Oodempora. Tere, klassikaraadiokuulajad on Ilme Rätsep ja täna ma jätkan juttu keskajast. Kas te mõtlesite keskaja üle järele? Ei, mina olen vahel küsinud inimeste käest siis tavaliselt need vastused on kõik sellised, et keskaeg on vaimupime harimatu, must kultuuritu reaalse rõhumise ja lõputute katkuepideemiate ka. Ehk siis selles keskajas esimesel pilgul ei tundu, et üldse oleks midagi head. See arvamus on jäänud meile väga ammustest aegadest kui minna tagasi 176.-sse aastasse pärast Kristust. See on see hetk, kui laguneb Lääne-Rooma riik ehk siis Ida-Rooma riiki saadetakse kuller, kellel on teade. Mees ei ole keisrit. Raamat on rüüstatud enne seda rüüstatakse pärast. Üldise ajaloo käsitluse kohaselt algab 476.-st aastast keskaeg. Tempera noores. Tegelikult me ju teame, et algab rahvaste rändamine ja hakkab formeeruma see Euroopa mida me tunneme palju sajandeid hiljem, kui Itaalias sünnib renessanss humanism, isiksusekeskne maailmavaade ja hakatakse välja kaevama vanu antiikseid, varemeid ja osad nendest on ju tegelikult sealsamas Toomas juba olemas juba nähtaval. Siis need humanismi aja inimesed vaatavad sinna kaugesse antiiki leiavad, et vaat, see oli ajastu oli mida mäletada, mida uurida ja milles teada. Aga kõik see, mis jääb antiigi ja nende ehk siis renessansiajastu vahele on vaheaeg mõttetu keskmine aeg. See suhtumine on veendunud tänase päevani. Esimest korda hakatakse keskaja vastu uuesti huvi tundma 19. sajandi alguses. Need on romantismiaja inimesed ja nemad pigem mõtlevad keskajast väga romantiliselt. Nad hindavad keskaja juures rüütlikultuuri, trubaduride ajastut, vagadust, kõike seda hiljem on keskaeglane loomulikult veel uuritud, aga ta on jäänud niikaugele, et temast ei ole kindlasti mitte kõike võimalik enam selgeks saada. Mina oma keskaja vaates tuginen ühelt poolt sisetundele kindlasti, aga teiselt poolt sattusin ma lugema Stockholmi ülikooli professori noort Bergi uurimust keskaja kohta. Kindlasti on sealgi niisuguseid huvitavaid mõtteid. Seadovne rõhumine, mis keskajal toimus, kui me läheme tagasi sinna rahvasterändamise perioodi. See on see hetk, kus hirmud, kes on veel sugukondliku korra tasemel oma ringi liikumisel, võtavad vastu ristiusu imetavad kusagil kanda. Oled oma esimese puukiriku, külvavad maha oma esimese väikse vilja põllugi aga enne, kui see vili saab küpseks, tuleb järgmine hõim hävitab, põletab paremal juhul võib-olla lihtsalt lööb nad minema ja lõikab nende vilja ise. See on see aeg, kus inimene on nii väike, et ta ei saa üksi hakkama. On vaja luua selline süsteem, et see viljapõld säiliks ka viljakoristuse, nii selleks on tavaline ühiskonnakord äärmiselt progressiivne. Tol hetkel see on ühelt poolt siis niisugune püramiidsüsteem, kuhu kõige kõrgemal asetub kuningas. Temale järgnevad küll teadlikud, aga nad on juba tema vasallid. Omakorda on rüütlid, ehk siis sõdalased, kes kaitsevad nüüd kõike seda, mis jääb veel nendest omakorda allapoole, aga samal ajal tegeleb tootmisega. Keskaja puhul võikski inimesed jagada väga lihtsalt need, kes sõdivad, neid annavad ja need, kes palvetavad. Ehk siis teekond talupojad ja vaimulikud. Keskaja teises perioodis juba lõhnade arenguga seoses tulevad juurde kaupmehed ja käsitöölised. Ehk siis uus seisus. Suhete lähim analüüs näitab tegelikult seda, et on tegemist vastastikele kohustustele rajatud süsteemiga nii ülevalt alla kui altpoolt ülespoole. Talupojas, kes toidab sõdalasi, saab kindlalt ka loota, et nad teda kaitsevad, kui tema põllud on ohus. See süsteem toob ka esile mõiste aususest. Seal ei ole paberitel lõputuid lepinguid. Piisab käepigistuse eest, kui see leping on sõlmitud kahe erineva inimese vahel. Meie võiksime nimetada seda aega ka trubaduride ajaks. See on varane keskaeg, kus kujuneb välja rüütlikultuur rüütlieetika. See on peatselt karisti sõdade aeg. Inimkond kasvab sel ajal kiiresti. Perekonnas, kus on materiaalset võimalused olemas, võib kasvada kaheksa kuni 12 last. Kujutage nüüd ette, et selles perekonnas kasvab näiteks seitse poega ja viis tütart. Laienduse säilitamise eesmärgil sai pärida ainult vanim poegadest. Tema järelikult oli see, kes abiellus ja kes võttis selle maa või selle mõisa üle jäänud kuus kui nad elus püsisid. Millised olid nende võimalused saada rüütliks rändrüütliks või rändröövliks minna kloostrisse? Meil on tunne, et see on ka tekkinud hiljem, et kloostrid olid seitsmeteistkümnendal sajandil, tõsi, juba ainult vallaliste aadlidaamide kinnipidamisvõi ülalpidamisasutusteks. Varase keskaja klooster on äärmiselt tähtis haridusasutus. Trükikunsti ju veel ei ole, kõik kabel kirjutatakse käsitsi, selleks on vaja inimesi, kes seda teevad. Nii siis see mees, kes pärib, jätkab mõisapidamist, jätkab varanduse kasvatamist, tütred, kui neil on sobiv hulka paravõivad, leida endale abikaasad ja kui nad on muidugi ka kenad. Ülejäänud vabad mehed peavad endaga ise hakkama saama. Selles mõttes on ristisõjad täiesti etet tuntav teema algasid nad 11. sajandil ja neil oli ju väga õilis eesmärk. Alguses seda eesmärki nad ei täitnud, nagu me kõik teame. Aga rajal nad tõid Euroopasse kaasa selle araabia maailma, tolleks hetkeks juba noorte islamiriikide kultuuri. Osaliselt seal on üks moment veel, miks neid ristisõdasid, peeti ja miks see püha maa nii oluline oli. Roopa piiril valitses Bütsants Bütsants, läbi kõikide sajandite oli pärane kaubitseja. Kaupmehed ei ole kunagi halvasti elanud, ehk siis kui kaubad liiguvad, siis midagi jääb ka kaupmeestele kätte. Ja just nimelt noor arenev Euroopa selle Bütsantsi vastu püüab ka natuke välja astuda. Nad tahaksid otse minna edasi maailma avastada seda ja saada sealt ka midagi tagasi. Nii võtame kasutusele araabia numbrid. Nii peatselt võtab keskkasutusele kasvõi näiteks nii väiksed asjad nagu tüübid. Müüa tuleb arstiteadus esimene meditsiin Euroopasse ja nii tulevad ka teadmised teistest religioonidest teistest kultuuridest. See on selline üldine avanemine, kus ai muutub suuremaks. Selle rüütliromantika juurde võiks siis rääkida eluolust veel selles plaanis, et tütarlapsed abiellusid tavaliselt 14 aasta vanuselt, ehk siis võiks ka öelda nii, et 14-ni aasta vanuseid vallalisi tütarlapsi oli juba väga vähe. Kuni abi ellumiseni valvati tüdrukut suurima hoolega. Ta ei liikunud kusagil kalossisiseselt üksi. Niipea kui naine abiellus, saavutas ta teatud vabaduse. Ruba tuuride ajastu sellest varasest keskajast on säilinud just nimelt lüürika, mis on pühendatud daamidele, kes on juba abielus. See oli täiesti lubatud, et naisel võib-olla üks või mitu niisugust rüütlit, kes teda pidasid oma südamedaamiks, kes pühendasid oma sõjakäiguturniiri kuule sellele ühele daamile. Oma abikaasa pidi leppima ilma armukadedus eta. See oli tõsine mäng, sellel olid väga täpsed reeglid. Ja seda võeti väga tõsiselt. Alati, kui on reeglid, on ka koht, kus reegleid rikutakse või on vähemalt inimesed, kes reegleid rikuvad ja ilmselt tuli seda ka trubaduuriks ajastul ette trubaduuriks ajastu. Teine pidi olema habras, kui õievars. Ta pidi liikuma kikivarvul ehk siis peaaegu et puudutamata maad, millel ta hõljub. Tema laup pidi olema kõrge, tal pidi olemas süütu ilme. Roospunane suu luigekael ja tema käed pidid olema ilusad ja saledad. Siin võiks muidugi öelda, et ega kõigile nüüd niisugust välimust antud ei olnud. Aga naised ei ole läbi ajaloo kunagi jäänud hätta sellega, et ennast võimalikult lähendada. Iluideaalile. Kahvatu jume ei tohi välja näha halb, vaid peab olema roosakas ja kindlasti punakate põskedega. Selleks, et kahvatust saavutada Bioäädikat ja siia tuhka. Seda tehti suure eduga, aga see kahvatu jume ei muutuks haiglaslikuks. Selleks, et põsed ikkagi oleksid punased, tuli juua punast veini. Kui veini liiga palju juua, siis võist saadaga punase nina. Kui loop ei olnud piisavalt kõrge siis aeti laubalt juuksed. Ja kui on vaja ja pika kaela, siis tuleb kukal juustest vabastada. Kael tundub kohe pikemana. Süütu ilme tõstetud kulmud võeti maha, joonistati nad sobivasse kohta, kus nad toetasid süütut ilmet. See, kuidas suu punaseks saada, kuidas saada selleks. Roosi nupuks on väga lihtne iis, seda tuleb määrida meega suud meega endale magus maitse ja kõik ümbritsevad näevad ilusat suud. Selle ilu manuaaliga ma täna hea meelega lõpetaksin. Mul on niisugune arvamus, et me jääme veel järgmiseks korraks ka keskaega. Ma räägin teile saunapidudest ja äkki jõuame nokk, kingasid vaadata. Jälle kuulmiseni. Stuudios oli Ilme Rätsep.