Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina olen Ringo ring või järgmise tunni aja jooksul tuleb juttu ühest tuntud usuliikumisest maailmas ja ka Eestis ja selle usuliikumise nimeks on Jehoova tunnistajad. Mõnikord öeldakse, et Jehoova tunnistaja tead, on nagu lakmuspaber mis näitab seda, kui suur või kui tegelik on, usuvad vabadus ühes või teises riigis. Selle põhjus on selles et läbi oma ajaloo on Jehoova tunnistajaid käsitletud ohuna ühiskonna valitsevatele normidele ja ühiskonna institutsioonidele. Miks neid kogetakse otsese ohuna või vähemalt avaliku väljakutsena enamus ühiskonnale sellest mõne hetke pärast, enne seda, aga veidikene Jehoova tunnistajat. Usujõu. Jehoova tunnistajate liikumise juured ulatuvad adventliikumisse Jeesuse teise tulemise ootust rõhutavasse, kristliku usuliikumisse mille juured ulatuvad omakorda 19. sajandi keskpaika. Kui kristlikus maailmas valitses üleüldine usuline elevus adventliikumisse kuulunud Charles teis rassel asutas oma piibliuurijate ringi, et uurida pühakirja ja saada teada, mis seal õigupoolest siis kirjas on või mida või millest seal täpsemalt räägitakse. Briti religiooniloolane George Kressiides väidab, et oma algusperioodil ei olnud Jehoova tunnistajad ehk piibliuurijad, nii nagu neid siis tunti midagi muud kui üks paljudest adventliikumise allharudest kes uskusid, et nemad on need 44000 pitseriga märgitut, kellest kõneletakse Johannese ilmutusraamatus. Piibli kõige viimases raamatus, mis on inspireerinud ka paljusid inimesi väga paljude aegade jooksul mõistma ja mõtestama maailma lõppu. Ja seda, kuidas jumal inimkonna üle kohut mõistavad. Ning nõnda siis uskusid nad, et nemad on need 144000 pitseriga märgitut, kellest on juttu Johannese ilmutusraamatu seitsmendas neljateistkümnendas peatükis, kes seisavad koos Jeesusega tema teisel tulemisel Siioni mäel. Kui Charles teis rasseli oodatud Adventist Jonas vendale ennustatud maailma lõppu 1874. aastal ei saabunud siis aasta hiljem säärasel teadmise, et Kristus on siiski naasnud vaimses plaanis ning et 1914. aastal hakkama aset leidma sündmused, mis osutavad Kristuse naasmisele. Siis leiab aset taevane võitlus saatana ja Kristuse vahel ning taevas lisatakse jumala kuningriik ning algab paganlike valitsuste lõpuaeg. 1914. aastal algas esimene maailmasõda. Charles teis rasseli piibliuurijatele said esimesed tõsised katsumused osaks esimese maailmasõja ajal. Jehoova tunnistajad olid sõjavastased ja nende sõjavastasust nähti ühtlasi riigivastasusele ning 1918. aastal keelustati vahitorni ühingu tegevus Kanadas. Vahitorni ühing ehk täpsemalt siiani Vahitorni traktaatide ühing oli see organisatsioon, mille rassel oli 1884. aastal loonud oma piibilise sõnumi levitamiseks. Kui Kanadas keelustati vahitorni ühingu tegevus, siis Ühendriikides tundis nende tegevuse vastu samuti sõjaväeluure ja peale rasseli surma. 1916. aastal piibliuurijate juhiks kerkinud Joseph Franklin Rutherford ning teised Vahitorni juhtisikud pandi oma sõjavastase tegevuse eest vanglasse, kus nad kandsid vanglakaristust 1918.-st aastast 1919. aastani. Kuna Jehoova tunnistajad näevad, et maailma valitsetakse ebapiibellik Est põhimõtetest lähtuvalt siis on Jehoova tunnistajad näinud olulisena eneste lahushoidmist maistest, võimukandjatest ning neutraalsust poliitilistes küsimustes on olnud nende jaoks oluline. Sest nende jaoks Jehoova tunnistajate jaoks ei ole esmatähtis mitte inimlikud või poliitilised struktuurid, vaid saabuv jumala kuningriik ehk teisisõnu valmistuma ei pea mitte valimisteks ega vanduma ustavust riigile ega selle sümbolitele vaid tuleb valmistuda jumala kuningriigi saabumiseks. Ning selleks valmistumisel on oluliseks Matteuse evangeeliumi 24. peatüki 14. sall kus öeldakse ja seda kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp. Sellest pühakirja tekstist pärineb ka Jehoova tunnistajate aktiivsus. Oma usulise sõnumi kuulutamisel. 1931. aastal said tõuseb Franklin Rutherfordi juhitud piibliuurijad oma uueks nimeks Jehoova tunnistajad ning seni suhteliselt vaba struktuuriga liikumisest kujunes kiiresti hästi struktureeritud oma usulisi tõekspidamisi sihikindlalt levitav organisatsioon. Sellel ajal hakati kõnelema ka sellest, et lisaks 144-le 1000-le välja valitud on ka suur rahvahulk, kellest on juttu Johannese ilmutusraamatu seitsmendas peatükis ning kes hakkavad elama paradiis likus maailmas. Peale kuningriigisaale saabumist. Nagu mainitud, on Jehoova tunnistajad kriitilised riigi ja riigistruktuuride suhtes ning seetõttu on Jehoova tunnistajaid läbi aegade väga kiusatud. Jehoova tunnistajate vastane tegevus on olnud märgatavalt radikaalsem nendes riikides, kus kodanike lojaalsus riigile on olnud tähtsamaks isikuvabadustest läinud Jehoova tunnistajad kaasa Saksamaa natsionaalsotsialistliku ideoloogiaga ning riigi rahvuse juhitruuduse nõuetega vaid hoopis hoiatasid ühiskonda tõusva militarismi eest. Jehoova tunnistajad olid ka esimesteks, keda hakati Saksamaal koonduslaagritesse saatma. See leidis aset juba aastatel 1000 934935 kui esimesed Jehoova tunnistajad saadeti ta hau koonduslaagrisse. Natslikes koonduslaagrites eristati Jehoova tunnistajad alates 1937.-st aastast Violet Kolmnurgaga. Ehk teisisõnu, kui juutidel oli tunnuseks kollane kuusnurk, siis Jehoova tunnistajate jaoks oli selliseks tunnuseks violetne Kolmnurk. Ning lisaks sellele püüti nende kokkupuuteid teiste koonduslaagri elanikega hoida minimaalsetena. Üle 800 Jehoova tunnistajate perede lapse paigutati Saksamaal lastekodudesse. Tasub tähele panna, et nii hästi Natsi-Saksamaal kui ka Nõukogude Liidu vangilaagrites oli Jehoova tunnistajatel võimalus oma usust loobuda ning seega pääseda vanglast vangilaagrist või koonduslaagrist. Aga sellist võimalust kasutasid üksnes vähesed Jehoova tunnistajad. See on midagi sellist, millele on tähelepanu pööranud paljud religiooniloolased ning mida on imetlenud ka paljud teised kristlased. Jehoova tunnistajate avalik tegevus algas Eestis 1926. aastal kui Tallinnas avati Vahitorni ühingu tegevuskeskus. Kaks aastat hiljem hakati regulaarselt välja andma ajakirja vahitorn ning muud usulist kirjandust. Juba 1929. aastal alustasid Jehoova tunnistajad raadiotööga, edastades pühapäeviti raadiosaateid nii hästi eesti, soome, vene, rootsi kui ka inglise keeles. 1933. aastal registreeriti Jehoova tunnistajate ühing vahitorni piibli ja traktaatide selts Eestis ametlikult. Vaadates 1900 kahekümnendaid ja 1900 kolmekümnendaid aastaid siis võib öelda, et Eesti riik suhtus nendesse üsna neutraalselt. Kuid nii nagu tänapäevalgi oli meedia kumanud Jehoova tunnistajatest või piibliuurijatest negatiivne. Ning peamine kriitika Jehoova tunnistajate vastu tuli traditsioonilistel kirikutelt. Mõnikord me arvame, et see, mis juhtub maailmas, ei puuduta eriti meid siin Eestis. Kuid veelgi sagedamini pole see hoopiski nõnda. Nii nagu maailmas 1900 kolmekümnendatel aastatel hakati Jehoova tunnistajaid taga kiusama, jõudis see tagakiusamine ka Eestisse. 1934. aastal suleti raadiojaam, mis edastas saateid mitmes erinevas keeles. Lisaks sellele hakati Jehoova tunnistajatest kirjanduse levitajatele ehk miljonäridele andma politsei kviitungeid, mis tähendas politsei lubatähte usulise kirjanduse levitamiseks majast majja. 1935. aastal keelustas riik kaks Jehoova tunnistajate brošüüri. Ühe brošüüri nimeks oli üle maailmasõda, on lähedal ning teine brošüür kandis pealkirja, kes peab valitsema maailma. Nähti, et need kaks brošüüri külvavad rahutust elanike seas. Sel aastal konfiskeeriti veel ühingu büroost ligikaudu 76000 eksemplari Jehoova tunnistajate usulist kirjandust. Jehoova tunnistajad ise on nende konfiskeerimise taustal näinud ühelt poolt üldist poliitiliste pingete kasvu ühiskonnas. Aga teisest küljest on nad olnud kindlad, et selle kõige taga seisis roomakatoliku kirik. Jehoova tunnistajate kirjandust konfiskeeriti ka hiljem ning selle põhjused olid ikka ja jälle poliitilised. 1934. aastal oli Eestis kehtestatud kaitseseisukorra seadus ning juba järgmisel aastal 1935. aasta 19. juulil lõpetati siseministri otsusega vahitorni piibli daatide seltsi tegevus sest selts oli siseministri otsuse kohaselt levitanud Eesti riigile kahjulikku poliitilist propagandat. Samas näib, et otseseid repressioone Eestis tegutsevate Jehoova tunnistajate vastu, et ei võetud ning kuigi organisatsioon oli oma ametliku tegevuse lõpetanud, jätkus Jehoova tunnistajate tegevus nii-öelda poolpõranda all. Nõukogude võimu kehtestamine 1940. aastal mõjutas Eestis tegutsevatest usulistest ühendustest vast kõige vähem Jehoova tunnistajaid. Sellepärast et nemad olid juba niikuinii põhimõtteliselt põranda all tegutsemas. Ja nende jaoks ei olnud riiklike sunnimeetodite kasutamine ka esmakordne kogemus. Jehoova tunnistajate jaoks tähendas see lihtsalt sügavamale põranda alla minekut. Teabeteenistusest hoidusid Jehoova tunnistajad nii nõukogude kui sellele järgnenud saksa okupatsiooni ajal. Öeldakse ka seda, et Saksa okupatsioon oli toonud kaasa esimese Jehoova tunnistajast. Märtrijaan määrati Tartu linnast, kes olevat sakslaste poolt hukatud just oma usulise sõnumi levitamise tõttu. Kogu okupatsiooni naasmine 1944. aastal tõi kaasa ka tõsisemad repressioonid Jehoova tunnistajatest, kes keeldusid vandumast ustavust Nõukogude riigikorrale. Nähti rahvavaenlasi. Alates 1948.-st aastast hakati Jehoova tunnistajaid või aktiivsemaid Jehoova tunnistajaid kavangistama. Oma organisatsioonilise korralduse tõttu mõistis nõukogude võim neid rahvusvahelise imperialismi käsilastena Ameerika Ühendriikide spioonidena ning väideti, et tegemist ei ole mitte niivõrd usulise, kuivõrd hoopis poliitilise organisatsiooni ja ideoloogiaga. Huvitav on siinkohal märkida, et samasuguseid süüdistusi Jehoova tunnistajate kohta või peaaegu samasuguseid süüdistusi nende kohta esitati ka Ameerika Ühendriikides 1900 neljakümnendatel ja 1900 viiekümnendatel aastatel kui neid nähti kommunistide käepikendusele ning esitati neile selliseid süüdistusi. Käsitlusel nagu oleks Jehoova tunnistajad mitte ainult usuline, vaid kogunisti poliitiline organisatsioon, on tegelikult ka oma tõepõhi all. Kui pidada silmas seda, et Jehoova tunnistajate arusaama kohaselt peab maailmas kehtestama jumala kuningriik ning valitsemisvormiks selles uues kuningriigis on teokraatia ehk jumala valitsus. Kui aga vaadata Jehoova tunnistajate olukorrale nõukogude aegses Eestis, siis tuleb tähelepanu pöörata paarile asjaolule. Teine maailmasõda oli katkestanud Eesti Jehoova tunnistajate sidemed Ameerikas Ühendriikides asuva keskusega. Samas jätkusid aga Jehoova tunnistajate kooskäimised ja koosolekud. Nii, nagu mainitud, algasid esimesed Jehoova tunnistajate vastased repressioonid 1948. aastal ning ajavahemikus 1948 kuni 1951 arreteeriti Eesti Jehoova tunnistajate andmetel kokku 72 aktiivsemaks peetud tunnistajat. Samal ajal jätkusid aga suuremate ja väiksemate koosolekutepidamised ning 1950. aastal leidis Lõuna-Eestis aset Jehoova tunnistajate konvent, kuhu tuli kokku 110 tunnistajat. Kuid siiski tõsisem repressioonide laine tabas Eesti Jehoova tunnistajaid esimesel aprillil 1951, kui ühe öö jooksul vangistati 284 Jehoova tunnistajat, nendega seotud inimest ja nende perekonnaliiget. Tõsi küll, arreteeritute hulgas oli otseselt tunnistada, et ainult 81 see operatsioon ise oli osa laiemast Jehoova tunnistajate vastasest tegevusest Nõukogude liidus. Nii hästi esimesel aprillil kui ka neile järgnenud seitsmendal ja kaheksandal aprillil arreteeriti Ukrainas, Valgevenes, pess, Araabias, Lätis, Leedus ja Eestis ühtekokku üle 7000 Jehoova tunnistaja ning nendega seotud inimese. See tähendas ka neid perekonnaliikmeid, kellele Jehoova tunnistajate õpetus tundus olevat üks väga kummaline ja võõras asi. Nõukogude võim ja nõukogude massimeedia süüdistasid Jehoova tunnistajaid, et nad on nõukogude ühiskonna vastu meelestatud. Sellele osutasid Jehoova tunnistajate keeldumine sõjaväeteenistusest mitteosalemine valimistel kolhoosidesse mitte astumine hoidumine ühiskondlik-poliitilisest elust ning muudest kodanikukohuste täitmisest. Samuti ka see, et riigilipp poja austatud ega lauldud kaasa riigihümni. Tuhanded 950.-te aastate lõpul sai Nõukogude Liidus alguse ateistlik kasvatustöö massimeedias ja üheks sihtrühmaks olid Jehoova tunnistajad. Jehoova tunnistajatest loodi massimeedias kuvand, mida võib pidada uskliku inimese prototüübiks Nõukogude massimeedias. Üldiselt olid kas kergeusklikud inimesed, fanaatikud, ühiskonnaohtlikud kurjategijad, Nõukogude riigikorra vastased. Lisaks ajakirjandusele pääsesid Jehoova tunnistajad ka kinoringvaatesse, kus tunnistaja Silver silliks sõjaväeteenistusest keeldumise kohtuprotsessi kasutati iseloomustamaks Jehoova tunnistajate ühiskonnaohtlikkust ja vaenulikkust. Jehoova tunnistajad olid nõukogude võimuesindajate ja ajakirjanduse jaoks läänemaailma sabarakud kelle tegevust juhiti Ameerika Ühendriikidest viimase ideoloogilistest ja poliitilistest huvidest lähtuvalt. Tõepoolest, 1900 kuuekümnendatel aastate keskpaigas suutsid Eesti Jehoova tunnistajad taastada oma kontaktid Ameerika Ühendriikidega ning tõepoolest, nad esitasid sinna erinevaid aruandeid oma tegevuse kohta. Kuid kas tegemist oli poliitilise spionaažiga? See on juba küsimus omaette. Jehoova tunnistajate eneste sõnul oli tegemist aruannetega, milles antikeskusele aru oma Piiblilise sõnumi kuulutamise edukusest. Jehoova tunnistajate küüditamine Nõukogude Liidu idapiirkondadesse tõi kaasa Eesti Jehoova tunnistajate sidemete loomise Venemaa tunnistajatega. Ning nõukogude perioodil toimus kirjanduse tõlkimine peaasjalikult vene keele vahendusel. Kirjanduse paljundamine ja levitamine sarnanes muu põrandaaluse kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Jehoova tunnistajate tegevus ning koosolekute korraldamine toimus sõna otseses mõttes konspiratsioonireegleid järgides ning nii nagu teised usulised liikumised näiteks erinevad vabakirikud, kasutasid ka nemad oma kokkusaamiste ette kääneteks näiteks pulmi või matuseid või teisi taolisi tähtpäevi, mida Nõukogude riigiorganid eriti ei jälginud. Ja 1951. aasta küüditamist langenud Jehoova tunnistajatele enam osaks. Samalaadseid tagakiusamisi ja repressioone järgnes vaid siis, kui Jehoova tunnistajad ei täitnud nõukogude ühiskonna norme, keeldusid sõjaväeteenistusest, kuulutasid piiblilist sõnumit ja nõnda edasi. Samas annavad aga Nõukogude Liidu Ministrite nõukogu juures asunud usukultusasjade voliniku arhiivitalust hinnata et võimuesindajatel oli Jehoova tunnistajate tegevusest ja levikust üleüldine ülevaade olemas. 1960.-te aastate lõpuks oli Jehoova tunnistajate eneste andmetel Eestis ligikaudu 60 tunnistajat. Kui ühiskondlikud olud Eestis muutuma hakkasid. 1900-ga 80.-te aastate lõpus muutus ka Jehoova tunnistajate tegevus vabamaks ning elustusid kontaktid välismaausukaaslastega eelkõige usukaaslastega soomes. Usu kulutuseks vabamad tingimused peegeldusid muuhulgas ka liikmeskonna kasvus. 1990. aastal oli Eestis Jehoova tunnistajate eneste sõnul juba 618 tunnistajat ning järgnevate aastate jooksul on liikmeskond kasvanud pidevalt, ulatudes tänaseks juba üle 4000 liikme ning, olles selliselt suuruselt viies uskunud Eestis luterlaste, õigeusklike baptistide ja katoliiklaste järel. Peale 56 aastast tegevuskeeldu, asutati esimene Jehoova tunnistajate kogudus ametlikult 1991. aastal. Tänaseks on neid kogudusi kõikjal Eestis ning ühtekokku on neid ligi poolsada. Väita, nagu oleks Jehoova tunnistajate tegevust taasiseseisvunud Eestis olnud probleemidevaba, on ilmselge liialdus. See puudutab eriti 1900 üheksakümnendaid aastaid. 1900 üheksakümnendatel aastatel ületasid Jehoova tunnistajad uudisekünnist Eesti meedias mitmel korral. Sageli olid nendega seotud uudised üsnagi negatiivsed. Samal ajal elas aga meedias ja inimeste ettekujutuses oma elu nõukogude perioodil loodud kuvand Jehoova tunnistajast ku pimedast usklikust Jehoova tunnistajate aktiivset tegevust, oma kuningriigi sõnumi kuulutamisel ukselt uksele, missionit ja tänaval. Oma usukirjanduse jagamist kogesid paljud inimesed häirivana. Üks peamine probleem aga ühiskonnas laiemalt puudutas Jehoova tunnistajatest noormeeste keeldumist kaitseväeteenistusest. See probleem leidis tegelikult lahenduse alles 1996. aastal, kui kaitseministeerium, Jehoova tunnistajate Koguduste Liit jõudsid kokkuleppele, mille kohaselt 12 Jehoova tunnistajatest noormeest saadeti asendusteenistusse Kose päästekompaniisse. 1997. aastal tõusis meedia tähelepanu huvisfääri uudis ajalehes Postimees ning samuti ajakirjas luup ilmunud uudis mille kohaselt Jehoova tunnistajate lapsed keeldusid bioloogiatundides evolutsiooniteooriat õppimast. Sensatsioonimaigulisi uudiste kommentaariks märkis Jehoova tunnistajate pressiesindaja kolmandal oktoobril 1997 et Jehoova tunnistajad õpivad kooliprogrammi raames evolutsiooniteooriat kuid kindlasti ei oleks arukas nõuda, et nad seda teooriat peaksid uskuma. Kommentaarid, mis antud juhtumi puhul õpetajatelt tulid, osutasid, et tegemist oli tegelikult ajakirjandusliku liialdusega. Keegi õpilastest selles Lõuna-Eesti koolis, kus sündmus olevat aset leidnud ei olnud keeldunud bioloogiatundides osalemast. Nii võime öelda ajalehes Postimees ja ajakirjas luup. Avaldatud artiklid ei peegeldanud mitte niivõrd tegelikkust, kuivõrd ajakirjanikke ning sedakaudu ka suure osa elanikkonna umbusku Jehoova tunnistajate kui pimedate usufanaatikute suhtes. Kõige tõsisem Jehoova tunnistajaid puudutanud juhtum seostub aga vereülekandest keeldumisega ning seegi leidis aset 1997. aastal, kui Jehoova tunnistajast ema keeldus oma reesuskonfliktiga sündinud lapsele vereülekannet tegemast. Oma kirjas Tallinna lastehaigla arstidele võttis ta lapse surma puhul kogu vastutuse enda peale. Vastsündinu surmajärgselt keeldus prokuratuur arstidele kuriteosüüdistust esitamast, kuna prokuratuuri kohaselt ei teadnud arstid sel hetkel, kuidas tulnuks õigesti õiguslikult käituda. See oli esimene ning senini ka ainus taoline kohtuasi Eestis. Seda kohtuprotsessi, mis leidis laialdast meediakäsitlust, lükati edasi Jehoova tunnistajast ema uue raseduse tõttu. Kuigi ka järgmisel Jehoova tunnistajast ema rasedusele esines reesuskonflikt, toimus sünnitus Rootsis vere vaba meditsiini põhimõtteid järgides ning vastsündinu jäi ellu ning kohtuotsus kuulutati välja alles märtsis 2001 ning see mõistis Jehoova tunnistajast ema ning isa kuriteo koosseisu puudumise tõttu õigeks. Kohtuotsuse järgselt ütles Jehoova tunnistajate suhtekorraldaja, et iial ei hülga ükski Jehoova tunnistaja oma last. Seepärast. Meil on tehtud vereülekanne ning lisas, tsiteerin. Vastupidi see inimene vajab veelgi enam hoolitsust, kaastunnet ja tähelepanu. Kuid keegi ei saa keelata meile ka sõnavabadust, õigust öelda, et ma ei taha seda või teist ravi. Iseasi on, kas arst minu soovi ka aktsepteerida saab. Tsitaadi lõpp. Kui küsida, kas taolise protsesse võib aset leida ka tänases Eestis, siis tõenäoliselt mitte. 2002. aastal jõustus mahukas võlaõigusseadus ning Jehoova tunnistajad on öelnud, et sealne tervishoiuteenuste usud. Lepingu peatükk reguleerib piisavalt ka patsiendi, tema seadusliku esindaja arstisuhteid ning kohustusi ja vastutust. Teisalt tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et kümnekonna aasta jooksul on verevaba meditsiini põhimõtete rakendamine muutunud ka Eestis üldisemaks. Veel aasta hiljemgi, 1998. aastal said Jehoova tunnistajad negatiivse meedia tähelepanu osaliseks seda väidetava riigi ja kooli lipu rüvetamisega ühes Tallinna keskkoolis, kus Jehoova tunnistajad oma usutalituste jaoks ruumi üürisid. Oma usutalituse läbiviimiseks olid Jehoova tunnistajad eemaldanud kooli saalist nii Eesti riigi kui kooli lippu. Nende endi sõnul täiesti tehnilistel põhjustel, et prožektorid neid lippe kogemata põlema ei süütaks. Kuid siis, kui usutalitus läbi sai, olid nad unustanud lipud aulasse tagasi asetamist. Kooli õpilasomavalitsus nägi seda aga Jehoova tunnistajate poolse riigi ja kooli lipu rüvetamisena. Kuigi kuulja Jehoova tunnistajad lõpetasid sündmuste järgselt rendilepingu jõudsid nad ka vastastikusele kohtuvälisele kokkuleppele ning õiguslikust seisukohast ei olnud tegemist riikliku sümboolika rüvetamisega. Kui püüda Jehoova tunnistajat elu ja tegevust kuidagi kokku võtta siis võib öelda, et neil on iseloomulik piibellik eluviis. Selle Jehoova tunnistajate piibellik eluviisiga kaasneb mitmete iseenesestmõistetavate institutsioonide ignoreerimine. Oma tunnistajate arusaama kohaselt on lihtsalt ebapiibelikud. Piiblis ei nõuta jõulude, sünnipäevade, isade või emadepäeva tähistamist ega riigile truudusevande andmist. Hauatunnistajate uskumused ja eluviis ignoreerivad nii hästi üldtunnustatud kristlike kirikute õpetusi, näiteks õpetust kolmainsuses kui ka üldtunnustatud ühiskondlik-kultuurilisi vorme nagu seesama sünnipäevade tähistamine. Samuti ei nähta riiki ühiskondliku normatiivina. Miks hoova tunnistajad ei tähista isadepäeva või emadepäeva. Põhjused on iseenesest lihtsad, isade ja emadega vaeva nähakse esivanemate austamisena mis ei ole piibellik. Kui vaadata neid ühiskondlik-kultuurilisi norme või ühiskondlikke normatiive siis Jehoova tunnistajate soov on sageli hoiduda nende tavade täitmise kohustustest olgu siis ühiskondlikust riiklikust survest. Samas on Jehoova tunnistajatel nähtud olevat ka oluline roll usu-sõna- ja mõttevabadus vabaduse rakendamise piiride määratlemisel. Jehoova tunnistajatele on olnud iseloomulik oma õiguste kaitseks. Pöördutakse võimalusel kohtu poole, kuid seda üksnes siis, kui see on otseselt vajalik Jehoova tunnistajate tegevuseks ning seda tehakse valdavalt ilma omapoolse meedia huvita. Erinevalt nii mõnestki teisest usulisest organisatsioonist. Jehoova tunnistajate teist sugusus on tegelikult ju selleks põhjuseks, miks nad on sageli langenud kaudse või otsese diskrimineerimise ohvriks. Ja juurde lisada veel aktiivne tänava mission, mis on ukselt uksele koputades, mida paljud kogevad peale tükkivana ning keeldumist vereülekannetest siis võõristus. Nende suhtes on veelgi kergem suurenema. Jehoova tunnistada sageli tuntud selle poolest, et nad keelduvad vereülekannetest, miks nad vereülekannetest keelduvad. Selle põhjus on jällegi piiblis, sellepärast et seal öeldakse, et verd ei peaks inimene sööma. Ja seetõttu on Jehoova tunnistajad leidnud, et inimese organismi osaks ei peaks üldse teise olendi veri saama. Lisaks sellele usutakse ka piiblis, et veres asub hing ja kes ikka teise hinge enda hinge kõrvale tahab viia verd organismi kas suu või veenide kaudu tähendab jumala seaduste rikkumist. Siinkohal lõpetan maaga Jehoova tunnistajatest kõnelemise nende pressiesindaja sõnadega aastast 1997. Tsiteerin ilmselt saaksime kõik palju kasu, peegeldades päevaelus ja seda ka ajakirjanduses filosoofias pinoza hoiakut. Olen püüdnud inimeste tegusid mitte välja naerda nende pärast mitte meelehärmi tunda ega neid needa, vaid mõista. Tsitaadi lõpp. Ning see on ilmselt asi, mida võiksime me püüda. Alati. Kohtume võõraste usundite, võõraste maailma nägemis viisidega. Mitte neid välja naerda. Mitte nende pärast meelehärmi tunda vaid püüda neid mõista. Sest mõnikord, vot see on see usu jõud, üks suur jõud. Vaat selline lugu. Te, kuulsite saadet sarjast, usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.