Tänane filmi peegel on otsast lõpuni pühendatud Rotterdami filmifestivalile stuudios Riina sildus asemel Tõnu Karjatse. Mis see on, mis ajab igal aastal nüüd juba kolmeteistkümnendat korda järjest ühte Hollandi linna nimega Rotterdam kokku filmisõpru, lavastajaid, näitlejaid, ajakirjanikke, nii et vaatajanumbrid kasvavad aasta-aastalt, ehkki tegemist pole üleüldse kassa filmidega. Ja mis on siis see, mis ajab uuesti filmimaraton isu peale ka nüüd, kui festivalis möödas juba või vaid paar kuud? On see kauged maad ja rahvad, mis filmide vahendusel vahetult sinuni tuuakse, on see ehk inimeste elud ja inimloomus, mida mitmesuguse kultuurilise tausta ja elukogemusega filmitegijad on siis püüdnud lahata. Või on see hoopis mingi uus ja kunstiliselt või siis maailmavaateliselt huvitav viis sedasama maailma ja neid inimesi lahti mõtestada? Mis kõike seda ja midagi veel. Järgnev saade püüabki edasi anda ühteteist kogu Rotterdami filmifestivali tänavusest kirevusest. Siin taustal kuulata kohvikumelu, mis täidab filmifestivali südamete tööleni fuajee iga päev 21.-st jaanuarist esimese veebruarini pea et hommikust hiliseni välja. Loomulikult ei mahuta festivali külaliste kohtumispaikade tööle need kõiki, neid kolmesadat viitekümmend, viit tuhandet vaatajat, kes sel aastal Rotterdamis filme vaatamas käisid. Mida siis tähendab Rotterdami filmifestival neile, kes seal juba aastaid kohal käinud. See on kultuuride kohtumine, hea võimalus vaadata uusi filme igas kategoorias, igas žanris pannakse kokku filmitööstuse kogutoodang, muusika näitamine. See on kogemus, mida olen saanud juba 15 aastat, vaat mulle on see osa elust, milleta ma ei saakski. See on võimalus teha midagi muud oma töö kõrvalt, kohtuda inimestega, näha filme, mida muidu Ta on ka igal aastal üha enam, sest festival läheb aina kommertslikumaks, filmid lähevad suuremaks kallimaks, trügivad sisse auhinnatud filmid. 10 aastat tagasi nii polnud, aga festival meeldib mullegi. Sedasi räägivad siis vaatajad Rotterdami festivali, mis on suunatud eelkõige uute annete otsimisele ja on loonud isegi omaette toetussüsteemi ja fondi nendele filmitegijatele, kel kas riigi kehva, elujärjepoliitiliste või kultuuriliste piirangute tõttu või siis mingil muul põhjusel poleks muidu võimalik film teha. Esikfilmidel on ka oma võistlusprogramm, kust sel aastal viis koju peaauhinna jõushenk tat Malaisiast Aditia Assar ratt Taist ja Omar Sharif Olavi Taanist. Kõik auhinnatud filmid käsitlesid sotsiaalselt teravaid teemasid, nagu näiteks suure pere toimetulek Malaisias või siis araablaste immigrantide eluga Euroopas. Auhinna viis sel aastal koju ka meil PÖFFil linastunud Iraani päritolu kunstniku ja filmitegija Johnson Trumpi film persepalisi moosile Meerna. Auhindadeks Rotterdami festival saab hoobelda alati sellega, et siin saab tõepoolest vaata filmikunsti allhoovustest, mis aeg-ajalt pinnale tõustes muudavad ka seda filmikeel mida hindavad filmiakadeemikud, olgu siis Ameerikas või Euroopas. Taas on väga rikkalik, seda näitab kasvõi see, et üllatusi pakub kava alati ka neile, kes filmikunstialateadvuse nimesid juba ennegi teavad. Nii näiteks oli tänavusel festivalil üheks fookuses olnud artistiks Ameerika popantropoloog kämerantšeini, kes koostas festivali tarbeks erikava Ameerika ande Crawley unustatud pärlitest erikavadena linastusid ja Hiina neljanda põlvkonna filmitegijate ehk siis nende filmimeistrite tööd, kelle tegevusaeg langes sealsesse niinimetatud sulaperioodi. 80.-te aastate algusse ja erikavana võis näha ülevaadet India filmikunsti uuenduslikumatest suundadest. Aga lähme veelgi konkreetsemaks, üks festivali üllatusi tuli siinkõnelejale Kreekast. Mida teame Kreeka filmi tegijatest siis füüsiku haridusega Alexis Alexis ju hakkab tegema filme heast tahtest ja armastusest filmikunsti vastu. Tema debüütfilm, mis nüüd Rotterdamis linastus nimega lugu 52. Loogiline põnevik fantaasiarikas mõrvamüsteerium, kust vaatajal tuleb leida endale, vastas sellele, kas filmis nähtav kuritööga tegelikult üldse aset leidis. Või oli see vaid protokonisti fantaasia. Kogu filmi tegevus on segi paisatud ühte ja sama sündmust näidatakse mitu korda ja mitte ainult erinevast vaatepunktist. Ka sündmus ise muutub, justkui jutustaks seda hoopis teine inimene räägib režissöör Aleksi isal, eks ju? Filmile võib iga vaataja anda oma tõlgenduse sõltuvalt sellest, kuidas suhtuda peategelasse, mida peategelane vaatajale üldse tähendab. Ja see ongi film, millele saab anda oma tõlgendusi ning see on hea, sest äratab mõtteid, räägib lavastaja. Ma tunnen end sellest kangelasest mingil määral ära. Ma leian, et tema tunded, ebakindlus on sees igas inimeses. See on see, mida inimesed oma elus kogemus, räägib lavastaja. Seega ehkki see on mängufilm, on segafantaasiafilm mõnes mõttes vägagi seotud pärismaailmaga. Vaatamata filmile mängulisusele vaatepunkt nihkus justkui mängeldes algidee ja peategelase meeleoludega filmi tegema hakates kõik väga täpselt paigas. Filmil on väga keeruline ülesehitus, siis on võimatu töötada täpse stsenaariumite eriti kui on tegemist väikese eelarvelise filmiga. Samuti peavad väga täpselt kõik ette planeerima ja nii ka läks, räägib noor kreeka lavastaja. Tulemus oli igatahes sea, seda näitas ka festivali publiku vastuvõtt ja filmilevitajate huvi. Veel debüüti üks festivali eksperimentaalsemaid, joome esteetika, Skaviimistetumaid filme oli Ukraina filmilavastaja Igor Podoltšaki film Lasmeninas mis on võtnud oma nime Hispaania seitsmeteistkümnenda sajandi kunstniku Diego laskesimaalilt. Ukraina videokunstniku avangard Eesti esimene mängufilm oli värvide, peegelduste ja valguse varjunditeküllane kollaaž. Ühe sisevastuolude küüsis vaevleva perekonnaelust. Lasmenias sarnanes kohati vabale lõuendile, kus elustavad nad tüür, mordid, pereportreed, väikekodanlik, aga samas ka dekadentlik idüll. Kuidas iseloomustab seda filmilavastaja ise? Igorpadoltšak? See film on nagu suur universaalne pilt inimese elust ja suhetest, mis pole seotud konkreetse looga jutuste konkreetset lugu, vaid püüab näidata meie elu, suhteid, arhetüüpi, olukorrana. Eks me kõik asume olukorras, milles on ka selle filmi kangelased. Palju viiteid allusioone hispaania, hollandi maalikunstile ja ka tänapäeva kinokunstile, nii räägib režissöör. Katsetasin tsitaate, kui konstrueerisin filmimõttelist osa, et inimene võiks paremini mõista, toetades juba teadaolevale ja neist teadaolevatest olukordadest, siis luua oma isiklik pildi. Lähtudes sellest filmist. Nii, räägi Pihorpodortšak. Lasmenjaze eelarve oli väike, kui võrrelda moonia standarditega vaid poolteist miljonit dollarit. Tema sõnu tehakse praegu Ukrainas kahjuks üldse vähe filme aastas valmib ligi 15 kuni 20 filmi ja jutt on siis täispikkadest, mängufilmidest, Eesti oma keskmise viiega või maksimaalse viiega, on seal raske kõrvale panna. Maalikunstiga seotud on ta Peeter Kleini või uus töö naitwotšing, mis räägib Madalmaade maalikunstnikust Drembarton ringist. Võib öelda, et vana hea krinovi on tagasi pärast seiklusi oma kohvri filmidega järgedele ei näinudki vahepeal lõppu tulevat. Nathotšing toob vaatajate lavastatud Greeniuway ligi 90 protsenti filmi tegevustik, kust on üles võetud stuudios. Tulemus meenutab oma sumbunud õhustikus pigem muuseumi hämarus ja kui päriselu. Kuid see võis olla ka meistritaotlus, panna vanad maalid ja ajastu elama. Palavik on igatahes vägagi intelligentsed ja huvitavalt jälgitavad. Filmi sündmustikule pole samuti midagi ette heita. On seal põnevust ja kõike, mis põnevusega kaasas käib. Üllatuse valmistas aga prantsuse veetlev näitlejanna isildepress kuu, kes astus üles väikese eelarvelise ja hea olustikutunnetusega tehtud mängufilmiga. Charlie rääkis teismelisest noorukist, kes otsustab põgeneda vanade kasuvanemate juurest ja minna otsima oma unistusi. Teelaga põrkab ta kokku ligikaudu sama vana neiuga, kes täiskasvanute maailmas juba paremini kohanenud. Igatahes on oli algupärase idee ja värske lähenemisega üleskasvamise lugu, mis meenutab Ameerika kino peavoolu kujundanud Rõudmu viisid 1970.-te aastate algusest. Üks festivali populaarsemaid filme rääkiski Ameerika teismelistest Jackson Raitmani Juno Jouna räägib loo teismelisest tüdrukust, kes ootamatult, nagu see ikka juhtub, rasestub ja on otsustanud oma lapsele vastutustundlikumad vanemad otsida. Vaatamata tõsisele temale oli tegemist lõbusa ja kerge filmiga. Häid dialooge hoidsid üleval sarmikad, noored näitlejad ja midagi pole ette heita ka noore Raythoni lavastajate Küüdile märgib taas niinimetatud väikeste filmide läbilööki suures Hollywoodis sest iono kandideeris Ameerika filmiakadeemia auhinnale õige mitmes kategoorias. Eesti jaoks oli Rotterdam sel aastal oluline selles suhtes, et esmakordselt üle 10 aasta oli mainekal festivalil esindatud siis ka eesti film. Viimati näidati siin menukalt Sulev Keeduse soomlambooli, mida festivalil levitab praegu nüüd oma rahastatud DVD. Siigur käigus korraldajate tähelepanu alla aga Kadri kõusaare Magnus ja Veiko õunpuu Sügisball. Kumbki film võistluskavas ei osalenud, sest mõlemad filmid olid juba esimesed festivali kogemused saanud vastavalt siis kannise Veneetsias. Reformiprogrammi üks juhte Ludmilla tsiviscova pannud aga kiitusega kitsi. See oli hea üllatus, räägib siis, kui ma olen näinud Eesti filmi viimaste aastate jooksul tänu headele sidemetele Eesti filmi sihtasutuse ja heade sõpradega ning Magnuse nägemine kannis oli juba hea, üllatas omaette. See oli emotsionaalselt palju andev ja ka näitlejate tööde poolest on see film märkimisväärne. Siis oli juhus näha ka filmi sügisball, aga avastasime selle liiga hilja, et oleksime saanud selle panna ka võistlusprogrammi. Panime mõlemad eesti filmid, surmont, rang, ehk siis torm ja tummfilmikavasse. Ludmilla Tsevkova räägib, et see on väga hea märke kui sedavõrd väikeselt maalt nagu Eesti tuleb ühekorraga mitu tugevat debüüti. Kui võrrelda kasvõi teiste balti riikidega, siis olete väga kiiresti arenenud, kiidaksid kova, kui vaadata kas või rumeenia kino esile, tõuseb mõni aasta tagasi. Ühtäkki oli seal andekaid filmitegijaid, kellel oli midagi öelda ja kelle sõnum jõudis kohale mitmele poole maailmas. Kui võrrelda Eestit Slovakkiaga kustuma pärit olen, on seal pidevalt mureks tehnilised ja rahaprobleemid aga ma ei usu, et seal on alati põhjus. Siin peab olema midagi muud. Kui tahad midagi teha, pead seda tõesti tahtma ja see energia tulebki kusagilt eesti filmis seestpoolt. Seda on märgata. Kui vaadata näiteks Poola filmi seal raha vahendeid. Nad teevad 20 kuni 30 filmi aastas, aga küsimus pole taas palju kopeeritakse Poolas lihtsalt Hollywoodi žanrifilme ja siin teeb Eesti suurele Poolale ära ja just nimelt kahe ilusa südamesse minema fiiliga. Optimistlik Eesti filmi suhtes räägib Rotterdami filmifestivali. Üks programmijuhte. Visko leiab ka, et stiililiselt on eesti film lähemal Skandinaavia kui Ida-Euroopa filmidele tervikuna. Kui vaadata näiteks siin Rotterdamis linastuvad Läti filmi Foogelfray, siis neil on hoopis teistsugune filmi stiil. Läti kriitikud nimetavad seda sealse uue põlvkonna esiletõusuks ja see uus põlvkond tunneb siis end olevat väga seotud loodusega. Selles filmis on palju looduskosmeetikat, kuid Eesti filmid on hoopis realistlikumad. Näiteks sügisball toob ilmselgelt meelde Kauris. Mägi märgib, kas vihkuvas mõned vaatajate kommentaarid filmile. Magnuse film oli kurb ja veenev, ta oli ka haaravi õudne. Paneb mõtlema, kuidas võib üldse niiviisi käituda. Magnus oli ause realistlik film. Ta tekitab küsimusi, kuidas olla siis hea vanem. Kuskohast aga ei saanud päris hästi aru ja filme ei veennud, räägib see filmikülastaja. Film oli väga realistlik, olen ise sama läbi elanud. See oli ilus film. Boring selle rääkija arvates oli film sooritus, alguses oli küll veidi igav, siis aga hakkas lugu minema ja lugu siis räägib isast ja pojast ning selle rääkija arvates on tegemist tõepoolest psühholoogilise kinoga mis on pigem metafoor siis isa ja poja suhetele. Et seda ei peagi võtma otse. Sotsiaalne teravus on filmides see, mis köidab ka nõudlikku publikut, lisaks veel väga lai geograafiline haare, millega Rotterdam kunagi kokku ei hoia. Nii näiteks oli mitme filmiga esindatud Kasahstan ja Usbekistan. Kusjuures neis filmides kajastuvad probleemid viimase 10 aasta tagusele Eestile näiteks toimetulek või oma identiteedi leidmine. Kuna Rotterdam noori andekaid filmitegijaid tõepoolest üle maailma, siis ongi seal näidatava filmi tehku siis tõsisemat laadi kui teistel festivalidel. Sest et noortel on ju tõsisemad asjad võib-olla rohkem südamel kui neil, kes filmi juba kaua aega teinud. Üks festivali avastustest oli sel korral minu jaoks vene filmitegija Svetlana pluss kuurina, kes oli ka üheks festivali aukülaliseks, sai esitleda kõiki oma töid alates tibüüdist vanematele Aastast 1982. Aastate pikku on proskuurinud valminud seitse filmi. Kõik nad räägivad inimeseks olemisest, olgu siis vanemate, laste, sõprade või armastajate läbi. Rotterdami festivali võttis proskuurina fookusesse kui tänapäeva kinokunsti ühe väljapaistva esindaja, psühholoogilise filmimeistri proskuurina. Uusim töö aasta parim aeg on film kahest vananevast sõnast, keda liidab minevik ja armastas ühene vastu. Svetlana proskuurina ise ütleb, et on jõudnud tõdemusele inimese muutumatuses. Tema sõnul ei erine tänapäeva inimene millegi poolest näiteks 18. sajandi inimesest. Inimesed ei muutu, olen sellest täielikult veendunud, räägid fraskuurina mulle näidata, see, milline oli inimene 18. sajandil, on taga tänapäeval kahjuks inimloomus ei õpeta meid mitte millekski. Seda näitavad needsamad lood, mida elavad läbi kõik põlvkonnad. Neid ei õpeta kirjandus inimkogemas. Inimloomus on konfliktne ja keeruline. Iga inimene elab läbi oma lugu nagu esimene. Ja seetõttu ma arvan, et inimkond ei muutu, üleüldse, räägiks Svetlana pruskuurina. Ta märgib ka, et elame siiski pöördelisele rajal, sest naise ja mehe tavapärase trolliga nihkes ning vahetamas. Jah, see on märgatav, ise on ehk ainuke, mis näitab, et meiega siiski midagi toimub. Sest tõsi see häirib mind, millise rolli võtab endale naine ja kuidas seda hingele sobib Svetlana Plaskuurina. Kuidas naine läheb kõrgiks, kuidas ta pidevalt püüab alandada, sundida meest, kuidas ta üha nõuab mehelt midagi, mida ta vaid ise tahab. Need naiselikud eripärad, mida praegu kannavad endas kõik maailma naised häirivad mind erakordselt, sest nad teevad halvemaks nii meid kui ka mehi. Ja seetõttu on see väga ohtlik, räägib proskuurina. Milline võiks siis olla tagajaks? Tagajärg võib-olla koletuslik neist kasvavad inetud lapsed, kes ei taipa midagi armastusest kellel pole normaalse pereelukogemustega üksteise läheduse kogemust ega ka kooselumuredest ülesaamise kogemust, armastuse mõõdet. Ja see on väga ohtlik, see on inimese jaoks hävituslik. Ei, räägib vene filmitegija sätlannataks kuurina. Ta on ka hea sõber muuseas, Aleksandr Sakurweiga, kelle loomingust on ta vändanud dokumentaalfilmi. Rotterdamis oli kohal kaasokuurov ise esitledes oma viimast filmi Alexandra. Mida tunneb? Vestluses Hollandi filmilavastaja seost tellinguga seletas Kuurav lahti Alexandra sümboolset tähendust. Paljud kriitikud on väitnud, et tegu on saab kuurovi seni poliitilisaima finiga. Sakurovised seletas, et filmi eesmärk polnud üldse poliitiline. Hästi ka selle sõnumi võib Tsetseeniasse oma poega vaatama sõitnud ema loost välja lugeda. Pigem räägib Alexandra armastusest teise inimese tundmisest algustähega teise ehk võõraga arvestamisest. Juhuslik pole näiteks nimede valik filmis filmi kangelanna poeg kannab nime Nikolai, kes on vene õigeusus, ka võidupühak. Siinjuures tuleb arvestada sellega, et mitte iga võit pole püha ega õige, ütles kuurort. Ja alati polegi vaja. Sa kurb leiab, et kinokunst on üldse väga noor ja toores veel lõpetamata kunstivorm, mis pigem varastab teistelt kunstiliikidelt, kui loob midagi uut, Väärtusliku peamiseks peab seal, luurab enda jaoks kirjandust, kus inimese mõtted ja tunded on juba inventeeritud. Kino on võimalus sealt edasi mõelda. Teda ennast paelub kinokunstis atmosfäär, sest selle edasiandmist kirjandus nii hästi ei võimalda. Samas nendib, saab, kuulavad, kirjanduses on kõik lihtsad vastused juba antud. Jäänud on veel mõned raskemad küsimused. Sellist kõnelust sai siis kuulata Rotterdamis kuise, Kuura vajas jutu Jostellinguga. Võime sellega nõustuda või siis mitte, kuid kirjanduse olulisust ka filmikunstis ei saa siiski eitada. Nii oli selgi korral Rotterdamis võimalik näha häid kohandusi maailmaklassikast, nagu näiteks kasahhi lavastajat areson Amir Bajevi film Shuga mis oli tänapäevane kohandus Lev Tolstoi, Anna Kareninast. Raamatule toetus ka Ungari kino sõltumatuse kuninga Peilatarri uus film mees Londonist mis linastus kabime ööde festivalil Tallinnas. Film oli tehtud shourssi menooni samanimelise romaani põhjal. Pärile omaselt koosnes linatöö vaid loetus stseenidest ehk siis kõik oli üles võetud pikkade minuteid kestvate võtetega. Nagu võisid ka Tallinna vaatajaid veenduda. Filmi sisu selle all ei kannatanud. Pigem sai ta omaette rütmi muutuda kulgemise filmis oluliseks kunstiliseks vahendiks. Bela Tarr. Eraldiseisvad keeled nende vahel pole, kukkupuutepunktivahe on selleks liiga suur, otsetõlge pole võimalik, tuleb leida oma tee selleks, kui oled kirjanik, võib kirjutada sellest tassist näiteks 20 lehekülge. Kui aga tulen kaameraga, saan teha vaid ühe pildi ja alati on see täpne, otsene ja objektiivne, räägib Bela Tarr. See on väga teistsugune ja seetõttu teengi filme nii, nagu mina neid teen. Pillad torn möönab, et see on sama meelestatud leidmine kui raamatus, sest ta lähtub raamatu puhul kirjaniku vaimust. Harjunud pole ta ka talle filmi tegemise juures üldse esmase tähtsusega. Mind ei huvita stsenaarium kunagi kuulama inimesi ja loeme raamatut. Kui raamat on hea, siis võtame raamatut kuulda ja seda eelkõige sellepärast, et seal on kirjaniku vaim sees ja seda siis kuulamegi räägib. Peatar märgib ka, et Rotterdami filmifestivalil on kindel osa tema elust. Tavaliselt lükkab ta festivalide kutsed tagasi. Rotterdami sõitis kuuekümnendates eluaastates filmimeister aga siiski kohale. Olin siin viimati 28 aastat tagasi, siis oli see festival, kus võis leida kõik need, kes üritasid teha midagi voolu vastu midagi uus, julgemad kui kogu see filmitööstus ja see on mul alati Rotterdami filmifestivali juures meeldinud. Armastan seda festivali juba 28 aastat, sest siin pole auhindu ja sul on võimalus inimestega rääkida ning festivali on alati mind siin hoidnud. Ja räägib siis Bela Tarr, Ungari filmirežissöör. Ta ütles ka seda, et teda teeb ärevaks festivali paisumine. Peamine mure on selles, et Rotterdami muutuks niinimetatud punase vaibafestivaliks kuhu tullakse kohale vaid staaride pärast vaid jääks siiski kohaks, kus saab segamatult vaadata ka filmikunsti emaile jäävad katsetusi ja avastada tulevikutegijaid. Rotterdami filmifestivali värske direktor Ludger Wolfram nendib, et festivali tuleviku üle on korraldajat pikalt mõelnud. Kuna väljakutseid pakub üha, oleneb meediaruum ja kodukinovõimalused. Jah, see on hea küsimus, räägib Volson. Ühelt poolt jääb Rotterdami filmifestival selliseks, nagu ta on ja seda alatiseks, sest näitame siin filme, mis on teinud läbi väga tugeva valiku. Rahva valiku ja inimesed tulevad siia seetõttu, et neile meeldib vaadata filme koos ning neid ka hiljem arutada. Ja nad tulevad siia ka festivali konteksti pärast. Võib kohtuda filmitegijaga, saada teada midagi teatud filmide või kava kohta. Teisalt jah, maailm muutub väga ruttu, räägib Volkson. Praegu võid alla laadida ükskõik mis filmi ükskõik kuskohast ja vaadata seda ükskõik kus mitte ainult kinos, vaid ka kasvõi mobiiltelefonis. On küsimus, milline on filmifestival tulevikus. Sel aastal on Rotterdami filmifestival seda endalt juba küsinud ja juba kahel aastal järjest Nika vastuse leidnud. Tänavu vastame sellega ka mitmete elavate sündmuste kaasamisega näiteks seent Cameroni filmi heliribasid esitatakse kontserdina ja see teeb vajalikuks olla teatud ajal teatud kohas filmi näha. Seega elame väga põneval ajal ja Ma arvan, et see festival areneb tulevikus üpris loomulikul viisil. Räägid Rodgerfoolson. Teine külg on sellise festivali korraldamise rahaline pool. Mõnelt poolt on filmisõprade seas kinode valikutes näha ju nõudluse kasvu väikeste kunstiliselt nõudlike filmide järele. Teisalt on valdav siiski peavoolu kino ehk Hollywood. Kuidas jääb pinnale kommertsist täielikult mööda vaatav Rotterdami filmifestival? Mulle on see samuti üks selle festivali ministeeriume, sest tõepoolest olen sel nädalal andnud palju sissejuhatusi filmidele ja saalid on välja müüdud. Olgu see näiteks Malaisia filmitegija isik, filmimaailma esilinastus. Aga inimesed tulevad ja see on imepärane, sest mul ei tule pähe teist kultuurisündmust, millel oleks sedavõrd kompromissitu programmipoliitika. Rotterdami filmifestivali direktor ütleb, et ajame taga neid filme, mida armastame ja mis on meie arvates huvitavad. Samast tulevad paljud festivalile siinse õhkkonna pärast. See on suur ja avalik festival, mõnes mõttes isegi rahvapidu. Seega on see üks mõistatus tõepoolest. Ei saa siis olla uut kunsti, vaid uus inimene kunstis, ütles ka Aleksander, saab, kuulab jutuajamisel. Tallinguga. Filmi tegemine on igatahes maailma lahtimõtestamise viis ja nõndasamuti ka selle vaatamine. Rotterdami filmi festival sobib igati filmikunsti homse päeva avastamise tarbeks. Tänases filmipeeglis kuulsite katkeid Alexis Aleksei filmist lugu 52 Mashans atraapi filmist perceepolis tihotodoltšakylasmenias Peeter Keyna naitwotšing. Ase keriini Silvia linnas seisan Batmani filmist Jouna Kadri Kõusaare magnosest kiusake Kaida liivavari Laanablaskuurina filmist aegadest parim Alexander Saku rega, Alexandra Ast, Tarzan, Amir Bajevi filmist Shuga ja Keichaina ning Melvini saadet Jamie Cameroni filmidele. Saate pani kokku Tõnu Karjatse.