Tere õhtust, head klassikaraadiokuulaja kohe tegemas novembrikuus piike ja mina kohe tutvustan teile jälle huvitamis käima läks pika-pika vinnaga kõll tegelikult on käes meile detsembrikuu. Aga detsembrikuu tähendab ka seda, et käes on aasta kokkuvõtete aeg ja selle asemel, et siin jätkata dialoogi iseendaga kõlli baasist miskipärast käivitus. Ma pean dialoogi sel aastal ilmunud kehandus teostega. Sest lõppude lõpuks selle raskeks kujunenud aasta jooksul ilmus ju palju head kehandust. Ilmus palju luuleliste tekstidega heliplaate ja Me jätkamegi ühe kohase sissejuhatusega sellele aastale. On katrin hobus ehk hõsu Iiemmning ja pala nimega õige Vahing. Ei tule mul järele. Jätta ära nõvale. Vaino Vahing lahkus meie hulgast ja ametituli koos uue teatriga Tartu uue teatriga Ensbili etendusest tagasi. Paljudel headel kirjanikel olid suured sünnipäevad sel aastal Hando Runneli Helvi Ühissonil, Lehte Hainsalu turul päris hiljuti ka Doris Kareva all. Ja pea kõigilt tuli ka uut loomingut. Ja väga heas loomingulises vormis rega Ain Kaalep, kes hiljutise rahvusmõtte auhinna. Aga see oli aasta, millesse jäi Kadri Kõusaare filmi Magnus skandaalne keelustamine ning samas Sass Henno romaani põhjal valminud filmi mina olin siin. Kinolinale jõudmine. See oli aasta, mis tõi kaasa suured koondamised raamatukogudes. Suve lõpp läks suuresti meedia alatute rünnakute tähe all Kultuurkapitali vastu. Ja aasta viimased päevad on toomas meile käibemaksu tõusu raamatutele ajakirjadele, kontsertidele, teatrietendustele. Nii et parasjagu head tahet või veelgi rohkem head tahet ja kultuuriarmastust nõuab seal kirjandusega läbikäimine edaspidi. Aga vähemasti teile spiikri kuulajad võib ju alati loota. Sest et oligi ju aasta, meil toimusid jää kohta Prima Vista, kirjandusfestival ja Te olete ka Juhan Viidingu mälestuskonverents väga suurejooneliselt kus tutvustati mahi tahendi kirjutatud mälestusteraamatut Juhan Viidingust. Toimus palju väiksemaid kirjandusüritusi kirjandust tuua ühe Eesti erinevatesse paikadesse. Ning nagu juba öeldud sai, ilmus palju. Häid raamatuid. Peagi teen juttu eesti luulest aastal 2008, mis ei ole ju veel lõppenud ei aasta. Ma ei ole lõppenud ega ka luuleraamatute ilmumine ei ole lõppenud enne jõule ju tavapäraselt antakse välja kõige rohkem raamatuid. Aga enne, kui luuleni jõuame. Veel üks temaatiline sissejuhatus, see on Kago. Ehkki selles loos laulab hoopis idu vigic. Ja pala nimi on, kui tuleb talv. Kes kas too, et tema on ka See, et sõbraja kohale Kas kiiluurist uudista Päikese tuisk Vendžemmen? Hommikuks toad jahedaks läinud lauri käiku uurinud. Linn käib õues taru puude seemneid on. Lauri, kellest selles loos juttu oli mõistagi Lauri Sommer kes huvitava kokkusattumuse tagajärjel oli mõni hetk tagasi, mõtlesin kõrval stuudios aga kahjuks intervjuud temalt võtta jõudnud. Igatahes on mehe Panus tänasesse päeva ehk kah ka 2008. aasta Ühte lõpupäevadest kui laiemas plaanis võtta, on ju mitmetine sel aastal ilmus nii kogu album vaps kassimaja kui ka Lauri Sommeri luulekogu Kaaell ja n. Ja kui ma ütlen nii, et minu jaoks oli see luulekogus kirjandusaasta tippe, siis ma muidugi ei ole objektiivne, aga ma ei ole seda väga mitmel põhjusel. Üks asi on muidugi see ühine erakondlik taust, aga teine asi on ka see, et Lauri Soome kirjutab siin mitmetest paikadest mis ka minu lapsepõlvest tuttavad on. Elasime Viljandis ühe hoovi peal ja Ja rändasime paljuski samu radu seal ümbruskonnas ringi ja seetõttu mõni nendest luuletustest puudutab mind ka nähtavasti sügavamalt kui teid. Aga tõepoolest võib öelda, et plaanis homme on läinud oma luules kohe ka mitmest suunast on ühtaegu maisemaks läinud ja samas lihtnagu müstilisemaks. Ajatunnetus ja. Eelnevate põlvkondadetunnetus on midagi sellist, mis võib-olla pigem on iseloomulik nendele vanematele inimestele, aga eks ta ise lävib palju vanemate kirjanikega inimestega üldse. Ja ta on ju kirjutanud ka loomingus nõuandeid luuletajatele, nõuandeid kriitikutele selliselt. Vanahärra positsioonilt ja minu meelest väga õnnestunult. Aga selles kogus on nii mitmeid, et Võrumaa külaelu episoode kui ka rände Siis Viljandi kodupaikades kui ka viiteid sellele, kus andavad tema sõbrad ja lähedased Erakonnal oli üldse selles mõttes hea aasta, et matkarajal ilmus ju kavaks, kogu inimene on rohi ja titaani ähve raamat ja ja ka mõnes mõttes eriilmelised kogud üks teatava sotsiaalse mekiga, teine ka samuti rändudest ja kaugetest paikadest kõneleb. Ja kui palju kruusal ilmus. Eelmises saates vahvasti tutvustatud vahvasti tutvustatud tutvustatud vahva raamat võite ähvatajaid, tutvustus oli vahva, kui te seda saadet juba kuulate. Aga tõepoolest ka kalju kruusal on minu meelest tegu tema raamatuga ja samamoodi Marco kompusel. Sellist intellektuaalset mõtteluulet ilmus päris palju, tänavu nimetagem veel Maarja Kangro ja hiljuti Kätlin Kätlini luulekogu ja Igor Scott juhi venekeelset partnerluse katset. Samuti vanaisasid Andres Langemetsa, Joel Sanga. Ja teiselt poolt võib öelda, et selline vahepeal väga palju mõjule pääsenud sotsiaalne luule on hakanud rasketel aegadel hoopiski tahaplaanile tõmbuma. Ehk kõige rohkem kandepinda oli sel aastal jällegi seal Noorema põlvkonna kõige suuremal eestlanna Jürgen Roostal, kellel samuti ilmus kaks kogumikku tavaline Eesti idioot ja 21. sajandi armastusluule. Viimane on küll alles päris värske ja ühe nõustaja kohta võib öelda, et minu meelest hakkab ta liikuma ühes huvitavas suunas. Ta hakkab võtma rolle ja mängima mingisuguseid endale olulisi teemasid läbi maskide ja teiste persoonide ja minu jaoks on ta seal huvitavam kui selles enesekohases ja mis seal salata, sageli ennast haletseda luules. Kuigi teinekord oskab ta seda nii võluvalt kõrgelt teha, et miks ka mitte, aga eks ta ole, seda ei võinud ka haava, need rollimängu mõlemas kogus annavad lootust, et ta on liikumas uutele radadele. Sotsiaalset mekki oli ka Paavo Piigi lakoonias ehk natuke ka Andrus Kasemaa aasta lõpupoole ilmunud debüütkogus. Ja tulemas on ju vähemgi üsnagi teravalt ühiskonnakriitilise effessi koos luulekogu lähipäevil. Aga ikkagi võib öelda, et see aasta oli suurel määral tekstimängude aasta luules. Kui tahate, siis ühe alismi aasta, kuigi Eestis on see mõiste natukene hõivatud, sürrealism on kõik see, mis ei ole realism ja ettekujutuse ajalismist on üsna kitsuke. Aga küllap annab sinna suhteliselt rahulikult liigud liigitada nii eelpool mainitud Marko Kompuse kui ka Betti Alveri preemia võitnud Urmo metsa, kelle luulekogu ilmus küll eelmise aasta lõpus, aga kes suurema tähelepanu osaliseks on ikkagi just sel aastal saanud. Ja mõistagi Erkki Luugi, kes peale pikki aastaid asja kallal nikerdamist sai siis välja antud oma valitud luuletused viievihikuna. Ja jällegi on tegu sellise luulega, mida võib pidada ühelismiks, ilma et see auto siis võib-olla on väga suurt vastumeelsust tekitaks, aga siin on ka mitmeid muid kihistusi ennekõike sellist keeleteadlikkust või katset tekitada lauseid, mis võimatud lauset, milles on mingisugune lepitamatu vastuolu, mis ainult selle lause kirja panemisega saabki ületatud. Konju, ehkki luugilt ka tartu tänavale jäetud graffiti miski pole olulisem, kui see lause. Ja ehk mõningaste mööndustega võib sellesse teksti mängulis sürrealistliku luulesse arvata Asko Künnap bet keda samuti eelmise spiiklissay lähemalt tutvustatud tema selleaastase luulekoguga Su ööd on loetud, aga puhul mängivad muidugi väga palju kaasa need kollaažitehnikas tehtud pildid ja kujunduslikult võtted. Ja Eesti esis ühelistilt Andres Ehinilt tuli ju ka mahukas kogu udu sulistaja. Ja nii nagu mitme teise Eesti luuletaja puhul kahjust vanema põlvkonna luuletaja puhul. Nii ka Andres Ehini puhul võib rõõmuga tõdeda seda, kuidas tema tekstid endiselt inspireerivad laululoojaid. Nii ka tänavu ilmunud ja palju kiita saanud Vaiko Epliku ja eliidi plaadil leidub pala Andres Ehini tekstile. Meie linn on linnulaat. Mina nüüd kuulemegi. Jah, eks ühelismi tekkis oma sünniaegadel ka siis ei, kodanikeühiskond oli allakäigu teel ja siis pole ka imestada praegusel majanduskriisi ajastul sürrealistlik luule nii võimsale elule äganud. Jäägem, jäädki ootama, sest et elu pakub ju küllaga inspiratsiooni sürrealismi. Aga kui luules oli Hea vägev aasta, siis seda ei saa öelda tegelikult proosa Ta võib-olla on ka võrdlusmaterjal natukene ebaõiglane, eelmine aasta oli ju mitmete suurromaanide aasta. Meenutagem siin mees, kes teadis ussisõnu ja ja Ene Mihkelsoni katku hauda ja Jaan Kaplinski sedasama jõge ja mõningaid teisigi. Suuthomaanidega eriti pistmist ei olnud. Vaatasin küll just et enne saadet, et on ilmunud Tiit Aleksejevi maakna man palve händ, aga küllap selle retseptsioon jääb juba uude aastasse. Muidu meenub aastast kas või eia uusi kahe näoga jumal ja tõepoolest ka selline märgiline selles mõttes, et tänavune aasta oli uue kirjandusrühmitus, tõuseb purpurmust esiletuleku aastaks, see koondab endas küll paljuski juba tuntumaid autoreid vajasemast aga kasvõi ju luules DVD maheingel oli seni kehanduslikult üsnagi vähetuntud või? Eksi uuema metsa esile tulebki. Jääb tänavuse ja ka tema on purpurmusta liige nagu Veia Uuski. Aga kui võtta muid sel aastal ilmunud proosateoseid veel kord ette, siis teiste noh, autojuht Peeter Helme puudutus ja Anti Saare ja nemad kaks on mõlemad pigem lühiromaanid samuti äsja ilmunud hein hauavend. Küll võib nende kolme põhjal rääkida sellisest eesti proosa euroopastumise tendentsist. Kõigi tegevus on suurel määral Eestist väljas, aga täielikult Eestist väljas ja kõigi puhul on ka tunda sellist žanrist või kirjutamisest ja ja proosa kui nähtuse problemaatilisusest teadlik kolu. Mõnes mõttes annab nende ka ühele teljele saadaga toomas, haudame aga ka tema päris vastset raamatut, et miks ma ei taha olla kirjanik. Tulen ma tutvustada mõnes järgmises saates, nagu öeldud, aasta lõpus tuleb neid raamatuid ridamisi nii palju, et peab nad kuidagi nende nädalate päevade peale ära jagama. Paljuski oli see proosa aasta ehk Andrei Hvostovi aasta aasta hakul lühi. Romaaniks kah ehk nimetada või pigem ehk siis jutustuseks projektijuht pose ja ja mõne aja pärast novellikogu võõrad lood. Ja eks ta hakkabki konkureerima proosapreemia peast, nähtavasti Elo Viidingu lühijuttude raamatuga püha maa, nii et kui tõidki õues nüüd viimati ses keskuses kirjutab Eesti novellikunsti rasketest aegadest, siis võib sinna juurde lisada, et tänavune aasta on ju ikkagi paljuski novelliaasta. Kui eelmisel aastal ma mäletan, et ise rääkisin, et novellis on hakkab vaikselt välja surema, siis tänavu ilmusid ka veel Mart Kivastiku kuuebraamat ja paari päeva eest esitletud Aleksander Mülleri pisikeste laastud ehk karupunnide kogu. Aga? Samas on huvitav jällegi, kuidas need jõujooned pluus luules ja proosas on natukene erinevad, ei saa öelda, et see aasta oleks olnud selline sürrealistliku või või postmodernistliku proosa vohamise aeg. Kuigi jah, tõepoolest juga antisaatori nimetada selliseks puhtakujuliseks postma lähenestiks, aga. Jätab jumala Deblitandid patollume hoo, kes minu meelest kirjutas üsnagi vahva postmodernistliku raamatu back dada ja Chanel Dior, kelle kontrolli alt väljas mulle eriti ei meeldinud, siis võib öelda, et postmodernistid proosas pigem puhkavad ja koguvad hoogu paljukesi neid eestikeelseid postmodernistlikke suur romaan on, aga ega nad tulemata jää. Piret Viires ja doktoritööpostmodernismist ju sai ka sel aastal kaante vahele ja kuigi ega väga loota ei ole, et nüüd eesti kriitikuid harib ei Haninud juga, Janek Kraavi postmodernismi õpik tee siis vähemasti annab see autoritele endile hoogu kehandusega rohkem katsetada ja erinevaid võimalusi proovida. Võib ju öelda, et postmodernism tegi tekstist ja ehk eriti just proosatekstist sellise lineaarse jutustuse asemel võimaluste maastiku omamoodi teksti džungli ja PL1 tänase juubilari Tõnis Mäega ja Kärt Johansoniga ka jätkamegi seda saadet. Veel ühe sünnipäevalapse leelo tungla džungel Hannes Volkuneni muusikale tehtud pala. Kärt Johansoni samuti mitmeid luulelisi tekste katkevalt helialbumilt unistate, mis samuti tänavu ilmus. Roosast võib ju teha aga natukene reklaami seitsmeteistkümnendal detsembril esitletavale noorte autorite kogumikule. Tule, ma jutustan sulle loo, leiab siis esitlemist Tartu hokiklubis ja seal saab ka alates kella seitsmest mõnede autoritega kohtuda ja pärast natukene tantsu jalgagi keerutada. Ja ka see on ju novellikogumik, kus leidub nii iginoorsõdureid nagu Vahur Afanasjev ümber kui ka siis viimaste aastate avastusi nagu Jim Ashilevi ja eia uus kui ka mitmeid autoreid, keda vahem kuskil trükis avaldatud ei olegi ja kes just selles kogus teevad oma debüüdi kogu 19 nime, nii et palju põnevat. Neile, kes noori autoreid leida tahavad, leidub ka seal. Martin Oja on seal kogus ka minu meelest üks huvitavamaid uuema ajakirjanikke, kelle luulekogu jäi ju ka eelmise aasta lõpus uuesti pigem selle aasta alguses asse avastamiseks ja kes on ka oma tegemistega väga mitmes suunas liikunud. Muusika, film ja kirjandus ja eks see iseloomustabki paljusid noori autojuhid, et kirjutamine on üks paljudest kunstiliste väljendusvahenditest ja moodustab nende teiste kultuuriliste keeltega väga huvitavaid seoseid. Aga. Minu jaoks oli paljuski 2008 ikkagi esseistika aasta, kui niimoodi saab öelda, sellepärast et need teosed, mis sellest aastast esile tõusevad on pigem kuskil žanride häma. Halal. Neid pole palju, aga nad on väga jõulised, sest et ilmus ju tänavu. Minu jaoks küll väga kauaoodatud Andreas vee esseekogu. Kätlingi kuulipilduja ilmus Valdur Mikita Ta metsik lingvistika. Nendest mõlemast nende sarnasusest ja erinevustest olen kirjutanud pikemalt silbis, aga piisab vaid öelda, et Mikita Andreas v on. Kaks kõik radikaalsemad kultuuri utopistid praegu Eestis ja nende suhe keelde ja kultuuri on väga positiivses mõttes tava mallidest lahti raputav, iseasi, kui paljud kirjanikud sellega kaasa tulevad. Aga võib ju mõelda nii sellele, kui Mikita ütleb, et see kirjakeel emakeel, mida me räägime, ei ole tegelikult mingi õige eesti keel. Ja kutsub üles meelelisele male ja Astingulisemale keeletajule, aga kas või uute kirjavahemähkida leiutamisele. Või tasub mõõtu võtta hansa üksinduse kultuurist ja sellest, kuidas lahti murda mingisugustest, ühistest ideoloogilistest raamidest, mis tahes või tahtmata kihutamist keegi ikkagi mõjutavad see Eesti vabariik 90 tähist, peamine on ju suuresti möödunud sellise vähem või rohkem ideo ideoloogilise hõiskamise tähe all, samas kui poliitiline praktika liigub hoopiski teises suunas ja sellisel ajal on selliseid kultuurilise isikliku iseseisvuse manifesti väga tervistav lugeda seda, et inimene ikkagi peab iseendas selle tahte luua, leidma, mitte lootma, mitte mingisugustele. Toetu struktuuridele, mida säilitada loomulikult tuleb, aga millele ei saa kunagi lõpuni kindel olla. Aga nendele kahele täienduseks ja sugugi mitte minu meelest vastukaaluks võib nimetada need päris osta. Lõpupoole Hando Runneli kogumit värava hingede köiksumist, kuulnud, mis tuli välja tunneli 70.-ks juubeliks. Ja mis on omamoodi ühe mehe entsüklopeedia tunnelile oluliste märksõnade kogumik üheselt lahti seletustega ja. Noh, eks tal ole siin tõesti ka selliseid alalhoidlikke konservatiivseid tekstikatkeid ja ennast konservatiiviks peab ja Jan Kaus yhel sõna kalduda sellisena esitleb, aga minu jaoks oli see raamat üks suur üllatus. Mitte et ma paljustki Runneli loomingus lugu ei peaks, aga ma ei oleks arvanud, et ta selline kapi avangardist on. Täiesti on võimalik seda Runneli raamatut lugeda samas võtmes Mikita või Erkki Luugi kirjutistega ja see, kuidas ta mõistetega mängib ja ma teostan, liigendanud ja. Keeleliste nüansside üle või kultuurireaaliatele ootamatuid vaatepunkte avab, näitab, et, Väga-väga ja väga põhjendamatu on temast teha mingisugust staatilist au, ausammast. Tunnel suudab veel üllatada küll, isegi oma vana sõid tekst uutmoodi kokkumiksides. Ja mine tea, ehk on tegu ühe aasta parima teosega kõikides žanrites ja üle šansete. Mängin selle üle mõtisklemiseks ühe pähis värske plaadi, mis minu kätte jõudis. Eile. Selleks on Heilo Aadla õunapuu, kus ta erinevate poeetide tekstidele laule esitleb. Ja kuna tunnelile on Uku Masing ikka tähtis olnud, siis esitan siin Elo aardla Polamesson Tagoose tekstile Belgiaga lautot tõlkinud ongisele Uku Masing ja. Mida siia lisada? Eks Masingu mõju ka tegelikult ju väga positiivselt eesti kirjanduses kestab ja eks teda tegelikult mingit mingis mõttes alles hakatakse taasavastama. Ja mulle see väga meeldib. Täid aga. Mul on minna ju, ta ei. Kurba. Uusikast. Kutsu. Üksildase veel kuu ja allpoole ühiskime lööjat. Tuul o, uus laine kurluud on üleannetu. Kas tuule enda aga asi koju? See ja kolmel. Päike, Se Sweenes tundmatu Me mängi laud, toot. Aga kui vaadata seda algupärast eesti raamatuvaramut aastast 2008 veidi laiemalt, siis tuleb ju ikkagi tõdeda, et see suurte tähtedega aastaraamat kui arvesse võtta, et aga laialdaste lugeja hulkade huvi oli hoopiski Mihkel Raua Musta pori näkku. Ja on juba tõdetud, et see pole pelk popkultuuri ajalugu ka ühe metsikut elu elanud rokkari vürtsikas autobiograafia, vaid sellel on ka kirjanduslik väärtus olemas vahva keeletaju ja kujundiloome poolest. Ja kindlasti on see üks selliseid raamatuid, mis Eesti rahva olemuse kohta üht-teist väga tabavat välja toob, mitte ainult sellega, mida ta raamatus kirjeldab, vaid ka sellega, kuidas Eesti rahvas sellele raamatule reageerib. Eks robotise ju lettidelt mitte ainult popkultuurihuviliste poolt. Suhteliselt kõrges eas inimeste poolt ja inimeste poolt, kes Mihkel Raua muusikaga ehk väga kursis ei olegi sabati suuresti selle skantalistliku sisu poolest joomingute, seksi ja mitmete kultuuri heerust varjukülgede kirjeldamise eest. Ja eks sai see raamat ka meedias mitmeid netikomandör aeguse, ikka manati, kui ropp see raamat on ja ja millist porduelu seal elatakse. Väga ilmutuslik eestlaste või mõnede eestlaste kahepalgelisust, eks ole. Aga ilmutusliku selle poolest, et see 2000 2008 aasta või 2008. aasta oli üldse popkultuuri mõtestamisele. Kirjasõnas võiks see aasta ilmusid ju Haasi rinne, raamat laulvast evolutsioonist ja Mihkel tuumani, raamat rock hotelli kolmekümneaastasest tegevusest ja küll natukene lahjaks jäänud, ent siiski teema avanud kuumade 90.-te meenutusraamat ja üsna väikeses ringis ilmus ka brošüür Tallinna underground keskusest, et üheksakümnendatel nimega Hewen mis on oluline kasvõi juba selles mõttes, et Havenis tegutses ka Leslie Laasner ja Leslie Laasner, on juhtumisi muusik ja teksti autor, kes sai hakkama selle aasta kõnekaima fraasiga ja kõnekaima laulutekstiga. Nii et ka selles osas sedapuhku muusikud, tegid kehanikele ära. Eks me siis püüame järgmine sel aastal ise midagi niivõrd olemuslikku välja mõelda. See fraas, see laul, see tekst on loomulikult ansambli HU depressiivsed Eesti väikelinnad. Sellega on nähtavasti aasta 2008 nii kultuuriliselt kui mentaalselt üsna tabavalt kokku võetud ja loodame, et kirjandusaasta ja kultuuri aasta 2009 aitab seda depressiooni kuidagi leevendada. Või vähemasti annab meile vahendeid selle depressiooni loovaks mõtestamiseks. Kohtun teiega taas jaanuarikuus siin spiikri saates ja soovin teile Lugemisküllaseid jõule ja uut aastat siit tulev huu ja depressiivsed Eesti väikelinnad. Depressiivsed Eesti väikelinn Kus keldribaarides jube terrin? Kus ringi ja ta noored? Janele Ena. Depressiivsed Eesti väikelinn Nii väga tihti Galeb linn. Kus sigadega?