate ja kultuuriakadeemia tudengitega mitmeid luule-muusika- ja tantsu põimikuid. Kahjuks peale Margus kupost rääkima minevikus, eelmisel kevadel lahkus ta igaviku radadele. Kuuendal aprillil tähistame tema viiekümnendat sünniaastapäeva linna kabeli praeguste ja endiste liikmete ühiskontserdiga. Viljandis. Kõlab Francisco pend uusi kaks pala kõhkleja ja teiseks tõmmu daam. Salvestus aastast 2005 juhatab Neeme Bunder. 1990.-te aastate algusesse jäid arvukad kontsertreisid põhiliselt Skandinaaviamaadele aga ka Saksamaale, Vilniusse ja Moskvasse. Eesti vabariigi taaskehtestamise algusaastatel oli nende korraldamine suhteliselt lihtne. Välismaal, eriti Rootsis, tunti Eesti vastu suurt huvi. Sealsete vanamuusikute hulgaks oli häid tuttavaid, kes võtsid meelsasti organiseerimisraskused enda kanda. Need reisid olid kapellile olulised mitmel põhjusel. Esinemised erinevates paikades erineva publiku ees andsid hulgaliselt kogemusi. Kuulumine Rootsi vanamuusikaühingusse võimaldas osa võtta mitmest kursusest, kus saadi juurde hindamatuid, teadmisi ja oskusi. Tähtis oli seegi, et pikemal koos olles sai rohkem kuus mängule pühenduda. Eredalt meenuvad 91. aastal toimunud kursused Rootsis Lindschöpingis mille lõppüritusena korraldati sealses Laurentsiuse kirikus renessansi stiilis laulatus. Selle muusikalise osa sisustasid kursuslased meiega pelgus teistega. Paarikümne kandidaadi hulgast välja valitud ehtne pruutpaar pruutneitsid ning pulmakülalised olid ajaloolistes kostüümides. Laulatusele järgnes stiilne pulmapidu linna lähistel asuva ekenese lossi tõllakuuris. Peo avas pruutpaari pidulik Pavaan kursuslaste ühendatud ansambli saatel. Mäe otsas kõrguv muinasjutule Ekena renessanss loss oli ka edaspidistel kontsertreisidel sageli meie esinemispaigaks. Nüüd kõlab George'i omaineerijo gara ortolana ja Saltarello. Ühel reisil külastasime Stockholmi lähedal Järnas asuvat salto töö kooli, kus elasid ja õppisid vaimse puudega lapsed ja noored. Algul olime mures, kuidas nad kontserti vastu võtavad. Kuid saalis kuulati vaikselt ja oli tunda, et vanad helindid jõudsid laste hingeni. Pärast selgus, et muusikaline kasvatus oli koolis tähtsal kohal. Sealne entusiastlik muusikaõpetaja näitas meile spetsiaalselt erivajadustega noorte jaoks tehtud pille. Need olid lihtsalt mängitavad näiteks kandled, millel sai tõmmata paariakordi. Sel ajal, kui õpetaja ise tšellole viisi mängis. Selline musitseerimine, eriti näppepillidel, pidi laste hinge arengule soodsalt mõjuma. Imetlesime, kui hästi osatakse Rootsis tegeleda haigete lastega ja mõtlesin kurvalt, et meil pole ka tervetel lastel nii häid pille. Kuulame Francisco pend, uusi lugu, rüütellik mees. 1996. aastal tuli Kappeli juhiks Peeter Klaas. Nagu Neeme Under, oli ka tema saanud Hortus muusikusest suurepärase kogemustepagasi. Kuid nende kahe interpretatsioon oleerine. Kui Bunderit iseloomustas väga aktiivne publikule suunatud musitseerimine, siis klaas lasin muusikal vabalt voolata, olles veendunud, et see kõneleb ise enda eest. Uus juht uute mõtetega mõjus ansamblile värskendavalt. Koos kanti ette katkendeid meederi ooperist kindlameelne Argeenia ning mitmeid renessansiajastu helindeid. Peeter klaasi tegevusaeg jäi kahjuks lühikeseks. Pingeline töö Hortuses sundis teda juba paari aasta pärast loobuma viljandi sõitudest. Kapell oli taas kuival. Õnneks ei pidanud me kaua kurvastama, Neeme Bunder oli taas nõus kodulinna tulema. Billile anti uus šanss, nagu kirjutas ajaleht Sakala. Nüüd hakkas ansambel end teostama uudse repertuaariga. Nimelt võeti kavasse mitme eesti helilooja teoseid. See osa linnak apelli repertuaarist on saanud kõige suurema tähelepanu osaliseks. Kui varajast muusikat esitades oli tahes-tahtmata Hortus epi koonid, siis eesti muusikat omanäoliselt tõlgendades samuti uusi radu pidi. Esimesena meenub 99. aastal Viljandis toimunut Lepo Sumera autoriõhtu. Küsisin ansamblijuhilt, millest niisugune stiili pööre. Ta vastas. Ana muusika olulisim tunnus on see, et mängija saab olla helilooja Gazaud autor. Ka Lepo Sumera teostes on kasutatud improvisatsiooni seega kõlavad need meie esituses veidi teistmoodi. Tahan oma kogemusi varajase muusika alal kasutada selleks, et tuua nüüdismuusika meile lähemale. Autorikontserdil äratas kuulajate tähelepanu sajandi lõpus süngeid sümboleid sisaldav teos draakulajad, zombi laps, milles avaldus Sumera peen huumoritaju. Elevust lisasid kostüümid ja Ülle Konovalov, fantastiline Krimm. Mängijate ebaharilik välimus ning just nagu spontaanselt tekkinud loost lähtuvad teatraalsed momendid tegid sellest mingi müstilise toimingu. Sama teost kanti edukalt ette ka 2000. aasta maikuus toimunud Lepo Sumera juubelikontserdil. Nüüd kõlab katkend teosest Dracula ja zombilaps. Peale Sumera olid Viljandis veel külalisteks Rene eespere Tamberg, mängiti ka Anti Marguste muinasjutu. Erilist tähelepanu äratas Urmas Sisaski autoriõhtu, kus esitati tähistaeva tsüklid, segakoorikogumit, glooria, paatri ning mõned kammerteosed flöödi-le kitarrile. Olin siis publiku hulgas ja kirjutasin ajalehe retsensioonis järgmised sõnad. Ma ei ole kuulnud linnaga belli varem nii jõuliselt mängimas. See ei olnud vana muusikalik, õrn akvarell või filigraanne graafika tugevate pintslitõmmetega maal, kus kõlas terve balletitäis erksaid värvitoone. Kui palju oli selles muusikas Neeme Bunderit ja linna kapelli ning kui palju Sisaskit. Helilooja sõnul sündis kontserdil tõesti midagi uut ja temale ootamatut. Ta leidis, et Neeme on tõeline kaaslooja, kes on tabanud tema muusika olulisima põhimõtet, et olla elurõõmus. Seda elurõõmu oli kontserdil küllaga. Nüüd kuuleksime kahte Urmas Sisaski pala suur magaleesi pilv tähistaeva tsüklist lõunataevas ja teiseks kassi ope ja tähistaeva tsüklist lastele. Salvestus aastast 2002 juhatab Neeme Bunder. Neeme Bunderi teisest tegevusperioodist meenuvad veel mitmed perfomance laadsed, kontserdid, juhi fantaasia nakatus kogu ansamblit ning koostöös sündisid vaimukad etendused inglise maski muusikast, Carl Michael Bellmanni lauludest ning Anna-Magdaleena Bachi noodivihikust. Viimases oli palju mängitud pedagoogina Bertuaar viidud ebaharilikku kõlamaailma. Minu eetid marsid Poloneesid ja koraalid vaheldusid kirevas muusikarüüs, pannes kuulajaid rõõmsalt imestama. Vaimukate seadet tööle. Muusikaga paralleelselt kulges vaatemäng videoekraanil. Teatud nihestustega huumorit oli linnakapil varemgi näidanud, seekord oldi lausa grotesk piirimail. Õnneks libastume. Muusikaline külg oli sedavõrd huvitav, et seda võinuks ka videota nautida kui lustakat sissejuhatust Bachi muusikasse. Kuulame nüüd Carl Philipp Emanuel Bachi marssi kogumikust Anna Magdalena Bachi noodivihik salvestus aastast 2000. Alates 2005.-st aastast oli kapil taas ilma juhita. Tänu aastatega talletatud kogemustele saadi mõni aeg hakkama nii-öelda kollektiivse juhtimise abil. Eelmisel aastal tulika pilli mängima suurte kogemustega trombonist George Battler. Tema senine muusikatee on olnud üsnagi muljetavaldav. Ta on õppinud Louisiana Oklahoma ülikoolides ning barokk trombooni Haagi kuninglikus konservatooriumis. On töötanud Iiennstoni, sümfooniaorkestris ja vabakutseline Münchenis ning haagis mänginud mitmetes nimekates vanamuusika ansamblites Eestisse elama asunud seoses abiellumisega ning õpetab tromboonimängu Tallinnas Lasnamäe muusikakoolis. Nüüd sõidab George Battler kord nädalas Viljandisse proovidele. Temast on saanud uus liider, kes varustab ansamblit sisuka repertuaariga linnaga. Pill on tegutsenud üle 36 aasta. See on ühe ansambli jaoks päris pikk aeg, kus on olnud nii tõuse kui langusi. Nii õnnestunud kui vähem õnnestunud kontserte ka loobumismõtteid. Kuid alati on olnud keegi, kes aitab keerulisest perioodist üle saada suurt tuge. Nii moraalses kui materiaalses mõttes on andnud Viljandi linnavalitsus ja muusikakool. Varajase muusika koht. Üldises muusikaelus on aastatega muutunud. Kui seitsmekümnendail seostus sellega midagi eksootilist ja põnevat siis nüüd on publiku aktiivne huvi veidi jahtunud. Teisalt on see muusika saanud teiste ajastute žanridega võrdväärseks. Kui 30 aastat tagasi pidi paljugi ise avastama juurde õppima, siis tänapäeva noortele pole see enam nii tundmatu maailm. Vanamuusika varasalved avamisel on Viljandi linna kapellil olnud tähtis roll ning seda missiooni on ansambli liikmed tänu oma pikaaegsele järjepidevale tegevusele auga kandnud. Meie saadet jääb lõpetama Francisco pend, uusi kaks pala. Esiteks, kes pole kannatanud ja teiseks pistoda salvestus 2005.-st aastast. Ansamblit juhatab Neeme Bunder.