Tere kõigile headele kuulajatele ja mis muud, kui soovin teile suurepärast uut algavat filmi aastat. Mul on tõeliselt hea meel, et linastumas on üks uus Eesti mängufilm sellel nädalal ja millest muustki. Me saaksime üldse rääkida. Ja minu tänase saatekülalised on Pireti bow, kes on uue Eesti mängufilmi Washa produtsent ja üks. Peaosatäitjatest, Mart Müürisepp, kes tegelikult professionaalne näitleja polegi, aga välja näeb küll täiesti ponks. Tere tulemast, tere, jah. Ja no nüüd on jäänud loetud tunnid tegelikult esilinastuseni, et närv on kõvasti sees. No muidugi on sellepärast, et ise sa oled produtsent, sa tead ju väga hästi filmiga teed nii palju tööd, et, et lõpuks koondub ikkagi lõpuks sellele esilinastusele ja siis kas inimesed tulevad kinno või tule, see on saatuslik hetk, alati, mida sa suure pingega ootad. Filmi väljatoomisega kaasneb nii palju p tööd ja turundustööd pisiasju väga palju, et need kõik saaksid tehtud ja kõigi jookseksid kokku, et see on süda puperdab 24 tundi päevas. Nojah, tegelikult režissöör on oma töö lõpetanud siis kui film on saanud nagu kark kui on käes 35 millimeetrine koopia või mis iganes koope tänapäevases kätte on saadud ja temal on see töö tehtud, et mõned intervjuud veel, aga produtsendi töö käib täie hooga edasi vaatajati toomine selle õige. Me leidmine, millest see film siis tegelikult räägib ja mis sõnum on, et see on vast kõige olulisem praegu inimesteni tuua. On küll ja minu meelest produtsendi töövõtete ajal on kõige lihtsam töö, et tegelikult tõmbub tagasi ja kustutad tulekahju, kus tulekahju kustutada on vaja seal võtteperiood on produtsendile minu meelest kõige lihtsam periood, puhkus, ütleme jah. Oled platsil ja vaatad, kuidas inimesed töötavad ja naudid elu enne seda pärast seda ja siis filmi väljatoomine, need on niisugused väga pingelised ajad. Kaasa tuleb Eesti kinodes välja nüüd sellest neljapäevast. Neljapäeval on, ütleme pidulik esilinastus ja 23. jaanuaril toimuv, siis esilinastus üle Eesti erinevates kinodes, kus seda üldse võimalik siis näha on, et ka mitme koopiaga te välja tulete. Tulenev. Nelja koopiaga, et üks koopia hakkab jooksma Coca-Cola Plazas alates reedest teine on Tartus, Cinamonis, kus me sõidame ka päris suure seltskonnaga neil kell seitse on Tartus Cinamonis nii-öelda Tartu esilinastus. Siis on ta veel Pärnus ja peaks olema ka Viljandis ja siis hakkavad filmi koopiad erinevates Eesti linnades linastuma, jõhvi ja nii edasi ja nii edasi, nagu ikka natuke aega. Et ega meil ju nii palju raha ka ei ole, et, et hetkega paisata kõikidesse Eestimaa kinodesse, aga loodame, et inimestel ikka kannatust on ja ja siis tekib see aeg ka eelarved ära teha ja vaadata, kas ikka kinopiletiraha on veel või ei ole, aga loodame, et ikka on, sest kordan kuldset lauset, filme tuleb vaadata kinos. Aga kui pilet väljendas oma, ütleme, selliste erutatud olekud, siis kuidas sinu jaoks, Mart enesetunne on praegu, et sul tundub ka nagu, et kõik oleks juba karbis või kastis, et midagi enam teha ei ole? No see kõik on ju minu jaoks nii uus, nii huvitav, et käia siin raadios ja anda intervjuusid, see on, see on nii tore, mulle kohe nii meeldib neid asju teha. Aga loomulikult on ikka tõsine ärevus sees, et ikka inimestele meeldiks see, mida me kõik tegime. Ja eks näeb Selge, aga lähme siis, ütleme Peisiksid, millest kino siis räägib? Põhimõtteliselt on see sõpruse lugu kahe täiesti ebavõrdse inimese vahel, see on siis vanem tšetšeeni mees, kes on elus kaotanud, kõik sillad on põletatud, uus lehekülg on keeratud. Kuigi Tsitseenidel on oma niisugust aukoodeksid, eks ju, et et see, mis temaga elus juhtunud on tema minevikus, ega see siis ei ole veel andeks antud, eksju tuleb leida reetur, tuleb mitte maksta veritasu nii edasi ja nii edasi, et ma ei saa ju kogu lugu ära rääkida. Seetõttu on ta sattunud Eestisse ja siis toimub plahvatus filmi alguses, siia sattusid kokku kaks. Nii ebavõrdse tegelaskuju, võimalik üks on siis seni mees ja teine on kuueteistaastane Eesti poiss. Rõõmus, elu nautiv, võtab elult, mis tal vaja on, kaks niisugust täielikult erinevat tüüpi. Ja kusagilt võib öelda, et see on niisugune lugu hingelisest rännakust mis ei ole aeglane nii sügavalt analüüsiv, et ta on ikkagi sündmused ja pöörded selles filmis on väga pöörased. Ometigi üks õpib andeks andma ja kasvab niisuguseks soojemaks ja paremaks inimeseks, kuigi mõningal puhul võib see olla juba liiga hilja ja teine noorem teekaaslane siis tegelikult kasvab meheks. Põhimõtteliselt võib selle looni kokku võtta, kas tegevus toimub tänapäeval või varasemal perioodil, tegelikult toimub tänapäeval. Meie tegime seda filmi ikkagi 2008, filmisime ja meie jaoks tegevus toimub 2008 Tallinnas. Sest ainuke kokkupuude selle filmiga on minu jaoks olnud läbi stsenaariumi ja mul õnnestus kunagi no juba, ütleme kuskil kaheksa aastat tagasi või seitse aastat tagasi lugeda seda stsenaariumit ja siis tegevus toimus üheksakümnendatel ja ütleme nii, et 90.-te alguses oli ju tegelikult päris aktuaalne maffia seda selles mõttes, et see, mis toimus erinevate grupeeringute vahel, vaieldamatult olid tšetšeenid ka siis ühed sellised värvi andvad tegelased kriminaalse maastikul. Ja kuidas sündis see otsus, et nüüd tuua see lugu tänapäeva? Kas sulle endale tundub, et, Ta on ikkagi aktuaalne veel praegusel hetkel on küll sellepärast, et esiteks kogu aeg kuskil taustal peegeldub selline terrorismi teema, kuigi selles loos ei ole terrorismiga mitte mingisugust pistmist. Meil on filmis kolm tšetšeeni, kes verevennad, kes on ühest külast pärit, kes on üheskoos üles kasvanud, kes kuidagi ühel ajahetkel satuvad Tallinnasse, kui see, mis nende vahel toimuma hakkab, on nende minevikku, unisust järelkajad. Et kusagilt on küsimus selles, et kas maksta kätte, kas anda andeks, kaua see kättemaksu ja andeksandmise teekond üldse aega võtab, et kui me kogu aeg räägime, me ka kasutame seda ka treiler seda plahvatust, eks ju siis see plahvatus on filmi käimapanev võti tegelikult plahvatusele mingit pistmist maffiaga maffiavaheliste sõdadega, vaid lihtsalt kolme mehe omavaheliste suhetega. Põhimõtteliselt on see dramaturgiliselt Rõud movi tüüpi film siiski mingil määral mingil määral. Jah, on küll, jah, sest Tommy tur Artur sisse, Chitseent, homme Eesti poiss, nad satuvad kokku, Nad peavad haiglast põgenema ja ülejäänud on siis nii-öelda ja kusagilt hingeline, niisugune teekond üksteise mõistmisele üksteisest arusaamisele ja kasvamisele. Räägi mõne sõnaga, kaua see sinu produtsendi teekonda nüüd aega võtnud, et see stsenaarium ei ole ju nüüd kõige värskem selles mõttes, et ta on olnud töös päris pikka aega. Nojah, eks neid häid stsenaariume ju on ju nii-öelda sahtlis ju mitmetel produtsentide paljudel produtsendidel, et see stsenaarium on ka valmis olnud juba kümmekond aastat ja selle kirjutas tegelikult algselt Mart Kivastik kellel oli nii head nutiet panna kokku need kaks fant plastilist karakterit, fantastiliselt erinevad karakterid ja vaadata, mis seal siis lõpuks välja tuleb. Muidugi stsenaariumit arendatakse, lugu areneb ja aeg läheb edasi ja sa pead kohandama ja kohandama. Mina olen selle looga seotud neli aastat. Kaks aastat kulus selle filmi rahastamisele isegi rohkem uueks aastaks ja nüüd üle aasta on kulunud selle filmi nii-öelda konkreetsele tegemisele. Ma alustasin saadet väitega, et tegemist on Eesti mängufilmiga, aga tegelikult see on kaastoodetud väga erinevate riikide vahel. Et missugune on nende erinevate riikide osalus selles projektis? Mitu inimest on küsinud mu käest, et kas see on eesti filmi mardi käest, on ka seda küsida. Ja ma siiski ütlen, et defineerige mulle film lõpuks, eksju, sa võid ju vastu küsida. Mis asi see siis on see Eestis ilm, et lugu on eesti lugu? Luu on kirjutanud eesti stsenarist, meil on režissöör on soomlane tegelikult, kes elab ookis Saksamaal ja teeb tööd Saksamaale. Et kas Eesti film on ainult see, mida teed eesti režissöör või võib-olla ka eesti film, see, kus on kunstnikud, operaatorid, näitlejad, lugu juhtuvad kõik Eestis, aga režissöör tuleb ka kuskilt mujalt, eks ju. Või midagi vastata kohe. Et Eesti film on Eesti osalusega tehtud film selles mõttes, kas seal on midagi kultuurist, selleni see võib olla, kas eesti keeles tehtud film, see võib-olla eesti autoritega tehtud film sööbele eesti näitlejatega tehtud siin see võib olla Eestis toimuv film, tegelikult minu mees ka, et, et siin noh, ütleme selliseid kindlaid selgeid piire ei ole, et on tore, kui me saame teha täiesti film ainult oma jõududega on ka maailma kõige lihtsam töö üldse, ma arvan, aga aga teha just väga paljude erinevate Teie rahvuste esindajatega on väga keeruline, et sellepärast ongi see projekt ka seetõttu huvitav. Põhiliselt on tegelikult eestikeelne film toimub Eestis ongi tegelikult puhas Eesti film ekraanil aga tootja tulevad väga erinevatest riikidest, eks ole, Saksamaalt, Soomest ja Iirimaalt sa juba mainisid, et filmi režissööriks on soomlane, kes elab Saksamaal, on salonen. Aga missugune oli näiteks Iiri osalus resseinis, mida nad leidsid selles loos sellist, et nad tahtsid kaasa tulla? Iiri rahaline toetus tuleb Iiri filmifondilt, Iiri filmifondi juhtun Simon Berry. Me leidsime Iirimaalt kaastootja, kes luges stsenaariumid, et seda tahaks osaleda selles filmis. No palun, mis meil selle vastu saab olla tugev ja tuleb juurde, eksju, ja siis on küsimus muidugi alati selles, et mida sa annad vastu ja me leidsime, et mida me saame eelkõige vastandanud muusika. Nii et meil on iiri helilooja rei Harman kes on kirjutanud suurepärase muusika, minu meelest ühe laulu, millest võiks saada täielik hitt. Börsid, poed, mille sõnad kirjutas Annu ja riisi, kirjutas rei arman. Ja mille ma loodan, et see selles programmis kõlab ka, et mille laulis sisse rei haarmani 15 aastane õetütar Maya unes. Ja kui te kuulate seda laulu, siis ei kõla sugugi 15 aastase neiu poolt lauldud laulus on väga küps ja ilus ja väga traagiline hääl, mis seal laulus kõlab. Aga võib-olla vahepeal me kuuleksime selle loo. Teiselt poolt meil on väiksem kaastootjaga Soomest, et mis sa korjad tegelikult raha kokku, eks ju, et sul on vaja 21 miljonit krooni seda filmi teha. Eestis sa saad kaheksa, üheksa miljonit ja siis võta või jäta, no sa pead kusagilt leidma need teised kaastootjad, kes aitaksid oma rahastusega selle filmi ära teha. Ma arvan, et me panime päris hea skeemi kokku, et meil suurem ka aastaid ja Saksamaalt siis Iiri ja Soome. Ja kuidagi see, see loominguline kooslus oli väga hästi toimiv. Et ei tekkinud kunagi sellist tunnet, et üks on kuidagi kõrvale tõrjutud või teine ei ole kõrvale tõrjutud. Hannu naud siis väga Eestis töötamist, pea Prein gootorid meie operaatoritest erakordseks operaatoriks ja Rein jätkab Hannuga töötamist tema järgmistel projektidel juba välismaal erinevates riikides, Soome, Saksamaa ja nii edasi. Mis on ju itseebeegeeningaude pandav, frentsid. Ei muidu klassikuid ja ei, Rein kootav on ka vaieldamatult väga väga andekas operaator ja kui avaneb just nimelt võimalus töötada teiste režissööridega väljaspool Eestit, siis muidugi professionaalses mõttes, sest see väga-väga tore, väga suur samm edasi ja vaieldamatult on meil kõigil hea meel tegelikult selle üle, et me, me pääseme ka väljaspoole piire eesti piire, eks ole ju väga-väga tubli ütleks selle kohta. Aga sa kirjeldasid lühidalt seda, seda loomingulist. Et poolt ka, aga filmivõtted, nagu ma aru sain, toimusid kõik ikkagi Eestis? Jah, põhimõtteliselt küll, jah, no kaks päeva. Me filmisime Hamburgis ka, sest filmis on üks. Noh, see tee viib neid korraks Eestis välja andnud, nii lihtsalt on. Lugu viib selleni, et me kaks päeva filmisime Hamburgis, aga muidu me filmisime Tallinnas Tallinna ümbruses, Paldiskis. Mis mulle väga veel meeldis. DisHanno juures oli see, et ta suhtus võttekohtadesse tohutu suure vabadusega, et kui me oleme eestlased, eks ole, siis me teame, sellel kohal olnud selline tähendus, siin toimuvat, niisugused niisugused asjad. Ja me ei saa teise nurga alt seda üldse vaadata, et niisugune elatud elus. Leis on kogu aeg juures seal. Hannu suhtlusvõttekohtadesse väga kinematograafiliselt. Lasi fantaasial lennata, võttis asju vabalt, vaatas kohti täiesti teise nurga alt ja minu meelest näeb ekraanil välja lihtsalt imeilus, ootamatult ilus ja huvitav. No võib öelda ka väga värske kindlasti sellepärast et ütleme, selline võõrandunud pilk Eestile on väga tervitatav, sest ma just hiljuti rääkisin Sulev Keeduse ja kes valmistab ka et oma uut projekti kirjad inglile ja, ja ta on kurtnud juba pikka aega, et ta teeb mitmeid dokumentaalfilme. Et Eesti mingil määral hakkab ennast ammendama tema jaoks just seetõttu, et see kõik, see niisugune huvitav, väga vastuoluline võib olla ka, ütleme selline indist, reaalne maastik Eestis hakkab kaduma ja kõik hakkab juba muutuma selliseks noh, võib-olla igavaks selliseks euro maastikuks, et seda, mis oli võib-olla üheksakümnendatel, et see nagu hakkab veidi kaduma. Aga see on ka tingitud võib-olla tõesti sellest, et selline võõras pilt Eestile annab hoopis hoopis teise efekti Ja, ega ma ei saa öelda nüüd niimoodi, et noh, näiteks meil on väga suur seen piks isingutes seen, vaid episood on Tallinna sadamas Tallinna sadamat, kui kui sa oled eestlane, siis saab Eesti režissöör, ütleme sa vaatad Tallinna sadamat, sellisel seisukohad nagu ütleme, reisija vaataks. Aga Hannu vaatas, keeras selle sadama täiesti pea peale. Ja meie, sellises võimsas action episoodis, mis meil filmis on, on täiesti ootamatut rakursid ja ootamatud lahendused Sadamale, et noh, et tegelikult sa võid võtta isegi mängufilmis teada-tuntud koha, aga vaadelda seda kohta suure loomingulise vabadusega ja see on, see on, näeb lihtsalt väga kihvt välja. Kraanil teekonna soovitada kuulajatele, kes kindlasti veel ei ole filmi näinud ja, ja kinno jõudnud, siis siis interneti kaudu on ka võimalik filmi treilerit vaadata. Ja sealt on näha tegelikult selline erakordne visuaal, mis on kindlasti režissööril koostöös Rein gootoviga sündinud, et sama moon tegelikult plakati peal ka, et on tegemist selliseid talvis kevadise maastikuga ja kõik need täiesti lummavad, veidi külma alatooniga suured plaanid on täiesti erakordselt. Vaadeldavad on tunda, et Vene kinematograafia koolkonna head mõju jah, päev ikkagi tõstma esile ka filmikunstniku Jaagup Roomet Itsest, Jaagup Roomet tegi täiesti fantastilist tööd, sest see oli see film, kus sai ka ehitada dekoratsioone ja terveid maju ülesse jäädnud. See talle meeldis, see talle meeldis ja ta küll kontroll friik ja tappis ennast tööga ära, aga aga ta tegi täiesti erakordse töö. Et noh, mingisugune maalilisus selles filmis on ja seda näeb isegi isegi juba treileri nagu ühest minutist. Neil on praegu ka kodulehekülg Važamovi dot. Com avatud, et seal on ka stseenid välja toodud, nii et külastage, palun tulete. Aga nüüd vaja räägiks mõne sõnaga ka mardiga, sellepärast et sinu jaoks oli see vist ilmselt esimene filmide. No loomulikult mitte ainult esimene filmid võivad üldse esimene selline kogemus näitlemisega, kuidas sind üles leiti üldse, et sa praegu õpid kümnendas klassis ja Westholmi gümnaasiumist, nii olete näitlemisega enne tegelenud? Absoluutselt mitte, ma olen igal pool, ma olen näidelnud ainult esimeses teises klassis niimoodi massi, kuusepuid ja selliseid asju. Aga kuidas mind leiti? Nagu ikka, leitakse casting'u kaudu, see oli selline klassikaline lavaka juhtum, kus lähed sõbraga kaasa, sõber ei saa ja sina saad. Mis seal oli, 400-st 500-st poisist valiti neli välja. Edasi läks kaas ning režissööri näitlejaga ja nii läks, mina sain selle osa ja väga tore ja teadsid ka, mida või keda sa mängima hakkad üldse? Loomulikult ma ei teadnud ju kuma siin alguses läksin aga proovid režissööriga andsid mingisuguse kindla pildi küll, et miks ma just silla rolli sain, oli võib-olla see, et ma olen üsna sarnane selle Tommy tegelaskuju, selline rõõmus, muretu 16 vastane teismeline, kes ei muretse selliste tavaliste asjade pärast nagu nagu tavainimesed tavaliselt teevad. Et tal ei ole mitte mingisugust raha, tal ei ole sõpru, aga samas ta on nii elurõõmus inimene. Tõesti, kui ma kunagi kohtaks sellist inimest, siis mul oleks väga hea meel öelda, et sõpruse ekraanile häppige ulakis on selline tütarlaps. Rõõmus. Kogu aeg samas niisugune, aga traagilise sügavusega, et ka äärmiselt huvitav karakter, et ma kujutan ette, et siin võib täitsa paralleeli tõmmata. Kindlasti palju siis lõppvoorus kandidaate oli, et või oli Mart selline täiesti eretüüp, kes mõjuska kinematograafilised, noh, ütleme läbi kaamera hästi. Kuidas see valik lõpuks toimus? Mart tuli tegelikult viimase poisina, et noh, ma ei tea, miks sa alati on, see ei ole esimene kord, kui sellist legendi räägitakse, et saabus viimasena ja valiti välja, ta tõepoolest tuli viimasena, et me meil oli kõrini sellest kastingust juba. Aga ta tuli masel poisina, me tegime selle video proovida ka ära ja siis vaatasime ekraanilt ja minu isiklikult tundus kohe, et me oleme seal poisi leidnud. Ja miks, sest ta nägi väga fotogeeniline ekraanil välja. Ta oli näitlemises väga vaba. Ja kui me tegime nüüd proove juba professionaalsete näitlejatega ehk seeni, proove ja meil on ju pool filmi, on tegelikult inglise keeles ja meil üldse filmi siis keelt muide inglise-eesti-vene-tšetšeeni paar lauset ka saksa siis ta oskab väga hästi inglise keelde, ta oskab väga hästi inglise keeles näidelda, et see keel ei takista vabalt näitlemist. Kuidagi kehakeel hästi vaba teks kohe peas, minu meelest oli terve film sul kohe peas loo. Ja ma lugesin selle kaks korda läbi ja jäi kuidagi väga hästi vähe, ma ise ka imestan kusjuures seda, et alguses, kui ma muidugi selle skripti kätte sain, siis oli küll, et jumal, kuidas ma selle kõik pähe suuda õppida. Aga ta tõesti kulus nii lihtsalt pähe ja. Ei, no oli üks peaosatäitja, kes võtteplatsil kunagi stsenaariumiga ringi jäi, Dilberdanud jäi tuupinud sõnu pähe, lihtsalt, eks. Ei pea see kõik see osa siis oli järelikult väga orgaaniline sinu jaoks. Loo kindlasti, jah. Aga kuidas. Et sul koostöö sujus, tšetšeeni osa täitjaga, et ja kus sa leidsid, Piret Titseenioriaalsed. Mida ma ütlen meil, Arturit mängib Mehmed kurtulus, kes on lihtsalt niivõrd kihvt näitleja, et minu meelest tema tulevik, On eestan türklane, rahvuselt elab Saksamaal, töötab näitlejana Saksamaal. Ta on viimasel aastal on ta ikkagi väga tuntuks juba Saksamaal saanud. Nagu kohe väga tuntuks. Leidsime sellega tegelikult niukse casting'u kaudu soovitati teda ja järgmised näited meil on kolm tšetšeeni, filmis tulid kõik tegelikult Mehmeti kaudu. Nad on kõik türklased. Nad kõik tegid läbitsid seeni, keele, treeningu, neil on mitmed dialoogid puhtast tšetšeeni keeles, mida nad seal kõik pähe õppisid ja treenisid ja meie tšetšeeni konsultandi, ranna Haayeri kontrolli all. Midagi selles loos Mehnetit võlus, minu meelest on see üks väheseid ja võib-olla isegi esimesi rolle, mis on niisugune tundlikum ja õrnem ja varjatum ja haavatavam pool temast, mida ta sai mängida nii-öelda täie rauaga, eks ju. Ta suhtus sellesse filmi äärmiselt tõsiselt ja muide, oli veel üks noh, erakordne Eesti film selles mõttes, et meil oli kaks peaosatäitjat kes olid ainult meie päralt. Hommikust õhtuni, see on ilus. Palun väga, tehke, mis tahate. Eesti näitlejatega. Kohutav probleem, et sa pead oma kõige keerulisemad võte, plaanid, tegelikult sa lähtud eesti näitlejatest, millal neil on proov, millal neil on etendus, kus sa sõidad, kus sa saad seal tohutu keemia, mis sa pead kokku panema. Aga et sul on kaks peaosatäitjat, kes võtavad kõige rohkem ekraaniaega, on kogu aeg su käest. No see oli fantastiline. Nii on tõesti hea töötada, et aga kas kool ei kannatanud, kui võtteid oli vist ikka telliks 35 päeva. Jah, nii ta oli, aga eks mõned õpetajad kindlasti pärast võtta päevi suhtusid minusse kui, kui tahtsin, näitleja sa võitsid kohe ära minna. Aga Ma ei, ma sain hakkama, noh, mul on sellised keskmised koolipoisi hinded ja noh, nendega ma usun, et ma olen läbi. Nii väga ei, ei, ei teinud halba küll koolile. Nojah, ega siis praegu esilinastuse aegu on ka ju kooli ei jõua vaja intervjuusid. No täpselt just praegu tulin koolist ära, nii et mul oli vaja just kalevipoega vastata, aga näed, jäi ära, kahjuks, aga vähemalt õpittideks. Noh. Jah, jaa, Piret kirjutab tõendi, pole hullu midagi. Aga kuidas ta ennast tundsid? Selles mõttes sul võib olla nagu esimese rolli puhul puudus ka selline läbikukkumise hirm, mõnes mõttes, kes mulle tundub, vaadates siin küll, et selline julge hundi rind on rasvane vastas näitleja, oli seal ikkagi tõsiseltvõetav professionaal, kaamera käis ja, ja iga sekund ja filmi puhul maksab päris suurt raha, et ilmselt oli tegemist leevia produsenilise, hinganud kuklasse ja võib olla tegemist ka ikkagi suure andega. Mina ju ei teadnud sellel hetkel mitte midagi sellisest asjast, nagu, kui kaamera käib ja kui sul läheb valesti, et see midagi hullult palju maksab. Et ma üritasin võtta vabalt ja teha nii, kuidas ma oskan, sest ma ei ole professionaalne näitleja, ma ei tea neid nippe, et ma tegin seda, mida ma arvasin, et ma kõige paremini teen ja, ja andsin endast parima. Ja ja režissöör on põhimõtteliselt ikkagi, kuidas teil proovid käisid, kas teil olid ikkagi enne võtteid? Ei, meil oli enne võtteid, umbes paar nädalat oli ikka proove, sellised lugemisproovid ja ennem lugemisproov oli veel selline nii-öelda nädalane näite selline õpetus kus siis räägiti selliseid väiksemaid detaile ja hirmutati mind ära, mis minuga saama hakkab üldse. Aga ma usun, et lõppkokkuvõttes võib minuga rahule jääda. Tore. Ma tahan veel lisada seda, et Mehmet ja martsaid võtete ajal väga suurteks sõpradeks Mehmet, olles professionaalne näitleja, ta mitte kunagi ei suhtunud marti kui mingisuguse poisikese, see oli tema lugupeetud kolleeg, kellega sai vigurite nalja, nii et vähe polnud, eks ju, aga samal ajal mulle tundub, et ta õpetas sulle väga palju, et see nihukest näitleja tehnilisi nii loovaid ja Neid asju nad ajasid kuidagi omavahel kahekesi, sest neil on hästi palju seene kahekesi saad, arutavad elu üle ja koomilisi ja traagilisi ja dramaatilisi ja, ja seikluslik ja nii edasi ja nii edasi, eksju. Aga kui nad on kahekesi vastakuti, siis vanem näitleja, kogenud näitleja just filmi, sest filmitehnika näitamistehnika täiesti teine, mis teatris. Et mulle tundub, et ta andis sulle väga palju, sa tead ise seda. No loomulikult ja mulle väga meeldis see, et mitte ainult Mehmed, vaid ka kõik teised näitlejad, kaasa arvatud eesti näitlejad, suhtusid minusse tõesti kolleegi kui normaalsesse inimesse, tõesti, mitte nagu teismeliste null. Ja tõesti, ma sain tunda võtetel ennast vabana ja olla olla see, kes ma olen, et ma ei pea ennast mingiks teiseks inimeseks tegevusel. Kes võtteplatsil. Toimuv hakkas niivõrd meeldima, et ülikooli siht on selge, et see võiks olla ikkagi näite õppetool. Mul on sellega üks näide alati öelda, et inimesed, kes satuvad kaklustesse, kes peksavad ja kes on kurjad inimesed, lähevad lõukasse, kurjad, need lähevad poksitrenni oma viha välja valama. Mina, kes ma olen julge. Mul on piisavalt edevust ja ka piisavalt suur tähelepanu vajadus, tunnen, et näitlemine on tõesti see tee, mida ma tahan kõndida. Ja nende võtetega ma tõesti hakkasin seda ala armastama ja ma loodan, et mul tuleb kunagi veel võimalus sellist asja edasi teha. Siis tuleb ühineda ikka mingi kooliteatriga. Jah, kui sa mõtled lavakat, siis ma olen täiesti kindel, et ma kindlasti proovin sinna. Kui film linastub sellel nädalavahetusel Eesti kinodes, siis kindlasti on teil soov ka seda filmi näidata teiste maade ekraanidele, et, et missugune on selle filmi edasine saatus, kas sa, Piret, oled? Mõelnud no loomulikult, selle peale pead ju nii või teisiti mõtlema, eks ju, noh, kuigi ma pean ütlema, et kogu kontsentratsioon praegu läheb siiski filmi väljatoomisele Eestis ja see võtab ööd ja päevad. Aga film esilinastub Soomes aprillis ja nüüd on tulemas Berlin, Ale, ega filmiturg, kus me tahame siis valitud festivali esindajatele seda filmi näidata. Tahaksime selle filmi, ei, ma arvan, et see väärt ja kindlasti seda ükskord juhtub. Et on niivõrd palju lihtsam filmi turustada, sa tead seda isegi, et kui seal on nii-öelda festivali tempel küljes, eks ju, et see on meie praegune eesmärk, meil ei ole rahvusvahelise leviga ei pea tormama kuskil, et noh, niisugused peenemad strateegiad on välja töötatud ja üritame hästi step by step ja niimoodi strateegiliselt õigesti selle filmiga liikuda. Vajadus selle järele, et nüüd ta peab märtsis üle maailma välja tulema ei ole. Ja film on ilus, tore, hea film on. Ütleme niimoodi, et ta ei ole selline klassikaline Eesti film või klassikaline Ida-Euroopa film, seetõttu on teda raske panna mingisugusesse valijate poolt teada-tuntud nii-öelda Ida-Euroopa kasti, eks ju. Et seetõttu me peame natukene teistmoodi promoma seda filmi, aga me tegeleme sellega. Sest tegelikult need viimaste aastate Eesti filmid väga ei sarnane nii-öelda Ida-Euroopa tüüpiliste filmidega, et vaieldamatult nad erinevad selles mõttes heas mõttes erinevad, et ütleme juba tootmisväärtus on minu meelest esiteks väga kõrge ja teiseks need teemad on huvitavad, autorid on väga omanäolised ja, ja juba see tegelikult, et kui sa ütled, et filmi rahastamise puhul oli sul terve hulk ettepanekuid ja juba see tõestus, et sul on kolm kaastootjad, tegelikult näitab seda, et väljaspool Eestit siiski usutakse Eesti filmi ja nähakse selles vaieldamatult midagi huvitavat, et sellega kaasa minna, sest ega see rahastamine nüüd nii kerge ka ei ole, et lähen leia partneri ja kohe temale tahetaksegi anda noh, nii-öelda Eesti-teemalise filmi jaoks raha sest et ka seal rahastajate hulgas on eksperdid, kes loevad vaieldamatult stsenaariume ja need ei ole kõige esimeses stsenaariumid. Laupäev Tulevad et järelikult need lood on siiski suhteliselt universaal tavalised, arusaadavad ja võimelised tegelikult ka ringi rändava maailmas ja, ja ka on teostatud väga professionaalselt. Seda näitavad tegelikult noh, nii mitte ainult festivali edu, vaid siiski ka see, et Eesti filmid linastuvad Euroopa kinodes ja, ja ma usun, et teil kindlasti õnnestub juba seegi, et kui nii palju kaastootjaid siis on garanteeritud vähemalt nende maade kihedeste tuleb igal juhul ekraani. Noh, pluss türgi oi seal ja sellepärast, et Mehmet, kortolustim seifi annan maral, kes mängivad meile, tšetšeene, on kõik väga tuntud näitlejad Türgis. Et see on meil niisugune omaette ooper, kuidas, kuidas ma selle filmiga Türgis välja tuleb, et see on, see saab olema põnev. Tuul on olnud juttu ka sellest, et see film dubleerida siis suurtel territooriumitel, kinolevis hoiu, üldjuhul ka Saksamaal samamoodi ja ilmselt ka Türgis filmid dubleeritud. Näiteks ära esimene dublaas, mis me juba ette valmistame, saksa dublaas. Seda hakatakse nüüd siin nädala-paari pärast juba tegema. Ta film peab olema saksa keeles, muidu seda vaatab ainult seal paar 1000 filmi friiki rahvad on nii, nagu nad on, aga Türgis on muidugi tahame ka tulla välja kõigepealt festivalil ja siis kui vaja on, siis tõlgime ta türgi keel, muide, seal on suur suur niisugune dilemma, sest see film räägib ka võõrastest võõra vihkamisest võõraga lähenemisest, et see võõra teema on äärmiselt oluline teema selles filmis üldiselt niukse inimliku dilemma, eks ju. Ja ja see keeleline paabel, mis seal on, kõik on muidugi arusaadav, et ma ei pea silmas keelelist paablit, sellepärast et, et miskit segaseks jääb. Seal on viis keelt ja on tegelikult nii-öelda arusaamatusi keele pinnal, sest ütleme noorsugu 16 aastaselt raudselt ei räägi enam vene keelt, eks ju, meil Eestis. Et teatud hetkedel tekivad probleemid või arusaamatused ka sellel pinnal, et me elame ühel maal, aga me ei suuda üksteisest aru saada. Ja ma kohtun inimesega, kes tuleb Tšetšeenias ja ma leian temaga ühise keele, eks ju. Et seetõttu see keeltesegadus, mis seal selles loos on, et ma ei tea, kui ta nüüd dubleerimisele läheb ja ta dubleeritakse kõik näiteks ütleme saksa keelde siis tegelikult see keeleline konflikt, mis tekib, tuleb asendada minu meelest mingisuguse teise konfliktiga. Sakslased on selle peale mihklid, et küll nad seal midagi välja midagi Hanno ise sellega tegeleb, et seetõttu. Ma arvan, et see tuleb täitsa oki toori seal lõpus välja. Nii et sinu jutust ma lugesin ka praegu välja seda, et see film räägib nendel aktuaalsetel teemadel, kui ühest küljest sellisel globaalsel ajastul, kus informatsioon on absoluutselt kõikidest kanalitest kättesaadav kõikidest maailma nurkadest kokku kogutav siis tegelikult inimeste vahel ja kultuuridevahelise võõrandumine tegelikult kasvab, et ta ei vähene. Et seesama nagu konflikt araabia maailmaga just nimelt nagu mõistmatust, erinevate tuuride mittetundmine, see pealiskaudsus tegelikult, mis tuleneb ka sellest tohutust informatsiooni voost, et kindlasti see on selline teema või selline nurk, mis ütleme selles stsenaariumis või selles loos Aga nüüd on võimendunud või juurde tulnud, on küll hea, sest meil on üks tegelane, keda mängib Rein Oja teeb muide, erakordse rolli ta nii frustreerunud, selline valus on elada, sellist tüüpi meest mängib politseinik politseiuurijat koos Jan Uuspõlluga, annad paarilised? Jan, kes kehastab tegelast, tan seda headuse kehastus. Ootamatul haige tal ongi väga ootamatu rolle sellele koomuskiga mingit pistmist ja mingisugust nalja rullida ei tee. Ta lihtsalt on üdini hea inimene. Noh, mis me nüüd mõelda, kas väga hea elus olla on hea või mitte nii hea, see on nüüd omaette teema. Aga tema siis nagu paariline on Rein Oja mängitud tegelane Rain kelle üheks niisuguseks mootoriseerivaks jõuks on ksenofoobia, tal on nii palju probleeme, tal on nii palju jama, on ta elus, eks ju, ja see töö on tal puhas karm elukutse, eks ju. Et seetõttu ta neid tarud omale müüri ümber ja masin omade asjadegagi tohutud jamad, et mingisugused võõrad, kaduge siit, kus kurat on tema seisukoht. Ja see seisukoht tegelikult nüüd võimendub selles loos, eks ju, ja võtad niisugust väga drastilised vormid eesti vaataja võid küsida, kas me oleme sellised. Mina ütleks, et me oleme selliste veel hullemad. No lugege, internetikommentaare seal päris jube, kuidas eestlased suhtuvad teistmoodi inimestesse kui meie oleme, see on hirmuäratav, see on tõesti hirmuäratav, seetõttu see on veel väga leebe karakter, kes seal on. Marta, kui sina leiad. Killeris tegelikult endale hingesugulase, kas tähendab see seda, et see keskkond, milles sinu tegelane üles kasvab, on samamoodi võõrandunud, ma mõtlen seda nii-öelda ühiskondliku algrakuke siis perekonda, et, et kas temad sinu tegelaskuju elus mängivad niivõrd vähetähtsat rolli, et sa elad kuueteistkümneaastasena täiesti ära lõigatud omaette elu. Jah, ma, ma isegi ei ole välja mõelnud, mille pärast ta niimoodi elab. Aga nii on tõesti, ta on nagu ära lõigatud teistest noortest, kuigi ta on inimene, kes käib kõikidele kohutavalt pinda. Ta jäta inimesi rahule. Lihtsalt järsku tuleb kuskilt nurga tagant välja ja hakkab rääkima, räägib ja räägib ja räägib ja jääbki rääkima. Ja ma ei tea, kas, kas see võib olla selle põhjus, miks tal ei ole sõpru või midagi sellist, nagu teistel noortel on? Põhimõtteliselt on ka nagu äratõugatud aren ta noh, jah, just tan kaeratõugatud. Ja, ja see, ütleme, verbaalne kõhulahtisus, kui nii võib öelda, on tingitud ka sellest, et ta nagu vajab seda tähelepanu, ta otsib seda täiesti meeleheitlikult. Turis ta, miks ta just tema järgi jookseb, on see, et tal isa suri, kui ta oli väike poiss. Ja kindlasti ta näeb Arturist sellist isakuju, keda tal kunagi ei ole olnud sellist karmi kätt. Ema on tema jaoks rohkem sõber. Arusaadav, et tegelikult on tegemist selliste tõeliselt universaalsete inimlike tänapäevaste lugudega, mis meile igal pool ja iga hetk ümbritsevad, nii et võib teile öelda, et alge selliseks suureks leviks filmil igal juhul olemas ja peaks kindlasti ka meie inimeste jumala tänu Eesti film Eestimaal ikka veel vaadatakse. Et ma ei saa muud, kui soovida teile suurt publikuedu. Suur tänu, seda loodan mina ka. Täname teid kuulamast ja millega me saadet alustasime? Sellega, et mängufilme tuleb ikka vaadata kinos, eriti tuleb kihas vaadata Eesti mängufilme. Nii et kutsun teid kõiki vaatama siis uut Eesti mängufilmi Vasa, mis linastub meie kinodes alates 23.-st jaanuarist. Ja ma väga tänan filmiprodutsenti pileti pahasindid külla tulemast ja filmist rääkimast ja samamoodi soovin edu ja õnne uuele eesti filminäitlejale Mart Müürisepale. Suur talu. Ja ega midagi, kohtume juba järgmisel kuul, aga siis on saatejuhiks Tõnu Karjatse, kes räägib teile Rotterdami filmifestivalil ja uutest välismaistest filmidest täna kuulamast ja kohtumiseni juba kinos.