Ja tere õhtust, hea klassikaraadiokuulaja käes on juba novembrikuus piike. Mina kohe tutvustan teile jälle uuemat kirjandust ja kirjanduselu ja kõike seda, mis sellesse kirjandusellu kaheldamatult sekkub on õige mitmest uuest luulekogust täna juttu on natukene juttu Betti Alveri debüüdipreemia nominentidest. Ja üht-teist veel. Palju õnne võib muidugi soovida Kauksi Ülle-le, kes kuulutati aasta naiseks ning selle novembri lõpu juubilari. Tere Hando tunnelile ja Tõnismäele. Tänase saate vahemuusikat teeb noor lauljatar nimega Evomit Heikkina kelle laulud on tehtud nii tema enda tekstidele kui ka mitmete eesti poeetide tekstidele. Ja Me alustamegi seda saadet looga, mis kehandus saates ju väga hästi sobib. See on pala nimega tähed. Me alustame seda tänase keesandus saate jutuosa õigupoolest raamatuga, mis ei pretendeeri ilmtingimata ilukirjandusele, kuid mis on tõenäoliselt küll selle aasta kõige enam kõneainet pakkunud eestikeelne raamat, ehk siis olgupärane Eesti autojuhi raamat. See on raamat, mida on väga palju loetud, kiidetud, omajagu laidetud juba aga kõige muu juures on see raamat, mis ütleb nii mõndagi ka kirjandusinimestest või mõnest kirjandustegelastest. Jutt käib siis Mihkel Raua memo raamatust Musta pori näkku. Lisaks väga lennukale ja verise reas pehmasele hokielule. On sinuga juttu tema isast Eno hauast emast Aino Perviku st, ja ka mitmetest kisandus inimestest, kes kas siis erinevas konditsioonis käisid, et neil külas või siis elasid seal ahju ühe majas koos nendega. Ja mis seal salata, tegelikult on see Hamat vahvalt kirjutatud. Mihkel Raual on väga hea kujunditaju. Ta oskab leiutada vaimukaid võrdlusi ja see hakkab sellest raamatust ehk isegi rohkem silma, kui see juba palju kommenteerida jõutud ropendamise pool. Mihkel raud ehk ise ka minu jaoks liialdab seda selle raamatu rõlguste Hoppust ja traagilisust. Paljuski on see ka koomiline haamat ja paljuski on see väga visuaalne raamat. Tahaks loota, et keegi hakkab selle põhjal filmi tegema ja saab ka selle põhjal filmi valmis. Sest et siin on ka selliseid tee liigeseid, nägemusi, mis võiksid pärineda kuskilt David Lynchi filmist ja Ma võin öelda, et mitte kõik nendest ei ole tegelikult deliiadiumi tekitatud, vaid kuulusid, et tolle nõukogude aja popmuusikaelu juurde kas või need taifitseerimised või mis ansamblid või muusikalised artistid seal üldse üles astusid. Siin on vahva vini, et artistist nimega martsipan, kes oli siis suur paks tädi kaheksa lastesendiga ja tõepoolest samas jällegi minu jaoks ehk selle raamatu kõige löövam ja miks mitte kangelaslikku figuur on hoopiski Eno raud. Tema on justkui selline üübe rokkar, kes viib oma lapsed taksoga üle Eestimaa siili vaatama. Ja kui siili ei leitagi, siis saadakse palju reisida ja ja juba see kujutlus Eno hauast naistaksojuhi autos sõitmas lastega mööda Eestimaad ringi on ju väga filmilik ja miks mitte, mõnutinaksid hallilik. Mis selle raamatu kohta veel tõdeda? Noh, ennekõike Mihkel Raua autoripositsioon on selle raamatu juures olnud väga silmapaistev ja ja samas mõneti ka kahetine, sellepärast et on ta siin raamatus ju väga paljude kohta väga valusalt öelnud iseenda kohta ka, nagu ta selgituseks alati juurde lisab teiselt poolt oma avalikes esinemistes püüdnud ka nende inimeste ees vabandada ja. Ma ei tea, miks siis nüüd vabandada, kui on juba nii halvasti öeldud või kui on nii piinlik nende inimeste ees, miks siis pidi nii halvasti ütlema. Aga see on kõik kõrvaline. Peamine on see, et see on üks väga jõuline haamat, kui mitte seni kõige jõulisem raamat. Viimasel ajal väga mitmeid teoseid avaldada lasknud Eesti rokiajaloo jäädvustamisel. On ju äsja ilmunud Harri Rinne raamat, laulva revolutsioonist on ilmunud Mihkel Trumani raamat rock hotelli 30-st aastast on seda teist veel juba olemas ja küllap ka tulemas. Ja kahtlemata just see Mihkel Raua raamat on see teos, mis provotseerib mitmeid toonaseid tegelasi ajalugu enda pilguga ümber kirjutama suhteid selgeks rääkima, Mihkel Raua kirja pandud, kuidagi täiendama või lõdvendama või ümber pöörama. Ja nõnda üks väga suur osa Eesti kultuurist, mida on liiga vähe seni kajastatud saab endale nii ajaloolisi kui miks mitte ka kihendusliku vaba peale. Igatahes soovitan kõigil kehandus inimestel, kes seda raamatut lugeda ja mitte ainult sellepärast et siin on kirjandusinimestest juttu, vaid ka sellepärast, et keeleliselt ja jutustuse ülesehitamise poolest on siin nii mõndagi sellist, mis ka kirjanikele võiks õpetuseks olla. Jätkan Ewamit väikina palaga ainukese inglisekeelsega siin ja mis mõnevõrra ehk natukene annab edasi ka seda. Mihkel Raua raamatu autoripositsioonis on pala nimega kyll Yodaalings. Kui see 2008. kirjandusaasta ehk tõesti paku nii palju säravaid proosateoseid kui eelmine aasta, kus võimsaid suur romaane ilmus ju ootamatult palju, siis luuleauhindadele on nüüd aasta lõpupoole tulnud mitu suurt ja head pretendenti. Üks neist kindlasti Andres Ehini kogu udu sulistaja. Olgu öeldud ka, et Andres Ehin on andnud oma nõusoleku olla 2009. aasta kirjandusfestivali Prima Vista patroon. Siin on meeleldi lasknud ennast seostada sühe realismiga ja Eestis on see natukene riskantne, sellepärast et nii autoreid kui ka kriitikute seas on komme pidada sähhalismiks kõike, mis erineb aia lehelikustajalismist. Huvitav, kuidas need majanduskriisi ajal edasi läheb, kui see, mida ajalehtedest loeme, on ikkagi realistlikum kui suurem osa kirjandust. Aga erinevalt nii mõnestki, kes lihtsalt suvalisi sõnu kokku loobib on Andres Ehin väga kavakindel ja keeleteadlik, keeletundlik kirjutaja ja tõepoolest ka selles udu sulistaja kogus on mitmeid luuletusi. Mees ei vastagi niivõrd tava ettekujutusele sühelismist kui mingisugusest alateadlikust soomlamboolsusest, vaid siin on ka tõepoolest nende Aadi eluliste veidruste luulendamist ja tehismaailma looduse põrkumist. Aga ennekõike on see luule ühelt poolt väga pildiline teiselt poolt ju niivõrd keelemängudel põhinev, et teda üks-ühele kindlasti visualiseerida ei annaks, aga meenutagem, kas või eesti luulel põhinevad animafilmide DVD diaseal leidunud Andres Ehini luuletusele Daimleri Hector tehtud animafilme ja minu meelest just selle Eesti animafilmi tegijate koolkonnaga. Andres Ehini mõtteviis väga hästi haakub ja ma tahaks loota, et just siin kogus leiduvate luuletuste peale tehakse veel nii mõnigi vahva luuleline animafilm. Ja teiselt poolt mis selle teeb nii visuaalseks ja mis selle anima filmilisusega hästi haakub, on see transformatiivsus või enese teiseks loitsimine. Mitmeski luuletuses kehastub luuletaja kellekski teiseks kalaks või punaseks Kukeks või kelleks kõigeks veel. Ja eks võimaluse hullutada olegi tema jaoks ehk kas olla teine või, või luua mingisugune mikromaailm tekstis. Usun, et Andres Ehin on tugevasti mõjutanud ka sellist keele ja kultuurivisioone nagu Valdur Mikita. Siingi võib tõmmata paralleele Mikita viimase raamatuga metsik lingvistika. Et kui Ehin kihutab Masmelaadovist, siis tuleb kohe meelde mitte Dostojevski, vaid hoopiski Mikita raamatu Kaja poks haarav, oma nohu, see peaga sellest sügisesest saates ei tihkama hakata armetult järele tegema. Seda, kuidas Andres Ehin oma tekste ise esitab, aga kahtlemata on ta üks oma tekstide parimaid esitajaid eesti luuletajate hulgas ja see tema kõmisev, aga soe hääl on nendes tekstides ka väga mõnusalt kõlamas. Eks minugi lapsepõlves kõlas ju sageli kodusse tema tšuktši muinasjuttude plaat, mille ta sisse ei lugenud. Ja sellest ajast hääl mind kummitama jäi ja paniga tahtma tema luulet ikka ja jälle lugeda. Teine uus luulekogu, mis kindlasti on üks aastapreemiate pretendente ja mida, mida lihtsalt lugeda soovitan, on Kalju Kruusa puus luulekogu, pilvedki mindki liigutavadki. Just niimoodi ehmid tahtagraafiat. Ja kui keegi nüüd võtab öelda, et ma oma erakonnakaaslasi siin saates kuidagi väga tihti ebaproportsionaalselt palju tutvustan, siis pean ütlema kohe, et Kalju Kruusa eelmine luulekogu defamisi mind nii väga ei puudutanudki või jäi kuidagi võõraks. Aga see uus pilvedki, mindki liigutavadki on üks äärmiselt vahva ja kehvas lugemine. See kätkeb luulet alates 2004.-st aastast ja on nagu ka Andres Ehini kogu üsnagi düsge tükk üle 100 lehekülje ja pealegi mitte niimoodi nagu luulekogud tavaliselt, et igal leheküljel üks luuletus, vaid need tulevad kõik ühes Johus ja moodustavad siis pigem midagi päevikulaadset. Väga täpselt on need luuletused ka dateeritud ja see on keeleliselt väga täpne ja leidlikke muhe luulekogu mis kätkeb ennast selliste registrite verbaalse ja väga radikaalset keelemänguga kohati samas on siin mitte ainult Ehinlikke, vaid miks mitte õnnelikke luuletusi. Selle ma loen küll ette, mis leidub leheküljel 13, sest et see on nii hea, lihtne. Vastmu köhane hääl peab selle vastu. See on kui hea. Mul on hea olla, kui sa mu juures oled ja kui sul on hea olla, kui sa mu juhes oled. Aga kui mul oleks pahem olla, kui sull, siis tegelikult ei oleks mul nii hea olla. Sul tegelikult ei oleks niigi hea olla. Ja mul ei oleks sedagi head olla. Ja nii edasi ei teaks, kuidas olla. Kuidagi liiga keeruline ja paha oleks olla. Aga teiselt poolt on siin ka väga tihkeid ja intensiivseid proosaluuletusi, mis mulle kalju kiusati ikka ja alati meeldinud, on lausa mininovell, nagu näiteks üks lugu sellest, mis juhtub, kui lennujaamas ei taha käega ära anda selline isegi ootama too Splätelemaatika Kalju Kruusa kohta. Ja mis seal salata, minu jaoks on tegu siiamaani Kalju Kruusa kõige tugevama mõjusama koguga. Oma osa mängib siin ka see, et eks mulle eksootika teema südamelähedane ja siingi kogus on küllaga Kalju Kruusa muljeid Jaapanist ja Hiinast ja otsapidi mainitakse köhaaway. Ja samas pikalt neis paikades viibides saab taas teoks see, et Jaapan on kaugel ja Eesti on kaugemal veel ja siis toimuvad ka sellised kummalised nihked eesti keele tajumises ja Eesti tegelikkus näib kummastav. Aga tõepoolest, juba kriitik ongi maininud, et miks mitte tõmmata seoseid Kalju Kruusa ja Andres Ehini vahel ja kas või selle kogu luuletus hülgega hotellis võiks sama hästi kuuluda ka Ehine udu sulistajasse. Ja kolmas uus ja minu jaoks selle aasta tippude hulka kuuluvaid luulekogusid, millest tahan täna rääkida, on Asko Künnap Asko Künnapi luulekogu, siis mille nimi on su ööd on loetud. Asko Künnapi puhul on omajagu vaieldud selle üle, et kuivõrd need tekstid püsti püsiksid, kui ei oleks seda tema luulekogude väga jõuliste isikupäraste toetavat kujundust või siis kui lahutada need tema avalikest esinemistest ja samuti väga sugestiivse, sest ütlemisviisist. Minu meelest on see küsimus omajagu mõttetusest. Sellise multimodaalse inimesena nähtavasti Asko Künnap enda jaoks neid asju ei lahutagi ja kasvõi see raamat ise on ühtne poeetiline tervik, need 19. sajandi Kavüü emiksid meda, Asko Künnap on siin teostanud mõjuvad samamoodi visuaalsete luuletustena ja sobivad oma stiility mõttelaadilt väga hästi kokku tema tekstidega, kus nagu uuemas luules vist laiemaltki tavaks põhkuvad, sest samuti see tehnoloogiline ja, ja teaduslik, miks ja miks mitte selline ettevõtlik ärimaailm ja loodus. Asko Künnap elu on muidugi seda edu elu eelmainitud test natukene rohkemgi kuna ta selliste inimestega nähtavasti oma igapäevatöös rohkem levima satub, aga samas jällegi on siin palju selliste üllatavat, mida vahe on tema luules ehk nii väga esile ei ole olnud, siin on terve tsükkel luulet, mees on paralleelselt siis kehakeeles ja murdekeeles noh, olles ka Tallinn 2000 11-ga seotud antud siis üks mu lemmiktekste on siin härja põlblaste New York, mis on siis Asko Künnapi uus nimetus Tallinnale? Võib küll öelda, et mingisugust Ehinlikust võib tajuda ka Asko Künnapi luules ja tõepoolest, ma ei tea, kas seda nüüd ilmtingimata enam psühhalismiks nimetama peab. Mõiste nagu ma ütlesin, on ülekoormatud, pigem võib rääkida mingisugusest lihtsalt eesti kirjanduse eesti luule minu jaoks sümpaatse mast osast, kus selline maagilise realistlik aspekt on väga jõuliselt esil ja paneb ka keelt ümber mängima, kuigi Asko Künnapi keel on ehk natukene Oskeetlikum kui Ehinil ja eriti Kaljo kruusal. Aga samas jällegi selle võib-olla keelelise natukene rohkem raamides olemise kompenseerib see võimas visuaal ja või mine tea, ega see keel ju nii raamides ei olegi paid, need mängud on natukene rohkem sordiini all kui, kui ütleme selline Kalju Kruusa väga kiisk aasia lilleline vohamine keeles. Aga Nende kolme luulekogu lõpetuseks ja teile loodetavasti just alustuseks nendega tutvumisel mängin veel ühe pala ebametreikinalt ja selle pala nimi on narr. Kui seda arvata, kui et Need luuletajad selles mõttes kuidagi naasid, oleks, et nad tola teeksid vaid mõelda ka sellele, et naaskel on olnud varasemates kultuurides üks äärmiselt tähtis tegelane, kes on reegleid rikkunud neid uueks loonud ja oma mängule sel moel ikka rääkinud sellest, mis tegeliku elutõde meie ümber on ja see ei pruugi üldsegi olla selline ajalehe realism. Ewamit äikina ja naer. Kallikelt Kado Saardeltki ma näen üle mere sest minul ei ole kodu. Ivomets äikina kindlasti hakkab tooni andma nendes kokkuvõtetes, meis tehakse selle aasta muusikate müütide kohta. Aga miks mitte ka luuledebüütide osas. Ehk kõige kaalukam kokkuvõte aasta debüütidest, et käib natukene teist häda pidi, kui kalendriaasta Betti Alveri kirjandusauhinda antakse debüütteostele, mis on ilmunud eelmise aasta hingedepäevast selle aasta hingedepäevani. Ja sel aastal otsustas žürii tänavu siis koosseisus Hasso Krull, Andres Langemets, Johanna Ross, Jaan Malin ja peidu peie. Ei, ma ei ütle teile, kes auhinna sai. Aga tuletan meelde, et žürii otsustas tõsta esile kaheksa nominenti. Eks see ole hea märk sellest, et debüüt ilmus tänavusel kirjandus aastal küll tublisti ja isegi nendest parimat välja valides tuli esile tõsta lausa nii palju teoseid. Tavaliselt on ju kõiksugukonkurssidel nominente neli, viis. Nendeks nominentideks olid siis Urmo metsa toimumata. Tulbade toimik, Maria Lee ära mõtte, Andrus Kasemaa poeedirahu Bartholomew hoori Popp dada, Olle Lauli Niguliste õpilased, Peeter Helme puudutus, Chanel Teoosi kontrolli alt väljas ja ingel Unduski taevase rahu otsinguil. Nii et neli proosateost, kolm luuleteost ja ka üks draamateos, sest tuletan meelde, et selle auhinna statuudi sisse käib ka traumade müütide esiletõstmine. Ja kui peaaegu kõigist nendest teostest on olnud ka vähem siin saates juttu, siis nii mõnestki alles üsna hiljuti ilmunud püüdist ei ole. Eelmisel saatel mainisin toda ilma uute püüdis asja ja tõepoolest kaks teost, millest eelmine kohta jõudnud rääkida. Andrus Kasemaa poeedirahu ja ingeri Unduski taevas otsinguil said ka lausa nominentide hulka. Kasemaast on kirjutanud väga hea ahvustuse Jan Kaus silbis. Ja tõepoolest sellist ühtaegu lihtsakeelset, aga samas mitte ilmtingimata lihtsameelset luulet. Justkui kirjutatakse noorte autorite seas palju, aga Andrus Kasemaa tõuseb ikkagi esile mingisuguseid teatava isiku pähaga mängida endast välja sellise autohi kuju, kes looduses ja keset maaelu kontempleeriv ümbritsevat ja tõdeb misk keeles ja ümbritsevas keskkonnas toimub tõepoolest petlikult lihtne on see tema luulekogu. Selliseid vahvaid varjundeid ja momente tuleb esile omajagu ja näiliselt väga vähese petensiooniga kujundab see luulekogu auto Hest üsna isikupärase pildi. Ingel Unduski draama taevase rahu otsinguil on jällegi selline psühholoogiline kaprealism, mis eestidraamas nähtavasti on olnud viimase ajalehti noorte autorite seas jaga draamakonkurssidel üsnagi peavooluline nähtus, aga iseenesest on ju vahva, et draamateosed ka nii hutu välja tulevad ja, ja ka žürii tähelepanu leiavad, sellepärast et uue draamakirjanduse ilmumine on meil ikkagi luulest, jääb roosast pidevalt vähemalt mahuliselt maas olnud. Ja loome hoosi. Raamat POP dada on juba tekitanud ka palju elevust, ega see ka ei juhtu sageli, et kui Postimehes mainitakse Eha noore autori esikteose ilmumine, siis tuleb sinna õige mitu netikommentaariumis, siis vaidlevad selle üle kas arvustaja tabas teose sisu või mitte, kas tabas teose olemust või mitte. Igatahes on tegu Rõukalise raamatuga, millega võib-olla raske ühele lainele jõuda, sest tegu on sellise subkultuurse fantaasiamaailmaga, kus on palju lahtist sismi ja riietega eputamist ja ja sellist klaaskommimaailma ja palju muusikat ja sädelust ja MSN-i ja keelega Slangiliselt tekitamist. Aga see on taaskord, kui nad viidad tagasi saate algusele. Üks peaaegu et tühja žanri lahtrisse sattunud asi. Eesti ühenduses on popkultuur, heline lühiromaan, mida mõne aja eest pump kultuuriga seostuvalt tegi küll Tõnu Trubetsky oma kaaslastega. Aga mida nüüd nii väga vahepeal ei ole tehtudki, võib ju rääkida siin ehk Herami mõhust maikuust ja ühest teisest teosest veel aga arvestades seda, kui suurt rolli popkultuurne elus mängib, siis on täiesti imelik, et midagi sellist ihalastel ja mitmes eksemplaris kirjutajate. Aga kes nendest kaheksast nominendist, kes siin mainitud sai, selle auhinna saab, seda tulge vaatama Tartu Kirjanduse majja. Sel pühapäeval, 23. novembril kell kaks. Laused on juba teada ja lubanud ka ise kohale tulla ja natukene esineda. Aga nüüd peale Ewamit lõikina laulu ka ühe, mitte sugugi ammuse debitandi Mihkel Kaevatsi tekstile kuldseid laugudel. Läheme seekordse unustatud raamatu Fregi juurde. Kui sinna Sai kui see kui see See teeäärne. NASA. Eluks. Sellekuiseks unustatud raamatuks on õigupoolest küll üks taasavastatud raamat mitte siis ainult minu jaoks, kes ma tegelikult ei ole seda raamatut kunagi ära unustanud sellest ajast peale, kui ma ta enda jaoks juba vist üle tosinkond aasta tagasi avastasin. Aga see raamat on kohe-kohe uuesti ilmumas uue kujundusega, kuid loodetavasti sama sisuga, millega ta jumala ajal ilmus. Tegu on siis leelo tungla raamatuga, Neitsi Maarja neli päeva mis ilmus aastal 1980 ja on minu jaoks jäänud üheks Eesti parimaks noorsooromaaniks. See oleks justkui ennekõike selline tüdrukute haamat sest minajutustaja on tüdruk ja suhesti oma suhetest oma kahe sõbrannaga ta räägib, aga tegelikult on ta selline sooülene raamat ennekõike ju mõjutab see, kui heas keeles kirjutatud on ja kui palju ta tuttavat maailma värskena suudab kujutada. Ja tõepoolest, see raamat on vahva ülevaade nõukogude aja koolielust ja samuti nendest veidrustest, mida see kaasa tõi. Aga on ka sissevaade toonasesse Tartu poeemi ellu. See neli päeva, mille kestel Maarja oma sõbrannaga stiinaga justkui hakkab sõitma Riiga, aga satub hoopiski Tartusse. On ju teosel ennekõike raamiks teose sees või nende nelja päeva jooksul on rohkesti tagasivaateid tollele koolielule, maa, tüdruku tulekule, linna kooli, keerukates, ele suhetele, oma vanamoeliselt tädiga, kes on muide väga Mati Undi kollase kassitädi moodi, aga tegelikult ikkagi ühest leelo tungla sugulasest suhest inspireeritud. Ja samuti sellise romantilise suhte tekkimine. Selle Tartusse sattumise käigus aga satuvad nad nii mõnegi kirjaniku manu või luuletaja manu. Ja ka selline erinevate kirjaniku tüüpide kujutamine on see, mis selle raamatu kõigele kirjandushuvilistele põnevaks võiks teha. Leelo tungla ka kirju vahetades olen ka, küsin prototüüpide ehele ja tõepoolest siin on neid prototüüpe ka eesti kirjandusest. Vaadake, kas tunnetasin Eha, Viivi Luige või Jaan Paavlevaid. Võid olla sina see Mati Undi või ehk veel mõne teisegi mis selle raamatu tänagi põnevaks teeb, on ennekõike humoorikas stiil. Ja väga tabav ütlemine võrdluste leiutamine, nii et mitte juhuslikult ei võtnud ma seda raamatut, mis mul ammu mõttes olnud tutvustada samas saates, kus ma tutvustasin Mihkel Raua Musta pori näkku. Ega nad tegelikult nii erinevad raamatud ei olegi, kuigi loomulikult on neitsi mahe, neli päeva palju malbe ka oma alkoholi tahtimiste kihelduses kui mihkel haua haamata, aga vaimukad ajastu kroonika mõlemad. Mulle küll olid väga hingelähedased ja stiililt võluvad need Jaan Tammsaare joonistused selles raamatus. Uus raamat tulevadki kuuldavasti Anu Samarüütlijoonistustega mis nähtavasti uusi põlvkondi kõnetab, rohkem, aga sisu nähtavasti kõnetab nii minuealisi kui ka nooremaid. Sest et palju siis nii lennukaid ja huvitavate tegelaste rohkeid noos romaane nüüd kehtestatud on, on teil tekkinud selline tüdruku romaanide laine, aga leelo tungla, Neitsi Maarja neli päeva annab neist paljudele silmad ette. Aga nüüd tänased krõbinaid ja kahinat. On küsitud, et miks kehastused nii hilja ähkasid raamatute käibemaksu teemal. Eks otsapidi poole ajastus, just hea, et nii nagu ka kontserdikorraldajad tulid kehastused selle teemaga lagedale siis, kui riigieelarve läks Riigikokku ja kus on vähemasti õhkõrn lootus mõjutada seda tulemust, mis riigikogust tuleb. Aga teiselt poolt olen ka kuulnud hääli, et ega mõned kisastajat seda väikest käibemaksu tõusu nii väga pahaks panegi. Sest et see aitab, nagu öeldakse, turgu reguleerida ja mitmed väiksemad kirjastajad kõrvaldada või panna nad suhtega ühinema. Olgu sellega, kuidas on, ei ole lõpuks sellest käibemaksu tõusust kasu, mitte kellelegi ei ole sellest kasu, riigile ei ole sellest kasu, kehastustele ei ole sellest kasu ka raamatuostjale mitte. Nii et head lugejad ja kehandusse sõbrad, ähke ka, pidage ennast sellest teemast kõrval seisaks ja ärge hingake keskendunud selle üle, et see käibemaks need niigi vähe langes vaid tehke häält, kus võimalik. Isegi kui see otsus vastu võetakse, näidake üles oma rahulolematust, sest et mida sellised avalikud pöördumised, nagu ka raamatute käibemaksuga puhul tehti, näitavad, on vähemasti see, kui demagoogilisi süüdimatut vastuseid poliitikud ikkagi võivad anda. Mis vaevab Edgar Savisaart? Ta käivitas midagi niivõrd totrat kui rahvaküsitluse teemal, kas tahetakse, et taastataks kultuurikatelt või linnateatrit? See on eriti küüniline kultuuriinimeste mängimine üksteise vastu, mida poliitikud, midagi viimasel ajal üsna palju on hakanud viljelema kas või nende Kultuurkapitali ümber käivate skandaalikestega. Aga antud juhul lõhnab küll asi selle ühele, et keegi tahtis just ennekõike kultuurikatlast lahti saada, et sinna oma kinnisvara hakata asendama. Praegune seis tollel hääletusleheküljel näitab küll, et katel hoopiski juhib inimeste eelistuses. Aga kas sellele nüüd rõõmu tunda? Tegelikult on pandud mõlemat, nii linna teadlikult kui kultuurikatel kunstliku vastandus ja üsnagi piinlikku olukorda. Ja kas te tõesti arvate sääretus? Midagi mõjutab ka? Aga äkki mõjutab? Igatahes seal hääletusest saab ka avaldada kommentaare ja loodetavasti kõik, kes võtavad seda häält anda, selle kommentaariga sinna jätavad, et niigi oma meelsust näidata. Saate lõpulugu ei ole samuti hääle tõstmine ühe või teise poolt, pigem on see tõstmine mõlema kultuuriasutuse poolt ja mõtisklus teemal kuidas elu on ise muutunud mitte ainult teatriks, vaid absurditeatriks. Kust me muidu due saame, kui üksteisest ja heade raamatute lugemisest head lugemist, sead kihutamist, head raamatute avastamist ja kohtume kuu aja pärast juba 2008. aasta kokkuvõtetega Ewamit äikina ja Indrek Hirve tekstile kehtetud laul teate jääbki seda saadet lõpetama. Kui valu üle Ko. Eks beer. Säravast Eycle verd siis suures tükis lastu. Pengleeerr kästi ta masinist äärtsi ladviku. Ta trompetis. Liikuva elust näite. Kui 1000 olnud sa ei suuda, läigib aitäh. Naiskülastajad. Härg saatma. Jah, palun. Eespool on veel vabu ehk kahjakski. Ooti sääratel on reserve lei, köik loosiku. Ongi Tallinnas sinu etteaste? K. Tants. Rätte. Kõrbenud. Tähendab. Sul laule? Kraatskra vale de saame kin jätma. Varjake.