Tere taas head klassikaraadio kuulajad ja pühendus sõbrad kuulama kirjandussaadet spiiker. Kätte on jõudnud september ja aasta hakkab vaikselt läbi saama, aga kirjanduses on sügis olnud ka kõige viljakam aeg, vähemasti eesti kirjanduses ja loodetavasti ka ajal, kus skulptuuri ja ka kirjanduse rahastamist igast otsast pitsitatakse. Häid raamatuid ilmub endiselt on hakanud ilmuma kamatuse tee luguakadeemia ja Eesti Päevalehe ühisettevõtmises, mida tänases saates tutvustame. Toimub kirjandusüritusi, mis lähevad tähtsustada Tallinnast hoopis kaugemale Eestimaa südamesse nagu hiljutine Rapla täiskuu luulefestival kus mitmete Eesti artistide köhal esines kaalukaid rahvusvaheliselt tuntud luuletajaid. Aga kas need piir enam tõmmata saabki? On ju ka paljud eesti luuletajad rahvusvahelistel festivalidel tuntud ja oma teksti haardelt, et juba Eesti piiridest väljas. Ühest sellisest matkast teeme ka tänases saates juttu, temalgi on ilmunud uus raamat. Luuletused, tatid, plaani Ehvelt. Ja saates on ka päris uus rubriik unustatud raamat. Mis raamatust juttu tuleb, selle jätan praegu veel väikeseks saladuseks, juttu tuleb ka uuest värske õhunumbrist ja on ka tavapärane krabinate ja ka erinevate rubriik. Saate vahemuusikat. Claude Spik. Kuigi nende hiljutise laulu Meil on tekste mitme autori sulest, siis tänases saates kuulame süstemaatiliselt matuna kehtetud tekste ja eks ole mõneti heastama ehk seegi, et kõik peale ühe on inglise keeles. Eks eesti luulelaulja vihendus rahvusvahelistub ka niipidi. Mina olen kohe hea. Loodan, et järgmine kolmveerandtund on teile mitmeti inspireeriv, huvitav alustabki Claudes pikpalaga aut paks kah vägagi paljuütlev lugu sellest, kuidas tehnoloogilisel ja arvutite poolt üle külastatud ajal leida inimlikku lähedust. Matuga on tänavu avaldanud juba teise luuletuv lubatuse kogu lugeda seda titaani ähvelt. Meenutagem, et kevadel ilmus raamat, inimene on rohi. Ja. Materjal on ka üks kõige enam reisinud ja erinevaid kultuure kogenud eesti luuletajaid kahtlemata ja seegi käesolevaga luulekogu on kirjutatud Guatemalas. Atlitlani järve kandis. Mees oli maiade pühajärv ja Jah, kummaline on selle maailma asjade seis tänastes uudistes oli juttu ühest väikesest eesti poisist, kelle kohta maalaste Ameerikasse põgenenud illegaalne immigrant surnuks sõitis. Ja teiselt poolt läheb eestlane Guatemalas ja kogeb seal paljugi sellist, mida ta siin ehk kogeja aitab seda maailma jälle natukene paremaks muuta. Aga teiselt poolt jällegi kui nüüd inimene on rohi ja ka sellele eelnenud luulesamad kohalolu olid sellised, mis veensid matuna väärtuses ka paljusid varasemaid skeptikuid. Et selles eesti sotsiaalse luulebuumis ju ikka süüdistati selles teda selles, et tema luule on kuidagi liiga ilus, võib tähelepanu liiga positiivsetele asjadele, siis need kaks luulekogu olid ka sotsiaalse mekiga ja kohati teravamad ja nõnda leidis ta aga sellel eesti kirjandusmaastikul senisest rohkem tähelepanu. Siis võib öelda, et luuletused audid laani, Ehvelt on jälle selline väike raamat neile, kellele matuna luule meditatiivne ja ilus ja Paljuski leplik pool on alati meeldinud. Siin ta suuri ühiskondlikke avaldusi ei tee. Põhiliselt suhestub tulla aga maailma kaunimaks järveks nimetatud veekogu ümbruse loodusega nende seisunditega, mida loodus sisendab. Ja tõepoolest pakub sellist rahulikku maailmapilti nagu luuletuses vana mees mägedest. See maailm pole halvasti või hästi, lausub külamees. Ta juuksed, hallid peod, hakus, pane muhenenud mägedest ja taevast lahvatavast päikesest. Küla laokil rahvas kaotsi. Sel aastal. Saak on piisav, jää on endistviisi ilus. Ehkki sedagi veebi võtta ka omamoodi muheliku luuletusena, kes seda niimoodi tahab võtta ja ja kindlasti on see üks nendest tekstidest, mis väga otseselt kui kaugel kirjutatuna siiski tahavad ka seda Eesti praegust tänapäeva. Aga minu esitus siin on loomulikult üsnagi kehva asendus sellele, kuidas matkaja ise oma tekste esitab ja eks paljugi tema luulest ongi väga esituse keskne. Juust auto ühendasugestiivses ettekandes ja sellises pool laulmas maneeris omandavad paljud tema tekstid just selle õige elu. Ja nagu juba tänases saates kuulda ja nagu ka mitmetest varasematest saadetest on kuulda olnud. Ta on ta ka väga viljakas laulutekstide autor ja ka paljud tema luuletused on saanud lauludeks. Eks see ole ka üks tendents, millest tuleb ka hiljem värske rahu puhul juttu, et üsna paljud praegusedki kirjutajad on kuidagi seotud muusikaga või või suhestuvad aktiivselt muusika tegemisega. Ja eks ole võib-olla ka luule, kirjanduse tagasipöördumine ühe oma väga loomuliku seisundi poole. Madu reisib kindlasti veel palju erinevates maailma paikades ringi ja toob meile paljugi sellist kogemust mida. Igaüks kätte ei saa. Ja siin võiks ju ka öelda, et laske luuletajatel, kunstnik Kell näitlejatel kirjanikel häisida. Selleks nad ongi, et mõtestada sellist kogemust, mis meile jääb kättesaamatuks ehk isegi siis, kui me Nendesse paikadesse kohana satume. Kuulame nüüd L1 pala Claude spekilt Whit Howard, mis on taas matult tekstile ja siis siinsete kogemuste juurde raamatusarjas Eesti lugu. Ajal, mil raamat peab pidevalt konkureerima kõikvõimalike teiste ja agressiivsemad info või kogemuse vormidega on ju iseenesest tänuväärne, et Eesti Päevaleht juba õige mitmendat aastat oma lugejateni ja teiste huvilisteni raamatus vahelisi toob. Eks neid ole ka omajagu kritiseeritud, et kõige sellega, mis nende projektidega on kaasas käinud kasvõi oma kehandus lehekülgede muutmise pärast enesereklaamiks. Tuleb ka öelda, et päevaleht on sellest õppinud. Teise maailma kehanduse saaja puhul nad ju tegid viimasel leheküljele romaani ülikoolis asja, kus siis Peeter Oleski juhi Talvet noid välja antavaid romaane põhjalikumalt lahti mõtestasid. Ometigi varasemaid maailmakirjanduse Sahju sai kritiseeritud ka siin, saates ju teatava rabeduse ja kontseptuaalse heitlikkuse pähast, nagu ka tolle pärast, et välja eriti nähtavasti siis odavalt kättesaadavaid teoseid, mis niigi antikvariaatides olemas. Uus sai Eesti lugu on jällegi selles mõttes samm edasi. Et siin on selgem kontseptuaalne telg ehk siis püüd erinevate kehandus teoste kaudu edasi anda. Eesti ajalugu. On see sahiga huvitav selle poolest, et ilmuma plaanitud mitmed sellised teosed, mis näevad siis trüki esimest korda on tulemas Madis Kõivu mälestusteraamatu kuues osa järgmisel aastal selles asjas, mis on küll sellepärast huvitav, et et ka viies osa on veel ilmumata. Aga Kaju näiteks. Varasemad osad on ilmunud üsnagi heitlik, näiteks teine osa ilmus peale kolmandat ja neljandat. Ja. On ka selles Ahja lõpetajana ilmumas Kajar Pruuli koostatav novellikogu Isamaa suvi, kus siis uuema aja Eesti elu on novellide kaudu kajastatud ja seda järgmise aasta 29. augustil ilmuv plaat raamatut. Ehk ma võtan sellest asjast veel kõige rohkem. Sest. Eks teised raamatu tore ju vähem või rohkem tuttavad. Siiski on üsnagi intrigeeriv tegelikult juba see sari sai alguse mõneti kurioosse olukorraga, kus Lennart Meri, Hõbevalge ja Hõbevalgem ühte raamatusse kokku panduna samal ajal õliga kavas välja anda Lennart Meri Euroopa sihtasutusel ja kuidagi sees. Need erinevad organisatsioonid said omavahel kaubale kuni selleni välja, et koos korraldati täna toimunud seminar kus siis Eesti kultuuri- ja kirjandusteaduse tipud seda teost või teose baasi mõtestasid. Ma tahaks küll loota, et nende teoste esitluseks ka kirjandusseminaride korraldamine saaks selle sarja puhul traditsiooniks. Mitte ainult mingisuguste eriliste logistilist. Tööõnnetuste lahendamiseks, sest et see esinejate nimekiri, teemade ring on küll väga muljetavaldav ja miks mitte ka selliseid asju teha kui selliseid seminare teha sahia edasiste raamatute puhul. Intrigeerivat on siin omajagu, kaasatud on ka baltisaksa autorite PÖFF ja see sõiduk on peegeltsak, nagu ka vene auto fraktsionov. Vassili Aksjonov tähepilet kajastab siis venelaste noorte tegevust, et Eestis tutvumist Eestiga Chovi ajal. Mõnda küsitavat on ehk ka seda, et Ene Mihkelsoni suurepärane katkuhaud nii hutu taas välja anti. Võib tervitada, sest et kõige muuhulgas tõmbab ta tähelepanu sellele juba mitmeid auhindu saanud, aga sugugi mitte lõpuni analüüsitud mõtestatud suhele teosele. Meie pähis lähiminevikust aga, et et Kaur Kenderi iseseisvus päev siin on, noh, kindlasti on ta ajakohane ja ajakajaline teos toast segasest ülemineku ajast, aga äsja andis või Eesti keele sihtasutus selle uuesti välja ja minu teada oli see juba kolmas uus tükk ja kohe selga teha, neljas on ehk natukene liiast, kellele saavat meeldib, sellel on ta juba kas ühes või lausa mitmes väljaandes olemas. Aga noh, nagu öeldud, kontseptsioonide sobib ja. Eks selles sarjas või Tehvikus mängib ka natukene teistsugust rolli, kui ta mängib eraldiseisva teosena või ühe teosena, siis kindel Joonas. Tahaks küll loota, et nende raamatute Käsitlemine ei lähtu ainult sellest, et ta nüüd ühe ühe meediaväljaande kõrvalprojekt vaid veetsedas mõtestatakski Ühe suure ambitsioonika viisina taas kirjutada või, või käsitletav mõtestada Eesti ajalugu. Kuulame selle peale Claudsbikilt ka nüüd ühe eestikeelse loo taas Matu tekstile päike ja jää, et siis juba pöörduda selle poole, mis toimub, eesti kirjanduse vaated kõige nooremas kihistuses. Noorte kirjandusajakirja värske õhk olen siin saates ikka võimalust mööda püüdnud tutvustada ja anda ülevaadet, mis uutes numbrites ilmumas on. Käesolev 15-st number kannabki küll lisa mähkeid, suvi aga jõudis lettidele ikka juba päris suve lõpus või sügise alguses. Nii palju kui seda suve sel aastal oligi. Ja eks ta annab taas läbilõike sellest, millega, Ehk kõige nooremad kihenduslikult arvestatavat autod tegelevad siin on nii Merlin lõivuga, Leila Holtsi murdeluule, et kui Bartholomew hoosi, helget ja Mikk Pärnitsa sünget postmodernismi kui üsna staažikad tegijad, turmas nimed, et kui kui päris noori debütant. Ja sellepärast ongi huvitavat. Igas numbris on õige mitu uut kirjutajatele uut auto heitkes nendest püsima jäävad, seda näitab aeg, aga ajastu mentaliteedist annab ta kindlasti hilisematele uurijatele vägagi huvitava ja mitmekülgse pildi. Ja taas tuleb tõdeda seda, mida ma seda aja vaagides olen juba vähem tähele pannud. Et õige mitmed siinkirjutajad. Ta. On tegevad ka veel mitmel teisel kultuuri alaluimas nimetuses, filminduses olla lepamuusikas meedias, Bartholomew, kunstis, muusikas ka Tuuli Taul, kellega siin on pikk intervjuu, on ju samuti muusik ja Katrin Parbus, samamoodi teeb saateid samas klassikaraadios ja laulab bändis suuluvisanideaala. Siin ta arvustab siis ma heia lee luulekogu aja mõte. Ja minu meelest on see väga hea ja, ja kultuuri jaoks viljakas seisund, et kirjutavad inimesed ja kirjandusest hoolivad inimesed, teavad, mis muudes valdkondades toimub ise aktiivselt osalevad neis. Puutuvad kokku selliste erinevate subkultuursetel liikumistega ja see kõik annab ka pidevalt värskeid ideid, elemente nende kirjutatavasse. Võib-olla üheks eriti huvitavaks momendiks selles käesolevas umbes on Martin vabati luuletused. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis asjade ajab, aga see on väga positiivses mõttes nõnda. Ta otsib mingisugust oma stiili ja katsetab väga erinevaid kirjanduslikke kihistusi. Siin selles valimikus hakata justkui etno futu poole liikuma. Ja. Noh, mis seal öelda, lugege, igatahes väga intrigeeriv. Luuleline käekiri on tal. Aga praegusest noorsookirjandusest liigume kohe edasi aastate tagusesse Noozovi ühendusse unustatud raamaturubriigis, enne seda aga veel cloud, spec ja pihainde vool. Omamoodi tähenduslik on see seina taga olevast elust rääkiv lugu ka tolle tutvustatavas raamatut suhtes. Vihavool ja cloud spec taas luuletaja Mathura tekstile. Vanglamüüride taha satub korraks ka tolle tänase ja selle saate esimese unustatud raamat, jutu peategelane, ehkki tegu on ainult 11 aastase poisiga. Eks kultuuriliselt ole ju viimasel ajal saanud üleüldiseks tendentsiks mitte ainult joosta kõige uue järele, vaid taasavastada head ja huvitavat vana ja ekskirjandusele üle. See varasema ülelugemine ju kogu aeg uut jõudu ja indu andnud. Ja tahakski hakata selles rubriigis igal kuul tutvustama mõnda vahvat raamatut, mida hiljuti olen uuesti üle lugenud. Vahemegi on tublisti kohta läinud ja mida soovitan teile kõigile. Aga raamat, millest siis juttu tuleb, on Arnold tuliku noorsooromaan poiss maanteel mis esmatrükis ilmus 1939, aga aga vast laiemalt kättesaadav on oma 1982. aasta kordustrükis. Ja tegu on siis selles mõttes huvitava raamatuga, et sa oled üks selliseid vabariigiaegseid teoseid, mis on ka nõukogude ajal uuesti välja antud ja eks siin saates põhjendatakse, et see on selline raamat, mis kodanliku vabariigi päevil kirjutati, aga on sotsiaalse ülekohtu vastu. Noh, see raamat on tegelikult mitmetasandilise on mis mind nüüd hiljuti seda raamatut üle lugedes üllatas, oli ikka see, et kui lohutu piltsin, luuakse eestlastest või eesti külamaastikust, positiivseid tegelasi on ikka üsna vähe. Üldiselt need eestlased siin Eesti külas on, on üsnagi umbusklikud, tigedad, ahned, heitlikud, salalikult, hoopiski vana mõisaproua on see, kes, Traagiliste sündmuste ahel rändama sattunud Toomases hästi suhtub. Ja eks nii mõnegi huvitava tegelase juurde satub see poiss oma rännakutel veel. Värvikas pilt on loodud ühest toonasest röövlikambast ja ja ka mustlastest, see on üks huvitav teema mustlased, Eesti Noorsoo Ühenduse, Eesti kui ehivad nad ju ka Arabella mereröövli tütar. Ja veel see saamatus või Hoostaga mõõga teises osas. Üks selline huvitav, teine on nad eesti kirjanduses ikka olnud. Ja Nende röövlite selline õilsam Juht mõisnik osutub osaliseks ja üheks eestvõtjaks ka dollastes, ehk siis 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustes osaleb mõisada põletamises ja eks sellele tegevuspaigale sattumine tolle Toomasega korraks vanglamüüride vahele viib. Ja tõepoolest huvitavaid võrdlusmomente on siin aga muu toonase Eesti noorsookirjandusega kas või pahi tehas poisiga, ent ka selliste noos raamatutega, millega otsest seost kindlasti olla ei saanud. On siin ju mitmeid paralleel Lindgreni, hulkur, Rasmusega või lõssi tindaale ja müüdud naeruga. Mis tolle raamatu enese stiilist silma hakkab, on mõnevõrra tavatu ja, ja väga täheldanud. Astingulide maailm seikluslikkus noos romaanis ei pruugi ilmtingimata väga palju ette tulla väga detailselt kirjeldatud helisid ja kaugelt kostuvaid summutatud hääli ja ja see annab sellele raamatule mingisuguse atmosfääriline kihistuse, nagu ka kunstnik Helmut Valtmanni pildid. Mind on ikka kummitanud, et sellest raamatust üks pilt, kus see Toomas-poiss on roninud kõrge kuuse otsa. Mul on endal suur kõrgusekartus, Ma ei julge pahimeetigi kõrgusele ronida ja siis on see kuusevad inimese pilt tekitanud alati sellise suure avaruse tunde. Ja üldse sellistest listist mängu tegelikult on siin veel on toodud laulukatkeid, mitmes kohas on üks pik fantas ma koosne unenägu. Kui Toomas on haigusagoonias taas selline. Unenäoalas on, Eesti noorsookirjanduses võiks olla üks huvitav uurimisteema. Ja kuigi see keelepruuk on kohati üsna vanaaegne ja see dialoog ka natuke võib-olla täna tänasele lugejale kohmakas, siis on siin nii tabavaid ütlemisi kas või toonase lipitseva väikekodanluse kohta, et nad oleks kannad nagu tänapäevast võetud. Näiteks ühe kaupmehe paari pakutud söömaaeg on otsitult peen ja paratamatult labane. Kui paljude asjade kohta täna võiks niimoodi öelda. Ja kõigele muule lisaks on see ka üks väga looduslähedane haamat. Siin on tegelastel kuidagi palju aega. Pikalt kõndida maastiku teevad päevad läbi, teine koht. Nautida seda looduskeskkonda, kõike sellist, mida tänases kihenduses justkui nagunii väga ei kohtagi. Igatahes on see poiss maanteel huvitav lugemine nii noorsoole kui ka täiskasvanud kirjandushuvilisele, nagu ma enda näitel olen taas ära tundnud ja loodan, et saamad taasavastatakse ja Ta ei jää enam unustamatuks. Aga nüüd meie sabinatega kähinate juurde. Kogu selle Kultuurkapitali pulli jooksul tehti kuidagi muuseas ja ja Salakesi Eha raamatute, kultuuriasutuste, aktsiisitõus. Noh, mis seal öelda, et üks valitsus ikkagi niivõrd küünte-hammastega läheb oma kultuuriga kallale, mida ta põhiseaduslikult kaitsma peaks, on ikkagi üsna jahmatav. Hästi on majanduskriisiaeg ja ja eks valitsus ole ka meeleheitele aetud oma eelarvega. Aga tunnistagem, et neid kulude kokkuhoidmise võib ka otsida enda nahale tunduvalt lähemalt seal seltskonnas ja kokku hoida nii kuluhüvitiste kui ka parteide rahastamise peolt. Ja et nii enesestmõistetavalt minnakse ikkagi selle kallale, mis meid on omas keeles omas meeles hoitud, on kindlasti ohumärk. Aga teiselt poolt on see signaal meile mõeldud. Ta väga tõsiselt läbi omad valikud ja teha teadlik otsus ikkagi nii kultuurisündmuste kui ka raamatute kasuks. On palju ka siiski sellist, mida me omas igapäevases elus võime loovutada selleks, et jääda ise endiks sisemiselt. Ethan lõpetama Claudsbiki loo, pion Firs, sattugem sinna hirmude ängide taha aga omas eesti keeles ikka head uut ja vana kehandust avastades ja ise seda juurde luues kohtume taas kuu aja pärast.