Tänavu tähistab Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikool ehk lavakas oma viiekümnendat sünnipäeva. 1957. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi juurde rajatud lavakunstifakulteet tähistas eestikeelse teatrihariduse taaskäivitamist, mis sõja-aastatega katkenud. Kursuse juhendaja oli Voldemar Panso. Kursuse koosseisu kuulusid Tõnu Aav, Meeli Ale Sööt, Olev Eek, Hanno Kalmet, Mati Klooren pinda, Kuusmaa Holm, aru Mikk Mikiver, Ants Nopri, Madis Ojamaa, Rein Holm aru Ines Parker Sirje Põldots, Raudsik, Sander Kruus, Maila Rästas, Jaan Saul, Sulev Tamm, Aarne Üksküla ja siin üks küla. Praeguseks on esimese lennu lõpetajaid, olles kaheksa. Diplomietendusi oli kokku neli. Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised. Tallinna juubelilaulu peal kalderoni nähtamatu daam Sütiste, Lembitu ja saki ning Kuznetsovi kaks värvi. Järgnev lindistus on tehtud aastal 1960. Selle ameti peale öö ja päevapalk ja kartuli eest maksab jess. Ei ma enne tule, kui 1000 rubla taskus. Täitepoeg Toomas. Ma saan aru, et ei olnudki koht natuke kadedaks, tee aga mulle omaniku mure. Ekstasin Muhus olnud natuke jooma, koer küll. Teadvusturioobiab kohta kinni. Nüüd me siis teame, kelle lapsed need on, kes vahepeal uuesti ära leppisid. Ermotovi visati otsalt Virtsu sadama, kaine sadamakapten. Paus. Puhas muhulane hüüdis südamlikud. Tere tulemast suurele maale. Sedasi algas Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri esimese lennu diplomietendus Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol. Tükki lavastas Voldemar Panso aastal 1960, kui esimesel lennul oli õppida jäänud veel aasta. Ja hea meel on täna stuudios tervitada. Tõnu Aava, tere. Tere Ines Aru, tere ja Maila Rästas. Tere. Mida praegu sellest muhulaste seiklustest mäletate? Oi väga palju, sest et mina olen suur Smuuli fänn ja väga paljudele tänu võlgu ja tema loomingut õudselt palju esitanud ja teinud iseseisva üksiku kava koos vendade Ammani trioga. Muhedad muhulased Atlandi peal, nii et mul on see kõik peas ja selle tõttu ta tuli mulle kogu aeg meelde, mismoodi meie seda kaheksateistkümnekesi tegime ja mismoodi mina üksinda tegi. Aga see tekst on praegu ju meeles, nii et praegugi võiks seda ette kanda või on küll jah, kummalisel kombel mõned tekstid jäävad vist igavesti meelde. Et millega on palju tööd tehtud ja mida on palju mänginud. Mina tõesti teksti ei mäleta, kaudselt isegi mäletan, keda mina seal mängisin. Aga palju on muhulastega seoses lava kõrvalisi episood ja, ja seiklusi, sest me käisime sellega ringreisil ja Panso oli meiega kaasas ja sealt on palju niisuguseid huvitavaid ja meeldejäävaid mälestusi. Me käisime muide muulastega ju Smuuli ja Vaarandi kodus. Andsime seal menukama etenduse küll ära, vastavad külas ja ja, ja see, nagu ma mäletan, see külarahvas võttis seda tõesti nii kõige adekvaatsemalt ja kõige niimoodi soojemalt vastu, et see on mul hästi meeles. Ja kuidas need prototüübid sellesse kõigesse suhtelist, kas nad tundsid ennast ära, tulid pärast tere ütlema, et, et ega ma ikka selline ei olnud või eines. Ei, mulle ei niuke tunne teega, keegi ennast ära ei tundnud, sest nii palju oli nendes tüüpides üldistusi. Ikka, see oli kõik puhas Smuuli luul. Baas oli palju, palju naljakam veel ja palju toredamaid väljendeid kasutas, kui me seal Muhus olime, siis Panso naeris kõlava häälega vahetpidamata. Sellepärast et kogu aeg oli mingisugune niisugune naljakas ütlemine käimas, mis talle tohutult meeldis. Daininud päris Smuuli luule ei ole, sest isegi on väga niisugune fakt teada, et nuka ärni, kellelt on pärit need kuulsad monoloogid, suvitajat, see kuulus film ja mis kõik sellel põhineb. Temale soovitasid teised hambamehed, et kuule, Juhan on ju selle, kui kõik sinu pealt võtnud, et sa pead selle eest ju ka raha saama. Osa honorari küsima, aga nende meestega oli, puutusin kokku ikka väga lähedalt, kui me tegime filmi kirjas, sõgedad külast Juhan Smuuli aias. Võtete vaheajal seal saagisime koos nukka Ärniga. Ja Andrus 12 on üks tegelane muhulastest, suur minu suur pikk mees. Sellega saagisime smuli Aies saarepuid maha, et nad Vahtreid ei lämmataks ja üks saarepuu kukkus koguni asuniku pudeli puruks. Mehi ja saidi tragöödia. Hea küll, ametivaliku juurde, nüüd tagasi päris alguse poole, enne kui lavakunstikateeder veel oma tegevust polnud alustanud siis üpris mitmed teist olid juba mingil määral selle valiku teinud. Kes oli siis näiteringides, mis üldse tõi teid teatri juurde, miks te sellise ametivaliku tegite? Alustame Mairast. Sisemine vajadus, mina sellele seal olin nagu mehele minemas ja minu ümberkaudsed ja lähedased ja sugulased kõik veensid, et see ei ole mitte mingisugune naise elukutse. Abielu läheb lörri ja, ja ühesõnaga sind ei ole kodus ja näitleja elukutse, kui sa ikka tahad mehele minna, sest niisuguste lõbutseti valmis? No ma olin nendega nõus, ma siis otsustasin, et ei vali. Ja sama sel ajal, kui hakkasid need sisseastumiseksamid seal või need katsed Suvorovi puiesteel siis mina, Ma valmistusin selleks, et mina ei lähe sinna sisse, sisemine tung oli nii suur, et ma veensin ennast hommikul ma panin riidesse, hästi koledad vanad riided, tennised jalga, et ma mitte mingil juhul ju sinna ei saagi minna. Ja ei läinud, kell oli kaks päeval ma ei pidanud vastu ja panin Padinal sinna. Katsetused käisid ja läksin hooga sisse ja kui esimesest voorust läbi sain, siis läks juba ludinal edasi. Nii et ma arvan, et see oli sisemine vajadus. Neljas aru, mina olin enne seda õppisin kultuurhariduse koolis ja meid saadeti praktikale, viimane praktika oli Jõgeval, seal oli kõva näitering, siis ma nagu üksjagu teadsin sellest teatrist oli lugenud teatrialast kirjandust ja Stanislavski, näitleja töö endaga. Sugu niisugused raamatud olid, olid nagu läbiloetud, sest Ellen Alaküla nagu märkis need ära, et peaks nagu tutvust tegema nende raamatutega. No vot, ja siis ma seal Jõgeval parasjagu jäi haigeks, muna, Maria osatäitja vaiguri kraavi hallides, mis pidi nädala pärast välja tulema, ma olin siis 17, aga see, keda ma mängin, Ma pidin, see oli umbes niuke 70 80 vahel ja siis kuna ta kedagi võtta ei olnud, siis ta võttis minu, sest ma olin niisugune pikk ja, ja mitte eriti ilus plika, nii et ma võisin igasuguseid karakterit mängida. Ja see tuli kenasti välja. Ja siis kui pärast seda kuulutati välja just pärast seda, kui ma praktikal tagasi tulin, et, et alustab nagu teatrikool ja, ja siis ma loomulikult tahtsin sinna minna ja kogemata kombel sentsissega. Ega mul algus väga eriti ei läinud, hästi. Esimene aasta oli ikka tõesti nii, et Panso ütles aasta lõpul, et kuulge, parke teiste ja mitte midagi järele, kuidas siit lahkute, ainult valged juuksed ja naeravad silmad, valged hambad ja kõik, et noh, nagu taju lõpust midagi aru saanud, mis ma olen või mis ma endast kujuta, nõelud, naersin kogu aeg. Mulle tundus nii arusaamatuse värk ja naljakas. Ja muidugi, eks enda häbelikkuse peitmiseks naersime hästi palju. Tõnu Aav näiteringid olid teilgi enne lavakasse astuda. No hea kujul raadiomaja eesistumine, siis ma kolmeteistaastaselt käisingi siinsamas raadiomajas näiteringis lasteraadio näiteringis mängisin suurt rolli kapitunud puterioffi. Peaosaline ja vanad näitlejad, minu suured lemmikud ja ideaalidele olid kõrvalosades ja nende vahel, siis see oli müstiline meie dialoog Johannes Kaljo, aga see kuidasmoodi tema sellesse sisse, kuidas minul mõjus? Seal mängisime nukunäidendeid ja tegime suvel ringreise ja see minek lavakunstikateedrisse, see oli täiesti loogiline jätk kõigele sellele, millega kooli ajal tegelesin. Ja ma võtsingi ja seda kõike õudselt tõsiselt, ma nimelt laulsin ka koolipidudel ja kuigi ma ei ole kindel, et ma mingi eriline laulja oleksin olnud oli see mulle nii kohutavalt oluline, et kui toimusid kooliõpilaste olümpiaadil siis ma elasin õudselt läbi seda, mitmenda koha mina. Ja üks huvitav, ma aastanumbrit ei mäleta, ma ei leidnud kodunt seda ajalehte üles. Reede enne mind olid kaks sellist koolilast nagu Anuga. Kohe minu. Näiteringis näiteks olitega koos Jaan Sauli, Meeli Söödi, Aarne Ükskülaga hilisemate õpingukaaslastega. Silmas peate sellise, kes Lutsu Kevadet mängis, seal oli meedik. Reali meilisöötja üks koolitüdruk oli Rakvere teatri näitleja Viive Aamisepp, Piia Kustas kikerpuu oli üks saksa poiss ja ja noh, nagu te siin mainisite. Madis ajam oli Arno Oja. Aarne Üksküla oli kiiria, Jaan Saul oli lible ja mina olin Toots ja igavene hulk kindlasti mõni siin nimetamata veid, mõned. Aga jah, põnev on ka see, et see konservatooriumi lavakunstikateedri alustamine tõi siis kokku 150 tahtjat ja kuidas sellest külastades läbi saada, et kui te sinna läksite, kas oli ukse taga mass, inimesi, mass samasuguseid tudeng ei idees ja kuidas te ennast seal siis tundsite? Kas kohe kiiresti siis selle üle me oleme nüüd vaielnud ja see arv on väga veniv, ta on isegi 400-ni ulatanud eelkatsete arvus, aga tegelikult tuli vist ikkagi katsetele 200, meil seda päris nii, et meid olid nagu 10 tükki ühe koha peale ja siis nendest eelkatsetest kõik ei läbinud, mina pidin nad kõik läbi tegema, siis ma elasin Tallinnas, kes väljaspool Tallinnat olid, need ei sattunud ju kõikide katsete ajaks Tallinnasse. Me seal niimoodi viimasel sisseastumiskatsel suure jaa Meie jaoks tol ajal väga autoriteetse žürii ees oma proosakatkendit luuletusi lugesime ja siis pidime ka tegema etüüdi ja paljudel oli see täielik uudissõna nagu tüüdanud kuulnudki meie, kes me nagu näiteringidega tegelesime, umbes aimasin, mis asi see on ja katsetasime seda siis kuidagi teha. Ja pandi meile hinded neli pluss neli ja neli miinus miinusega sai veel sisse. Aga lendas ka hirmsalt, 30 kahtesid ja. Mina mäletan, et mina sain nelja ja mõtlesin, et huvitav, miks siis viite isand ja kuidas ma sisse saan. Et viiemehed nagu ikka, saavad sisse. Aga ega ma midagi näidanud seal eriti välja ka see muna mari. See tõigi mind arvatavasti teatrikooli sisse, tähendab, et ma lugesin muna mari monoloogi Nendes Kraavi hallidestika ja siis lugesin Grassovi külalapsi ja siis mängisin veel mingit mutti, mis mul praegu meelde ei tule. Ja tänu sellele arvatavasti Panso laskis mul teha veel tüüdina ühte vanainimest kes läheb kirikusse rääkida, midagi ei olnud vaja, vaid lihtsalt läheb kirikusse ja kirikuteel ja jõuab kirikuukseni. Ja kuidas ma seda tegin, ma ei tea. Tähendab, ma ei teinudki mitte midagi ja ma mõtlesin, et nussin, tehas nüüd on mänginud muttides, läheb kirikusse kirikuteel. Ja teil üldse kovision istus seal siis kuidas ma seda vutitööd ja ta ei tee ju mitte midagi. Ta ütleb ainult mõnele tuttavale tere. Nii lihtne see ongi. Nii lihtne see oligi. Maila Rästas, nende tööd. Ei olnud minu, et nüüd on mul surmani meeles, ma tean, et et sellega vist oleks pidanud põruma kohe niimoodi läbi põranda mulle antietüüd, mis, mida ma tõesti tegin halvasti, no ei oska ikka teha, noor laps, tähendab, pidin keemia katset tegema ja keemiakatsel mingisugused aurud tulevad mulle silma jääma, järgult pimedaks jääma, mingit aimu kahju olnud, mismoodi pimedaks jäädakse, ma ei mäleta, ma tean, et ma tegin kogu aeg, mul on niisugune tunne, et see on võimatu, ma jooksen minema, lähen ära. Aga ma tegin selle ikka miskitmoodi lõpuni. Ma mäletan, et ma koperdasin lõpuks vastutuul vastu seda teeksamineerijate lauda ja aga igatahes oli ikka hirmus diletantlik laseli raskega. Lugesin Maiuta Kaidla kutsumata. Ta mul läks veel meelest ära, ega siin nii sisse siin Pansole, et mul läks meelest ära. Aga kuidas edeneb, mõtlesin ukse taga on mul raamad. No minge, vaadake, läksin, vaatasin, tulin, lugesin edasi ja sättis siis niuksed komistamised, midagi siis nii hullud, mille alusel valiti, eks nemad seda teadsid. Leenu seimis keri raamatus Jaan Saulist on ära toodud üks päevikukatke, kus kohas siis Jaan Saar meenutab, kuidas talle anti etüüdi ülesanne pohmell. Ja ta istus mõtlikult maha, ütles, et ma võin seda teha, aga ma ei tea, mis pohmell on. Kuidas siis nii? Maiu. Ja talle anti võimalus seda mitte teha. Ma olen otsinud välja ka ühe arhiivilõigu Aarne Üksküla aastal 1079 tema käest küsiti, mida ta ütleb oma esimeste õpingukuude kohta. Meesterahvaid ja kõik tundusid väga kõlava, tugeva häälega ja artistlikud olevat. Minuga oli selline lugu, et ma ei uskunud eriti, mul oleks näitlejalike eeldusi, kuigi kooli õpetajad seda rääkisid jagama ei usu seda tegelikult tänaseni ja selles mõttes oli noh, hirm ja tunne, et vaevalt ma sisse saan. Aga kuna olin keskkooli ajal kokku sattunud inimestega kooliga kaaslastega, kes teatrikunstist olid väga huvitatud ja kellega koos me juba kooliajal palju teatrit tegime siis oli mul julgem koos nendega nagu Tõnu haavameeli, alevi süüdiga ja mitmete teistega. Ja pärast tuli välja, et me saime kõik sisse ja edasi kooli ajal pikali, pressin tunnet, teised teevad paremini. Teised. Mõeldud ma olen ühte teist üles kirjutanud sel ajal ja neid lugedes uuesti nüüd, kus ma ise pean õpetama teisi siis ma nagu näen, et võib-olla see tunne nagu aitaski tagant. Nii et omamoodi võistlus siis jätkus kooliajal või et tuli tuli nagu püüda kogu aeg. Siis on meil vist oma sõpruskonnas meie vahel nagu mingit võistlust ja ma pean seda päris kummalise enesetundega rõhutama, et ma netis, isegi kui Mati Klooreni mängisime korraga lõbusas talupojas talupoega, siis meil polnud mitte mingisugust konkurentsitunnet. Ita Ever ütles eskordi, sest neil on ilmselt see asi teistmoodi kui naistel. Meil ei ole, tähendab selles mõttes, et ma olen Tõnuga 100 protsenti nõus teatrikoolis meil tõesti omavahel mingit konkurentsi ja võistlust, nagu ma ei teadnud, ei tundnud seda. Ja see tuli alles teatris hästi tugevalt. Aga koolis seda ei olnud. Veel helilõik aastast 1961 ma õpingutest rääkisite, saates jälle avaneb eesriie Jaan Saul, Mikk Mikiver, Sirje Põldots, Aarne Üksküla ja Hanno Kalmet. Iga mees, teistele konkurent, päris selge, ja nii, kuidas püüdsid ka nalja teha või kuidas keegi ikka vaatasid, et head nalja teeb, siis tegi veel meile rohkem täis kui ta temani head nalja teeb. Ja siis oli niisugune tunne, et nii ka jääb ikka tehtud mees. Iive andeks. No ja ega ei saanud. Ja iga iga järgmise aastaga lühikese ressurssi juba esimesel koolipäeval hakati selgeks tegema, kui rumalad me tegelikult oleme. Siis veel ei uskunud hästi seda, aga nüüd hakka vägisi uskuma. Panso ütles, ma mäletan, teisel kursusel Eksud. Proovis ütles, et see on tavaline tõde. Et esimesel kursusel on kõik tudengid väga targad, õpetasid midagi, teisel kursusel teavad enam-vähem ühepalju, kolmandal teeb õpetaja natuke rohkem neljandal kursusel, siis on nii, et vastne tudeng seisab lõputunnistus käes ja ma ütlen, mis ma nüüd tegema pean. Ja õpetajad on palju, see on õige ja seda täiesti oli peale hakata. See, mis sa mõtlesid, et on sinu voorus võis olla järsku sinu puuduse. Köik tuli uuesti ümber õppidega käimisest rääkimisest naermine. Pealegi selleks muidugi aitasid kaasa kõik need niisugused ained, mis seal olid, lavaline liikumine, tants alguses kangesti naerma. Mind vähemalt iga vend oleks kõvasti Narvas algusel nõndanimetatud näoga plastika, mida peab iga hommiku peeglist. Ja aga siis nüüd nagu tunned vähekese puudust, et tantsutund ei ole olnud kaua ja siis see suur üldtüvenemine, pagasi, need ka. Ja väga õiguskirjanduse kunstiajalood teatavad teatrite jaoks kõik minna sinna tööle, see ampluaa jutt lehtri oma teemadesse, eredate karakterite seal, meil on üks niisugune inimene on olemas ja kaasaskaanel mees, kes võib teha mitut kõlaktoritma jääda. Ma tahan sellele tähelepanu juhtida. Et sa võid mitmeid näitlejaid, nii, ütleme vähemalt raadiosse asendada, sest et hääle poolest ta võimeid suurepärased järeldaja. Pööra püüa mind näitlejatega tülli ajanud. Meil on väga tuttav hääl, on Kaarel Toomi ajal. Ega arenguruumi on veel üks ei tule. Kindlasti tule, aga IRL-il on veel teine Kaarel, Kaarel Karm. Kaarel Karm. Sina ära veidra, ma loen õhtulehte. Ma proovin mingil, mitte täiesti arusaadaval põhjusel olin Lucas oma seltskonnast ette rutanud. Võimalik, et ta hakkas jõudma elu ikka, kus iseseisvus muutub väärtuslikuks, sest et peatselt loovutada tuleb tühinuna tähelepanelikkuses ja hoolitsusest, armastas ta nooremate kaaslaste juurest minema lipsata. Mõni. Teise mehe. Soojaks sellepärast tagustele omale lapseliku sädematuses kandadega vastu külgi sviidis muulajad looma, jämeda kepiga lööma ning Teravaga torkima jätkapas rapudis läbi õitsva võsa ning Anemoonide kuningaliiliate laikude nõlvakust alla, kuni kuulis jooksva veevulin ja tibla. Puude vahel rõdutas väikegaan ehk maagords kõrge savihoone, mille laial puust rõdul istus Köbraates üks vanaeit ja tema kõrval sõi väike pruunis iga apelsinikoori. Kas häälte laimamist õpetati ka vä? Ei, ei, see on kaasasündinud anne ja seda oli meil päris vähestel. Aga mul on sellega seoses meeles, et kui tehti ükskord nagu kohustuseks esitada mingisugust temaatilist, kas oktoobrirevolutsiooni temaatilist või mingisuguse stagnaaegse tähtpäeva, temaatilist, luulet mida olid kirjutanud arvatavasti nagu algajad luuletajad, ühesõnaga luule iseendas see, mida me pidime lugema, mina vaatasin, et mina ei ole võimeline ja väga paljud vaatasid, et ei ole võimeline, aga Aarne võttis kätte. D ja luges need luuletused tolleaegsed erinevate näitlejate häältega ära ja see oli väga hea, sellepärast et sisu keegi ei kuulanud. Yks kuulasid, kui hästi ta jäljendab. Nad märkisid siin, et väga palju tuli ümber õppida, et kõik tuli ümber õppida, mida te senini olite näiteringides teinud, oli see nyyd? Ma ei ütleks, et see niimoodi oli ja see taotlus, mida õppejõud alguses küll deklareerisid, et peate saama puhtaks, valgeks leheks ja kõik see Cody, mister, et enda peale korjanud, tuleb maha toppida see isegi, kui seda kohati nagu algul püüti. See ei õigustanud minu arvates ennast kui mitte üks raas, sellepärast et ega me ju näiteringis ka ju alateadlikult ei esinenud meile, see oli osakene meie isiksustest endist. No need, kes päriselt, ma ei tea, mingisuguses lollikarjaga kokku, tänud näiteringi nime all. Nendele võib-olla tuli tõesti seletada, mis näitekunst endast tegelikult kujutab, aga ei, ma ei ütleks, et et oleks kedagi seal püütud maha kraapida. Aga õppejõud seda küll rõhutasid ja Panso samuti. Et me alustame koos teiega õppimist. Teie olete kui tudengid, teatrikooli tudengid ja meie oleme õpetajad, kes alustavad esimest korda ja oligi niiviisi, sest vanapapi Kalmet üksipäini oli varem tegelenud õpetamisega Panso Tammur ju samuti alustasid ja sealt on nüüd tagantjärele minul väga hea õiendada nende kallal, et nad ütlesid ju tihti, et siin ei saa näitlejaks kedagi õpetada, siin saab näitlejaks ainult õppida. Mis iseenesest ei ole päris õige, sest meile ei räägi kateedris eriti palju sellest, kuidas rolliga kodus töötada, aga see on omaette terve spetsiifika, omaette teadus. Seda on muidugi väga raske öelda, et just nii modi pead tegema, aga on tuhandeid teid, mismoodi seda võib teha, aga meieni tarkusi ei toodud. Aga see oli just see, et nad alustasid ja samuti nagu meie, nad lihtsalt ei teadnud seda. Niinesalu ei minu jaoks tõstisse Panso ja kõik teised õppejõud koos temaga. Tõstsin selle eetikalati nii kõrgele, et kui ma pärast läksin Viljandi teatrisse tööle, ma lihtsalt ei saanud aru, kuivõrd nihukesed primitiivsed repertuaari paari, nagu mängiti seal tolleaegses Viljandi teatris. Mina ütleksin, sain aru selle ajataseme järgi, nagu mina sinna kooli tulin, sest mina ja kui nüüd kasutada väljendit ja hobusega minu teadmised olid tõesti siis niisugused. Ja ma tahtsin ahmida sealt koolist kõike, mis oli võimalik, ma ei osanud konspekteerida, ma ei osanud välja võtta seda tähtsat ja märkmeid teha, kui oli eriala, siis võtsin ja kirjutasin mehaaniliselt ruttu kõik üles. Dirhami, mis räägiti ja nüüd on äärmiselt huvitav ja väga mõttekas tagantjärele sirvida ja saan paljudest asjadest aru mulle ühesõnaga tuleb praegu meelde see, vaat kui me olime nädal aega tagasi Toompeal kohtumas siis me kõik nagu rääkisime seda, kuidas me kartsime Toompeal tunde ja Pansot ja kõiki. Ja Lea Tormis küsis väga nii ootamatult. Kas te aru ei saanud, kas teile ei tundunud, et Panso kartis teid ka. Ja see oli nii hämmastav ja huvitav vaatenurk ja kui ma hakkasin järele mõtlema kodus, siis tõesti võis nii olla, sest temagi püüdis ja katsetas. Aga mis puutub nüüd sellesse, mis seal koolis õpetati või mida ma sealt õppisin? Mina pean küll seda ütlema, et algteadmised minule sellel ajal oli avada silmad ja kõrvad ja Panso seda minu jaoks küll tegi, Antsu avas minu silmad, minu kõrvad, et ma oskasin näha elus, et ma oskasin kuulata Ta kuulda võtta teadmiseks, mis minult niimoodi kodunt kaasa oli tulnud küll üpris piskunna keskkond, kus ma siis oli ja kui me üldse mõtleme, kust meie tulime, see põlvkond, kes tuli siis Panso kooli. Me olime sõjajärgsed lapsed, siis ei olnud ju veel televisiooni, meie teadmised ja üldse arusaamad olid ju väga kasinad. Me olime elatunud suletud riigis ja mis puutub silmadesse ja kõrvadesse, siis ma niipalju veel puudutan seda teemat. Panso käskis meil esimese kursuse lõpul teha siis näitleja päevikud. Ja see tekitas palju protesti. Paljud ei saanud aru, ega mina ka ei oska öelda, et mina aru sain, aga ma püüdsin püüdlikult seda täita ja käisin, see väike märkmik käes ja terve aeg kirjutasin üles, mis ma nägin, mis polikliinikus räägiti tänaval vastu tuli, kuidas linnud kuskil istusid. Muide, Panso ütles, kui ta neid päevikuid D, aga siis ta ütles, et võtsin selle väikse kõheda märkmiku täiesti eelarvamusega kätega pean ütlema, et sisutihe oli, millest ma ei tea, ma ei kirjutanud midagi liigset, ma panin kuupäeva ja kellaaja, kus ma midagi nägi. Ja säärises muide sisse ja mina võin öelda nii palju, et teatris kumma tegin, enamuses olen ma ikkagi vist olin karakternäitleja, et mina küll käisin niisuguste silmadega ja vaatasin tänaval seda teist, kolmandat ja kui palju ma võtsin sealt oma rollidesse ikka vist enamuse. Ja see oli tänu Pansopäärikut. Ja ma tahaksin veel ühte rõhutada näiteks. Noh, me oleme praegu juba piisavalt eakad inimesed. Et ma sain kevadel 70, seda ma usun, aga et 50 aastat on sellest möödas, kui me tompe mäest üles Toompeale läksime. Vaat seda ma küll ei saa maksuta, see on see, see ei mahu mulle mõistusesse. Aga vanal inimesel ja üldse ta on erk siis, kui ta on uudishimulik, ta tunneb huvi kõigi ja kõige vastu. Ja mina pean ütlema, et kui ma olen nüüd tagantjärele hakanud mõtlema, siis mul tuleb Pansost meelde üks seik, sest Panso ju palju meile rääkis, ma kirjutasin palju üles ilusaid mõtteid, huvitavaid mõtteid. Aga ta minu arvates. Ta mängis ette meile mõningaid asju ja mul on hästi meeles üks seen. Ja ma arvan, et minu huvi ja uudishimu praegu elu vastu põhinebki seal. Me tegime kahte värvi ja Panso vihmeid nagu väikseid lapsi käekõrval Volgasse ekskursioonile ja siis oli seal keegi, kes meile neid masinaid näit ja meil oli pööraselt igav ja peatusi iga juures päris ja küsis ja siis ei oleks mingisugust suur elektrimootor või mingi kobakas oli ja banzuma suurte silmadega seal, küsib niimoodi. Ja mis siis siit tuleb elekter siis ja kus ta siis läheb ja ja mis siis juhtub ja mis sealt see juhe tuleb ja ja no kaua võib noh, jääda läks juba täitsa närviliseks ja siis Panso keeras niimoodi üle õla, ütles niimoodi. Mina ei tea elektrist mitte midagi, mina tean ainult seda, et elekter on see, mis suure härja maha lööb ja küsis edasi ikka elektrist. Ja, ja siis me ei saanud aru, ja kui ma nüüd seda lehitsesin seda lõiku sealt oma üleskirjutatud, siis ma sain aru, et see oli minu arvates tagantjärele mõeldes näitlik, emotsionaalne, pettunud, mis jäi meelde. Olge lapsed uudishimulikult selle vastu, mida te ei tea, mida te ei tunne, õppige kasvõi natukenegi seda tundma. Ma arvan, et mina praegu 70 aastaselt püüan huvi tunda kõigi ja kõige vastu, et olla kursis ja mitte vanana ära väsida. Ma arvan, et selle ma võIgnen banzule. Mida sinna väärikas üles tähendada tulid? Seda, mis meile tundus meeldejätmist väärt et oma nahka päästa, sellest käsust välja tulla ilusti Auge siis loomulikult me luuletasimisi juurde ka veel mõningaid elavdasime mõningaid situatsioone, kirjutasime põnevamaks neid ja vähemalt mina tegin küll niiviisi, et Eestist ma ei tea üldse ütelda, mida nemad tegid. Päeviku on ju niisugune asi, eks ole, et et nagu meie uues tükis, mida soomlane lavastab, viimane sigar on ekstised pärast pärilikult ei loeta. Aga see oli näitleja päevik. Panso, ma saan aru, ta tahtis näha, kuidas melu näeme, mida me talletame näitlejate nendesse, aga me ei saanud sellest täiesti aru. Ei, võib-olla ei saanudki aru, sest ta rõhutas mitu korda see ei tohi olla toaneitsi päevik, et härra läks sel kellaajal ära, panin selga triibulise pintsaku. Mitte selline. Aga noh, tegelikult oli ikkagi mõeldud kahele silmapaarile sellele, kes kirjutas ja hiljem sellega töötas ja siis kursuse juhendajale Aga tohib, ma kasutan juhust, et ma pärast seda kohtumist, kui me Toompeal nüüd nädal aega tagasi istusime selle kahe noore kursusega seal koos ja vestlesime jäi niimoodi seal, et Toompeal oli väga palju ja minul ka väga palju niisuguseid negatiivseid mälestusi ja hirme ja, ja, ja nutmisi seal ahju taga ja kõike niisugust, aga minule on üldiselt või pean seda veel kord kordama, et minul on jäänud Toompeast väga-väga helge mälestus väga puhtates valgetes värvides. Näiteks kui tantsuteatris oli, ma olin Panso juures mänginud üksjagu rolli ja ilusaid rolli oma elu parima rolli Panso juures mänginud. Aga hämmastav on see, kui Pansost räägitakse või midagi tuleb meelde siis. Mul tuleb meelde Toompea ja Panso. Näiteks kui ma käisin nüüd kevadel vaatamas voli. Ja kui Tiit Sukk hakkas, noh, seal oli läbiv tegevusse Panso, naersin, nakatav naer, tabamatu ühesõnaga. Ja mulle koheselt. Ma olen ju teatrist palju Pansoga koos olnud ja teinud, aga mulle miinust Toompea mulle meendus Toompea, seal need Panso suured silmad, ta oli hästi tõsine, niimoodi kuulas, kuulas korraga midagi talle nalja, tegi siis ta nii nakatavalt kohe heledalt kukkus naerma, mis ei tahtnud, aitäh. Ja kui Tiit Sukk laval jälle niimoodi nääris, siis mina olin mõtetes ja oma vaimusilmas Toompeal ja seal kõlas Panso määr. Nii et see oli. Aga ma tahtsin rääkida sellest mul näiteks pikalt mõtlesin selle üle, et milline oli Toompeal õppides minu kõige raskem ja kõige kannatavam või kõige hullem märkus, mis mulle tehti, mida ma üle elasin, mis oli see kõige-kõigem. Ja siis mul tuli meelde ja ma tahaksin selle ära rääkida, sest see on naljakas, on tragikoomiline, mis näitab veelkord meie tolle aegset taset, kust me tulime, kuidas me aru saime võõrsõnadest, see oli siis Panso tegi, kas see oli esimese kursuse lõpp või mis see oli, jah, Panso tegi meile eksamijärgseid märkusi ja, ja noh, ma nii meeletult püüdsin ja ma tean, et ma tahtsin hästi teha ja ma olin krampis ja pinges ja kõik. Ja siis Panso ütles mulle niimoodi, et see on, see on hirmus, mis te tegite. Ühesõnaga, kogu aeg, et kus on jäänud see Maila liiva ja kes astus sisse rõõmsana säravana, vabane, kellel oli sexapiili ja nii edasi ja ma kukkusin niimoodi ära, et et häbi pärast vajumaal mul oli Seksa piili, vähemalt kergendus oli see, et enam ei ole, mul oli, ega me ei ole, jumal tänatud. Aga mis võib-olla, eks ole. Et see on midagi, midagi Litsliku ja Panso, seda kabja teiste ees, ütleme ma põdesin seda niimoodi, et ma ei tahtnud rääkida, ma ei tahtnud mitte mida, kaks-kolm päeva oli niimoodi, ma mõtlesin tõesti mina enam siia kooli tule, ma tulin Toompea mäest üles, üks samm ette, kaks tagasi ma ei tahtnud sealt uksest sisse minna, sest see ainult süvenes ikkagi Hanso ütleb sulle teiste ees, et sul on ikkagi midagi Liksliku. Ja siis oli niimoodi, et ma enam ei saanud lihtsalt olla ja Anno oli meil kursusel nagu kõige vanem ja kõige targem ja siis ma võtsin Anno, läksime tompe mäest alla, paar päeva hiljem ja ja mina siis räägin Hannole oma murest ja Hanno ütleb, Mailas ei ole mitte midagi paha. Ma ütlesin, aga ma ikkagi ei saa aru, et räägi, mis asi on see sexabiil, mida Panso minus nägi ja Anno ütleb, et no kuidas ma sulle nüüd Maila, räägi. Ühesõnaga läheb üks naine mööda teed mööda tänavat ja mõnele jätavad mehed järgi, mõnele ei vaata. Aga vot sinule vaadatakse, kui sa lähed mööda. Rahustasin natukene, siis järgmine päev mõtlesin. Olgu nüüd, kui ma tulema vahetan, kas mõni mees vaatab mulle järgi? Tulemine Tõnismäelt ma mäletan nii hästi üles peale tulema ja tulevad vanad mutid vastu ja, ja kõik niimoodi, ja sealt tuleb üks mees portfelliga, noh, niuke keskealine mees autot, vaatame, kas vaatab mulle järgi niimoodi uhkelt, keeran pea kõrvale, ei, mina teda ei vaata, ärgu mõelgu üldse niimoodi. Lään siis viis, üks kaks, kolm, neli, viis keerad ümber partsti, mees keeras samal ajal ümber, vaatasime teineteisele otsa. Ja siis mees hakkas niimoodi naerma ja minul hakkas ka nii kerge ja ma nagu vabanesin sellest oma kõige koledamat märkuses Toompeal. Aja möödudes muidugi teadlikkus kasvanud, arusaamad muutusid ja nüüd tagantjärgi on tore naerda, aga see oli minu üks koledamaid elamusi, koledamaid, märkusi, mida eales on tehtud. Ühest keskel programmist leidsin matic looranilt ka tema arvamuse, mida ta siis Panso koolis õppis? Seal ma jah, õppisin seda, mis mulle meeldis, mis mind huvitas kuskil kolmandal kursusel või niimoodi järsku tekkis ka niisugune tunnet. Võib-olla lõpetan, järsku saabki must näitleja ja me olime õnnistatud selles mõttes, et me saime nii erinevad õppejõud endale nad igaüks kuskilt nendest täiendasid Igalühel olid omad puudused, omad voorused. Panso Kalmet, Tamm, Velling, tahad Vello Rummo kõnekunst, nii et selles mõttes meil vedas ja kõik need olid muidugi praktilises teatris, sellel ajal nad olid Igapäevase teatri seotades tuli ainult asjale kasuks. Mõned õppejõud mainiti ära, aga mitte kõik. Helmi Tohvelmani jäi välja. Muidugi, see on kuritegu ju. Kõige armsam inimene, kes, kes süstis meisse väga kõrgeid arusaamisi näitekunsti, Restraga olulisemast taludes. Lavaline liikumine, minul tuleb meelde ainult temaga seoses. Lollus, mis ma ütlesin, ma jäin tundi hiljaks. Ja tofarmus, miks te hiljaks jäite? Mul pimesool valutab täitsa laskevälja lõigata, ma ei küsinud, kas ma jõuan tundi tagasi. Toffi toffelvan tähendab tofiks, kutsusime teda, ta oli kõige tagasihoidlikum ja niisugune taktitundelisem inimene meie teatrikoolis. Soojem ja südamlikum süda loomulik, lisaksin juurde minu. Aga Panso oli ikka siis kõige olulisem. Ja muidugi tema oligi volli, kuigi ta meid kõiki lõpuni tei. Et teatris teatris samuti, ma usun, et ta vist lähtus sellest eestlaste sinasõpruse joomise traditsioonist. Sina siga, mida mõned rumalamad võtavad sõna-sõnalt tõesti kartsite, siis. Kontsad loomulikult hirmsasti. Milles ta ütles väga otse kõike seda välja, mis talle tudengi juures ei meeldinud ja ma isegi tagantjärele võiksin Jüri seda niimoodi, ta heitis meile sageli ette huvi puudumist aga see on juba nende endi asi, õppejõudude asi, sest et niimoodi peale hüpates nimetades tegevust diletantide tipuks ja see on halb, mida te teete ja sellega seda huvi ei toida, aga see huvi on jõle kerge ära kaduma ja seda huvi tuleb toita. See huvi peab säilima. Hirmuga hoiatav IRA ei saa hoida, sest kui sa köhid nutmas duširuumis suvisulise Aga võib-olla oli põhjuseks ka see, tähendab miks me Pansot kartsime, sest ta oli niivõrd austusväärne. Me austasime teda nii kohutavalt, eme ilmselt vajasime tema tunnustust kasvõi natukenegi mõnda kiitvat sõna ja kui seda ei tulnud, siis olime maastuseisliku, tuli vastupidine sõna, sest me vajasime temalt tunnustust. Kui teil, ütles mõni teine õppejõud mäel, läksin sellest naeruga mööda külma ja ütles, nii. Aga banzult. Me ootasime, vot niimoodi suud lahti ja silmad punnis, mis sealt tuleb. Austust. Ja see üks suuremaid tunnustasid, et see hakkab teatri moodi tulema. See oli tohutu. Muidu kiitus ja siis kikivarvastel tulid Toompea mäel tallalaul suus. Aga kui Panso läitis, siis jah. Aga kas saab kuidagiviisi mingi paari lausega kokku võtta seda, mida Panso õpetas, on üldse võimalik? No nalja juba ütles ka, lisaksin veel, et selles maailmas imetlustki imestamist, vaat seda õppisin mina küll teatrikoolis. Lapse imestust toonitas jagajaksele, olge lapsed elus ja kui see jooksis meil ütleme niimoodi kõrvust mööda, sellel hetkel, aga see on suurepärane, et mul on ka niuksed, need vihikud eriala, liigud alles, et kui ma neid lehitsesin, siis sealt, see tuleb kõik meelde ja sa saad aru hoopis teistmoodi ja sügavamalt. Ja selle nelja aasta jooksul muutus selle esimese päevaga võrreldes väga palju. Kui me olime Suvorovi puiesteel, kus tookord konservatooriumi lavakunstikateeder paiknes, siis esimesel päeval ütles ta oma avasõnaste, valisite kõige raskem oma elukutse. Selles elukutses on vähe raha, vähe rõõmu, vähe naudingut. Ja alles paari aastakümne aasta pärast selgub kestest saab näitleja. Või ei saa ja siis läks aknalt mööda just matuserong leinamarsse mängiti, sättis nii masendava. Aga nelja-aastase õppimise lõpptulemusena tõstis ta kogu oma tööga oma olekuga ja oma ideaalidega teatri nii õiges ja ilusasse kõrgus. Et ta lõi väga kõrged ideaalid, mille poole peteleb. Kirjelda. Võtame ette taas ühe helilindi. Aarne Üksküla räägib sellest, mida kool talle õpetas. Võime ennast ületada. Tabame ennast kogu aeg ületama tantsu väiksemale saltost, mis tuleb ära hüpata või muidu teieta ühekülgseks nagu hambahari, eks külak. Nii ta mulle ütles ja. Dutse salto stseen, kus malvoolud on juba kirja lugenud, tuleb eputades, kus tähendab, ma olen sukad jalga pannud, nööridega kingad jalga ja naeratab ja vaatab ennast peeglist. Esialgu tundus piinlik, mulle tundus seda teha, aga ma mõistsin, ise, ilmad, Kalmet, mul oleks isegi öelnud. Teinud olin oma esimest korda niiviisi malvooluna laeval olin tulnud, siis ma tundsin, et millestki on üle saadud. See on üks oluline moment, sellepärast et hiljem nii raske ei ole olnud Ennast üllatada, kalad tuleb seda tehasest mingi häbenlikkuse momenti vist näitlejale alatiseks. Hermaküla peab üheks põhilisemaks takistuseks häbenemist. Mulle tundub, et see tõesti on nii, aga see nii lihtsalt ei kao. Ja ei ole vast niivõrd õpetatav, kui õpetatav on. Selle mõistmine, et selline asi on vajalik, tuleb tudengid panna aru saama sellest kas või see, kuidas Panso mind õpetas. Ta ju ei õpetanud, kuidas saada, ütles, et on vaja üle saada. Nii et see, kuidas tuleb leida igalühel enda sees tõenäoliselt et see oli siis üks meetodeid või ainuke meetod, see, millelt teie Ema viskas välja õnge ja kala, püüdke ise. Võtame veel ühe lõigu ja nüüd laseme. Rääkida ka juba Voldemar Pansole endal. Igas heas näitlejas on säilinud tubli annus last. Võime mängida eeldab võimet kanda oma lapsepõlve iseendaga. Vaikses kokkuleppes, et üks on isa ja teil on poeg. Laud selja tagant maha jääb kodutare Etool, nende all on vanker, ohjad ja hobune aga on sootuks kujuteldavad. Kas selles pole laste mängu põhiolemus? Aga aegamisi muutub mäng tõepärasemaks ja korraga kaob piir, kus lõpeb mäng ja algab elu. Üks mängijast muutub aina isa taolisemaks ja teine aina poja taolisemaks. Ja vanker logiseb ja logiseb. Ja siis tuleb tekst ära, rutta. Siitlan kodu viimati. Meie vaatajad ei mõtlegi enam sellele, et see on autori tekst sest näeme kühmus, vanameest, näeme õieli kaelaga noorukit, kelle silmad on pisarais. Kuuleme köhatamas vanameest ning ta nohisemises, kui vaimata varjatud nuuksumist. Ja korraga on vanker, on ohjad ja on hobune, on auklik, maante ja sombune ilm. Ja selja taga on aimata vana talutare. Nii Kristjan Raua moodi kui poisike läbi pisarate anub. Hoia hobust kinni, vähe. Las mind vaata tagasi. Ehkki saama enam näha isa talu iialgi. Ja saalis on vaikus. Hinge võitav vaikus. Kõikide pilgu kiired on suunatud ühte fookusesse. Keegi ei näe enam tooli ega lauda ega mängijaid. Seal on südamevalu ja inimsaatused, salone pohh, rahvas ja maa. Ta on kõik seal, sest mängus sai elu ja laval sündis kunst. Seega mäng saab eluks, see on siis üks laval toimuva läbielamine võib siis öelda ja see tähendab, ega Stanislavski süsteemi, millel Voldemar Panso õpetus põhines. Kas Voldemar Panso ka oma loengutes oma õpetustes oli samasugune, nagu me siin praegu kuulsime aastal 1970. Meelse lindistus oli tehtud. Minu meelest oli enamasti ta niisugune vaat ta tõstiski selle lati nii kõrgele. Ta oli väga hea sõnaga sõna valdaja, tähendab, ta oli kirjanik ja ja see, kuidas ta sõnastas oma tahtmisi, oma tundeid, väljendusi. Vaat see oli ka üks nendest tema niisugustest omadustest, mis vähemalt mind pani nii imetlema, imestama teda, et, et selle tõttu ei, ei saanudki ennast teostada. Sest mul oli niisugune tunne, et et noh, see on kuskil nii kaugel ja nii saavutamatu see, mida tema tahtis. Ma siinkohal ütleksin selle mõtte ära, mis Panso meile kohe alguses ütles, et te olete valinud eriliselt raske kunstiliigi sest teised kunstnikud kannavad oma instrumenti õlal kaasas, on need siis viiul, kontrabass või pintslid. Aga teie instrument on teie sees ja see peab olema hääles, vaatamata ükskõik missugustele sündmustele ja sellele, mis teie ümber toimub. See instrument peab õhtu kella seitsmeks olema hääles, seda ta kuskile kõrvale ei pane. Üks, mis on vast kõige olulisem, mida on öelnud, et teadke, mida te elult tahate saada. Seaksid omale elu pealisülesanne, nagu me on rollija tüki pealisülesanne, see on see, mille nimel ma elan ja loon, sest kui on olemas elu pealisülesanne, siis võib ju küll elus kirkaige tulla, sest elu on keeruline kirkaid tunda seda plaati põhimagistraali peale välja selle kunsti suure tee peale, sest peab mõistma seda, mis on kunstis suur ja igavesti kestev. Ja mis on ajutine, mis on moevool. Ja selge on see, et kunst muutub ja meie ühes kunstiga. Aga on olemas see mingi ürgne kunstiläte, see kunst kui elu peegelkunst, kui, kui elu mõtestaja. Ja kui ma selle algebra selle joonistusoskuse siit kaasa võtan, siis võin ma ükskõik milliste vooludega kaasa minna, aga ma kunagi ei eksi ära põhitõest sellest, mis määrab kunsti suure tee. Seepärast mulle tundub, et kõige olulisemaväelasi teadke, mida te elult tahate, teadke, mida te endalt tahate ja teadke seda, missuguses ajast elati ja missugune vastutustega aja ees. Mida ütleksite siis teie praegu neile, kes praegu mõtlevad näitleja või lavastaja ameti peale, Maila Rästas Minu arvates Panso ainus armastus elus oli teater. Tema lõi teatri niisuguse eetilise ja tema kujutelmi arusaam, mida ta meilegi sisendas, et teater on pesa ja ta on väljalendamise koht, kust tullakse tagasi, mille au hoitakse kõrgel, sest see on kodu. Mina võtsin selle omaks ja sõnule siiamaani omane. Praegu on teater teisenenud ja ma arvan, et mina isiklikult selles teatris peaaegu vist olla ei saaks või oleks väga raske, ma ei oskaks. Sest praegu on teater ainult niuke läbi jooksmise koht. Aga ma olen nagu teistmoodi õppinud ja harjunud, aga kui ma oleks teatris, võib-olla ma õpiksin ümber praegu kõrvalseisjana. Tan Pansot banza aru saama teatrist. Tõnu Aav, teie olete praegu teatris ja igal aastal tuleb teile uusi noori. Kas tulla teatrisse, näitlejaks õppima, kuivõrd need ajad erinevad. Ma ei tea, see, millega mina maadlesin neli aastat teatrikoolis oli iseenda tundmaõppimine ja iseendaks saamine ja mõnesse õudselt oluline iga noor peaks suutma iseendaks saada igas olukorras, sest ainult enda baasilt saab midagi luua. Enda baasil saab kujundada oma eetika. Ühesõnaga soovitaksin nagu püüda iseendaks saada. Ines Aru minu meelest on vaja näitlejale alati enesekindlust rohkem kui seda tavaliselt on. Sellepärast et ma olen aru saanud selle teatris oldud aja jooksul, et ma oleks pidanud õppima mingisuguse kindla elukutse. Enne kui ma näitlejaks tulin, näitlejaks hakkasin tema, siis ma oleks ennast võib-olla kindlamalt tundnud teatris, kus oleneb nii kohutavalt palju nendest, kes on juhtival positsioonil teatris. Mul on olnud kohutavalt palju konflikte, kõigepealt erdiga Kaiduga satsiga omal ajal lihtsalt mulle tundus, et see eetika milleni mind nagu Panso viis, et nendest on see kaugelt nagu mööda kõndinud, aga kui mul oleks mingisugune muu elukutse olnud, siis ma oleksin natukene kindlamalt ennast tundnud. Mina. Lisaksin veel siia juurde, et mulle väga meeldis see, mis Tõnu praegu ütles. Et noortele, et saage kõigepealt iseendaks ja mina pean seda ütlema, et mina hakkasin natukene hilja iseendaks saama. Kui ma teatrist ära tulin pärast kolmekümmet aastat Draamateatris olemist siis läheb näitlejal täiesti pind jalgade alt ära. Ja kuna mul nagu Ines ja teiste elukutsete ei olnud, siis ma läksin maale ja hakkasin tegelema iseendaga, õppisin ennast tundma, kui palju ma praegu ennast tunnen, seda ei oska öelda, aga seda tööd oleks pidanud tegema tõesti enne teatrikooli või teatrikoolis olles. Kuulame siia kõige lõpuks veel ühte salvestuslõiku aastast 1961. See ettekujutus, mis inimeses on, kui ta tuleb teatrikooli Muutub väga tugevalt. Alguses tuled Lindades laulu, lillede lõhna peale siia ega ka pärast jõuad ükskord selleni, et sa hakkad mulle sõnniku lõhnasin armastama, sinu meelest. Läheb asi läheb tugevalt, läheb sügavuti ja sööb praegu hirmuvärinaga, seisab nii-öelda lõpetamisel arvel, see on sellepärast, et tead sealt seda vastutust, mis sul tuleb, kui sa, tants lähed. Ja praegu on niisugust erilist Niukest mingisugust suurt rõõmu või niisugust nagu ei tunnegi, aga viimase ajaproovi keltsiga, kus elu on nii pani, teatritöömaad ei läinud. Need on ka niisugune nagu valmistuda stardiks. Me kõik väga tahame, start oleks edukas, tahaks öelda veel, et jutt oli võib-olla siin vahepeal hiigla niuke, tõsine ja asjalik, raskekaaluline väga sellest ei maksa inimesed ka ehmatada, kes tahavad tulla. Kui sa teatrit armastad, siis ikka rajoonist selle aja juurde ja siis võib seda nii nagu meie oma esimesel koos esimesel kursusel panime välja ukse peale sildi, astu sisse, noor näitleja, sa ees ootab sind tõotatud imedemaa ja see läheb ka täide. Kuulasite saadet lavakunstikooli esimesest lennust stuudios olid külas Maila Rästas, Ines Aru ja Tõnu Aav. Arhiivilinte otsise küsis Tõnu Karjatse.