Sotseenesin uus menees. Ühesõnaga kui sa tuled õige pea ning kui südames mul ringis Tere taas kõigile filmihuvilistele, mul on väga hea meel, et seda uut hooaega meie saata. Me saame alustada sellise suurepärase inimesega nagu Peeter Simm, kes on uue Eesti mängufilmi Georg lavastaja, tere tulemast, Peeter. See sügis on eesti filmile olnud erakordselt edukas, sellepärast et ütleme, sügishooaeg Eesti kinodes sai alguse sügisballiga, mis nüüd on juba ilmselt lahti kirjutatud kõikvõimalikes ajakirjanduslikes väljaannetes, mis on pärjatud Veneetsia filmifestivalil ja üldse see aasta tundub olevat kuidagi täiesti enneolematu. Ja, ja see, ütleme nii-öelda tähtede sadu jätkub. Neljandal oktoobril esilinastub Eesti kinodes uus täispikk mängufilm. Ma arvan ühest kõige tuntumast eestlasest Georg otsast. Ja, ja seda filmi on tegelikult ju tahetud teha päris tükk aega, aga ilmselt ei ole see aeg küps olnud, sellepärast et kuna tegemist on ikkagi Ajaloolise muusikalise suurkujuga siis vaieldamatult see vajab ka vahendeid selleks, et seda filmi neid korralikult teha. Mina tean, et sa oled seda filmi oma hinges kannust päris päris pikka aega, et vähemasti pikka aega kõik on suhteline. Kolm-neli-viis aastat oli see stsenaarium käes. Ja pikka aega kandis hinges seda filmi küll üks inimene, aga see ei olnud mina. See oli Mati Põldre idee madise onu teinud Georg Otsast ühe dokumentaalfilmi ja, ja ta on mänginud nagu mitmes sellises telelavastuses üks nagu Kabaleski Cola Broniooni ekraniseering Eesti telefilmis. Ja see stsenaarium on tõepoolest valmis 10 või üheksa aastat tagasi. Nüüd kui me selle asja juurde uuesti asusime, see see asja juurde uuesti asumine oli ka küllalt omapärane, sellepärast et algaja filmima produtsent Märten Kross hakkas uurima, et kas on mõni stsenaarium, mis seal mingitel põhjustel jäänud tegemata ja jäi vahele ja oligi, tähendab lõppude lõpuks nutke või naerge selle filmiga käsikirja ainsa eestikeelse versiooni leidsime enda Lehtmetsa garaažist. Õnneks endal on ka rahas, eks ole. Ja seal on kuiv ja see tänu sellele olis alles muidu oleks unustatud, ei oleks pidanud hakkama seda uuesti kirjutama. Nüüd tekib küsimus, et miks ta siis tookord tegemata jäi. Pidulikus õhkkonnas kirjutati kõik filmialase koostööleping alla, tol ajal Mati Põldre pidi olema selle režissöör. Ja siis juhtus 98. aasta see asi, venelased nimetavad default, aga eesti keeles oli siis krahh ja kõik see hajus, hajus ja nii pidi praktiliselt nullist uuesti alustama. Ja põhimõtteliselt stsenaariumi autoriks paradianski Mati Põldre ja Borodianski niisuguses järjekorras, nagu ma ütlesin, seepärast, et Mati on kogunud kõik need faktid. Mati on olnud see, kes kohtus ja filmis Asta Otsa ja paradianski väga vilunud dramaturg on siis lihtsalt professionaal lihtsalt selle asja nagu komponeerinud. Muidugi siin juba nüüd uuesti filmi juurde asudes siis kas Mihkel Ulman iga me töötasime dialoogid uuesti läbi, kuna dialoogid algselt kirjutatud vene keeles, eks ole. Üks punkt oli see ja teine, et aeg oli siiski natukene mööda läinud, kuigi sa oled filmiteadlane, see peaks ütlema, minu meelest ei ole alates 70.-te aastate alguses nagu filmikeeles midagi muutunud on muutunud, oletame helikvaliteedis võib-olla ka pildikvaliteedis seedonopitud. Ma arvan, et jõnksutama, see ei ole mitte midagi seal juba vahel isegi lumiäril jõnksus, eks ole. Nii et mitte midagi novaatorliku selle aja jooksul juhtunud ei olnud, nii ei olnudki selle 10 aasta jooksul dramaturgia teab mida juhtunud aga lihtsalt ja me ei tahtnud, et see film oleks üle kahe tunni pikk, nii et praegu on tund 40 100 minutit see niisugune üsna levinud filmi pikkus, kuigi praegu viimasel ajal üritatakse teha kõiki üle kahe tunni pikkusi, aga tõtt-öelda minu arvates mingi asi on, vaata nagu kirjamark ei tehta ümbrikus suuremat. Ja ja ma olen sellega absoluutselt nõus. Ma isegi eelistan ka, vaatan alati filmi pikkuse ära. Kuule, ma olen, jah, ma tegin, dubleerisime mure pärast piksel ja see niisugune Ameerika suurkompanii Essteedid teevad, seal on targad inimesed, ei ole need nii-öelda need Hamburgi sõivad Ameerika targad inglased tegid päris hea filmi, kaaslastefilm. Pikkus kaks tundi 20 minutit, USA kinod seda endale sisse ei taha võtta, miks iste märg pärast? Nojah, aga nüüd tagasi Georg Otsa juurde minnes, et tegelikult oli liikvel ka teine stsenaarium, mida tahtis teha produtsent Peeter Urbla. Ja ma olen lugenud, see on ka päris heas stsenaariumis on neil kirjutatud koos Enn Vetemaaga. Ja oli küll jah, muidugi, neid matis stsenaariumi elemente leiab veel isegi selles muusikalavastuses geor, nii et enne aasta otsast ei räägitud üldse, eks ole. Ja mille pärast ta sattus meie filmi jutustatakse, on just see, et noh, uurimiseks on ju huvitas see inimestevaheline suhe, mis on valuline, mis räägib millestki muust kui ainult harmoonias. Milles on konflikti dramaturgia konflikt, milles on isiksuste kokkupõrge just see tähendab, mida meil kätt südamele pannes eesti dramaturgiat asendatakse tihti mingisuguse jutumärkides sellise laulu heietamisega, kus kõik on nukker, nukker, nukker, ei pane tähele. Enne eesriide sulgumist võtab keegi akordioni peal ja kõik hakkavad tantsima, saal nutab. See ei huvita mitte kedagi huvitavat, ideede karakterite kokkupõrge on niimoodi kokku lepitud ja kõik, meil ei ole siin mitte midagi muuta. See, et meil endal selle valsi tantsimise peale viimase vaatuse lõpus silm märjaks läheb, see ei huvita Läti Valgas mitte ühte inimest. Nii kallid kuulajad, see oli siis dramaturgialane loeng, nüüd läheme jällegi tagasi Georg Otsa juurde. Georg Otsa on ühiskondlikus mälus kindlasti eelkõige suur laulja, suur nii-öelda kultuuri kandja väljaspool Eestit ja, ja kui me räägime tema eluajast, mis oli küll suhteliselt lühike, aga, aga samas nagu haaras väga erinevaid niukse ühiskondlikke formatsioone. Ta sündis 1920 ja suri 1975, ehk ta oli nii-öelda eesti lapsi sel ajal nagu põhiliselt oma karjääri tegi ta ikka nõukogude ajal. Ja teie otsustada oli tegelikult see missugusena, Georg Ots meie ette astub ja kuidas te sellega töötasite, et sinu jaoks nagu kõige huvitavam? No vaieldamatult loomulikult ei saa eristada Georg Otsa tema tema karjääris, see on selge. Aga, aga sa juba alustasid juttu sellest, et Asta Ots selline ajalooline kuju, Georg Otsa teine naine kes minu teadvuses eksisteeris ka nõukogude ajal väga selgelt, et muidugi temast ei räägitud, aga eks ju jutud ikka liikusid, kui kroonikad välja ei antud, aga aga ütleme siis oli nagu selline folkloor rohkem see nii-öelda informatsiooniallikas. Ja, ja siis oli ta ka suhteliselt tuntud tegelane, aga siiski oli väga selgelt esiplaanil. Kuna Georg Ots oli senise riikliku tähtsusega etalon, kes siiski esindas Nõukogude liitu väga tihti, siis muidugi oli talle sobiva abikaasad kolmas abikaasa, keda rohkem siis eksponeeriti. Et kuidas te selle filmi olete üles ehitanud, kas see tegevus toimub, ütleme mingis kindlas perioodis või te vaatlejate ikkagi Georg Otsa kui inimese isiksuse arengut? No vot harilikult sellised isiksuse või portreefilmid, need on üles ehitama niisugusel põhimõttel, üle 50 protsendi on, et kui inimene surma momendil mõtleb tagasi ja meie võtsime selle variandi, et see asi toimub küll Georg Otsa matusepäeval, aga seda lugu hakkab jutustama siis saasta, kellest sa rääkisid, astad ei lasknud endale matustele sisse, kuna oli täiesti kindel, et ta korraldab seal mingisuguse jama. Ja, ja aasta läks siis oma suvilasse tõmmas veini rindu ja, ja siis te jutustate meile seda asja 55 aastast astat, kes telekast vaatab oma endise mehe matust ja hakkab meile rääkima lugu sellest, kes Georg Otsa tegi ja kes siis tegid, tegid tema Asta ja sõda. Ja ta ei olegi eriti eksinud sellega sellepärast, et et kui ei oleks olnud aasta tee, oleks olnud sõda selles Georg Otsast saanud suurepärane mereväe või sillainsener, nii et polegi veel täpselt teada. Ja, ja siis ta ilmub veel mitu korda tagasi ta mitu korda filmi jooksul kommenteerib meil kaadri taga seda, mis vahepeal on juhtunud. Me kasutame kroonikat, see oli üks element, mida me alul ei planeerinud ja et öelda, et kui meil stsenaariumi lepingut oli allakirjutamise momendil juba siis väga vilunud dramaturg prodanski ütles Ottod poisi noortele produtsentideletajatega. Kas ei taha, et ma kirjutaksin sinna lõppu sellise rea, et kõigi nende faktide ja sündmustest, mis filmis toimuvad, kannavad vastutust, stsenaristid? Vaata, meil ei ole sellist kogemust nagu veel olnud ja see rida kirjutati sinna vahele ja ka filmi lõpus. Me laseme niisuguse tiitri, kus on öeldud, et film põhineb Asta Otsa mälestustel. See ei ole kaugeltki mingisugune objektiivne, absoluutne tõde. Ja üks kõige olulisem printsiip, mida mina nagu silmas pidasin, kui mulle mati ja Märten Kross hakkasid pakkuma, et ma teeks seda filmis esimene asi, ma pakkusin mati tõika, sina, mina olen sulle, kui tahad, abiks kõrval ja lõpuks ikkagi vastupidi, nii et Mati oli abiks, tegi ka filmifilmist? Jaa, jaa, väga palju aitas meid. Nii et minu jaoks oli selle filmi tegemine tegelikult üllatus, nii et sa ütlesid, et ma olen teda oma hinges kandnud hoopis vastupidi. Et minu jaoks oli see üllatus suhteliselt värskelt piinatud. Ma ei ole selle lõputu stsenaariumi närimisega väga väsinud ja kõik, mis meil sündis võtteplatsil, vot see on nagu küll niimoodi, et improvissi kooritud episoodid jäävad mul kindlana filmis sisse neid, mida nagu stsenaariumis ei ole, mis on lihtsalt pähe tulnud, et et tuleb, kas monteerija tuleb operaator ütleb, et kuule, see on nii huvitav, Maiatsioonile saab olla soni sõjaaegne Jaroslav ja me leiame Tallinna kesklinnas sellise koha, mis on sõjaaegne. Jaroslav loomulikult me kasutame selle ära. Väga iseloomulik. No me ei saa seda kasutamata jätta, sest ega me ole regulaararmee, vaid me oleme niisugune geriljabande, kes vastab tõele ja eesti film. Me peame kasutama kõike, mis on halva ilma ja udu ja tormi ja nii, et see ongi siis jutustatud aasta otsa läbi. Ja kõik professionaalsed niisugused, et filmiinimest ka režissööri oma kursusekaaslast, kes lugesid seda stsenaariumit on ka vene keeles olemas, eks ole, siis lugeski Hans Werner, sakslane ütles, et nii kaua on see lugu huvitav. Nad üldiselt nagu üks mees. Kuni see jutustus on valgustatud aasta otsa armastusega. Edasi sul lõpeb lugu ära ja katsuda siis kuidagi delikaatselt ja ilusti ära lõpetada. Ja seda me katsusime ka tehas, et me üritasime ikkagi selle filmi ja ma olen veendunud, et me ei solva kellegi inimese tundeid, kes teadis Georg Otsa oluliselt paremini, kui meie seda oskama teha ja ja kui rääkida juba täiesti nagu teoreetiliselt, siis ma olen täiesti veendunud, et isegi kui me võtame fakti, kui me võtame sõna-sõnalt räägime seda teksti, mis oli tollal siis see, mismoodi filmimehed seda näevad moodustab see lõppude lõpuks siiski olulise määrava tunnetuse, mis vaatajani jõuab. Ja me ei tahtnud üles soojendama hakata neid niisugusi, küsitavaid asju, mida me täpselt ei tea. Meil oli palju abiks Garibaldi Georg Otsa vana sõber, kes on hea elu ja tervise juures ja keda käis venelased kauppers kaks korda ise külastama, selleks et küsida, kuidas nad Georg rääkisid, mismoodi nad liikusid, mismoodi nad olid, nii et nii et see oli väga huvitav ja huvitav on ka see, et nüüd enamus kohtadest, kus me läksime või isegi võtteplatsi otsingutel inimesed teadsid rääkida midagi, kõik kippusid selle filmi stsenaristid, eks. Ja just nimelt sellepärast, et mis ongi minu juures tegelikult kõige suurem võib olla oht nagu publiku seisukohast just noh, ütleme, eakam publik võib-olla seepärast, et kõigile on oma Georg Ots olemas ja kõik need hakkavad seda ekraanilt otsima. Ja kõigile siinkohal peaks ütlema, et film on ikkagi äärmiselt subjektiivne, film on alati autorid ja seda on küll kollektiivne looming, eks ole, aga seal jutustatakse ühte lugu, mida need inimesed näevad, et see, et kui see on hästi haaravalt tehtud, siis kindlasti nagu see, see köidab ja annab tegelikult hoopis teise tahu Georg Otsast, mida nemad ei oska näha või ei ole olnud võimalik neil näha. Vaata filmi käiku lastes sa ju tead, seda värki tuleb kirjutades režissööri eks implikatsioon või nägemuse kuidas tahes, eks ole, ja seal ma kirjutasin, ülbitsemine, ma kirjutasin, et põhimõtteliselt on seda filmi teha ja võimalik ka sel moel, et ei kõla ükski Georg Otsa laul. Aga see oli muidugi poosetamine selle pärast seda niisugust, noh, milleks seda vaja muidugi võib teha ja, ja muidugi see film on arvestatud sellega, et kui teda näidatakse Venemaal noortele, kes on kahekümneaastasest 30 aastased ega nad kahjuks ei tea, kes on Georg Ots, teavad nende vanemad. Võib-olla Soomes on ta kõigis põlvkondades kõige enam ühtlaselt levinud teadmine tema kohta. Aga näiteks kui produtsendid rääkisid ananass kauppersile, kes on kes teab Preinstormi laulja küsisid, kas ta teab Georg Otsast ja nagu tegid juttu sellest filmis mängimisest, siis ta tunnistas ausalt, et ja helistas minuti pärast produtsendile tagasi, ütlesid ma, tulin praegu Peterburis hotellist välja ja hotelliklaasakna taga oli Neeva jõe peal sadamas hiigellaes saidist mööda, selle peale oli kirjutatud Georg Ots. Nii et sellised kummalised asjad, nii et väga palju selle filmi tegelasi elab. Edasi elavad inimesed, need, kes armastasid Georg Otsa vihkasid aastat näiteks muudame võte kohta, otsime ühte ilusat trepikoda kesklinnas ja koos assistendiga raatoriga. Me jõuame ühe maja ukse ukse, ühtegi inimest ei tunne, ma tahaks trepikoda näha. Me valime juhusliku numbri, mäletan küsib, et viis või seitse. Vajutame viis, viis tere, tere. Kes seal on? Me teeme filmi, Georg Otsast aaria, armastan, ma olen valmis. Praegu ma lasen teid siis lähme sisse. Mida põrgut sest nüüd on? Ahjaa, muidugi ma ei suuda seda aastasse, Asta, küll ta olisi Asta jõid mehega koos, eks ole, sest kui ma poleks vannis, ma räägin teile pikalt ära, kuidas ta ei andnud lastele süüa. Ja vaata, igal sammul on niisugused asjad, et noh, see asi veel elab edasi ja ja üks asi, mis nagu tõukas meid selle lõpliku kammertoon juurde, see, mis inimesest järgi. Sest see, mis eluajal toimub, kõik see nihelemine, see, mis lõppude lõpuks järgi jääb. Ja seda me oleme nagu üsna ratsionaalselt üritanudki. Yorgist jääb see imeline tundlik hääl, mis ei olnud väga võimas. Aga mis oli erakordselt tark, inimlik, erakordselt intelligentne. Ta oskas kasutada oma häälekest nagu Karl Ots meil ütleb Karl Ots, kes oli võimsa häälega. Ja teine asi on see, mis siis inimesed järgi jääb ja aastaotsija labidas käes Estonia laemaali peale ja Georg otseb siis laulul alles selle filmi mõte oligi ja ja see, et need filmi viimased sõnad, ma ei tahaks neid ära öelda, et need on küllalt pateetiliselt. Ära ütle aga kuulame vahepeal ühe Georg Otsa loosi. Kõrval. Me rääkisime selle filmiajaloolisest skaalast, kui noor on Georg Ots, kui me need esimest korda selles filmis näeme. Esitad kohe kõige raskema küsimuse, sellepärast et ta peaks olema meil kaheksateistaastane, aga Marko mängib seda ikkagi ise. Siin on puhtalt krimiprobleemid, aga seal on teadlikult pandud ka filmi alguseni, et ma usun, et see väga hea häirima krimiprobleemid on üldse sellepärast et noh, kogu maailmas on nagu suur mure naisteealisi Krimmiga mehi tehakse päris hästi, kes mäletab filmi piinatud geenius, kui suurepäraselt oli tehtud noorele mehele seal noh, päris eaka inimese krimkaga naiste kui sealsamas kõrval tema abikaasa, mäletate seda kummiliimiga, inimesel nägu kokku Mäkerdatud ja ongi kõik. Ja sellepärast me olimegi nagu probleeme, aga siis selle 55 aastase astaga küsimusele, milles mõelge nüüd loogiliselt võtame teise inimese seda mängima siis vaataja vaatab, et kes see tädi veel nüüd on, siis see on teine tädi. Kui me võtame sama ja, ja Krimmiga hakkama ei saa, siis on palju neid aastaid mööda läks täiesti niisugune koordinatsiooni segadus. Läksime seda teed koos operaator Rein Kotov viga, et me filmisime sedasama näitlejannad suurepärast näitlejat, naiste maa keevad kas läbi vana, tuhmunud peegli ja klaasi ühesõnaga läbi kaheksa klaasikihi tingimata ja mitte lähemalt kui selles niisuguses põlvini plaanis, ütleme või siis, kui natuke lähemalt, et me pidime teda selja tagant jälle omakorda veel on peeglist ja siis tuleb hoopis teise näitlejanna hääl. Hääli on tõepoolest nii eestikeelses versioonis kui siis vene keele omas, niiet noort astad loeb sisse meil hele kõrre, kellele suur tänu selle eest sest osasid episoode pidime tegema kolm korda ümber ja nakat astateksis Marika Vaarik. Ja, ja see oli meil niisugune teadlik valik. Küllalt raske oligi sisse rääkida sellest, et, et mis nagu episoodi keerukus ei puutu, siis film hakkab peale, inimene tegelikult saab, esimese viie minuti jooksul pannakse teisele kanalile. Ühesõnaga nagu saad mingisuguse tunde filmist kätte, eks ole. Ja meil ongi nagu oluline selle jutustama hakkamist. Meyer see noodivõti, mis noodivõtmemängija Pilsamis meil mängib ja selle vastu keeruline ülesanne, näitlejanalon, esiteks ta endise mehe matus, kuhu teda sisse ei lastud. Teiseks on ta joonud ära vähemalt poolteist pudelit kuiva peeti juba selleks ajaks, kui me teda vaatama hakkab, nii et talle natuke pehme. Ja vaatamata sellele, et tal on keel pehme, peate rääkima veel huvitavaid ja tõepära saidi ausaid asju ja see peab olema siirad, sa pead kaasa tundma. Ühesõnaga terve komplekt niisuguseid ülesandeid, mida näitlejal küllalt raske täita, sellepärast me küllalt kaua otsisime seda õiget häält. Need Marika Agu leidis selle. Huvitaval moel oli nii palju suurepäraseid teisele näitlejanna viitasid ka tegid ka väga hästi. Ja huvitav oli selle juures ma puutusin jälle kokku sellega, et kui sa kuulad pärast koos pildiga siis sugugi mitte see, kes proovi ajal tundus nagu vaieldamatult kõige parem ei pruugi olla tegelikult nose. Vot see on väga huvitav, tähendab, et on mingisugune asi, mis selle inimese pildi ja hääle kokku kõlama paneb. Just häälekarakteristik tegelikult no meil on sama, mis ongi, mis see film on, pilt ja heli? Eks ole, et see heli on uskumatult oluline. Aga filmis kõlab veel palju Georg Otsa muusikat, nii et võivad olla väga laiale vaatajate ringile, nii et vene keeles võtsime isegi ühe sõimusõna välja, mida meil siin kasutatakse vahetpidamata Eestis ja mida ma arvasin, mis vene keeles ei ole nii kange, tähendab, eesti keeles on see lits, eks ole. Selle keeles on käibel sõna pardalt šokk. Kui küllalt palju selliseid levinud sõnad näiteks seda sõna ei tohi kasutada, siis on kohe film automaatselt alla 12 aasta keelatud ja teda ei saa näidata näiteks suurtes vene kanalites, kes on praegu kõik huvitatud sellest. Selge läheksime korraks tagasi selle ajastu filmi juurde, et kuna tegevus toimub aastast 38 kuni 75, siis on selge, et ütleme, ei olnud just kõige lihtsam seda filmi nagu lavastada ajaloolist autentselt. Kuidas te sellega hakkama saite, olid ju võtteid väga erinevates kohtades ja seal oli väga mastaapseid sõjastseene täpselt sama moodi, et ja sellist kogemust, et Eesti filmil küll väga palju ei ole, et korraldada nii plahvatusi kui tõesti kokku ajada siin laevastiku või mida iganes, et kuivõrd keeruline see võtteperiood oli ja ma kujutan ette, et see ettevalmistus oli ka täiesti Hullumeelne oli küll, aga kätt südamele pannes kõrini filmikooli oluliselt hullem ja võib-olla on sellel lihtsalt üks põhjus, et seal oli veel 28, võta, peame, nüüd oli ikkagi 48. Ja kui oli oluliselt keerulisemaid stseene, milledest nagu hullem on ilmselt see laeva peale minek, siin see oli kaks päeva. Meil oli aega seda lihtsalt ette valmistada, meil oli aega natuke oodata, kui ilm läks ikka päris käest ära. Meil oli suurepärane võttegrupp, vale, väga tänulik kunstnikke oli meil kolm. Kalju Kivi, Eugen Tramberg ja Mare Raidma, kes oli kostüümikunstnik, milles seal eriline tänu. No tähendab, see kostüüm on see asi, millega on näha nüüd, et et on teinud, teised on ka tööd teinud, aga Marena vähemalt tähendab, kui me vaatame ekraanipinna linapinda, siis need peenikesed pitsid ja käsitsi tehtud õmblused, vaata, need on näha. Võib-olla kalju Jevgeni töö, see foonidel peale selle peale fokusseeru kaamera alates on tihtipeale teravusest väljas ja selle tõttu oleme Mariaga terve elu koos töötanud ja ma olen talle väga tänulik, ta on alati ta nagu põlema läheb selle tööga siis tal on suurepärane meeskond inimesi Talon, õmbleja, annadi, õmblejad, meesterahvad ja naisterahvad, kes oskavad teha käsi ja sa ei usu, et see on tänapäeval tehtud. Niisugused asjad. Muuseas, praegu on praegu on näitus üleval seal galeriis, mis on laste maailma kõrval Pärnu maanteel, Draamateater. See vastas siis selles mõttes ikkagi väga palju rekvisiite tehti uuesti muidugi. Ja leidsime ja, ja see oli muidugi raske ja grupp oli suurepärane ja kuigi kaks kolmandikku grupist tuli tõesti sama, mis oli kõrini filmi ajal ja me olime hästi kokku töötanud ja ei, mitte mingisugust virisemist, aga seda oli lahedam teha kui kõrini filmi, sest seal oli liiga palju, ei saa kolme objekti päevas teha. Mitu võtteperioodidel oli, see ju ei olnud 48 päeva järjest. Vahe on selles, kas see on veel üks pluss, seal on veel üks plussi, mitte mitte igal pool ei lubada sellist mõnu. Meie Vene partnerid olid, nad ei tahtnud isegi kaheks merideks nii, aga kuna eesti poisid võtsid kogu vastutuse enda peale ja me ütlesime, et inimese elu ei saa toimuda ainult ühe kuu aja jooksul, mis on siis, eks ole, september, mis ei ole üks ega teine. Et meil on vaja kindlasti talve ja et meil on vaja kindlasti Estonia teatris sees filmida. Ja siis me tegime kolm peredes oli kõik selleks, et vahepeal mul oli juba film monteeritud. Me tundsime, kus kohas ta vajub läbi, filmisime midagi juurde. Nii et nagu kõigi filmide juures, nii on ka siin väga palju tühja tööd tehtud. Tühid öelda selles mõttes, et noh, paremal juhul leiad selle DVD pealt, sealt lõpus, kus on välja jäänud episoodid ja pärast vaatavad kodus vaatavad, öeldakse, et huvitav, mis kõige paremad episoodid välja jäetakse. Aga nii see on, meil on ikka julgelt veerand filmi on täiesti puhtalt tarvis, mitte sellepärast, et episoodid ei kannaks mitte sellepärast, et näitlejad mängiksid halvasti mitte sellepärast vaid sellepärast, et film hakkab elama, hingama seal nagu homonkuluse tegemine. Seda kunagi vete teada isegi Hollywoodis, kus kõik analüütiliste kaaludega, eks ole, mõõdetud isegi seal, Jon episoodid korvis pärast. Ja õnneks on leiutatud DVD-formaat, kuhu need pärast kõik peale pannakse ja kõik inimesed ikkagi näevad. Aga kui, kui me räägiksime selle eest ta koostöös nende erinevate maade erinevate tegijate vahel, sest see film on eesti, vene, soome koostöös sõlme täiesti arusaadavalt ka, sest kõik needsamad maad on olnud nii-öelda Georg Otsa selles kultuurile parandatud. Ja, ja mida see tähendab selle filmi puhul, et Sa mainisid, et tasaotsa mängib Vene näitlejanna kas need olid sinu valikud või kuidas sa neid valikuid tegid üldse näitlejate valikuid, et kuidas see nagu ütleme, see loominguline meeskond kokku pandi, et oleks haaratud need erinevad? Selles suhtes erilisi mingisuguseid vastuolusid tõsiselt ei olnud, lihtsalt oli siin see, et muidugi noh, kuidas öelda. Olen kokku puutunud Nõukogude kino tootmissüsteemiga, tean nende tohutuid ideoloogilisi kartusi, ma arvasin, et see algab ka nüüd. Seda ei olnud üldse nii palju oli et Vene peaprodutsent Tšernov nädal aega enne veteperioodi sattus paanikasse seoses sellega, et meil Hruštšovi kuju filmis sees ja ta helistas. Ühesõnaga, teine produtsent nagu palusid ta maha rahustaks, ta kartis, et ta ütles, et vene vaatan nagu Hruštšov ekraanile tuleb, on see kohe nagu mappi, Joe, eks ole, et saal on, nutame annab ja see ei ole tõsine enam sellest hetkest alates. Ja mul õnnestus ta maha rahustada ja erinevatel põhjustel jäime Hruštšov ainult ühte episoodi sisse. Nii nagu ta oli ka Põldre Brjanski stsenaariumis. Aga üldiselt vot selliseid sisulisi asju nagu meil ei olnud, aga olime venelaste poole pealt tootmisasjad näiteks. No mul oli enne seda, kui me lõpuks Reinuga tööle hakkasime, oli meil ju arvestatud vene operaatoriga. Ja kui ma olin ühe operaatoriga nagu pool tööd ära teinud, siis selgus, et on lahti lastud. Siis ma hakkasin teisega peale ja Igor Koževnikov oli film ette valmistatud, kui ta kaks nädalat enne seda mõttesse läksime, teatati, et on minema kupatatud ja ja siis meie eesti produtsendid Märten Kross ja Ivo Felt, kes väga armastavad kino, aga sa ei saagi muidu teha, kui sa pead seda armastama Ivo, teise põlvkonna kinomees ja, ja see on esimene film, mida ta produtsendil oli. Ja nad olid nagu elasid selle filmis oli nende elu, nad olid nõus Koževnikovi oma palgale võtma, aga siis ma vana niisuguse diplomaadina ütlesin neile, et poisid, et me ei saa seda teha, me ei saa minna oma partneritega vastuollu, sest kui ta sealt lahti lasknud siin võtate tead ise, mismoodi venelastega diplomaatia käib, niidis tähendas, vahetasid, oli renti ja nüüd on Rein Kotov ja Rein teinud nagu alati ikkagi suurepärase töö ja ja ta on just täpselt see, mida meil vaja on, sellepärast et meil ei ole mingisugune niisugune film, kus me räägime mingisugustest, uute väljendusvahendite ansamblist. Me oleme teinud selle niimoodi, sellest saaksid aru võimalikult suur hulk inimesi, kes on kinno tulnud. Ütleme, selline klassikaline eepiline ja. Meil oli eeskujusid, aga tõtt-öelda isegi need eeskujud olid vaata et kuidas öelda avangardsemas laadis tehtud ka meie vil, no näiteks suurepärane filmi on rehi hiilgaphil siis sellest oluliselt kallim film, aga mitte nii muljetavaldav, mulle oli see vohmin, lahin. Johnny Cash vist. Aga mis puutub virtuaalsesse külge, siis see on just see, millest me saime natuke inspiratsiooni, tähendab seal on see, et ekraanil, et inimene näeb mitte seda pilti, no tollal oli reaalne maailm ikkagi samasugune, vaid reis, inimesed nägid ekraanil pilti, mis meenutas tolle aja kino, nii et kui see oli 40.-te aastate lõpp, siis nad nägid ekraanilt ja niisugust kodakid, nagu tol ajal oli. Selle värvid olid hoopis teistsugused kui praegu. Ja see mõjus väga ilusti. Meil on ka natukene seda üritatud teha, aga, aga me ei hakanud seda väga rõhutama, sest kuna ma olen nii palju sellest rääkinud, filmi struktuur läheb jube keeruliseks, eks ole. Meil on see päev, millal see film on jutustatud, see on 75 aasta 55 aastane seadmes hüppama tema esimese naise juurde. Kui Georg oli joomismeister pikamaa distantsil, siis me satume sinna laeva peale, see on siis aasta 41, vahepeal tuleb jälle, Asta jutustab, siis me, meil on vahepeal kroonika, siis laulab vahepeal päriski, arvas siis laulab kahes kohas mäel Marko Matvere. Siis meil on kujundusmuusika, mille on kirjutanud suurepärane helilooja juuri, patenko, mis on jälle Georg Otsa hääles mingisugune. Ühesõnaga neid komponente on nii palju, et see rosolje läheb juba päris käest ära. Mitte iialgi. Seda tahaks loota. Aga tuleme tagasi need peaosatäitja juurde ja kas Giorgi osatäitjat oli raske leida sinu jaoks? See on vastus huvitav, sellepärast et oli raske, sellepärast et valikul üliväike. Jah, kunagi isegi pommuna seda paar korda rääkinud, võib-olla osa kuula, eestlased on kuulnud, et pooleteist aasta tagune avantüür oli meie poolt, et võtaks ühendust maailma kuulsaks Brittany varastovskiga, isegi Aarne Mikk, On temaga lavastanud Buenos Aireses Jevgeni Oneginit ja ütles Forozdovski väga hästi, teab Georg Otsa väga armastava tõtt öeldavat üürilistes lauludes on nende hääled äravahetamiseni sarnased, nii et kui ta laulab mingisuguseid romansse, vot siis küll. Aga ooperis on Forost OSCE lihtsalt hästi suur. See millegi pidi asendama nutikusega. Aga see oleks hoopis teine hind, on see, poleks enam tulnud film Georg Otsast, vaid ikkagi nuta või naera, Ricolex Vorozdovskistunud, tee mis tahad, eks ole. Niimoodi, et eks ole, kui Forazdovski laulab Quasimodo, ega siis keegi, vaata Quasimodo vika korrastovskitne oleks täpselt sama küsimuse ees. Ja teine küsimus oli vene toimetajale. Kuulge poisid, kui me hakkasime rääkima, et äkki Venemaalt on ka vaja otsida Georg Otsa, kuna meil on valik küllalt väike siis öeldi meile, tulge nüüd mõistusele, poisid, et me teeme eesti filmi. Venelased venelased siia ja siis leppisime kokku, operaator pidi Nende poolt olema see, et niisugused suhted seal olid, see oli, sellest oli küll kahju, aga teiselt poolt oli ka suur õnn Reinuga koostööd teha. Ja siis loomulikult oli see Vene näitlejanna, võtame ja neil oli päris tõsiselt kolm-neli päeva jutti käisid vahetpidamata näitlejanna, see oli nii raske minu jaoks. See oli minu jaoks üks parem kui teine, üks parem kui teine meelika niimodi, tehtemeelsed istuvad ukse taga ja istuvad, korra käis ja kõik tahavad filmi saada ja oma meeste ja laste pildid on kõigil kaasastajad ja jumaluke, enese oleks tõesti noh, vot see nagu mulle ei istu niimoodi, aga siis naiste koos paari teisega meil kohe silmamunade silmadeta tualetis, nii pelglikud, niisugune ema Teresa nagu nunn. Võtteplatsil nisuke emalõvide, ta on niimoodi mu närve söönud seal täitsa lõpp, ta Matvere närvid ära söönud. Seepärast, et see oli ainult vaatan pilgukese alla silma lautkevad klopaglõpa. Koževnikovi küsis vaikselt, kas te tahaksite selle siin? Jah, ma tahaks. Nonii, kui me võtteplatsile jõudsime, siis ta on niivõrd hea oma rolli režissöör. Ja ta tahab niivõrd täpselt teada Nemiroovistantsingu süsteemi järgi, kus on üks ülesanne, mida ta peab tegema ja mismoodi see kõik asi seotud, ta viis meid täitsa hullumiseni, need tihtipeale jõudsime välja paraku selle esimese tulemuseni. Aga müts maha naiste ased sellise hulluse nimis, aga jube oli küll. Mitu korda asi oli ikka päris piiri peal. Ja pärast siis, kui meil ei ole võtteperiood, lõppes siis, et kuule, mul on teil kõigil närvid seest ära, andke andeks ja me saame kõik aru, et see on selle rolli nimel. Kusjuures, no näha oli, et ta teeb hästi, selles pole mingit kahtlust. Nii et nii et eesmärk. Aga tal on tal kogemust, tal on, ta on filmirolle teinud. Kes Vilmeral teinud, ta on lõpetanud genessini Kõrgema muusikakooli, sopran, Nina, ma ei tea siis hääle ära suitsetanud vist. Ja siis pärast, kui teda on solvatud mingilt teda mingisse rolli võtmata, tähendab, et öeldakse, et Peviitsat sihuke niikuinii midagi ei oska teha, ainult silmi pööritada, eks ole. Siis ta läks, Kitises sai Mark Zahharovi juurde sisse ja on praegu ka lõpetamas seda Kitist, aga nagu ta ise ütleb, et on küllalt raske iseloomuga inimene. Nii et kuule Moskva kolleegidega. Ta on raske, aga vot ekraanilt on on hea ja mis on hea meelega, võtaks ta järgmisse, mil me oleme juba kirjutanud, võib-olla praegu Mihkel Ulman iga talle talle rolli täpselt ei tea, aga, aga on raske temaga töötada on raske inimene, pole midagi teha, aga ekraanil see pole üldse oluline. Aga lähme Giorgi juurde tagasi, kas see muusikal, mis jooksis Linnahalli lava peal Aites otsest langetada Marko kasuks? Tõtt-öelda vaevalt küll, tõtt-öelda vähemalt küll niipalju, et selles loos endas ma, kui ma vaatasin, ma tundsin ära neid aastajutustusi, mis seal läbi Mati Põldre stsenaariumi, mis sattus Estoniasse lihtsalt sinna rännanud. Mina võin seda öelda, ma pole Mati. Nii et seal oli äratuntavaid, selliseid kohti, aga kui sa aitad seda filmi siis ainult selles mõttes, et no see oli niisugune buldooser pärast seda võis teha ei või ükskõik mida rääkimata meie oma malbe maneeriga, eks ole, meie, kes me nagu üritame, on veel teha selle mängu juures sellist nägu, et me ei taha kellelegi tõepoolest haiget teha. Tõepoolest ei taha teha, seal oli ju nii salud, mingid Bodulaid kargasid lava peal ringi ja see etendus oli niimoodi, et ta vahepeal oli väga hea, vahepeal oli väga nõrk. Ja ma saan aru ka Georg Otsa põlvkonna inimestest, kes põgenesid vaheajal ära sealt aga, aga minu meelest jälle, kui hakkas teine vaatus peale, see oli jälle suurepärane kunstnikus seen ja suurepärases seene ja ja kõik see leidlikkus, aga käsikiri oli minu meelest ikkagi huvitav jaa, leitud omamoodi lahendus, aga eriti see nagu meisse ei puutunud, sest meil on meil on täiesti otse välja selle sõna meenunud konservatiivne film. Meil ei ole niisugune film, noh, mis ma ühelegi autorifilmifestivalile jõuaks. Mul on väga hea meel, et meil kolmel eesti filmil kõigil, mis praktiliselt väljendunud ja neljas film on ka välja tulnud, mis on väga hea. Ta ei ole lihtsalt joonud feissidel Maiu invani film. See pole sugugi nõrgem kui, kui need noh, võib-olla Veiko Õunpuu film, aga ei tea, kuidas mul on väga hea meel, et eesti kinol on nii hästi läinud, kuigi ma ei ütle nüüd kõik filmid mulle võrdselt meeldiksid, aga, aga mul hea meel, et see niimoodi on läinud. Nagu mul on hea meel, kui, kui Eesti kuulitõukajatele on hästi läinud, kuigi ma ei tea, palju kuul kaalub umbes 210 meetri täpsusega, kui kaugele teda visatakse, kõik niisugused asjad, noh lihtsalt sellest hea meel, et need hästi lihtsalt lähen, ma ei hakka rääkima seda juttu, et tutvustame Eestit, eks ole. Ja nagu sa enne ütlesid tegelikult, et filmi tegemine on Eestis ikka selline, ütleme, partisanitegevus, et me siin sellisest tööstusest oleme ikkagi sama kaugel nagu maa kuust. Aga seda just, aga milleni ma tahtsin jõuda, et, et Georg Ots pigem võib-olla just nimelt selline tähis, mis jällegi näitab eesti filmi arenguid selles mõttes. Et tegelikult sellist ajaloolist eetilist tüüpi kostüümidraamat on äärmiselt raske lavastada just et see jää, kas ekraanil ütleme noh, sellise vaeslapse rolli, et kõik need ajaloolised stseenid, kõikvõimalikud eksterjööri, samamoodi kostüümid ja kõik see vajab tegelikult tööstus taha ja kui seda suudetakse ikkagi teha ekraanil niimoodi, et see on usutav ja lugu jookseb hästi, siis ma arvan, et see on jällegi filmitööstuse seisukohalt ikkagi väga-väga suur võit, sellepärast et et autorifilm on tehtud ja tehakse edaspidigi kogu aeg, olenemata sellest, et kus eesti film seisab. Aga kui institutsioon tervikuna on väga teretulnud. Kui Georg Otsa konservatiiv Nii et nagu me oleme reklaami on öelnud välja, tulge julgelt kinno, see ei ole autorifilm. Siinkohal Biederman tõesti tänan sind südamest, et sa oled teinud ära täiesti gigantliku töö ja ma soovin õnne Sulle ja kogu teie suurepärasele filmigrupile kõikidele nendele inimestele, kes on seda filmi teinud päris pikka aega ja oma südames seda kandnud edu teile ja kallid kuulajad. Soovitame siis kõigil. Soovitame teil kõigil siis hakata raha koguma, et siis juba oktoobri algusest minna Georg Otsa kinno, vaatame. Täname teid kuulamast. Stuudios oli Riina Sildos, külaliseks filmirežissöör Peeter Simm. Ilmsi võimatut. Looorg kesed vale. Sellest ilme paremaks. Et üks mehe pekstud pilgata mees pilgus Soorm, hüüdis.