Tänane saade on pühendatud Helsingi filmifestivalile armastus ja anarhia ehk Racaotaja Anarc ja siis kuu aja eest toimus põhjanaabrite juures juba 20 esimest aastat järjest. Loomulikult pole oluline see mitmendat aastat üht festivali peetakse vaid see, mida festival pakub. Milleks sinna üldse minna? Põhjust Helsingis filme vaatamas käia on ju ilma festivalid samuti. Sealne filmilevi on teadupoolest siinsest tunduvalt rikkalikum, sest Cinema Mondo ainuüksi, mis on just herra festivalist välja kasvanud levigrupp toob kinodesse ka tõsisemalt ja kunstiliselt viimistetamat, filmi klassikat või muuseas iga päev Helsingis vaadata Soome filmiarhiivi all töötavas kinos Orion kus ekraan avaneb pärast eesriide langemist nagu vanades kinoteatrites ikka. Näkata Janarkja haarab enda alla pea kogu linna kino Saarid jättes muidugi eluõigust ka kinode tavarepertuaarile. Poolteist nädalat festivali annab valikule lisa geograafiliselt kaugete ja kunstiliselt tavalisest nõudlikumaterina töödega. Lähis-Ida uut kinokunsti Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Hispaaniast, Argentiinast, põhjamaadelt, Eestist, lisaks veel veidi animed muusikadokumentaali ja päevakohaselt Iraagi teemat. Selline oli festivali valik sel aastal üldjoontes. Kava lähemalt vaadates on pilt veelgi kirjum ja püüamegi seda siis lihtsamaks teha. Aga nuri, pilgesseilonia kardas Reiga tahes oma uute kaunite läbi mõtestatud töödega. Tõsielufilmide tegija Sergei võrdsevoi südamlik debüütmängufilm Kasahstani karjuste elust. Jordaania lavastaja Amin mata alga positiivse laenguga film lennujaamast koristajast Eesti koostöös valminud dokumentaal vene opositsioonist. Ülevaade Austraalia bee filmidest võisiis Muroshi uus futuristlik silmakomm. See nimekiri on päris hea valik juba niigi. Meil oli kavas esimest korda võistlusprogramm. See äratas mõnevõrra hämmeldust, sest rakkavdee Anarkija on kõik need 20 aastat ilma läbi ajanud ja pole läinud kunsti võrdlemise libedale teele. Festivali üks korraldajatest, Pekka Lanerva seletab, et võistluskava kasvas välja vajadusest festivalil pakutavaid filme laiemalt teadvustada ja levitada neid lisaks Cinema Mondo ketile ka suuremas finnkinoketis, millel on Soome peal rohkem kinoteatreid ja suuremad vaatajanumbrid. Mõtlesime, millise auhinnaga oleks tegemist siis ja me ei püüa samale tasemele Berliini või kanni Veneetsiaga, kus filmiauhindamine mõjutab ka filmi levimist. Siis tundus arukas kaasata levifirma, mis tagaks filmile vähemalt Soome levi. Ja finnkino on selles suhtes hea koostööpartner. Et sellel on väga suur kinovõrk, 13 linna plussis, Helsingi teatrid. Ja nende huvi oli see, et firmad tihti kritiseeritakse Soome filmilevi ühekülgsuse ja nüüd siis soovib vingina ennast näidata Ta teise külje pealt samuti. Ehk siis kuna finnkinovõistluskava auhind on publikuauhind, siis otsustavad vaatajad, millist filmi soovitakse Soomes järgneva aasta jooksul näha, räägib Pekolanerva. Võistluskavva võetud filmid on kõik mõnes mõttes võrdsel tasemel. On nad siis lavastajate esimesed või teised tööd ja tootmisnumbrid on enam-vähem samal tasemel ning geograafiliselt püütud valik teha võimalikult lai. Publiku hääli sai kõige enam jordaania lavastaja Amin mattalka film Abu reed mis räägib loo lennujaama koristajast, keda kohalikud, kus lapsed peavad päris lennuki kapteniks. Filmi tehakse ka positiivsete filmide klassikuks saanud ame liiga ja publikuauhinna sai ta kas USA-s sandantsi filmifestivalil. Pekalaneva hinnangul ongi filmi elujaatavas see, mis vaatajaid köidab. Tundub nii, et filmilevitajate ja Arthausi levitajate hanked on sisult teinekord üsna rajud, pessimistlikud nägu, palju filme ka meie festivalil, räägib Rannelva. Alati püüame selle poole, et kõik filmid ei sisaldaks mitte ainult ängi, ehkki see on loomulik, et noored filmitegijad haaravad või lähtuvad elu kitsaskohtadest ja soovivad rääkida ka probleemsetest asjadest, milles mujal räägita. Aga on olnud ka hiilgavaid, komöödiaid ja elujaatavaid filme ning kapten Aburra e'd on üks selline väga hea näide, räägib Eka Lanerva võistluskavas olnud Veiko õunpuu. Sügisball esikolmikusse küll ei pääsenud, küll aga oli film Soomes menukas vaatajanumbrite poolest. Uus Eesti film oli Erra festivalil siis tänavu esmakordselt ja kuidas siis üldjoontes läks? Pekka Lanerva. Õunpuu film oli publikuarvult võistlusfilmidest soosituin aga esikolmikus, seda ei jõudnud tõde planerva oli teine ja in Voluntheri kolmas. Veiko film oli omapärane ning isiklik ja muidugi üsna ängistav. Selles on musta huumorit, see oli ka üks mu isiklikke lemmikuid, räägib Lanerva ja soovisime võistlussarjas näha ka eesti filmi tingimata. Meil on olnud juba kaua soov tuua eesti filmifestivalile ja õunpuu filmi peale mõeldi juba eelmisel aastal. Klass oli samuti varem plaanis ja lisaks saadi juurde veel Renee Vilbre film. Mina olin siin seega siis kolm kvaliteetsed kui pärast filmi Eestist ning Pekka Laner panga rahul, et Soome publik võttis need väga hästi vastu. Tanneri sõnul püüabki festival täita auku kahe sugulasskulptuuri vahel. Vaatamata geograafilisele kultuurilisele lähedusele ei tunta ja Soomes Eesti filmi ja Eestiski teatakse soome filmist ehk ainult rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Ehmatavalt ühesõnaga festivalil Ilmar Raagi film Klass, sest taas kordus Soomes traagiline koolitulistamise juhtum, mis sellel aastal varemgi seekord siis festivali toimumise ajal ja kaua. Joel šokeeritud olid nii filmitegijad, festivali korraldajad kui ka muidugi kogu Soome üldsus. Et festivalil linastunud klass rääkis samadest asjadest. See oli arusaamatu kokkusattumus, etes pekalanerva. Eks see näitas, et raagi film rääkis neist asjadest, millest ei räägita piisavalt ka Soomest. Need on kõik eraldiseisvad juhtumeid ja ajakirjanduses neid ei seostata. Raagi. Intervjuu ilmus Helsingin Sanomate s. Juba järgmisel päeval päeval ja kõik need küsimused, mida raagi film tõstatab, on muidugi olulised, mille üle peaksidki kõik mõtlema. Soome on kahjuks vägivaldsuse poolest teiste riikidega võrreldes üsna kõrgel tasemel ja nüüd on tegemist asjadega, mis nõuavad sügavamat jälgimist. Ja Peko Laaner väga soovib, et raagi film saaks nende juhtumite järel veelgi aktuaalsemaks ja seda näidataks Soomes. Veelgi. Ühiskondlikku poliitilist teravust on herra filmides alati olnud. Tasakaal on püütud hoida esteetilise viimistletud kvaliteedi ning teisalt uute vaatepunktide esiletoomise vahel poliitilisest või ühiskondlikust teemas. Ja see väljendabki festivali põhimõtet ning loosungit. Mulle on merre põhimõte meeldinud algusest peale, räägib festivali korraldaja. Ehkki otse anarhiat ju polnud mõeldud, võtab tänapäevapoliitika kontekstis sest Soome poliitikas Rarhel samuti juba oma kindel etableerunud koht ja Liina vert Mülleri film, millest film võetud selles on tegelane, kes on valinud poliitikas just anarhistliku äärmusliku suuna. Ta satub aga elus konflikti armastuse ja poliitika vahel. Ja see on ka üks inimese elus mitte tulev küsimus, räägib Lanerva peresuhted ning ühiskond, kuidas inimene reageerib ühiskonnas toimuvale, mida ise teed. Ja neid pooli ongi püüdnud festival tasakaalustada ja esindada. Lanev arvab, et kõik huvitavad filmid tegelevad mingil määral ühiskondliku teravate probleemidega. Kui mõelda kasvõi sokuurovile, kes elaks justkui omasest eetilises maailmas siis oma filmiga Alexandra, mis sellel festivalil näidati, suhestub see kurv väga tugevalt sellega, mis praegu toimub ja milline on olukord Tšetšeenias. Kuidas see mõjutab eluolu Venemaal? Nii jah, tuleb tõdeda, et Helsingis oli ka neid filme, mis meil PÖFFil juba mullu linastunud ja see teeb valiku pakutava hulgas mõnevõrra lihtsamaks. Aga samas on Helsingis alati hea mõnda asja taas üle vaadata või siis rääkida, filmitegijad aga kas või Aleksandra teist peategelast ehk siis Tšetšeenias teenivat kaptenit mänginud Vassiljev šeff Soff on päriselus tagasihoidlik, heas kehalises vormis keskeale lähenev mees, kes Oleksandr Sakurovi filmis tegi olles oma esimese osatäitmise kuulajale meenutuseks Aleksandra, st see film on süžeed lihtne, aga sisult mõttetihe ja ta räägib siis Tšetšeenias oma sõjaväelasest poega vaatama sõitnud vanadaamist. Massiliselt soovile on see ühtaegu, hoiatas film sõjakoledustest. Teisalt on ka see mõtlemapanev teos inimesest. Sa kuurovile on mees aga senini tänulik rolli ja kinomaailmavõimalust avamise eest. Osatäitmine oli keeruline, samuti ka ettevalmistus. Vassili Shefftsov räägib, et ettevalmistus oli keeruline, kuna see oli esimene filmiroll ja tal tuli selleks ikka tööd teha. Režissöör rääkis temaga, andis omaette näitlejameisterlikkuse õppetunni. Sepsoft pidi elama Casand sõduritega koos sõduri elu. Igal hommikul tõuseb kell kuus külm dush, hommikuvõimlemine, söökla ja kõik nagu sõduri elus ikka. See on kõik selleks, et välja kujundada kujund, näitleja, keda siis seda kehastama pidi. Sotsov ütleb ka, et tänulik sokuurovile andis juhendit, kuidas rolliga suhestada, kuidas seda läbi elada. Chertsoftid ringi käima sõjaväevormis, kusjuures kuumust oli tollal 50 kraadi. Aga see oli tõeline näitleja ellujäämiskool. Chef räägib, et tal oli see mõnevõrra harjumuspärane, kuna teenis ennem dessant nikuna eliitvägedes ja seega ta nagu naasis sõjaväkke, aga juba kõrgema auastmega. Kõik, mida ta teadis seni sõjaväest, tuli uuesti meelde. Seda, mis toimub sõjaväes, ei unustata. Nii lihtsalt, olgu see siis kasvõi lõhnad, naftaliin, sõdurisaapad, jala nartsud, või siis sealsed ütlemised, släng, naljad. Ja ta ütles ka, et talle meeldis töötada saab kuuroviga ning meenutada sealjuures oma teenistusaega. Kas Vene armees on siis midagi muutunud? Võrreldes oma teenistusajaga massiliselt sov? Muutunud oli vaid see, et tal oli nüüd juba kapteni auaste ning talle alluti, mitte ta ei pidanud ise enam kõrgematele ülemustele kulpi lööma. Reamehena oli see ju teistpidi. Kui kujutada ette, et sõidate võtteplatsile, panete vormi selga ja sõdurid annavad au. Igatahes šeff chow ütles, et tema tundis end ebamugavalt. Sa kuuluv Keilas ka sõduritele ka rääkida ja sõprust sobitada, vähemalt esimeste nädalate jooksul. Ning ta käitubki kapteni auastmes, nagu sellele kohane sõdurid reageerisid ja ta näitas, et tema käitumine on õigel teel. Ja show ütlebki, et tal oli selline tunne nagu kaptenile, keda filmi kutsuti. Ta elas sellesse rolli sedavõrd sisse, et ei tahtnudki enam sõjaväest ära tulla või sellest rollist välja tulla. Olukorrast Venemaal rääkis ka Eesti-Soome koostöös valminud vene dokfilmi režissööri Aljona paluunina film revolutsioon, mida polnud. See jälgib Vene poliitikas opositsiooni rolli mängivate natsionaalbolševike ehk siis Limonov laste tegevust enne ja pärast presidendivalimisi. Paluunina film on hea näide sellest, kuidas inimesekeskselt edasi anda poliitiliselt või siis ühiskond teravaid teemasid. Filmi autor kinnitab, et poliitikaga pole tal olnud mingisugust kokkupuudet. Küll aga andis teema on seoses presidendivalimistega ise kätte ja dokumentalistika, peab ta olema valmis ronima igasugustesse, Klookidesse. Valvurina räägib seda, et idee tekkis intuitiivselt juba 2006. aasta lõpus kui algas huvitava presidendivalimiste eelne etapp ja kõik justkui elavnes. Poliitikaga ta elus eriti kokku ei puutunud seni ja see polnud ka üldse huvitav dokumentalistina otsisega uusi teemasid ja teda vaimustab mitte minevik, vaid reaalne elu. Siin andiski reaalsus ette huvitava kaardi ning ta haaras sellest kinnioperaatorite ja muu meeskonna otsingul sattus taga seltskonda, kus oli opositsioonipoliitik, selline paks ja jõukas härra disainiprillides, kes kirjutas näpu otsas Luibud tsooni võtmehoidjat ja arutas selle üle, kuidas ta Venemaal revolutsiooni teeb. Ning selline paradoks filmi tegijad vapustas. Nimelt see härra ütles, et üks selline revolutsiooniva toimus maid on Ukrainas ja sellise lubasse härra korraldada siis ka Venemaal. Ning siis Poluunina Tarbaski ära, et siit juba midagi tuleb. Ja ülejäänu läkski juba nii, et hakkasid võtted, tus ka Jaak ilmiga, kelle filmida on juba varem Venemaal näinud. Ja kohe nii kui filmiga tutvus, siis sai aru, et temaga saab koostööd teha ja hiljem siis koostööga tulemusi andis. Filmi võttis Aljona oma operaatoritega üles, Venemaal kokku pandi toimetatud ise aga Soomes Eesti ja Soome rahadega üheks kaasprodutsendiks, niisiis ka Jaak Kilmi. Kas Venemaal oleks seda filmi olnud võimatu teha? Mitte just päris nii ütled, Poluunina suhteliselt sellised võimalused olid olemas, sest et olidki olemas sõltumatut produtsendid, kellega Poluunina ise ei soovinud tegemist teha, sest suhtub oma kaastöölistesse väga maksimalistliku, soovib töötada ainult parimate andekamatega. Ei taha koostööd teha nendega, kes soovivad ainult raha teenida. Ja selliseid protsenti on Venemaal palju, eriti televisioonis. See film on aga autoripärane, dokfilm Artok kui seda niiviisi nimetada. Ja oluline on siinjuures see, et kõik mõistaks, kuhu minnakse. Paljud produtsendid ütlesid, et televisioonist, et aidata ei saa ja milleks siis seda vaja. Seega olid võimalused piiratud rahaliselt ja poliitiliselt. Põhiliselt sest kõik on harjunud olema ettevaatlikud, aga peamine põhjus on selles, et Venemaal pole autori dokfilmi kellelegi vaja. Seetõttu kõik dokumentalistid tasapisi hääbuvad. Need, kes soovivad teha midagi ootamatut, mis ei mahu koskina või televisiooni raamidesse siis sellisele autori dokile on Venemaale väga vähe võimalusi. Rääkimata sellest, et Venemaal puudub nende filmide levitus või laenutussüsteem. Ja üle jääb seda tehtud näidata ainult festivalidel kusagil välismaal ning see on küllaltki kurb olukord paluunina. Paljana seletas ka, et Venemaale tagasi pöörduda ta ei karda, sest ehkki filmis on informatiivselt julgeid kohti, pole tegemist propagandafilmiga ja uuriva või paljastava ajakirjandusega pole filmil samuti mingisugust pistmist. Pruunina räägib ette, see pole propagandafilm, selles puudub kaastunne või poolehoid. Poolehoid on ehk inimestesse, kellega see juhtub, sest toimuma küllaltki dramaatiline. Aga selles puudub ideoloogiline poolehoid. Vastupidi, filmis on palju sarkasmi, millest on isegi kahju sest Poluunini oleks soovinud teha vaimustava filmi. Aga enda sees ei leidnud ta selleks vaimu vastuseks mitte mingisugust põhjust sest kõik, mida ta filmi tehes nägija üle elas, kutsus esile ainult irooniat. Film räägib ju Venemaa poliitilisest opositsioonist ja mingit vaimustust see igatahes Poluuninas ei tekitanud. Ta ütleb ka seda, et opositsioon ja keskvõim nende suhe on võrreldav sadomaso duetiga. Opositsioon teeb kõike teda tambitud lisaks ja nad sobivad üksteisega. Ega üksteiseta opositsioon ja keskvõim elada ei saaks. Ning see olukord pole üldse nii lihtne, kui võib arvata. Ta ütleb ka, et ta ei suuda mitte kuidagi toetada sellist opositsiooni, sest see pole puhas ja seal on palju räpast. Seal on asjatuid ambitsioone, inimlikult ebameeldivaid momente, aitäh. Ja sel kõigel pole midagi ühist selliste kõrgete võid üllaste ideedega, mille põhjal revolutsiooni teha. Aga kas siis Venemaal on üldse revolutsiooniline olukord? Sellist olukorda pole ja seda ei saa niipea tulla, ütleb paluunina osaliselt neil põhjustel, mida mainis ka filmi kangelanna filmi lõpus Aurora lähedal jalutades. Et põhjus pole mitte presidendis, vaid räpaste küüniliste inimestes, kes on endale eesmärgiks seadnud kui ajamise ja keskpolekõlblikud kirglikuks ajalooliseks välja astumiseks. Paluuninale näid ka, et Venemaal on veel palju asju, mis ei suju või pole head, palju probleeme ning nendest kõigest tehakse ka filme. Ja pealegi inimesed ei soovi mingeid vapustusi. Ja see on ka inimlikult täitsa mõistetav, sest kuivõrd palju on Venemaale tulnud üle elada kõiksugu eksperimente, vapustusi ja inimesed ei suuda lihtsalt järjekordset de võtta. Revolutsiooniks peaks peale tulema põlvkond, kes oleks praegustest muredest üle. Muidugi Venemaal on teatud aja Roone tsüklilisus ja pruunina arvab ka, et millalgi võib mingisugune pööre tulla. Aga praegu igatahes küll mitte ja ka opositsioonil pole mitte mingisugust rahva tuge. Kindlasti näidatakse seda filmi meil ka siin Tallinnas. Eks siis saab sellest vinnist uuesti ja pikemalt rääkida ning Jaak Kilmi saab Aga Helsingi juurde tagasi hea seose autoridokumentaali ja mängufilmi vahele on õnnestunud luua Sergei võrdsevoi, kes seni on teinud ainult tõsielufilme. Helsingis näidatud tulp pann on ta esimene mängufilm, mis näitab Arto Aas, et dokumentaalfilmitaustaga mängufilmitegijatel on hoopis tõepärasema selgem tegelikkuse tajumisviis kui neil, kes kohe mängufilmiga kätt proovivad. Dokumentalistid käekiri on lihtsalt lihtsam ja samas ka sügavam. Inimene avaneb loomulikumalt ja režissööri suru peale oma kunstilisi ambitsioone. Filmitulp pan tegevus toimub kusagil Kasahstani steppides. Äsja on oma õe pere juurde jurtasse elama saanud sõjaväest naasnud noormees, kel soov elada esiisade kombel stepis karjuse elu. Selleks on tal aga vaja pere ja karja. Kuna tal pole kumbagi, teeb ta mitu katset kosida piirkond ainukest mehelemineku eas tüdrukut. Tulppaani. Kosjaskäiguliin jääb filmis teisejärguliseks. Selle asemel saab vaataja lähipildi ühe karjuse pereelust kaugele harjumuspärastest mugavustest kohas, kus ei kasva isegi rohimite korralikult. Karjuse pere, mida Adwardse portreteerib, on ansambel omaette. Ja imetlust äratab ta anne leida sobivaid osatäitjaid inimeste seast, kes pole näitlemisega varem kordagi tegelenud. Mitte näitlejate kasuks otsustajad tiga Mehhiko uue põlvkonna filmitegija Carlose Reiga tahes. Teda loetakse andekaks ja skandaalseks, sest ta on oma filmides rääkinud Mehhiko ühiskonna tabuteemadest nagu vanainimeste seksuaalsus või prostitutsioon. Samas aga pole provokatsioon Reiga tase filmide tõukejõuks. Pigem püüab filmitegija edasi anda mingit teatud tunnet või mõtet, mida võib-olla ei saagi otse sõnastada mida võivad kanda või väljendada teatud muusikakoht. Inimesed, võib-olla ka dialoog või kaader oli igatahes uus. Film kannab nimetust silland list ja see on võetud Plautidžist laudhitši keelest, mida kõnelevad mehikas kunagiste saksa sisserännanute järeltulijad. Protestantismist võrsunud lahku usklikud Mennoniidis. Tegevus keerleb ümber klassikalise armukolmnurga kuid seda annavad edasi sisepoole kasvanud tundeeluga inimesed, kellel esikohal koguduse teenimine, töö ja pere. Kui ei teaks, et tegu on Mehhiko filmiga, arvaks, et see on kas Rootsi, Soome või isegi eesti film. Sedavõrd tuttavad on linal vilksatavad näod, majad. Carlos Reiga tasele on oluline loomulikkus. Ta vastandab siinjuures kinoteatrile, kuna teatris maskeeritakse kellekski, kehastatakse rulliks, see aga vähendab kinosisestus võimu usutavust Carlos Reiga tahes. Siis minu jaoks kujundi mõjujõud väheneb, räägib räiga tahes sest tunned näitlejad ära ja mõistad, et nad on maskeerunud millekski või kellekski selle filmi jaoks. See võib juhtuda ka kõige andekamate lavastajatega. Näiteks siis Bergmanni filmid. Esimesed kaadrid on väga võimsad, siis aga tuleb näiteks Makson süüdov. Muidugi on ta suurepärane näitleja ja film on väga hea, aga nüüd vaatad juba maksman süüdoveid või hoopis liiv. Ulmanni Bergmani filmis ja filmi mõju lahtub Reiga tahest huvit filmitegijana filmitav objekt nagu maalikunstniku või fotograafi. Siit tuleb ka Reiga tahese filmide aeglane vaatlev teema. Tempo sõltub sellest, milline muusika meeldib. See sõltub isiklikust rütmist. Kui tegin oma esimest filmi jap on, ei soovinud ma teha mingist intellektuaalset või väga aeglast sügavamõttelist filmi. Tahtsin ainult teha tavalist normaalset filmi sellest, mida tahtsin öelda ja sellest kohast, kus tegevus toimub. Mäletan, et filmi lõigates soovitas mul keegi pikki stseene kärpida. Mulle oli aga see oluline, kuna see võimaldas mul vaadelda filmitavat pikemalt. Mul oli vaja aega eesolevale tähelepanu pöörata ja sama toimub ka muuseumis, kui vaatad maali. See aeg, mille maali sõidad, sõltub sinust endast. Keegi ei saa seda õpetada ja see on isiklik tunne, millal sa sealt lahkud, räägib. Püüan sellega edasi anda sisemist tunnet, see võib peegelduda siis sõpruses, ilmas või armastuses. Paljudes asjades igas filmis on üks põhitunne ja igas momendis selle teatud alaliik. Isiklikus plaanis muidugi saan aru, et maailmas on palju vägivalda ja selle üle on mul väga kurb meel. Ma tunnen, et meid taju näiteks kinos nähtava vägivalla piire. Arvan, et jõhkruse nägemine ekraanil teeb meid õnnetuks. Ma arvan, et me ei mõista, kui tobe see on. Arvame, et näiteks, et kõndinud Tarantino on suur lavastaja aga me samas ei taipa, et see on tõepoolest lapsik ja tobe. Igatahes on üks neist filmi tegijatest, kes tunnetavad muusikalise saate vaikuse osa. Ehk siis oskavad selle kõigega piiri pidada, tema isik töös jap on, kõlas saateks Arvo Pärt. Viimases filmis Soyland lihtpole aga muusikat peaaegu üldse. Mis on siis talle esmane filmitegijana kujund või muusika? Aga ma ei kasuta seda kui seene ühendavat elementi või siis meeleolu loovat elementi. Kasutan muusikat pigem teise meeleolu juures, meeleolu muusikale kuningas näiteks puunis muusikaga saadet hetked seal oli muusika, millel oli suunav jõud. Siis kuulasin palju Arvo Pärti ja ta on suurepärane. Mulle tulid juba ta muusikat kuulates ettekujutluspildid, milline see film peab olema, räägib Reiga tahes eriti näiteks filmi viimased kaadrid, mille saateks valis ta kantuse Benjamin Britteni mälestuseks. Viimase filmi juures ei kasutanud aga muusikata üldse sest Reigo tahes arvates kõlasid looduse helid selles filmis kõige paremini. Ta ei tahtnud selle peale lihtsalt midagi panna. Viimastes stseenide juures tahtis Reigo tahes kasutada Sigur Rossi, aga filmi kokku lõigates taipas ta, et see pole hea mõte sest Raimond kuulata hoopis hämariku laskumist maale. Ehkki Siigur Krossil on väga ilusad lood ja kogu filmi tegemine, mis ajal kuulas ta Žigul Rossi filmi nimi, siis saeljand klist. Carlos on igatahes leiab ka, et arenguid kinokunstis võib võrrelda sellega, mis toimub moonise fotograafias. Üha enam keskenduvad loojad enese väljendusele ning staarid, nagu me oleme neid harjunud nägema eriti just filmistaarid kaovad. Arvan, et pikema aja peale kinos enam näitlejaid pole, räägib Carlos räiga tahes. Ja see pikem aeg oleks siis sajandi möödudes võib-olla mõne sajandi möödudes. Näitlejad jäävad kino algusaegadesse, kui kino üle domineeris teater. Inimesi ei huvita enam nende kuulsate nägude nägemine. Vähemalt seda loodab Reiga tahes. Inimesi hakkab huvitama visioon, pilt, mida film edasi annab. Just nimelt see pilt räägib. See on juba juhtunud maalikunstis ja enam ei maalita seal teemat enam poseerimist. Kõik on vaid Ekspressioon, eneseväljendus. Selline areng võttis aga aega ja paratamatult läheb ka kinokunstis nii ning Reiga tahes, arvab, et see on kinokeele loomuses. Siit jätkame muusika teemal Ignaasia Bahovski on noor Argentiina muusik, kes on oma elu pühendanud tango saladuste tundmaõppimisele härra Linnahalli tõsielufilme, siis hosprufo räägibki sellest traditsioonidega rahvamuusikavormist Mil Argentiinast sealse kultuurilise segaduse taustal võtmeline tähendus. Nimelt on tango tundmine orgentiinlastele ta identiteedi küsimus. Ignaasia Vahovski otsustas koos muusikutest sõpradega taas päevavalgele tuua Argentiina tango traditsiooni. Leida üles vanad meistrid ja nende kaasabil luua omaalgatuse korras tango traditsiooniga tegelev instituut. Bahovski räägib, et argentiina tango toimub praegu huvitavaid arenguid ja sellest siis film räägibki. Viimased 15 aastat on tango saanud taas popiks. Tango on võitnud enda poole palju noori ja palju noori muusikuid. Seda tantsitakse taas pärast kolmekümneaastast vaikust. Tango kuldaeg langes 1940.-tesse 50.-tesse aastatesse. Aga rock kultuuri pealetulekuga kaotas tango oma koha nii raadios, muusikatööstuses kui ka igapäevaelus. Seega siis 30 aastat kuulus tango Buenos Aireses minevikku. Midagi, millele mitte ükski noor viimased 15 aastat tänu mitmesugustele projektidele, nagu ka see, mida filmis näeme, kutsutakse kokku, siis vanad maestro noored püüavad olukorda päästa. Ja vaikselt on tangot taas hakatud aktsepteerima. Argentiinas ajaline vahe 90.-te noorte ja 40.-te aastate noorte vahel andis siia teatud Tartust juurde, arvab Howski. Tango on kiiresti saanud populaarseks ka elektroonilises ajaviitemuusikas. Hea näide siinjuures Ottan Peugeot, mis ka Eestis esinenud. Tango traditsiooni tundja aga ei pea seda märkimisväärseks muusikaliseks panuseks. Tulemisest on muidugi palju abi, arvab Howski. Ja see on muidugi tervitatav. Tõsi on see, et need tangoga eksperimenteerivaid elektroonilised muusika tegijad pole ju tegelikult tundnud tango traditsioonist. Nende põhi on mõni muu žanr, aga tango pakub neile huvi ja nad võtavad sealt teatud elemente. Tango inimesed, kes on seda juurteni õppinud, hakkavad alles nüüd avastama selle keerulise deflatsiooni rikkusi. Eksperimenteerimine on muidugi suurepärane, aga tuleb tunda muusika põhijooni, muidu nad justkui arhitekt, püüdes ehitada banaanikujulist hoonet ei arvesta, kusjuures majaehituse põhitõdedega. Seepärast harva Bahovski, et mõned elektroonilised tango projektid kõlbavad küll paari, aga muusikana pole nad midagi suurt väärt. Tango pole mitte ainult tants, nagu me seda tunneme, pigem võib tangot nimetada keeruliselt läbi töötatud rahvamuusikavormiks. Tuleb rääkida kolmest põhilisest koostisosast, need on muusika, tantsusõnad, räägib Howski. Muusikas on tango koos džäss, igaüks enim läbitöödeldud rahvamuusikat vorme. Tantsu on, ta on ka vapustav ja see meeldib paljudele, sest annab võimaluse kellegagi intiimselt suhelda ja jagada isiklikke ilusaid momente. Ning sõnad samuti. Tango sõnaloome saavutas oma tipu neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel. Kui siis mainekad poeedid kirjutasid Angola sõnu. Aga Howski pole kindel, et mingis muus popmuusikas on täis midagi sellist, on üldse toimunud. Positiivne on tema sõnul igatahes see, et sedavõrd palju inimesi tangot naudivad, olgu siis Argentiinas või välismaal. Ja olgu see kasvõi raamatute või plaatide näol, mida ostetakse. Ja nagu filmis on ka näha, siis Argentiina maa, kus on identiteedi konflikt ja see on seotud kultuurilise mälu puudumisega, räägi Bahovski ning tango projektiga püüabki Bahovski koos oma sõpradega ja koos tango kooliga hoolitseda traditsiooni eest et seda mõistetakse, jagataks, sest mida enam seda jagatakse, seda enam rahvast pääseb sellele ligi. Ja seda võib võrrelda ka omaette armastusega. Ladina-Ameerika Helsingi festivalil olnud fookuses juba õige mitu aastat ja tänavugi olid uued filmimaad nagu Argentiina või Mehhiko tõrjunud err kavast näiteks Hongkongi, mis polnud Helsingis esindatud ühegi uue filmiga. Võib ju küsida, kas on tegemist Aasia kino kerge tagasikäiguga pärast 90.-te alguse õitsengut kuid midagi vapustavat pole sealt viimaste aastate jooksul lääneriikide suurematele festivalidele jõudnudki. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas hakkab lähemas tulevikus mõjutama filmi tootmist ülemaailmne finantskriis. Ilmselt liigub filmide tegemine üha enam suurematelt filmikompaniide väiksematele ettevõtetele kes suudavad häid linateoseid luua säästlikumalt eelarvetega. Samas ei saa välistada Ettevõtete koondumist hoopis suuremateks mürakateks ja selle arvelt siis ka sisult vaesemate filmide tootmist. Autorikinos suureneb aga kindlasti kättesaadava digitehnikaga toodetud väikese eelarveliste filmide osa. Suund on sinna juba võetud. Üheks suunanäitajaks on kasvõi belgia filmil avastajatest vennad Jean-Pierre Alekter. Tenn kelle uut filmi Lorna vaikimine näitas ka Helsingi filmifestival. Tardennid kasutavad käsikaamerate naturaalvalgust, filmid on sealjuures kantud sotsiaalsest kriitikast, räägivad õitsva tarbimisühiskonna hammasrataste vahele jäänutest. Muidugi on kõik tardennide filmid võitnud ka auhindu maailma festivalidel. Lorna vaikimine räägib loo Albaaniast Belgiasse tulnud paarist, kelle unistuseks on avada kapitalismi palju lubavates tingimustes oma kohvik. Selle unistuse saavutamiseks on nad valmis minema ka üle laipade. Film on terav, aga mitte nii meelde läheb nagu vendade eelmine linatöö laps. Festivalimüras jäida antennide film näiteks alla kunstiliselt viimistletumale Türgi lavastaja nuri pilgesseilaani filmile. Loomulikult pole mõtet hakata kunsti võrdlema, kuid festivali küllus tingib paratamatult selle, et mõned filmid loovutavad mälus koha neile, mis sel ajahetkel rohkem kõnetavad. Türgi lavastaja nuri pil, kes meil on kujunemas tänapäeva üheks olulisemaks filmi lavastajaks. Ta kasutab ära filmikeele ja kinokunstivõimalusi ning nii on iga Seiloni film justkui õpik filmi tudengile. Mida üldse tänapäeva kinos teha annab. Sillani uue filmi pealkiri kolm ahvi viitab otseselt filmi sisuks oleval armastuskolmnurgale. Psühholoogilise krimidraama ilmestamiseks kasutab seilan taas seepjalikult testitud järve hoides pidevalt justkui äikese-eelset ähvardavat atmosfääri. See kiretu esteetika justkui rõhutaks filmi tegelaste otsingute lootusetust. Film räägib viiekümnendates aastates abielupaarist, kel murdeealine poeg perekonnale löödaga mõra tõusikust poliitik, kes ja enda eest vanglasse sokutab ja naisele külge ajama. Sein on tegelastele on alati oluline teatud kahevahel olek on ju Türgine näiteks isegi riik, kus ristuvad, segunevad lääne- ning idakultuuriline identiteet. Seiloni filmides on vastakuti ka urbaniseerumine ja traditsionaalse ellusuhtumine ning religiooni teema on ei salati tajutavalt olemasolev. Ehkki sellele ei pruugi film otseselt viidata. Uute tegijate kõrval oli aga väga värskendav vaadata Helsingis ka vanade meistrite taastatud töid. Näiteks anime klassiku Hayamiast saki filmid saamas kõik uue helilise värvitöötluse ning Soome kinoketid on võtnud ette need ka ära näidata. Meil on myya saki kogupere animalinastunud vaid anime festivalil või välja arvata Oscari võitnud vaimudest viidud seitse aastat tagasi ja äsja siis pärast sõprust linale jäänud totra ja vaimudest viidud sai muuseas ka linastus õiguse meie suuremas kinoketis ehk siis kobarkinos, mis kuulub samuti finnkino alla. Seega võiks ju ka loota, et Soomes linastuvad filmid ka meile jõuavad. Soomes igatahes jõuab kinodesse Miia saki esimene täispikk anime tuult euronausika mille minust saigi tõuke Gibli stuudio rajamine. Muusika on omamoodi loodushoidlik ja sõjavastane mõistvat printsessist, kes elab seitsme päeva tulejärgses maailmas kaitstes tuulte orgu saasta meremürkide eest. Kuue kuue on saanud ka Hongkongi meisterrežissööri Wong Kar-Wai neljas film, poeetiline sõduri draama, Ässhisoftaim ehk ajatukk. 1994. aastal valminud film on omamoodi tähtede paraad sest selles teevad kaasa Hongkongi 90.-te aastate tuntuimad esindajad Leslie Jong Taani lõng, mägi Chung ja Brigi chip linn. Operaatoriks on filmid muidugi Kristoi. Helsingi festival on avamas ka festivali ajaloole tagasivaatavat sarja, näidates seekord Gus Van Santi 20 aasta taguse filmima alanoche. Selles must-valges linnades, see on armastus ja anarhia esindatud sajaprotsendiliselt minimalistlikkus võtmes, kuid ülihea fotograafiaga. Film räägib oma sooarmastajast baaripidajast, kes armub ühte hulkurist mehiklasse. Samas võtmes kujutaks ette näiteks tšekke rakki romaanid, ekraniseerimist. Selles on hooletust ja vabaduse ihalust, mis ei kohku tagasi mingisuguste piirangute ees. Aegumatult. Noorusliku pildi esteetika oskusliku karakteri valikuga ületab, kus Vansanud siinjuures ka homofilmide tüüpilised piirid. Kas siis Helsingi festivalil kavatseb vana herr klassikat näidata ka edaspidi Pekka Lanerma? Festivali korraldab EKA Laner või räägid seda, et mujal maailmas tehakse vanadest klassikutest uusi koopiaid? Üha enam ja enam kindlasti järgmine lävepakk on see, et saab määravaks see, millistes kinodes on üldse digilevi. Soomes on Helsingis ainult üks kinosaal, kus digitehnikaga saab filmi näidata. Ja suurem osa taastatud filmidest tehaksegi kahjuks digita oli põhiselt. Ja Becca ise pole muidugi väga veendunud uue tehnoloogia õigsuses ning seetõttu õliga rõõmused, et näiteks kuus Fansanti ma olen otse sai festival kätte 36 millimeetrise lindi peal. Dekalanev arvab, et vanu filme näidatakse kinodes üha enam sest mitmete tegijate maine kasvab alles aastate pikku ja vanu teoseid hinnatakse rohkem siis kui nende valmimise ajal. Ning pärast alles tõdetakse, et need on olnud väga päevakohased. Ja kindlasti näidatakse erro festivalil samuti vanu err klassikuid. Kellele jäi veel arusaamatuks, miks sõit Helsingi filmifestivalile võib tänase saate internetist üles otsida ja uuesti kuulama hakata? Teisiti öeldes, ehkki suuremate filmifestivalide saak võtab üha enam ruumi ka Helsingi Racouthanarkija filmifestivali kavas näeb seal siiski ka neid filme, mida suur PÖFF ega meie filmilevitajad ei näita. Teri saadet Helsingi filmifestivalist armastus ja anarhia saates rääkisid Pekka Lanerva massiliselt sov Aljona paluunina Ignacio Bahovski ja kardas Reigo tahes. Helilõike kuulsite nuri pilgesse ilmist kolmaffi Andreas Morgentaaleni filmist eco ossangis Silentsiast vennale tennidel ornavaikimisest, mata kardrone Commorrast Kuzzonsantimalanochest naljana Palonina revolutsioon, mida polnud. Carolyn oli filmist siis asbrufo Mamorowoshi filmist Skycrolers, Hayamiast, saki filmist naasik ka Ilmar Raagi klassist. Wong Kar-Wai äss, isov taimer, eduksist Carlos räiga, tasessayland liftist ja Armin mat alga kapten aburaidist. Saate pani kokku Tõnu Karjatse.