Ja hea kirjandussõber, hea klassikaraadiokuulaja, spiikri aeg on taas käes. Berk Vaher tutvustab teile tänases saates mõningaid uusi raamatuid mida ollakse just esitlemas või on juba hiljaaegu esitletud. Ja vahelõikudeks mängin taas kord luuletusi plaadilt Oothom Estland. Neid küll eelmises saates sai juba omajagu mängitud, aga kuivõrd on ju suu eesti dessant? Neil päevil Göteborgi raamatumessil, siis mängin neid taas ja ega ju häid luulesalvestisi siin eetris kunagi küllalt ei saa. Aga enne, kui läheme esimese raamatu juurde üks pikem luuletuse vahe pilvelt ja kuigi tutvustatav raamat ei ole ühe pilve oma sest et kolmandat saadet järjest ei saa seda ju ka teha, siis ometigi teatav seos vahepeal veel ja peagi jutuks tuleva autojuhil on. Aga jätkab juba Aare pilv. Teine meelde tulemine nägupidi otse. Taevamineku püha ootuses kastani õitsemise ootuses. Pidevalt püüdsin midagi tuletada meelde. Ja hetkel, kui see nagu hakkas meelde tulema oli seal meeldetulemisel meelest ära minemise kuju meelde tulema hakkamine andis ennast tunda pingutusena. Seda tulevat mitte ära minna, lasta leebe ehmatusena selle veel kohale jõudmatu käest libisemisohust. Tal oli küsimuse ja hüüatuse kuju. Ta jõuab küsimusena ja juba ta läheb hüüatusena hetkelise kõrgetoonilisusena millest ei ole võimalik kinni haarata. Kõrbevärav lausutuna kohviku verandal, kuuma õhtupäikese käes, mis paistab meile kuklasse näkku Kosovo sõnapaar, mille peal kõõlume, saamata aru, miks värav, kas see värav on meie jaoks mõeldud kas värav lubab meil kõrbe siseneda või hoiatab kõrbe eest. Või on meie asi väraval kõõludes kõrbe keelata väravast läbi tulemast? Miks just värav? Mitte tee, mitte uks, mitte aken. Miks tekivad küsimused värava, mitte kõrbe kohta? Miks just kõrb on sellest tehtud endastmõistetav. Kas suudame iseendis mõista väravat või mõistab värav meid endasse? Küsimusi kui palju? Mis jäävad välja ütlemata. Sest kaks meist leiavad, et kuum päike paneb hääle kinni. Nii et lähemegi ära varjulisemad kohvikut otsima. Aga võib-olla hoopis nii. Kõrbe poole seljaga väraval valvates küsisime. Jumalat pole, millest me siis elame. Sest elame ju kahtlemata siiski. Siis pöördume ümber ka, küsimus pöörab ette oma näo poole, räägib näost näkku nagu lõpuks Iiobi ka. Kuidas toime tulla sellega, et elame kahtlemata siiski oma tuuleõhuelu. Aga jumal on olemas sellest hoolimata millest ta siis elab. Väraval seisame temaga küsimusega silmitsi. Silm ei küllastu nägemast. Ja küsima vastastikku. Kas üldse keegi on kunagi võimeline mind ära tänama selle eest, et ma olen olemas? Vestlus, kus vastusel on küsimuse kuju kummaski oma kõrgetoonilisuse Kui tõenäoline ma olen? Kui tõenäoline olen? Sellele ulatusega Sis ahe pilv lõpetas oma viimatise kogunäoline esitluse nii Tartus kui Tallinnas. Ja see luuletus õigupoolest sisaldub ka tuulelohe ehk Šmei kolmandas almanahhi, siis mis on tõlke eri ja mille, kui Haatorikse toimetajaks on praegune Eesti vene kultuuri esiintellektuaal Igor kott, juh kes ka pidevalt aktiivselt meedias sõna võtavad, viimati siis laupäevases Postimehes väga elavat diskussiooni tekitanud Esseega. Ja tõepoolest Eesti autojuht ja dessant ei toimu mitte ainult ettepõhi, vaid ka vene keeleruumi. Tegelikult Juhhi, Raissa Joonase niiskus, männi ja mitmete teiste tõlkijate vahendusel on siis vene keelde jõudnud Doris Kareva matuna Aare Pilve, Triin Soometsa, EFS-i, austria Kivisildniku Elo Viidingu luuletused. Ning lisaks sisaldab almanahh väga tänuväärselt ka veel esseid Jan kausil, kellest tungil saanud Jaan kausin halvas loogilt Märt Väljataga alt ja põhispaljas neilt ei lasknud siis tõlkeanalüüsi ja välja tagatioloogilt kihendustega eetilisemaid käsitlusi. Ja usun küll, et see kogumik on heaks lugemismaterjaliks mitte ainult siinsetele venelastele või taevakene venelastele ka kõikjal maailmas vaid ka eestlastele endile. Sest Eesti tekstid on siin paralleelselt ka eestikeelse näha toodud ja paljukena siis neid häid koondkogumikke viimase aja luulest ilmunud on, kus sellise suurusjärgu aktuaalsed tegijad kõik koos on. Aga igal juhil endal on ilmunud raamat teises keeles. Jaa. See on siis eks, kus vene keelest eesti keelde mitmed luuletused on ilmunud, tema venekeelses debüüdi juba aga siin tahes tahtmata saavad uue vääringuga, teises keeles kannab alapealkirja esseid, luuletusi Esseeme 2000 kuni 2007. Esseemid on siis sellised pikemad essee vormis luuletused. Võib öelda, et just nendes Esseemides ongi selle kogu tuum. Selliseid mõtisklevas kehkelt, et hästi õrnalt sarkastilise sõnaga pigem muhedalt humoorikas laadis on igat juh vast kõige tugevam. Ja tõepoolest eesti kirjandusest tulebki kõige esimesena pähe Aare pilv. Siin on ka sõnamängulist efektset tulevärki eesti keele kõla nautlemist näiteks SEE kaasaegse luule eripäradest on selles mõttes eriti sädelev. Ja siin on ka esseid tõepoolest nagu lubatud alguses on kohe ühe eestivenelase lugu, mis on ka kehas ilmunud ja siin mõtestab lahti oma tausta, mis ei ole siis ainult vene, vaid ka Ukraina ja Valgevene kultuuridest. Ja teist otsa pidi siis eesti kultuurist ja ja lisandub sellele lõunaeesti identiteet, nii et ta toobki siin välja oma piiri äärsuse ja sellest mõjutatud luule kuvandi või luuletaja kuvandi. Ja õige mitmed tekstid selles kogus teises keeles käsitlevadki seda piiripealsest kahe kultuuri või rohkemate kultuuride vahel olekut ja püüdu seda teatud nähe konfliktsete identiteetide vastuolu ületada mingisuguses üldinimlikus poidi Hollis. Mitmeti kasvõi näiteks ujudes olemine võib tõmmata seoseid ka maturaga. Ja teatav selline erakondlik taust sellele otsapidi on, aga kindlasti mitte ainult see mõtestab ju igasugu ise lahti oma varasemat lugemiskogemust, maailma kihandusliku lugemust, aga, aga eestivene kirjandust, milles seda arvamusliidrina kindlasti kuulub. Ja tõepoolest nende erinevate mõjurite istumises moodustab kohati väga põnevaid keelelisi vahedakse, mida võib-olla Eesti auto oma keeles ei toimugi. Igatahes üks selle aasta märkimisväärsemaid luulekogusid kohati ikkagi väga muljetavaldav ja miks mitte just sellest koguste võiks tulla Juhan Liivi preemia laureaat sel aastal. Kandidaate on selles raamatus õige mitmeid. Ja lähen siit edasi veel ühe autojuhiga, kellega teatud seoseid igal juhil on, kes Kongoiduhhiga koos esinenud, kelle kogu on tõlkinud vene keelde, kes figureerib ka selles vastustes meid Holmachis son FS. Ja samuti tegelane, kes on mitmetel rahvusvahelistel festivalidel üles astunud. Nii et pole siin on käed. Nii et pole sinu käed, mu kallis. Need pole sinu käed, mis keeravad raadionuppe. Need pole sinu käed, mis tõmbavad kardinad ette, mis tõmbavad kardinad eest, suunavad valguse näkku. Nii et pole sinu käed, mis suruvad käte rõlvam, näitavad kellelegi pilti ja topivad taskusse raha. Nii et pole sinu soojad käed mis puudutavad mu nägu äratavad keskööd, juhivad tundmatus suunas. Need on külmad käed, mida tunnen. Need on julmad käed. Need on elutud käed, mis annavad elule suuna. Järgmine auto on küll effessi maailmast me maailma taust üsnagi kaugel, ehkki hiljutises Päevalehele antud intervjuus tunnistab ta üheks oma mõjutajaks ka Franz Kafka. Ennekõike tootasin välja Kavka lausestuse mõju oma kirjutamisele, maailmataju osas on jällegi erinevus üsna suur. Aga me räägime Edvin Aedma Ast, kelle proosakogu inimene ja draakon on leidnud eriti just teatavast tudengkonnas väga hea vastuvõtu. Edvin Aedma on üks autoreid, kes kehkis esile värskes õhust. Ja samas jällegi ehkki oma esinemistes vilepillidega ja kui lauluga, mille kõigega on ta võib-olla sellist nunnu mat fantasy poolt oma juttudes esile toonud siis on selles inimesed ja draakonid ka natukene sellist musta huumorimünti näiteks lugudes, salamõrvar või kartulimees ja ja tõepoolest olen ma pidanud Kavkad kõige muu juures ka väga heaks homoristiks, kuigi seal on muidugi selline kibe must huumor, aga aga teatav selline absurdihuumor Mekongavkal kogu aeg olnud ja ja miks mitte leida just seda sarnasust ja Kedatavad hämaramat poolt. Edvin Aedma juttudes võib siit veel välja tuua. Tuumapommi häisijate loo meelel on kõigele lisaks sarnasusi ka peagi siin saates esitatav uimas nimetuga keelel kaase Kavkalikus ikkagi üsnagi tuntavam. Ja on siin ulmemoment on siin teatavat Haimsilikust, mida, mida ka mõnedele Edvin Aedma juttudel on mujaltki omistatud, et on siin seoseid Mehis Heinsaar ega aga nii nagu erinevad ise ütleb on tema kõige suuremaks mõttekaaslaseks vast Kristiina Ehin ja Kristiina Ehini proosakogu pillipuhuja naine, pommipanija naine. Esitlusel ilmaga osales ja meil on ka vähemasti üks tekst mu teada koos kirjutatud. Õigupoolest on see inimene draakon tänasele lugejale üsnagi uus väljakutse, sellepärast et juba ühe protsendi Iruunilisuse või küünilisuse olemasolu teeb need naiivsed ja muhedad jutukesed üsnagi raskesti loetavaks ja kangesti on tahtmine seda lastekirjanduseks liigitada. Samas jällegi on nagu juba mainitud Aedma all täiesti arvestatav tudengitest lugejaskond kelle puhul võib eeldada teatavat eskapismiks tahtmist lapsepõlve tagasi põgeneda. Aga võimalik, et see on liiga lihtne tõlgendus ja nad leiavad nendest juttudest veel midagi enamat. Mingisugust voodet tänapäeva asjadele, mida võib nimetada uus mütilisuseks ja on ju eesti literaate, kes seda uus nutilisusest kindlasti vaenavad ja peavad mingisuguseks tohutuks kihanduslikuks deemoniks. Ja kui nendel pealtnäha kajutatel juttudel on selline võime endast mingisugust vaenlase kuju kellelegi esile manada, siis ei tasuks neid sugugi mitte nii kergesti võtta. Igatahes kuigi see tekstikogu on väga kriitiliselt tunduvalt suuremast kogumist kokku pandud, siis on siin võib-olla tõepoolest rohkem peidus, kui esialgu võiks tunduda mängingi nüüd ühe luuletuse Kristiina Ehinelt kes oma loominguga, siis võiks teatava võtme anda ka selle Helin Aedma maailma tajumiseks. 1000 inimest kutsuti koerte pulm aga trooti pole veel leitud, sest ta ei taha, et lilled sest ta ei taha, et kallistused sest ta ei taha, et nüüd siis igaveseks nii. Peidan end juba kaua ei räägi ega tõsta pilku. Peidan end juba kaua ja sellepärast see linn, majad ei lagune ja külalised ei lahku. Viimaks lasen end leida ühel vihmasel päeval kiita ja kätel kanda ja keerata mõrsja krooniks oma pikad juuksed. Aga siis on kadunud peig, siis on kadunud being. Siin on kogu aeg pulmad 700 aastat magusat ärevust enne esimest teed, mida kunagi ei saa. Siin on kogu aeg pulmad, sest hetkel, kui naituksime, kui annaksime end kätte, tuleks linnarahvale meelde, kes nad kutsus ja need peaksid minema järgmisel või ülejärgmisel hommikul ühe noorkuu nädala jooksul tagasi sinna, kust nad tulid hobuste ja vedruvankritega kirju tekile, kõikide asjade. Aga nüüd on neid rohkem musttuhat korda rohkem. Mida hakkaksime siis peale selles kivihunnikus? Siin on kogu aeg pulmad, rõõmupisarad, aknaklaasil, siin on kogu aeg pulmad ja sellepärast linn majad ei lagune ja külalised ei lahku. Loodame siis, et jätame raamatumess, mille keskmes on Eesti kultuuri festival ehk Eestimaal ei osutu selliseks 1000 külalisega pulmaks, kuhu ei pruutega peigmees ei jõua, kuigi kultuurivahelises suhtluses on alati raske öelda, kumb Edvin Aedma kohta veel tegelikult tahtsin lisada seda, et kaks taustsüsteemi, millelt see raamat võib kultuuriliselt huvitav tunduda, on esiteks jaapani anime kultuur ja üleüldse teatada jaapani postmodernistlik lapsel rikkus mis minu teadva Edvin Aedma olen ka väga korda läheb. Ja teiselt poolt 60.-te lõpu psühhedeelia Suurbritannias selline proge ajastu algus. Mine tea, kuivõrd sellega seostub, aga sellist teadlikult lapseliku maailmataju kultiveerimist oli küll, aga ka seal ja ja vähemasti muusikas sündisid sellest mitmed vägagi tähelepanu väärset rokiklassikateosed, nii et selliseid kihanduslike, eks kus ei pruugi ka sugugi mitte alahinnata ja Igor kott juhi kohta enne veel lisamata see, et teisel oktoobril kell kuus Tartu Kirjanduse Majas esitleb ta oma raamatut teises keeles, nii et kõik on tühjad olnud. Jätkame raamatuga, mida esitleti sealsamas Tartu Kirjanduse majas juba kuu aega tagasi. Tegu on siis Urmas Nimetu kavatuga langemine alla nulli pääs kuu aega sellest ei ole, aga aga teisel oktoobril saab sellest kuu aega küll. Ja. Žanriliselt vast ennekõike sinna ulme ja fantasy žanri kanti liigituva koguga, ehkki neid jutte on siin õige mitmes laadis. Taas kord võib soovi korral tõmmata paralleele Mehis Heinsaar ega siin ja seal aga ka Indrek Hargla ka võib-olla kõik mõjusa mongi, Urmas Nimetu sellises hõimu ulmes või hõimu põnevikes kõhevices jäätist nõiatapja tekitab sellise suhtelise nihestatuse tunde, nagu näiteks filmi hundiseaduste aegu vaadates et ühtaegu justkui tugineks eesti pärimuskultuurile, aga samas ma ju kõik hästi eksootilised kummastavalt. Aga selles kogumikus leidub ka näiteks noortejuht maa-alused, mis toob meelde ühelt poolt Jõhvi Joosepi kavalolakas käigu ja teiselt poolt Emma nummineni koletisel loo. Mine nüüd ja kuivõrd meelevaldselt need seosed on. Aga üks huvitav tendents, mis siin ja seal mitmel pool on hakanud silma uuemas kirjanduses tegu ehk ka siin. Need jutud võivad teine koht lõppeda nagu noaga lõigatud teha täiesti lahtiseks, jättes edasise käigu. Ja miks ka mitte, mingis mõttes on selline lõpetamatus mulle sümpaatsem kui püüd iga hinna eest tõmmata jutu kokku ja põnevuslugude puhul ongi sageli niimoodi kas või põu traditsioonilised. Et kõige kõhedamaks jääb jutt siis, kui ei anta seda lõpplahendust kätte, vaid vaid jäetaksegi saladus õhku rippuma. Lemmikute hulgas on selles Urmas Nimetu kogus mul veel romantiline jalutuskäik, et mis on selline kummastav distroopiline mininatuur? Teatavaid, et seoses võib siin tõmmata Meelis Friedenthal iga, ehkki Friedenthal oli kuldne aeg ilmus. Hiljem, kui need nimetu jutud on kirjutatud. Ja see romantiline jalutuskäik on küll üsna lakooniline, aga selles on mingisugune metafüüsiline õõv mis võimsamalt ja lahti kirjutatud. Mult on olemas Madis Kõiv romaanis päev. Aga jällegi see seos on pigem teatavas mõttelaadis otseses mõjutuses. Süüulmega hiilgab kärbeste planeete. Ja võib-olla ikkagi selle kogu tipuks on muhe lugu onu Jaani ehaseid milles on sellist ehedat Juhani haigiliku münti, millega võib-olla tõesti on kõige vahvam edasi minna. JOIK oli ju ka oma võlu fantaasialugudes samas vägagi võimas. Oma aja kajastaja ja ühe bussijuhi elust annab ju ka kirjutada fantaasiaküllases võtmes vahva loo, nagu Urmas Nimetu teebki. Samuti võib siin tõmmata paralleele taas kord Mehis Heinsaare, Artur Sandmani lugudega, aga üsna samas ajavahemikus need valmisid ja ja nende mõjutuste tõmbamine võib-olla jällegi meelevaldne. Jällegi täiesti selline juhuslik seos või pigem siis ütleme ajakajalisus pinnal tekkiv seos olisele onu Jaani Ehasõidu puhul ka hoopiski hiljem valminud Jon kausi selleaastase suveromaaniga koht kus väga tehav silm afi nähtuste suhtes liitus, samuti sellise peaaegu fantastikas minema grotesk iga. Tõepoolest, seda ju Willides Jan Kaus juba mitmetes varasemates tekstides või oma eelmises romaanis või üle-eelmises romaanis nüüd juba maailm ja mõni. Heinsookausi mõõtkavas kehanicuway puhas nimetust loota küll, praegu on kindlasti selline stilistiliselt katsetamise faas, mis nendest erinevatest lähenemisest jääb püsima, saad näha. Võimalikke arengusuundi on mitut pidi ja Urmas Nimetu ju võrreldes nende eelmistega. Mitmekülgsete looja isiksusega lisandub veel andeka filmitegija kogemus. Meenutagem, et Urmas Nimetu on teinud ka mitmeid auhindu võitnud lühifilmi Mehis Heinsaare novellist Vanameeste näppaja. Aga siit Jan kausis, Joosep, liigume edasi ühe Jon kausi luuletusega, Jan Kaus, mõistagi on ka jutte punktides esinemas, tema on kogu selle Eesti tiimijuht. Ja võib nagu taastast teistestki luule katketest lugeda ka tema tekstist teatava sellise metafoori välja selliste suhte kehandus eluliste ürituste suhtes. Siis aga nagu ma juba edasi sellesse emalaeva, kust Edvin Aedma Urmas Nimetu on suuresti välja kasvanud, ehk taas kord värske õhu juurde iga värske õhunumbrit tutvustada jõua, aga see koht on tegu jälle ühekohalise numbriga. Aga Jan Kaus siis jätkab meil. Pidu saadiku vastuvõtt, eksklusiivne rajoon, väravas seisavad kiilakad ülikondades, mehed kõrvas mikrolained, astun edasi, palju inimesi ise olen kusagil keskel, tuleb üks naine, Trešikk. Oo tere ütleb, kui tüüpiline, mõtlen tema nime ei mäleta. Saan teada, et ta on siinkandis elanud. Ma küsin, mida küsida, eks, millega ta tuli? Mina tulin bussi ja taksoga, loodan, et tema tuli autoga, siis saab mõnusalt linna tagasi. Tema vastab Porschega. Pagan, JÄÄB ÄRA. Kulistan puulid, daam patrab, kus ma teda näinud olen. Ahjaa, seal mõtlen, kas öelda talle, et kurrat mul on, selles ma ei tea, mitu tonni pleekinud jope ülikonnas ebamugav? Hoopis oli allahindlus. Siis näen üht vana sõbrannat, kes märkab, et mu prilliraamid on katki. Vähe sellest, nad on paksult kivinenud liimiga koos. Õnneks liimis, mu isa, kui ma oleksin ise, siis ei näeks praegu midagi. Näiteks seda, et vahukoor aedmaasikatega saiust otsa. Mu sõbrannal Hondaga, Honda on mugav. Sõidame linna tagasi, auklik asfaltostukeskused, mis kohe kokku kukkumas. Inimesed kärudega, inimesed kärudes inimesed elu, sõduri sinelites. Palavalt tervitavad tolmupilved, Tallinna on õhk, minu armas luupainaja. Jah, kujutas ette, ma hakkasin mõtlema, et ma näen põhi, mul raam katki, kuigi mitte liimiga kokku mätsitud vaid kihe klambritega kinni. Nii kirjanike elu on, töövahendid kuluvad kiiresti. Aga värskest õhust siis? On täiesti ikkagi vapustav, kuidas üha uued ja uued autojuhid selle aja kese kaudu esile tulevad ja kogu aeg läheb kohe paremaks. Ma kordasin ennast ja ma ei väsi ennast kordamast, et see õige suu, nohja, ühenduse laine tuleb ikka alles nüüd. Ja too viimatine augustinumber on teatrieri ja see on senini, julgen soovitada üks tugevamaid värske õhunumbreid. Ma väga suurel määral on siin jällegi debütant koos. Ja omati tasubki rõhutada veel seda, et tegu on draamanumbriga ehk siis tegu on mitme noore autori kirjutatud näidendi kogumikuga. Katrin Uus on siin mõistagi juba värske õhu kontekstis staažikas auto. Aga siin on ka elus Niinemäe. Vahva toda etenduse projekt. Siin on Tanel pehni näidend ja mitut huvitavat lähenemist teatrile veel. Siin on esseistikat omajagu, siin on väga vahva filmitsükli tabamata imeanalüüsis maania saldaja sulest ja ka põnev intervjuu, noh lavastaja Helen Recoriga. See on vahva, et selline teatripisik just noortes autorites on käima lükkunud. Kuidagi on ta jäänud, et ikkagi uuesti vaeslapse ossa. Seniste Nokiandusel ainete puhul ka debitantide hulgas segu ehib suures mõõtkavas ikkagi simmachilevi, ainult aga on tunda, et selles seltskonnas tuleb tublisti lisa. Veel üks vahva aspekt selle värske õhu juures on see, et arvustuste hulgas figureerivad ka vanemad tekstid ei ole niimoodi, et keskendutakse ainult viimase aja raamatutele, selles osas aitab kaasa muidugi jätkuv koostöökoht, Tartu Forseliuse gümnaasium, kes oma võrguaja kehaga virtuaalkass teeb igal aastal arvustuste võistlust. Ja sel aastal võttiski Eeva Eliisa roll, kes on kirjutanud Nikolai batuureni raamatust apokalüpsis anno Domini, mis ilmus täpselt 10 aastat tagasi aastal 1997 ja kuulub nende paturaamatute hulka, mis on jäänud kuidagi tähelepanust kõrvale ja eks nende auto, et staatus käisinud hoidi pidi sageli ja kui mingisugusel hetkel 90.-te lõpupoole ja kahe tuhandete algul kiputi batuurnitele keha unustama siis nüüd on ta jälle taasavastatud eesti kehanduse suure tegijana. Eks temaga ka muidugi see, et Ta kirjutab aeg-ajalt nii võimsas mõõtkavas romaane. Et need, mis ta siis kehutab kipuvad siis nende varju jääma, oli batuur neil just selleks ajaks ilmunud üheksakümnendatel del kahtlik, Nikas lõvil hakkade kammi ja mis minu arvates ikkagi siiamaani vaata et see kõige võimsam asi, mis ta kirjutanud on. Ka kahju südamest ja Egentaažist üle. Aga igatahes on vahva tema loomingut väga mitmest aspektist taasavastatakse ja päris noored tegijad avastavad endale tema suuruse ja on ju kabatoosin olnud väga põnev draamakirjanik või on tema tekste väga põnevalt lavale pandud. Aga patupidi jõuame ka tänaste krabinate kärinateni. Krõbinat kähinate põhiteemaks on küsimus, mis vaevab Peeter Helmet. Aga ma saan aru, et igal kehanduslikul nähtus on olemas vastu nähtus ja on hea, kui käib kühenduslik debatt, et ja on nähtavasti paratamatu, et lohed kriitikud tulevad, ehitavad kuidagi isakesi tappa ja, ja meeleheitlikult põhkbida. Aga ikka ja jälle läheb see mõnes kohas üle igasuguse piiri ja inimene ei taju seda punkti, kus ta enam ei ole lihtsalt noor Panassile pühkija, vaid ta kannab oma sõna eest teatavat vastutust. Peeter Helme puhul olen ma juba tükk aega kumastusega vaadelnud, kuidas ta miskipärast mingisuguselt abstraktselt traditsiooni toetamise positsioonilt ja mingisuguselt neokonservatistlikult platvormilt ründab. Just seda fantaasia, külasemad kehan tähendust, mis püüab nii argielusse midagi värvikamalt lisada, kui ka püüab teadlikult mängida kehanduslike konventsioonidega teiseta kombinatsioonidega ja Noel kriitikul ei ole seda tunnet justkui hetkekski, et kui tema millestki aru ei saa, siis võib-olla tema probleem. Ja kui kogenud kirjanik teeb mingisuguse näilise statistilise kuppel oli või kirjutab katkendlikku või tisse, mansse teksti et see on kehtetud täiel teadmisel ja just tahtes tekitada lugejas mingisugust hüpetaja katkestust või või küsimust, et miks niimoodi on või panna lugejat kahtlema mingisugustes, tavapärastes, nahatiivsetes võtetes. Nii mustab Helme väsimatult Mehis Heinsaare romaani kahtlus onlani lugu. Nii võtab ta nokkida Ervin õunapuu viimase, minu meelest õunapuu vaata tugevaima maani, meie igapäevane jää kallal. Ja nii võtab ta ikkagi täiesti hüsteeriliselt tampida Nikolai batuureni omani sõnajalg kivis peal. Võib-olla see on problemaatilisem romaan, kui oli selline lõpuni väljapeetud Centauri. Aga kui ikkagi bet Helme ütleb, et et batuut lootusetult halb ja et selle trükkimiseks läinud puud oleks võinud kasvama jätta siis on tegu ühe väga väikese grantsiga, kes haugub endast väga palju suurema inimese kehaniku kallal. Ja ma arvan, et ja see muide seisukoha võtta ilmus sirbis ja see oli olnud loeng, mis peeti eesti kirjandust välismaal õpetavatele inimestele. Et tegu on siis ikkagi süstemaatiliselt kallutatud info levitamisega. Tegelikult rumaluse levitamisega, mida ma arvan, ei peaks taluma kuskilt mahtlejad, kehanduslik, diskussioon üle piiri ja siin on ta läinud Peeter Helme kujul väga halba maitsesse. Aga tahaks saate lõpetada millegagi positiivseks. Ehkki nalja saab viimasel ajal ikkagi tublisti saiu päevalehest hiljuti loetud, et Jaan Krossi romaan kolmekrossi vahel on saksa keeles taasavaldamisel. Ma ei väsi imestamast Eesti ajakirjanikke lohakuse üle ja paar lehekülge hiljem sain näha seda, kuidas infovargusega kuulsaks saanud LHV tegutseb nüüd laial rindel identiteedivargustega. Nimelt siis oli Tammsaare nägu kleebitud LHV reklaami. Ma tahaks loota. Tammsaare pärijad võtavad selle asja üles. See ei tähenda, et kui inimese nägu on Eesti krooni peal, võib sellega teha mida iganes. Aga lõpetagem lootuses, et eesti kirjandus suudab Jöteboris tugeva jälje jätta uusi lugejaid leida, loodan järgmisel kuul spiikri saates ka teieni tuua mõningaid noppeid, salvestusi sellest messist, kuhu ise suundumas olen. Ja lõpetama jätan seda ühe vahvama salvestuse, Jürgen Roostelt, mida olen siin saadetes aeg-ajalt mänginud ja mina olen ka mänginud fantaasiasaadetes, sest et tegu on mitte ainult hea luulega, vaid ka hea muusikaga minu ähvatuse ühene ost jäädvustusega ka eesti muusikalukku täiesti ilma igasuguse allahindlused ta siis tegu on ühe nõustaja hea elu nimelise ettevõtmisega, mis küll juba mõnda aega enam ei tegutse, aga lugu on saladus ja olgu kehanduses ikka seda saladust, olgu meis võimet ja tahet seda saladust näha ka seal mees meile esialgu aru saamata ja ehk isegi ebaväärikas või teaduslikult ebaküllane tundub paljugi Nika lugeja teha palju lugeja mõistmise mõista, püüdmise teha. Ja olgu Messiss, kannatust, mete seda saladust Üleliigse seletamisega ajal ühtseid avaid teistele headele kirjandussõpradele edasi anda. Mina, Pevkur, kohtun teiega spiikri saates taas kuu aja pärast. Head lugemist, head kihutamist, head kehanduse saladuse otsimist. Carlo riismaa ja üksikute valgustatud akende mör, alaja ube. Ühe häälega. Selge ees ja. Meeneku hetk. Loolides nelt läänevad asfaldilt pilte elust ei ta ise Pole bee seinani elada. Viis vähenenud taeva all meenutades koeratoidu ja pohlamoosist. Ellgoidu haaki murra pisut narkootilise tal. Maailmamunakivi tee jõle pluss.