Külakool lemmikmuusika algab uunikum. Tere Janek Mägi, te kuulate uunikumi. Janek Mägi on mees nagu orkester, ta on olnud 24 aastane panga juht ja seetõttu on teda ja tema põlvkonna inimesi kutsutud ka laps pankuriteks. Kuid see pole veel kõik. Janek on ka luuleraamatu ja sadade majandusvaldkonna artiklite autor ning kabeliidu president. Lisaks vedada ka kommunikatsioonifirma ja ETV saade miljon senti. Milline muusika janek inspireerib Kuulete kohe. No kõige rohkem on mul Tõnis Mägi plaate, ma arvan. Ja tal on tal päris päris palju väga häid lugusid, aga ma mõtlen, et 90.-te alguse värk on võib-olla kõige sellisem haaram jaa, jaa ja noh, siis tegelikult oli väga palju muutusi, eks ole, üldse ühiskonnas ja inspireeris võib-olla nagu muusikat ka nagu põnevamaid teist sugusamaid lugusid tegema oleks üks, mis on võib-olla mis mulle väga istub kontot, palve, et looja, hoia maarjamaad, et seal küll üks väga tore ja hea lugu, ma arvan. Mis mind on nagu päris tublisti reeglina ikka. Üldiselt ma muidugi kui ma töötan, siis ma reeglina muusika kuulajad seal tõeliselt, sa pead keskenduma üsna suurel tekste. Vaikus tegelikult inspireeriv, võib-olla kõige rohkem. Aga autost välja ja no ma arvan, korra kuusika, mõnda plaat, mis on väga palju erinevaid asju tehtud, seal seal on vist veel mõned väga toredad lood, mis mulle meeldivad ja nii et ma arvan, kodagoos küll, et viimasel ajal üldse Eesti muusikat nagu võib-olla natukene rohkem kui vähemalt kümmekond aastat tagasi siis või ütleme isegi viis aastat tagasi, et siis Eesti muusikat ei osanud hinnata, aga samad trendid on muidugi ka välismaal, et tegelikult omakeelne muusika populaarsus kõvasti juurde võtnud. Laulu palve sünniloost räägib nüüd lähemalt sõnade autor Villu Kangur. See oli üks selline selline aeg, kus me Tõnisega koos tegime väga-väga palju kuidagi niimoodi juhtus, et me seda on siiamaani väga-väga tore meenutada, meil ei olnud üksteisega väga pikalt vestelda vaja, Tõnisel oli üks mingisugune konkreetne visioon või idee olemas ja ta tuli kuskil klaveri nurga peal tolleaegse algelise diktofoniga jäädvustab mulle nagu selle meloodiakäigu ette ja ja need tekstid sündisid kuidagi üsna, üsna ruttu, üsna valutult, aga ma mäletan, et selle looga seoses see tuli nagu mingite muude lugude muude lugudega, lisades et Tõnis ütles, et mul on nüüd selline imelik idee, et ei tea, kas ta noh, nagu sobima ammu oleks ära teha sellise loo nagu looja, hoia maarjamaad. Kõikidel rahvastel on ju olemas mingi analoogiline lugu, aga, aga tal oli nagu kinnisidee, et vot selline lugu ja nüüd ta nüüd mul just praegu tuli see meloodiakäik, et ma mängin selle ette. Mis minu meelest praktiliselt järgmiseks päevaks, vot see oli ta lugu olemas, mida minu puhul juhtub küll väga harva, et mõni kiire olen, aga, aga kuidagi Tõnisega ei olnud mingit probleemi tema visioonist, nagu võib-olla sai see asi alguse, tal oli nagu see konkreetne pealsneri looja, hoia maarja, et aga, aga ülejäänuga vist ei tekkinud mingeid probleeme ja ma mäletan mingite teiste lugudega oli täpselt sama asi, et, et tal oli küll kindel oma videol, aga ma üritasin oma visiooni sellega nagu ehitada, et käib põhimõtteliselt see meeleolu jäi kõik alles. Sest kunagi ma kirjutasin, kas oli veel seif, vile ühe mingisuguse lauluteksti ja, ja, ja siis oli nagu paar aastat pausi ja siis, kui tuli nagu Ultima Thule, siis kuidagi jälle Riho Sibulaga, me oleme head sõbrad ja siis me saime mässiga jälle nagu ringi pidi kokku ja see oli väga viljastav periood, ma usun, et meile mõlemale, ma usun, Tõnis valvab kani. Ega keegi ei oleks rajal kunagi arvanud, et mingi lugu hakkab teises kontekstis hoopis niimoodi kõlama, sellepärast et käsi südamele pannes, kes ikka julges arvata sellel ajal, et see jama nii ruttu ära lõpeb ja Eesti niipea vabaks saab ja muidugi noh, nüüd nüüd see asi on kuidagi distantsilt vaadatuna mõjub ta võib-olla hoopis teistmoodi. Aga mis kõige tähtsam. Et kõik need lood olid omal ajal ausalt ja südamest tehtud. Praegu võib-olla teeks kindlasti teisiti, aga eks nad mingisugusest ülisuurest pateetikat olid need asjad kantud, aga ega ega ma seda ei kahetse. Üldiselt mina Tõnistiku sõpra tundes teadsin, et tal oli sellel ajal, seal on üks selline väga kummaline periood, kuna ta Ultima duure suur kontsert oli parasjagu linnahallis tulemas ja kiiruga sai see tekst tehtud. Ja ma teadsin, et trennis ja selleaegseid plaane, kus ta väga kõhkles, ilmselt see Eestist äramineku, asi oli tal juba siis kuskil südames või õhus. Ma ei tea, kuidas ta ise sellest tänapäeval rääkida tahab või kuidas ta tulla. Aga ma usun, et, et ka seda ta on öelnud, et see oli, see oli talle väga vajalike Baraksite ära käia ja teiste õhku hingata ja teise pilguga vaadata. See oli see tennisemeeleolu. Sa räägid seda lugu tegelikult sellest tennisemeeleolus, mis tema sees parasjagu sellel, sellel etle lolli ja jõle kummaline, et tagantjärele nüüd seal on, et kui lae, et vot sellised sõnad on nagu sees, eks ole, et tõesti läksid minema ja nagu tagasi tuli. Ja eks ole meile mõlemale muidugi isiklik asi, et seda kõike seda tunnet on, on võimatu ära seletada.