Tere kõigile filmihuvilistele. Meie tänases saates pöördume suhteliselt igavate teemade juurde, kui nii võiks öelda, kuna suvi on lähenemas gaasis kestist viitsib ikka nüüd kinno minna. Tänase saate teemaks on ajaloolised filmid, ajaloolised dokumentaalfilmid ja mul on hea meel meie stuudios tervitada Raimo Jõeranda, kes on Eesti filmi sihtasutuse ekspert ja on väga kodus kõikide dokumentaalfilmidega, mis valmivad Eestis ja ka mujal maailmas. Ilmar Raag, kes on seotud uue ajaloolise dokfilmiga, mida toodab suurepärane produtsent Kiur Aarma ja need kolm tublid ajaloospetsialist ja ongi tänase saate külaliseks. Aga võib-olla alustaks sellest, et järgmisel nädalal, seitsmeteistkümnendal juunil sõlmitakse üks uus ajalooline leping mille nimeks on koostööleping ajalooteemaliste dokumentaalfilmide tootmise toetamiseks ja sellele dokumendile peaks alla kirjutama Eesti rahvusringhääling, Eesti filmi sihtasutus ja Eesti kultuurkapital. No kui sõlmitakse selline leping, siis selle põhjuseks võib olla ainult see, et keegi ajalooteemalisi dokumentaalfilm enam ei taha teha või ei ole mingit huvi teha ja nüüd leitakse veel eraldi raha, et nende tootmist toetada. Kas Sonny Raimo Ei ole tegelikult, pigem on vastupidi, isegi kui vaadata neid filme, mis nüüd viimase aasta jooksul on tehtud ja tehakse ka sel aastal järgmisel aastal, siis ilma ajaloota ei saa nagu ükski film endast hakkama. Ajalugu puudutavad. Enamik. Hulk aega oli arusaamine dokumentaalfilmidest selline, et dokumentaalfilm tähendab seda, et mees võtab kaamera, läheb huvitavasse kohta ja laseb siis ajal voolata kaamera ees. Ma usun, et selline arusaamine tekkis enamvähem kas videotulekuga, kus oli selge, et videot võib lasta läbi kaamera nii palju kui tahes. Ega ta eriti ei maksa. Ja seda enam Songi ausam, kui me ei lõika. Et siis on tegelikkus manipuleerimata. Mulle tundub, et mingisugusel hetkel sellest trendist kas üle saadud või on see mööda läinud. Sest nüüd, kui on pöördutud ajaloo juurde siis ajalooga paraku nagu see probleem, et me. Ma arvan, et käima panna selleks, et filmida asju, mis juhtusid 50 aastat tagasi. Mis igal juhul tähendab seda, et me peame mingisuguse valiku tegema. Kõige lihtsam märk selle juures on see, tihtipeale mõeldakse siis ka mingisugune jutustaja hääl, mis räägib sellest, mida autor parajasti asjast arvab ja kuidas ajalugu enda silme ettemunaks. Nii et kõige kaudsemalt mul on tunne lihtsalt trendid vahelduvad ja film tahaks ka rääkida sellest, mis niigi teistel on. Täis tegelikult on see selles, et ajaloo filmi ei saa teha odavalt ja kuna põhiliselt Eestis filme dokfilme rahastavad Eesti filmi sihtasutus ja kultuurkapital siis nendega ühisest panusest jääb ikkagi väheks, et võimalikult kvaliteetset filmi teha ja sellepärast on kolmanda partnerina kaasatud rahvusringhääling. Ma võin küll öelda, et rahvusringhääling mõtet täpselt vastata. Ta pidi, et ajaloolisi dokke ei saa teha odavalt ja seetõttu on kaasatud sinna ka Eesti filmi sihtasutus ja kultuurkapital. Tead, ma ütleksin siia vahele nagu sporti näiteks näidatakse televiisoris, eks ju, et väga vähesed entusiastid küsivad, et miks on vaja võrkpalli vaadata televiisorist. Kas me teemegi igava saate, et äkki meie nägu siis vaikima? Jah, just hakkas nagu intriigi üles kiskuma praegusel hetkel, sellepärast et tegelikult ma tahtsin teie käest küsida, et noh, ajalooline dokumentaalfilme, et keda see sind nii väga huvitab, et kui me vaatame muu maailma dokumentaalfilme või õigemini näiteks dokumentaalfilm, mida meil on võimalik näha TV3 ja Kanal2 vahendusel, siis mida näeme sealt, et need hakkavad aina rohkem ja rohkem ta muidugi friik show'd. Ja samas muidugi on mujal maailmas kui dokumentaalfilmide turgudel käia, siis väga huvitavad ja müüvad dokumentaalfilmid on ikkagi noh, inimkesksed lood intrest seda žanritüüpi, dokumentaalfilmid, aga siis aja nokumentaal film, et see ju tegelikult pakub huvi, kellele siis ajaloolastele kodule, uurijatele et miks siis ikkagi. Võib-olla on see niisugune nagu poiste teema, kindlasti on tüdrukutel sarnased kogemused, aga kui me mäletame aega, ütleme esimesest viienda klassini meil ju vähemasti meie põlvkond luges oma silmad haigeks, teinekord öösiti teki all taskulambiga lugedes asja nagu vinnad, tõud või, või saladuslikku saart või nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, siis mis see muud on, kui ajaloolised jutustused teil või teisel? Nii et üks argument on see, et, et see on nagu visualiseeritud ühiskondlik mälu, et lihtsalt publikule pakub rohkem huvi nii-öelda audi visuaalselt ajalugu tundma õppida kui raamatu vahendusel, mis on meie põlvkonna märkanud vaieldamatult. Noh, nüüd on neid filme teha võimalik, et ei, ta ei ole nii, ainult ühiskondlik mälu ühti, et eks ta kindlasti on ka päris personaalne mälu, et need ajaloolised jutustused, olgugi et filmivormis, eks ju, paratamatult ju kõik kätkevad kedagi, kes on selle ühe või teise loo personaalne telg. Need on päris raske teha tegelikult, et mis me sellest ajaloost või kuidas me seda käsitleme, et tihtipeale kas ei ole mitte ainult mingi rääkivate peade pildirida? Sa ütlesid enne, et film on enamasti persoonilugu, mis nagu läheb, et teda ilma persoonid tema karakterit ei ole võimalik kaelu filmi jutustada ei ole lihtsalt kui vaja. Lugu tegelikult sa räägid ikkagi inimese lugu kes juhtus paraku elama selles ajas, millest me lihtsalt räägime. Siis ilmselt. Natukene võib küll vaielda selles tähenduses, et alati ei pea seal olema mingisugune väga konkreetne isik, aga sellisel juhul see persoonilugu persoon moodustub sellest jutustajast või autorist endast. Kui Ma peaksin meenutama iseenesest veidi sellise kaheldava dialoogilise väärtusega aga siiski väga huvitavat dokumentaalfilmi tavaline fašism, Mihhail Fromi film, siis ta nüüd väga persoonilugu ei ole, aga samal ajal ka isikupärastatud see jutustaja, kes viskab vahepeal nalja ja kes räägib oma isiklikest seisukohtadest ja noh, igal juhul tajume seda siis vestluspartnerina, kes üritab meile midagi selgeks teha. Ja fenomeni mitte persoonikeskne nõelafilm. Üldiselt ma olen teiega muidugi täiesti nõus, et ajaloolis dokumentaalfilmi peab tegema ja, ja minu rünnakud on pigem lihtsalt ütleme selliseid energeetika tõstmise eesmärgil, rohkem siin üteldud. Aga Raimo oli nii kena ja tõi sellise raamatu meile stuudiosse, mille pealkirjaks on Eesti dokumentaalfilmid aastatel 2007 kuni 2009 ja me oleme ennegi siin saates rääkinud, et dokumentaalfilme tegelikult valmib Eestis üsna palju. Ja eks seal ole mingi ka tootmise eripära maik mann, aga teisest küljest ilmselt on ka väga palju selliseid teemasid, mis meil on nagu pikka aega olnud käsitlema, et selliseid väga huvitavaid, nüüdseks juba olulisi figuure, kelle elud on olnud niivõrd kirjud ja kindlasti niivõrd väärikad, et need vaieldamatult sobivad audi virtuaalsesse vormi kaane peale muidugi professor Juri Lotman, teaduse suurkuju, Tartu semiootika koolkonna looja, kellest, et on tehtud üks dokumentaalfilmis jooksis ka Tallinna kinos Sõprus paar nädalat tagasi ja sinna raamatus tegelikult leiab ju väga palju filme, millest tegelikult kui kokku võtta, siis kuskil 80 protsenti ongi ajaloolised dokumentaalfilmid, et kui me hakkame siin oma ajameistrid, mille autoriks on Mait Laas ja mis räägib kahest animatsiooni suurkujust, helvertuganovist ja heina Parsist, mis ka hiljuti jooksis ekraanidel. Nii et et selliseid filme näiteks pommist, hiljuti linastus film, samuti kõmu tekitanud film, natsid ja blondid samuti aprillisündmustega seotud film Aljuša. Et ühel või teisel moel, kas see on lähi või kaugmälu, aga ühel või teisel moel kõik ajala filmid miks siis selline leping või mis selle lepingu mõte on Raima raha, raha, ainult raha ja mina saan aru, et raha tuleb siis rahvusringhäälingust, et see on siis. No kui nüüd öelda, et kes kui palju raha paneb, siis on Eesti filmi sihtasutuse osa nagu kõige suurem ikkagi siis on kultuurkapital ja siis on rahvusringhääling. Aga see on ka rahvusringhäälinguosa, mis on pool miljonit aastas, on, võrreldes nüüd nende dokfilmidega, mida ta muidu nagu peaks sisse ostma on ikka tohutult palju suurem. Aga tavaliselt ostab dokfilmi sisse 13 kuni 16000 krooni, maksimum 30000 krooni ja nüüd selline siis 500000 kroonine laks, et noh, kuidas teil õnnestus küll selline summelane kest välja kaubelda. Aga küsimus on ka kvaliteedis, lihtsalt kuna ma ütlesin enne, et ajaloofilm on kallis ja alla miljoniliste korraliku ajaloo filmi teha ei ole võimalik ja samas ma arvan, rahvusringhääling tegi õige sammu sellepärast et kuna ta tahab tõsta filmi kvaliteeti ja samas kindlustada endale selle näitamine siis tuleb nagu osaleda kohe algusest peale filmi rahastamisest, samas ka olla võimeline idee algusfaasis juba kaasa rääkima. Nii et puhtalt ainult programm paremaks. Kohe selle peale üritan ka seletada seda televisioonipoolset huvi, et noh, sisuliselt oli asi sarnane, see leping ju sellele lepingule, mis tehti eesti lugude dokumentaalfilmisarja loomiseks ja Eesti lugude loomise taga oli kõigepealt arusaamine, et väga palju käidi ka Eesti televisioonile pakkumas filme, mis mitte kuidagi ei sobinud programmi selles suhtes. Kas me soovime seda kritiseerida televisioonisüsteemi mis ei puuduta siis mitte ainult rahvusringhäälingut, vaid ka erakanaleid või suvalisi, kogu maailmas kehtivaid formaate või reegleid, millega televisioon peab arvestama, noh näiteks see, et saade kindlal ajal algama kindlal ajal, tema sellepärast, et inimesed on arvestanud oma vaatamisharjumused kindlate kellaaegade, kindlate formaatide keskselt, siis peavad sellega dokumentaalfilmi tegijad arvestama. Ja sel hetkel, kui hakati eesti lugusid nii-öelda välja mõtlema sel hetkel oli just parajasti väikene hariprotsess toimimas, kus tubli 75 protsenti filmidest, mis toovad Eesti televisiooni dokumentaalfilmi pähe olid üks kahest kas ajalisest formaadist väljas või sellised, mis ei jutustanud mitte mingisugust lugu, kus puudus narratiivne element ja siis puhtalt selle sama asja pärast mõelda, et aga teeme siis nagu sellise variandi, kus me pakume dokumentaalfilmitegijatele rohkem raha, kui me saaksime seda filmi lihtsalt sisse ostes. Aga vastutasuks soovime, et sellel dokumentaalfilmil oleks kindel pikkus, et nad püüaksid mingisugust lugu jutustada, mis on enam-vähem üks kõige esimene lihtsam lahendus selleks et vaatajatel tekiks üldse huvi, sellepärast et televisiooni reitingutes oli eelnevalt näha, et suvalised mittenarratiivsed dokid, kus tõepoolest kaamera lihtsalt jälgis seda, mis seal kaamera ees toimus, kus vahepeal tõepoolest ei pruukinud mitte midagi toimuda, et nendel oli katastroofiliselt väikene publiku huvi. Kindlasti oli neil filmidel ka oma antropoloogiline väärtus, aga televisioon ei saa päris antropoloogia muuseumidega töötada. Ja nüüd siis ajalooliste dokfilmide puhul oli see kase algus täpselt seesama. Et kui televisioon tegi ära surnupealuu, sõdurid nimelise filmi, kus kasutati taaslavastust osaliselt siis ka arhiivimaterjali siis selle filmi tegemisel ilmnes ka kaks asja. Ühest küljest, et ühekordselt on võimalik teha taaslavastust ka niimoodi, et kõik entusiasmiga tulevad ja osalevad taaslavastuste juures taaslavastus, see tähendab siis seda, et mis on suhteliselt moodne trend, kaob dokumentaalfilmide tegemises, kus on nende süžeede puhul, mida ei ole võimalik enam nii-öelda päris filmimaterjalidena arhiivis kusagil leida, et need siis lavastatakse taas uuesti. Näiteks kui see trend algas, siis väga kuulsaks sai BBC vastaste ühistööna tehtud Pompei, mis rääkis Pompei viimastest päevadest enne Sis vulkaanipurset, kus kogu dokumentaalfilm oli taaslavastatud, mille puhul võiks siis öelda, et kas see on siis tegemist mängufilmiga, nad ütlevad, ei, see ei ole mängufilm, sellepärast et tegelikult see, mida siis taaslavastati, olid lihtsalt üksikud antropoloogilisele poliitilised episoodid, kus tegelastel ei olnud oluliselt sellist dialooge, mis kannaks tegevust edasi, aga see anti siiski pigem jutustaja häälega, nii et see dokumentaalfilmi ja mängufilmivaheline piir on nagu veidi hägustunud. Aga ma tulen tagasi surnu pealuusõdurite juurde, kus nähti, et juba taolise taas avastuse tegemine nõuab vahendeid. Aga mis seal veel hullem surnu peale sõdurite puhul kasutati veidi arhiivimaterjalide, osalt ka saksa Wochenshaude materjale, mille kõiki õigusi tol hetkel, kuna see tehti kehti kiiresti, entusiasmiga valmis, kõiki õigusi ei suudetud välja osta. Mille tõttu seda, seda filmi ei ole ka laialt üle maailma levitatud, sest tegelikult õigused puuduvad. Ja mis tegelikult siis tähendab seda, et selleks, et ühte juba valmis tehtud ajaloolist filmi korralikult näidata, tuleb tihtipeale erinevatest maailmaarhiividest ostetud nende filmilõikude eest maksta täiesti kolossaalseid summasid, kusjuures ka Eesti arhiivid üritavad muu maailmale järele jõuda ka selles küsimuses ma olen aru saanud ja siit oli siis ka Eesti televisiooni arusaam, et täiesti ilmselt selleks, et rääkida nii-öelda mitte BBC, vaid noh, kasvõi üle inimestega natukene võrdsel viisil juttu on selge see, et Eesti televisioonil ei ole praegu ja ma ei näe ka meie eluajal sellist võimalust, et tekiks piisava hulga raha taolisel viisil arhiiviostu või taaslavastuse sisse seda raha panna. Järelikult igal juhul on vaja leida partnereid, et et maandada seda riski. Et kui sa ühtegi filmi paned, järsku korraga paar miljonit sisse see film kukub läbi, siis teist korda enam niipea ühtegi filmi ei tee. Kui sul on mitu partnerit, kes kõik panevad natukene ja siis teevad selle programmi kohe mitte ühe, vaid väga paljude filmide peale, siis on nagu lootust, et seda programmi ei panda kohe kinni. Huvitav seisukoht, kui ma vaatan seda toetavat filmide hulka, siis teil on siin projektis kirjutatud kuningaks inprojekt ja ja kogusumma, millega toetatakse, siis kolmerahastaja peale kokku on 2,1 miljonit krooni mis on väga suur summa, et see on suurem summa, kui millega toetatakse väikese eelarve vist mängufilmi, isegi kuidas neid filme valitakse, kas see on mingi tegemist konkursiga, missuguseid teemasid eelistate või mis on teie mõte olnud, et mis tüüpi film see võiks olla, kellel oleks võimalik saada nii suur toetus 2,1 miljonit krooni dokumentaalfilm. Toetamiseks 2,1 miljonit on mõeldud kahele filmile. Põhimõtteliselt tuleb ühe filmi eelarveks, mis on nagu garanteeritud, on siis miljon 50000 või mina hakkasin joonistama. Aga see produtsendi asi nüüd lisaraha leida. Sest kahe miljoniga juba annab ju teha küll enam-vähem korraliku. Siis ma pöörduksingi korraks pole Kiur Aarma poole, kes on minu meelest täiesti legendaarne produtsent selles mõttes, et tema oli esimene mees, kes hakkas julgema teha suure eelarvega dokumentaalfilme, just nimelt ajaloolis dokumentaalfilme. Et kui ma esimest korda kuulsin projektist nimega külmpuu, seda aasta oli võib-olla 2001, kui ma ei eksi siis see oli projekt, mis koosnes esialgu kuuest täispikast ajaloolisest dokumentaalfilmist. Kas te kahanes lõpuks teil nelja peale? Kolme peale kolme raekojast on kolmas töös ja, ja võib-olla saab sügiseks ka ekraanidele, kus doktor Raagiga siitsamast stuudiost Just, ja siis ma mäletan, et teil ühe filmi eelarve oli juba umbes 2,1 kuni 2,4 miljonit krooni, mille peale ma pidin see hetk küll tooli pealt maha kukkuma, mõtlesime kõik, laiutasime käsi, oi kuhu te selle panete, kuna sellel hetkel oli, ütleme dokumentaalfilmide maksimaalne Narva kuskil 600000 krooni ja ta ikkagi oli selline sotsiaalabi tüüpi toetus, aga, aga te julgete, meistrina nägid tulevikku, tundub nii. Päris ei tahaks oma tööd ja nagu sotsiaalabina võtta, eks ju, et ikka tahaks teha neid asju, mis, mis põnevad on ja, ja vahvad ja teinekord võib-olla ka välja tulevad. Vist paar-kolm aastat tagasi käisime kolleegidega nordi foorumil, mis on suur niisugune põhjamaine dokfilmide müügil. Ja samamoodi välistasime rooli nähes esitletavana dokfilmi, mille eelarve Eesti rahas oli vist kas 18 miljonit krooni või midagi niisugust, rääkis sellest elektrijaamast. Seal olid niuksed neli inimest, kes rääkisid ja naabrid ja ja nii edasi, aga ilusate kaameratega tehtud nõndaviisi mainisin täiesti hardunult tegelikult kuulama Ilmari väikest epistlit sellest ja, ja mitme asjaga oleks nõus siis, kui jälle tahtsin vahele küsida, et siis ta rääkis nii huvitavalt edasi, et ma ei teinud sinu saadet segada. Aga küsimus, mida sinagi praegu ju küsida, eks ju, et see ju tegelikult toob selleni tagasi, mis asi on ajalooline dokumentaalfilm? Esiteks, et mis asi on ajalooline ja teiseks, mis asi on dokumentaal film esmalt, et ajalooline on ju iga film selles samas doki raamatus, mis siin kõigil laual on, ajalooks saab sündmustik sel hetkel, kui kaamera kinni pannakse, eks ju. Küsimus on, on vist siis pigem nagu selles hukuses ajaloo poole, et kas tegija teadvustab, et me teeme ajaloolist ilm. Hiljuti kuulasin ühes teises raadiojaamas kultuurisaadet ja seal oli täitsa põneva terav vaidlus, kus vanameister noored meistrid vaidlesid isekeskis just nimelt sama teema üle, et see ei ole ju enam dokumentaalfilm, kui taaslavastus stseenid on, on sisse toodud. Küll vanameister isegi on teinud täiesti toreda ajaloolise dokumentaalfilmi, kus siis taaslavastus seen ei ole, küll on, aga intervjuud tahaks küsida, et mis see intervjuu siis muud on, kui taaslavastus lihtsalt ühe teise vahendiga ümberjutustus ju ju seegi, et selles mõttes niisugune päris puristlik dokumentalistika saabki siis olla üks väga pikk kaader, pikk sest ka juba montaaž, onju taaslavastus selles mõttes sa valid kindlad kohad, mida näidata arhiividest, voišoveritest? Intervjuudest ma siis nagu ei räägigi, et selles mõttes todasama toob ju selle raha küsimuse juurde ka, et dokumentaalfilm on kuidagi just nimelt niisugune väike ja, ja natukene rumalam vend, eks ju, või siis niisugune sotsiaalabivahend, eks ju, et, et see on ju ebaõiglane. Et miks ta siis halvem viis on huvitavaid lugusid jutustada ka mängufilm, näiteks. Ei, vaieldamatult, aga, aga küsimus on just selles ka, et, et missugused on need teemavalikud, räägime juba meie dokumentaalfilmide raamat ja riiul on juba ütleme, pungil väga erineva tasemega väga erinevate teemadega, väga erinevate käsitlustega filme siis kas on, on mingid eelistused, ma saan aru, et ja ühiskonna erinevatel arenguetappidel on mingid erinevad, et ütleme, ka ajalooetapid enam aktuaalsed. Ja, ja sina tegelikult alustasid just nimelt teise maailmasõjaaegse teemaga ja, ja mulle tundub, et see teema tegelikult hakkab aina enam ja enam köitma. Ja teisest küljest ka muidugi see, et mängufilme teha teise maailmasõjaaegsetest sündmustest on meile siiski mitte veel jõukohane sellisel põhjusel häiritud. Jah, see on eraldi küsimus, et ta on ka väga tihtipeale eelarvetest kinni ja, ja neid võib käsitleda muidugi erinevalt, aga aga mulle tundub, vaadates ütleme ka neid dokumentaalfilmis on valmimas või tööseid, teine maailmasõda paistab olevat selline teema, sellele eelnev ja järgnev periood, mis on meil siiski suhteliselt käsitlemata. Ta selles nii-öelda uues võtmes, sellepärast et nõukogude ajal sai tehtud küll. Või siis nüüdseks just jälle hästi palju käsitletud, eksime, mõtlen viimase kahe aasta sees on seda vaatajat ju nagu üle käsitletudki, eks ju, et kui sa vaatad päevalehtedes, siis siis raske on leida nädalat, mil ilmuks Päevalehes teel või teisel mingisugune käsitlus, mis on seotud teise maailmasõjaga, eks ju noh, kuni siis pronks poisini välja. Just nimelt, et see ikkagi tuleneb sellest, et meil on selgelt lahendamata rahvuse ja kultuurikonfliktid ühiskonnas olemas, mille noh, ütleme sellised valupaised pidevalt nagu. Muidugi lohutuseks tahaksin arvata, et ega neid ei saagi selgelt lahendada, et, et küll nad ajaga üle lähevad. Ma ei oska öelda, ma arvan, et ikkagi need tuleks ära käsitleda või lahti rääkida, et täpselt samamoodi kui me vaatame nagu mängufilmides ja teise maailmasõja fašismi käsitlus näiteks sakslaste enda poolt mis tegelikult oli suhteliselt plahvatuslik tegelikult Hitleri kuju käsitluses filmis nimega allakäik. Et mis šokeeri muu maailma jaoks, kus siis juleti anda sellisele Amonstrumile põhimõtteliselt mingisugune inimlik nägu, et noh, see näitab seda, et ega ühiskonnas on ikkagi saabunud mingi etapp, kus vaadeldakse ajalugu veidi teise nurga alt, et selle järgi ilmselgelt on nagu vajadus, ma arvan, et kuskil Eesti ühiskonnas võib-olla on, need on needsamad teemad aktuaalsemaks. Ta istub nagu üks niisugune tumetomp niukses alateadvuse või ühiskondliku alateadvuse ülemises kihis, eks ju, et ta ta peaaegu on nagu kombatav kogu see probleemistik mida su vanaisa tegi või mida su isa tegi või, või sinu vanaonu. Et, et kindlasti on see niisugune sõlm, mis pakub palju inimestele huvi. Soovimata siinkohal avada väga keerulist filosoofilist küsimust, mis on ajalugu arvan ma, et tegelikult, mis puutub ajaloolistes filmidesse, olgu nad dokumentaalfilmid või mängufilmid eksisteerib veel probleem, et iga ühiskond, kui ta ka lihtsalt areneb jõuab alati sellesse uude järku, kus vajadus on ajalugu kui mitte ümber hinnata, siis seda teise nurga alt vaadata. Ja mõnes mõttes on võib-olla võimalik vaadata näiteks paralleelina vesterni arengut, et Ameerikas, kus on selged omaettetsüklid, sellele samale algloole, kus on metsikus läänes väikene linn kus on ühed pahad, siis on kusagil indiaanlased ja siis on eks sherif ja siis mõned marginaalsed tegelased. Kui kolmekümnendatel aastatel, kui vestern, kes oli peamine lugu sellest, kuidas vapper sherif üheskoos teiste valgete ja heade meestega indiaanlaste vastu siis pärast sõda jõuti mingisugusel hetkel olukorrani, kus sherif ei olnud päris kindel selles, kas indiaanlaste vastu võitlemine on see kõige parem asi. Kas need, kes teda aitavad, on kõige paremad, aga ta võitles vähemalt põhimõtete eest, sest kui see põhimõtetele kindlaks jääd, siis on Ameerika ikkagi alles siis jõuti kuni selle hetkeni, mis olid spagetivesterni alguses, kus peategelane ei pruukinud olla enamik isegi šerif, vaid mees, kes oli ise kahtlase moraalse palgega tegelane, aga kes ühel hetkel puhtalt inimlikust ojendist siis asus tegutsema ja õiglust, ilmale looma, kuni jõuti, siis 90.-te alguses tantsib huntidega ja teisest küljest siis Ambur giveni versioonini, kus taas püüti seda žanrit selja peale pöörata. Arvan, et see ekskursioon võib-olla natuke liiga pikk, aga ma vaatan, just nagu näiteks praegu Prantsusmaal on avanenud jällegi täis uus lehekülg teise maailmasõja kujutamises. Kui seal oli olemas kõigepealt esimene osa, kus prantslased võitlesid sakslaste vastu, siis jõuti teise etapini, kus räägiti sellest, aga kahjuks oli meil ka kolla paratsioniste ja tegelikult ei olnud elu saksa okupatsiooni ajal üldse mitte nii halb. Nüüd on jõutud selleni, et viimased filmid räägivad selle sellest, et tegelikult kui asuti juba Prantsusmaad vabastama, siis oli meiega hulka araablasi, kes vabastasid Prantsusmaad, aga keda me sellest hoolimata põlastasime. Siis selles arengus võib selgelt näha, et ühiskond on muutunud ja need uued teemad, mis on muul viisil ühiskonnas samal ajal päevakorras, tingivad ka uue pilgu ajalukku. Tahtsin siia veel lisanduseks ütelda või arvata, et ütleb ju kirjandusteadus ka, eksju, et üldse lugusid, muinasjutte on olemas üks teatud kindel ja kokku loetav number Need numbrid siis autorite erinevad ja mis need ajaloofilmid dokumentaalmängu muudki on kui, kui nendesamade lugude taas ja taas ümberjutustamine, et see on, ongi suures osas kogu inimkonna jutustava kultuuri sisuks. Seda küll lihtsalt, et kuidas neid lugusid jutustada, missuguste rõhuasetusega, eks ole. Aga ma küsin kolmandat korda, Raimo käest, Raimo, ütle palun, miks nii palju raha, mis põhipoint just et mis teid huvitab tegelikult sina, kui ütleme rahastajate üks esindaja? No näiteks, kui me võtame näiteks selle dokumentaalfilmide raamatu, kus on siis üle 20 projekti kas kõik need 20 projekti, mis on ühel või teisel moel ajaloolised dokumentaalfilmid, saaksid näiteks kandideerida sellesse vooru, sest tegelikult ju Eesti filmi sihtasutusele on, kui ma ei eksi, kolm või neli dokumentaalfilmide arenduse toetusvooru, et mille poolest see leping tegelikult erineb, kas ajalooline dokumentaalfilm teie mõistes peaks käsitlema mingisugust konkreetset ajastut või, või mis on teie eelistus tegelikult, et see oligi? Eelistus eelistus on hea film ja film tegelikult selle projekti nimi on mälu ja selles mõttes mingil määral ta piirab nagu selle ajaloolise kauguse sest on nagu teatud ajaetapp nagu teine maailmasõda praegu, kus neid inimesi, kes ise mäletavad neid jääb järjest vähemaks ja paratamatult tundub, et see on nagu, ütleme peamine prioriteet. Aga kui keegi filmi tegijatest ei esita sellist ideed, siis tuleb valida mingi teine ja miski ei välista. Ta saab väga hea filmi inimestest, kes on surnud või elanud 100 aastat tagasi, aga põhimõtteliselt, kui ta on filmi stsenaariumisse kirjutatud niimoodi, et seda on huvitav vaadata, inimesel on huvitav ja sellel on mingisugune side tänapäevaga olemas, ses mõttes siis ma ei näe mingit põhjust, miks mäluprojektis ei võiks ta kandideerida ja miks ta ei võiks toetust saada. Aga põhimõtteliselt miks üldse filme tehakse? Side tänapäevaga on nagu see, mis on kõige olulisem asi, et ei saa rääkida, et me teeme ajaloo filmi. Teeme filmi valmis, panime riiulisse, oluline on, filmitegija oli ikkagi see, et räägiks selle vaatajaga nüüd täna ja see ongi see, millest ilmann enne rääkis lihtsalt ootused ja ümbermõtestamine ajas pidevalt ju tegelikult muutub. See on väga huvitav, sellepärast et tegelikult on maailmas väga palju selliseid spetsialiseeritud filmikanaleid tekkinud mis näitavad näiteks ajaloolisi dokumentaalfilme, on ju välja töötada spetsiaalsed formaadid, mis tegelikult üritavad olla võimalikult vähe subjektiivsed ja noh, näiteks Me nägime History Channel vist või noh, seal on nagu kindlad raamid, tähendab, et mille järgi nad üht või teist teemat käsitlevad ja mulle on jäänud mulje, et need on üritavad olla võimalikult fakti tõetruud ja, ja isegi mitte seda, et seal see autoripositsioon ei mingil juhul paistaks kuskilt läbi, et ta siiski oleks sellise suhteliselt väga kõrgel professionaalsel käsitöönduslikult tasemel tehtud, aga, aga siiski eesmärk on miski muu, et esitada nagu seda informatsiooni ehk seda õpikutõde võimalikult atraktiivselt, et inimesi harida ja nende neile pakkuda kvaliteetseid vaimutoitu. Nüüd ma usun, et see tegelikult see projekt, mida te siin käivitate ja mis toetab siiski suures piiris Eesti filmikultuuri, eesti ühiskondliku mälu ja, ja te näete eelkõige siiski selliseid nagu Sännigi mainisid autori kesksemaid projekte. Jah, tore. See rahustas, väida, kiulised Läheksin rõõmustama, sellepärast et kui juba kolm sellist toredat dokumentaalfilmi on, on teil valmima, siis nüüd on võimalus, võib-olla need pluss kolm, mis, mis plaanis oli, võib-olla räägin mõne sõnaga meie kuulajale külmast kuumasõjast ja, ja kuidas sul on õnnestunud seda projekti vedada nende aastate jooksul ja, ja kas sa oled rahul selle tulemusega? Ja ma arvan küll, ma vahepeal tahtsin näpu püsti tõsta, aga mõtlesin, et mis ma ikka siin keksin siin stuudios, et miski, kas on see eeldus, et kui on dokumentaalfilmiajalooline dokumentaalfilm, siis tema nagu peab inimest harima ja sisaldama informatsiooni, aga kunstiliste mängufilmidel niisugust kohustust justkui nagu, nagu ei ole. Et mina nüüd küll isiklikult siiski eelistaks filme, millele ei ole laotatud niisugust ilmtingimata kohustust nüüd kedagi kindlasti harida, et, et ma arvan, et õnnestunud lood oma õnnestunud jutustamise puhul on seda, sellest kohustusest hoolimata ja eriti kurb žanr on filmid või üldse jutustused, et mis justkui peaksid harima, aga siis nad ei ole veel hästi välja tulnud, et, et need on, need on teinekord päris tüütud, eks. Mis puudutab neid kolme filmi, siis, nüüd esmaspäeval oli teine või viimseim, valminud neist siis sinimägede lugu, meiega stuudio sobiva isand, jõeranna režide Soome televisiooni eetris ja tänagi tuli postkasti paar kirja juhuslik kelt soome vaatajailt, kes olid siis kuidagi välja otsinud, et, et millisele emailile nemad oma tänusti huvist kirjutada saaksid ja siis olid minu oma üles leidnud. See oli nii-nii lai teema, eksju. Raimo nimetas siin selle mäluprojekti üheks funktsiooniks justkui ajale järelejõudmist selles mõttes, et, et kui me vaatame nüüd neid kahte valminud filmi hauka grupp ja Sinimäed vastavalt siis graniseeritud 2005 ja 2006 siis kohe tuleb meelde praegu kaks inimest, kes on veel elus, aga esinejaid seal on oma 10. Ja see on nüüd kahe aasta mustalt öeldes saak ja samasuguse probleemiga maadlema praegu Ilmariga filmi tehes on inimesi olnud, kes lausa telefoni ütlevad. Soovin teile kõike paremat, eks ju, ja ja tehke kindlasti kena film, aga mina vist intervjuud ei saa anda, sest et ma tõenäoliselt suren lähema kuu aja jooksul ära. Et, et niisuguseid asju on, on päris mõtlemapanev kuulda ja, ja siis selle üle ka mõtelda. Kindlasti on see nendes inimestes peituvate lugude, mis on meil selles mõttes nagu võimsad lood, et puhul, kui lugu ei ole populatsioon, kui see ei ole välja mõeldud lugu, vaid on inimese enda kogetud, läbi elatud ja siis aastakümnete jooksul seesmiselt läbi hekseldatud siis neil lugudel on teinekord vaata et suuremgi energia ja mõjukus kui väljamõeldud ajaloolistel seiklusjuttudel. Kuidagi sellega on nii, et ega hullumeelsemaid šeid pea vist ükski stsenarist kirjutada ei suuda, kui, kui elu ise, et, et ta on ikka nagu ime tabaseid liblika tiivalööke, mida elu ette pakub. Nendes intervjuudes on sellised kummalised hetked, kus vanad mehed räägivad mõne lühikese loo, millest filmi ei saa vähem, ma mõtlen, mängufilmi ei saa sellepärast, et nad ei ole struktureeritud nii, nagu tavavaataja on harjunud mängufilmi nägema. Aga nad sisaldavad kõik mingisugust huvitavat seika, mis täpselt nagu Kiur ütles, niimoodi raputavad, et sa jääd mitmeks päevaks. Ütlema ja teinekord on nagu lugusid ju ju niisuguseid, kus kus sellest ei saa mängufilmi, sest et vaataja ütleb, et elementaarne, et, et see on ju fantaasiat, niisugust asja ei saa juhtuda, et tehke midagi, tõetruu. Jah, kui kus kiiresti üksteise järgi juhtuvad väga kiired süžeepöörded. Umbes niimoodi, kus tegelane saksa mundris satub venelaste kätte vangi, põgeneb, seejärel stab uuesti vangi, jälle põgeneb kolm korda järjest. Selle peale ütlevad kõik Euroopa mängufilmi stsenaariumi doktorid, et kuulge milleks asjatu kordamine. Me saime aru, mida te öelda tahate. Ei vaieldamatult on nagu Kiur ütles, täiesti elu ise pakub tunduvalt huvitavamaid keed keegi üldse, kui keegi meist suudaks neid välja mõelda. Ja ma tahangi just esile tõsta just nimelt ka sinimägesid, mille autoriks Raimo Jõeerand ja teine dokumentaalfilmis mul on eredalt meelde jäänud, on, on tõrjutud mälestused ka, mis, mis natukene võib-olla nagu sarnaselt põhinevad kirjadel ja mis on äärmiselt isiklikud, väga sügavad ja traagilised lood. Ja samas nad, et sellisele argiteadvuse tasandil tegelikult inimestele teadvustavad kogu selle, ütleme, sündmuste traagika sügavust ja, ja teevad seda just nimelt väga inimlikud moel, mitte didaktiliselt ja tänu sellele töötavad tunduvalt, tunduvalt paremini ja ka ilmselt nagu meeldejäävamad. Aga Ilmar, sinu filmi nimi, mis ja mille linastub, et väike reklaam võib-olla siin lõpetuseks. Olles rahvusringhäälingu eetris ma ei söandasin reklaami teha, ütlen siis vaided, töö pealkiri on september, nii et kui see film valmis saab, siis võite midagi muud tähendada. Aga kokkuvõttes peaks rääkima septembrist 1944 siinsamas Tallinna ümbruses ja selles suhtes ta nüüd natukene erineb kiuri varasematest filmidest, hauka grupist sinimägedes, et selle filmi põhisisu ei ole sõjameeste mälestustel, kes räägivad, kuidas nad liikusid sinna ja tänna ja seejärel sõdisid ja kirjutasid koju, naistele vanematele kirju. Vaid põhitähelepanu on võib-olla sellise kaleidoskoobi loomisel siia Tallinna ümber ehk püüda aru saada, milline see ajastu vaim võis olla. Sellepärast päris kummaline on, on ikkagi vaadata, kui palju siin on erinevaid viise, kuidas seda mäletada, seda septembrit. Mind on see omamoodi segadusse ajanud ja siis ma pean ütlema, et Kiur on otsustanud, mulle tundub ka selle filmiprodutsendina olla palju loovam kui võib-olla kui varasematel filmidel. Et veel enam sellist kunstiliste mitmekesisust sinna filmi tuua, päästa seda ära hariduslikus tüks luisusest. No eks sa materjali küsimus ka, et samuti Raimoga ega ega meil intervjuu vastu Paul maitlaga ei oleks tõepoolest mitte midagi olnud, eks ju, et need sellised on võimatu. Valdava osa kõigi teiste päevikukatkete ja kirjade autorite puhul, eks ju, ja ja seesama on siinse filmiga, mille teeb natukene raskemaks see asjaolu, et, et me oleme mõtelnud selles süžee valdavas osas kokku pressida niisuguse kolme-nelja päeva peale mis siis justkui otsustavad kõik ja kus Tallinnas on mingi niisugune omalaadne võimu ja ajavaakum. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma loodan väga, et Kiur teeb ka neljanda filmi, et sellest samast sarjast tegelikult kõik need neli filmi koos moodustavad ju annavad päris hea tervikpildiks nii hea kui võimalik aastast 44, sest igas filmis tegelikult puudutatakse ka küll ühes filmis pealiskaudsemalt, teises rohkem tähendab ühtesid samu ajahetke, eks ju, tegelikult on nagu, ütleme aasta keskkond, millele sa põhimõtteliselt klikates ühe väikse pinna hoopis teise filmi peale edasi. Et üks film võiks kindlasti veel olla, aga need on loodud tingimused selleks, nagu ma aru saan. See vastab tõele, et, et nad on oma või isekeskis niimoodi nakkus täpseldatavad nagu mingid lego klotsid, et haagivad sündmustik pidi muide mõtlesin, et kas sa tahad ka küsida, mis on, kui nüüd tohib küsimusi ette sööta? Iseenesest võiks ju küsida provokatiivset etet, et mis puudutab filmi mustvalge aken, mis meil samuti valmib, eks ju, mis on ju ka vormi poolest ajaloofilm, eks ju. Aga on suures osas välja mõeldud, mis selle žanr on. Ja siis me oleme jaak ilmiga selle filmi režissööriga seda arutanud ja leidnud, et kõige parem nimi inglise keeles vähemasti selle kohta võiks olla dokud riim. Ehk et siis dokumentaalne unistus ehk väljamõeldud lood, mis ometi põhinevad tõesti juhtunud sündmustel või siis vastupidi. Kui niimoodi võiks vaadata kiuri filme järgnevuses, siis Ta sobiks selle seeria viimaseks filmiks, kus esimene lugu räägib nendest 19 20 aastastest poistest, kes olid korraga Soome, Saksa Briti luureagendid, Eesti omadest rääkimata. Siis järgmine lugu räägib sinimägedes siis sellest, kuidas Tallinnas võim vahetus pärast seda meistrist, kes jäid metsa ja mõtlesid ja unistasid kogu aeg sellest, et see jama ei saa ju kesta ja siis läbi. Unistus muutus muutuse selleks, mida nähti Soome televisioonis, mis kohe-kohe pidi pärale jõudma ja see oleks siis loogiline jätk. Jajah. Aga tänan teid kõiki külla tulemast ja ühes väga huvitavas saates osalemast. Tänan. Tänase saatekülalised olid Raimo veerand Eesti filmi sihtasutusest. Kiur Aarma filmi tootja eetriüksusest ja Ilmar Raag, filmi september, režissöör, aitäh kuulamast ja kohtumiseni juba sügisel.