Tulemast saatesse usu jõud, mina olen Ringo ringraja ja järgmise tunni jooksul tuleb juttu Tiibetist, dalai Laamast, usu jõust ja poliitikaväest. Tänane Tiibet ja tiibetlaste mure enese kestmajäämise pärast on taaskord tõusnud teravalt maailmamassimeedia huviorbiiti. Inimesed kogu maailmas jälgivad seda, mis Tiibetis toimub. Mis toimub, Tiibet teen lähiümbruses. Kuid kes õigupoolest on see maailma katusel elav rahvas, kelle esindajaks siin maailmas on budistliku kaastunde virgumis olendi maine kehastus dalai-laama, see on küsimus. Tiibet on üks suur maa-ala, mida me tihtipeale ei mõtlegi, et ta nii suur on ta nii suur nagu kogu Euroopa liit. Seda me teame küll kõik, et asub põhimõtteliselt maailma katusel, midagi kõrgemal Tiibetist enam tegelikult ei olegi ja öeldakse, selline keskmine kõrgus on kusagil 4000 meetri ümber üle merepinna. Kuidas seal elada on või kuidas seal viibida on, seda teavad vähesed eestlased, aga tiibetlaste eneste puhul on arvatud. Tegemist on täiesti omaette rahvatõuga, kes suudab elada niivõrd kõrgel ja niivõrd ekstreemsetes paikades. Milline on tiibetlaste päritolu, selle kohta on andmed üsna hägusad, võib öelda, nende ajalugu ulatub sinna kusagile aegade hämarusse. Aegade hämaruses aga ei peitu Tiibeti ajalugu. Kunagi ammu-ammu aega tagasi mitmeid-mitmeid sajandeid tagasi. Tiibet suurriik, kes manitses ümbruskonda Mingis mõttes võib rääkida sellest, et siis alates seitsmendast sajandist oli Tiibet Arvestatav sõjalis-poliitiline jõud. Oma piirkonnas mõnikord räägitakse ka sellest, et tiibetlased olevat olnud üks väga sõjakas rahvas. Kuni selle hetkeni, kui nende juurde jõudis budaõpetus. Ning budaõpetuse kaudu tunneme me ju tänapäeva tiibetitki. See on üks maailmapunkt või maailmapiirkonda, kus budistlik traditsioon on rahva usundiks. Liikudes kiiresti. Üle sajandite jõuame tänasesse päeva ning tänaseks on Tiibeti elanikest allapoole tiibetlased. Selle põhjus on olnud Hiina rahvavabariigi rahvastikupoliitika mis on toonud endaga kaasa hiinlaste ja teiste, mitte tiibetlaste rände Tiibetisse ning sellega kaasneva tiibeti kultuuri tasalülitamisega. Eestlastele peaks olema tiibetlaste olukord arusaadav ja mõistetav. Kui me mõtleme enda lähiajaloole ja Nõukogude Liidu rahvuspoliitikale, mis muutis olulisel määral ka Eesti rahvastiku rahvusliku koosseisu. Eestiga, leidub tiibetel teisigi paralleele ja üheks selliseks on maavarad. 1980.-te aastate lõpu uute fosforiidi kaevandamisplaanide tulemusena hakkas Eestis kujunema oma rahvaliikumine mida me tunneme tänapäeval taasiseseisvumisliikumise või rahvusliku ärkamise ajana. Aga tänapäeva Tiibet on Hiinale üks suur ja oluline maavarade ladu kus asub enamik maailma liitiumivarudest ja paljudest muudest maavaradest ja kus hiljaaegu on leitud ka ohtralt naftat. Ning selles kontekstis on maavarade kaevandamine ja maapõue avamine tegelikult ka tiibetlaste elukeskkonna hävitamine. Ning maavarad on ilmselt ka selleks põhjuseks, miks Hiina rahvavabariik ei soovi enam midagi kuulda Tiibeti autonoomiast, mida nad isegi veel 1980.-te aastate alguspooles pidasid mõeldavaks ja Hiinale sobivaks lahenduseks. Ning oma lisahoo tiibeti Hiinastamisesse on andnud ka uus raudteeliin mis avati 2001. aastal. Kui vaadata Läti ajaloole tagasi, siis Tiibeti ja Hiinal on olnud lähedased ja keerukad suhted läbi kogu ajaloo. Esimest korda tungisid Hiina väed Tiibeti pealinna Laasasse 763. aastal. Kuid siiski püsisid Tiibeti ja Hiina suhted nii-öelda lepingulistele alustel läbi erinevate dünastijate, valitsusaegade ja erinevate muutuste, mis maailmas aset leidsid. Seda kuni 1950. aastani, mil Tiibetisse saabus üle 40000 Hiina rahvavabariigivõitleja. 1951. aastal otsustas Hiina rahvavabariik sõlmida Tiibeti valitsusega lepingu. Lepingu pealkirjaks oli leping Hiina rahvavabariigi keskvalitsuse ja tiibeti kohaliku valitsuse vahel meetmetest Tiibeti rahumeelseks vabastamiseks. See leping, mida tiibetlased ei pea üldsegi rahvusvahelise õiguse normide kohaselt kehtivaks, kuna tiibetlased ei sõlminud lepingut vaba tahtes tegelikult võiks jällegi eestlastele meenutada üht hetke kohalikust ajaloost nimelt aastal 1940. Erinevalt varasematest Hiina valitsejatest, kes olid Tiibet näinud osana Hiinast, mis on sellega seotud lepingute kaudu mõistsid uued Hiina valitsejad, et Tiibet on lahutamatu osa Hiina rahvavabariigist. Hiina rahvavabariigi sõjaväe kohalolek Tiibetis tõi aga kaasa tiibetlaste vastupanu, sealhulgas sõjalise vastupanu. Esimesel märtsil 1959. aastal tegid Hiina sõjaväe esindajad dalai-laama-le ettepaneku tulla teeõhtule. Kuupäeva dalai-laama kokku ei leppinud, sest temal olid veel õpingud pooleli. Seda kutset aga korrati veel lähemate päevade sees. Ja lõpuks lepiti kokku, et see võiks olla näiteks 10. märts. Aga kõik see näis tiibetlastele väga kahtlasena. Ja tärkas küsimus, kas hiinlased soovivad dalai-laamat kui Tiibeti valitsejat vangistada. 10. märtsil kogunes väidetavalt 300000 tiibetlast kaitsma oma juhti. Ning kaks päeva hiljem sammusid mööda Laasat ehk Tiibeti pealinn. 5000 Tiibeti naist loosungitega Tiibet tiibetlastele. Tänasest on Tiibet sõltumatu ja tänavatele hakati rajama barrikaade. Märtsi lõpus, 59. aastal lahkus tollal 23 aastane 14-st dalai-laama Tiibetist jäädes püsima Põhja-Indias täram Saalasse, kus ta rajas Tiibeti valitsuse paguluses keskkonna muuhulgas hoolt pagulaste eest Indias ja Nepaalis. Sellel valitsusel on omad, võiks öelda, et ministeeriumid kes kannavad hoolt just nende erinevate valdkondade eest, olgu siis tegemist sotsiaalhoolekandega haridusega või näiteks dalai-laama julgeolek. Pärast dalai-laama siirdumist pagulusse 1959. aastal lahkus Tiibetist veel ligikaudu 85000 tiibetlast ning tänapäeval on Indias ligikaudu 100 kuni 115000 tiibeti päritolu inimest. Hind, mille tiibetlased oma 1959. aasta ülestõusu eest maksma pidid oli 86000 elu. Ning kui vaadata tiibeti rahva ajalugu, siis märtsikuu algused on alati olnud ülestõusude ja vastu hakkude rohked. Nii nagu ka 2008. aasta märtsis kui 1959. aasta ülestõusu mahasurumine ei olnud ainukene kannatus, mis tiibetlaste osaks sai. 1966. aastal saabusid Tiibetisse Hiina kultuurirevolutsionäärid. Ind, millega oli pühitud minema kultuuripärandit ja kultuuritraditsioone. Hiinas jätkus ka Tiibetis. Ja võitlus toimus ikka sellesama nelja vana vastu. Need tähendasid vanasid ideesid, vana kultuuri, vanasid tavasid ja vanu harjumusi. Kultuurirevolutsiooni hävitav mõju Tiibeti budismi-le ja tiibeti kultuurile oli suur. Kui enne kultuurirevolutsiooni oli Tiibetis rohkem kui 6000 kloostrit siis pärast kultuurirevolutsiooni oli alles jäänud ainult kuus kloostrit. Umbkaudu 1,5 miljonit inimest oligast tapetud, sandistatud, vägistatud, sundsteriliseeritud ja nõnda edasi. Dalai-laama oli aga paguluses. Esimest korda jõudis dalai-laama Euroopasse 1973. aastal ja muuhulgas kohtas ta oma ringkäigu ajal, kui ta külastas rohkem kui üht ja teist riiki ka roomakatoliku kiriku juhti Paavst Paulus. Kuuendat. Esimest korda jõudis dalai-laama Ameerika Ühendriikidesse 1979. aastal 20 aastat peale Tiibetist lahkumist. Läks veel mõnda aega ennem kui Tiibeti pagulasvalitsusele avaldati ametlikku toetust. See juhtus 1984. aastal, kui Tiibeti pagulase valitsusele avaldas oma toetust Ameerika Ühendriikide kongress. Samal aastal esitas dalai-laamaga Tiibeti rahuprogrammi, milles oli keskseks nõue Tiibeti looduskeskkonna säilitamiseks, sealhulgas tuumajäätmete ladustamise lõpes petamiseks. Samuti soovis ta piirkonnad armeerimist ning hiinlaste Tiibetisse asustamise lõpetamist. Siiski võib öelda, et ülemaailmne tuntus saabus dalai-laama-le 1989. aastal siis kui temast sai Nobeli rahupreemia laureaat. Hiina rahvavabariigile on dalai-laama olnud alati pinnuks silmas. 1965. aastal rajas Hiina ametlikult oma Tiibeti autonoomse piirkonna. Dalai-laama esindajad külastasid esimest korda Hiina rahvavabariigi koosseisus olevat tiibetit 1978. aastal. Peale seda, kui oli surnud maatse tung ja kultuurirevolutsiooni järgselt olid Hiinas puhumas mõningased liberalismi tuuled tiibetlaste juubeldused dalai-laama saadikute üle ning lootus, et dalai-laama naaseb peagi oma kodumaale, viisid aga hiinlased kiiresti järeldusele, et dalai-laama lubamine Tiibetisse võib kaasa tuua Hiina-vastaseid rahutusi. Siiski, veel 1982. aastal külastas Tiibeti dalai-laama õe juhitud delegatsioon, kelle eesmärgiks oli tutvuda hariduse olukorraga Tiibetis. Kui esimene delegatsioon oli teatanud vägivallast usu kultuuri ja loodusväärtuste vastu Tiibetis siis teine delegatsioon tõdes, et Hiina on võtnud kasutusele poliitika, mida teised suured riigid on väikeste rahvaste vastu edukalt kasutanud juba varasematel aegadel. See tähendas ümber kulturiseerimist hariduspoliitika kaudu. Koolides anti Tiibeti lastele kallutatud teadmisi tiibeti kultuuri ja ajaloo kohta ja ainsaks lubatud pühaks oli traditsiooniline Tiibeti uus aasta püha. 1900 kaheksakümnendatel aastatel avas Hiina rahvaavariik Tiibeti turismile ja saladuslik Tiibet ning Tiibeti kultuurist ja Tiibeti religioonist. Sellest, mis veel järgi oli, sai turismimagnet. Sellal kui tiibetlaste põgenemine Tiibetist jätkus. 1988. aastal esitas dalai-laama mõtte, et Tiibet võiks eksisteerida autonoomse piirkonnana Hiina rahvavabariigi sees. Kuid tundub, et see jääbki ainult mõtteks. Hiina ametlik poliitika kujutab meest, keda muu maailm näeb rahumeelse vabadusvõitleja eeskujuna ja Mahatma kandi traditsioonide jätkajana maailma poliitikas ning suure vaimsus õpetajana. Seda meest näeb hiina provokaatorina kuritegeliku geeniusena, kes teostab tiibeti Fjodaalide huvidest lähtuvat poliitikat külvates rahutust ja segadust Tiibetis. Seda, kuivõrd tõsise ohuna ka Hiina rahvavabariik dalai-laamat kogeb, võib näha igapäevases välispoliitikas. Üksnes suurte ja tugevate riikide juhid on valmis kohtuma dalai-laamaga ametlikul tasandil sest sellele järgneb tavapäraselt Hiina rahvavabariigi raevukas retoorika, mis lubab näiteks kõikide suhete katkestamist. Ning kuna Hiinast on kujunenud mõjukas majandusjõud, siis peetakse tihtipeale hiina arvamuse ignoreerimist ebasoovitavaks. Kuid kahtlemata on dalai-laama vaba Tiibeti sümbol ning oma rahva juht, keda Tiibeti rahvas koju ootab. Kuid ka dalai-laama tegevust varjutab Hiina rahvavabariigi majanduslik ja poliitiline tõus ning samuti radikaalsemate noorte tiibetlaste arvamus, et dalai-laama kesktee õpetus ei ole piisav dalai-laama korduvalt hukka mõistnud igasuguse vägivalla olgu see siis Hiina poolt tiibetlaste suhtes või tiibetlaste poolt teiste suhtes. Dalai-laama kesktee õpetus, mis puudutab tiibetit, on selline, et Tiibet on valmis autonoomiaks. Vabariigi koosseisus Dalai Lama pakutud kesktee pakub tiibetlast teleoma kultuuri, usundi ja rahvuse säilitamist. Hiinlastele. Riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamist ja ülejäänutele rahulikke riigipiire ja rahvusvaheliste suhete jätkumist. Kas selline kesktee poliitika kannab ka vilju seda ilmselt näeme me kunagi tulevikku. Kuid kes on tala elama mees keda kardab üks maailma kõige suuremaid riike Tegelikult eksisteerisid dalai-laamad juba ennem seda, kui nüüd üldse dalai-laama teks nimetama hakati. Esimest korda võeti see aunimi kasutusele 1587. aastal, kui mongoli valitseja Alton kaan austas selle nimega kolmandat dalai-laamat. Söönamgi Jatsata. Tiibeti tuntakse budistliku maana, aga see ei tähenda seda, et tiibeti budism oleks üks tervik. Tiibeti budism, nii nagu paljud teisedki religioonid koosnevad mitmetest erinevatest harudest ja mitmetest erinevatest koolkondadest. Tiibeti budismi nimetatakse ka vahetcherajana budismiks ehk teemantsõidukiks. Öeldakse, et see budismi vorm kujunes Indias välja esimese aastatuhande teises pooles. Tiibeti budismi ajalugu algab kuningas Tiisunctedziniga, kes kutsus oma maale Buda õpetust levitama ühe india muuga. Kuid peale seda, kui muukoli Tiibetis veidikene aega ringi vaadanud ja kohaliku rahvaga rääkinud, selgus talle, et oh üllatust. Tegelikult pakub rahvale huvi hoopis igasugune müstika ja imeteod. Nii läks munk tagasi kuninga juurde ning ütles, et tegelikult oleks palju mõistlikum kui tema asemel kutsutakse kedagi teist selleks kellelegi. Teiseks, keda muug soovitas, oli üks tuntud maag ja õpetaja nimega Padmasambhava. Ning teda peetaksegi tiibeti budismi rajajaks. Ama ma kalla TM. Teine mina ja k o. Omane. Oma. Kuid Tiibeti budism ei ole mitte ainult üks jõesugune. Tiibeti budismis on palju erinevaid koolkondasid, võib-olla oleks õigem öelda mitmeid erinevaid koolkondasid. Üheks selliseks on Kelucky koolkond, mille vaimseks juhiks ongi dalai-laama. Usutakse, et dalai-laama kehastub siia maailma uuesti peale oma surema sünnita kusagil uuesti. Mõnikord annab ta selleks juhiseid, kuidas teda leida. Mõnikord loevad, aga märkides tema järgijad, kust teda otsima peaks ning nii on aastasadu. Neid uusi kehastusi leitud budistlikus traditsioonis. Nimelt usutakse, et maailmas on olemas budis sakad ehk virgumis olendid. Need, kes on jõudnud juba Nirvana lävele. Aga kes kaastundest teiste olendite vastu pöörduvad tagasi siia maailma, et inimesi, olendeid, sina aidata? Üheks selliseks virgumis olendiks on kaastunde bodhisattva avalukites vaara. Ning usutakse, et dalai-laama ongi tema kehastus siin maailmas. Kuid tegelikult eksisteerisid dalai-laamad juba ennem seda, kui neid dalai-laama teks nimetama hakati. Esimest korda võeti see aunimi kasutusele 1587. aastal, kui mongoli valitseja Alton kaan austas selle nimega kolmandat dalai-laamat söönamgyaadsot. See sõna mongolikeelne sõna dalai tähendab ookeani. Ja see tähendab praeguses kontekstis seda tarkuse ookeani, mis dalai-laamade lon. Mida see ookeansin tähendab, tähendab seda, et see tarkus, mis dalai-laamade on õigupoolest, mis on sellel dalai-laama, kes aina uuesti ja uuesti siia maailma sünnib. Et see tarkus on lai ja sügav ja piiritu just nii nagu ookean inimesele paistab. Tegelikult, kui me räägime dalai Laamadest, siis tuleb pöörata pilk mongoli rahvale. Sest nii nagu on tiibeti rahva ajalugu seotud Hiinaga on Tiibeti budismi ajalugu seotud mongolitega. See koolkond, millesse dalai-laama kuulub ja mis on saanud aja jooksul kõige suuremaks ja võimsamaks ja mõjukamaks tiibeti budismi koolkonnaks kelluki koolkonnaks. See rajati 14. sajandil ning sellel koolkonnal on olnud läbi aegade väga tihedad suhted mongolitega ja mongoli valitsejatega. Nii andiski 1642. aastal mongoli kušigaan kogu võimu Tiibetis dalai Laamale. Ning järgnevate sajandite jooksul oli dalai-laama ühtaegu ilmalik ja vaimne valitseja. Tiibetis. Tiibetlased ise ei kasutanud väga pikka aega oma usujuhi kohta nimetust dalai-laama vaid nimetasid tedagi jälva Rinpoche eks ehk võitja kalliskiviks. Kõige tuntumaks dalai-laamaga läbi aegade on tõenäoliselt tänane 14. dalai-laama, Tennsin Gyatsu. Võib-olla tuleb sellega Luki koolkonnaga seoses mainida seda, see on lihtsalt vaherepliik. Et kõige suuremaks ja mõjukamaks koolkonnaks kujuneski Luki koolkond. Tänu mongolite toetusele, kes andsid neile poliitilise toe, kes olid omakorda Tiibeti kaudu, võtavad vastu budismi õpetuse. Kuid lisaks dalai Laamale on tiibeti budismis veel muidki omapäraseid jooni. Ning kindlasti on ta tuntud oma suremiskunsti poolest, mille esindajaks või esitajaks on niinimetatud Tiibeti surnuteraamat või Tiibeti surmaraamat ehk pardotedel vahe pealsuses kuulmise läbi vabanemine milles antakse juhiseid, kuidas toimida selles vaheolus surma ja taassünni vahel. Et jõuda siis kas lõpliku vabanemiseni taassündide ahelast või saavutada võimalikult hea ümbersünd. Sest kui me räägime budismist, siis ei tuleks unustada seda, et budistlikus traditsioonis usutakse, et inimene peale oma surma saab kusagil mingisuguse uue kuju. Mäletate ju sellest kärevitud budismi saates kui Tiibeti surnute raamat võib, Ardo tõdel on tekst, mida äsja surnule ette loetakse, sest usutakse, et inimese teadvus püsib ärksana laiba juures veel mõnda aega. Need on sõna otseses mõttes juhised ja kinnitused surnule ning traditsioon räägib, et selle teksti loojaks on seesama Padmasambhava. See suur india joogi, kes tõi budismi Tiibetisse. Ning nii nagu paljud muudki olevat Padmasambhava jätnud ka selle teksti õhutama oma õiget aega matnud selle maha. Ja siis, kui saabus õige aeg rohkem kui viis sajandit hiljem siis leiti see tekst üles ja hakati kasutama. Mis aga saab tiibeti budismis siis, kui siit maailmast lahkub praegune dalai-laama? See on ilmselt küsimus, mis painab paljusid, kuigi põhjused selleks paineks võivad olla erinevad. Üks hoiatav näide poliitika sekkumisest usuasjadesse on seotud bandžen laamaga. Pandsin laamad on sellesama Kelucky koolkonna tähtsuselt teised vaimulikud dalai-laama järel. Ning traditsiooniliselt kinnitavad dalai-laamade bandžen laamad vastastikku üksteise ümbersünde. Et tõepoolest see, kes sündinud on, on see, kes ennem siin oli. Kui kümnespontšen laama 1989. aastal suri siis tunnistas dalai-laama laama uueks kehastuseks 1989. aastal sündinud Kedun Tšuekinni nima. Dalai-laama valik ei meeldinud aga Hiina rahvavabariigi esindajatele kes lasid vangistada laama otsinguid juhtinud komisjoni juhi ning asendasid Ta hindas oosikuga, kes ignoreeris dalai-laama otsust. Ning 1995. aastal kuulutas uus komisjon uueks Panther Laamaks jalt Norbu keda aga valdav enamik tiibetlesi eine tõelise Laamana vaid hoopis Hiina marjunetina. Mis aiaga, Kedun Jack'i nimast. See on küsimus, millele võib vastata, et tegemist on ilmselt kõige noorema poliitvangiga maailmas. Nii on temast kõneletud. Nii näevad asja pagulastiibetlased. Hiina rahvavabariik seevastu näeb temas tavalist tiibeti poissi, kes käib kusagil koolis, elab oma tavalist igapäevast elu, kuid kus seda ei öelda kellelegi. Et oma tavapärast elu tavapäraselt ja rahulikult veeta saaks. Kuid dalai-laamad, Jabancher laamad ei ole ainsad vaimulikud, kes aina uuesti uuesti siia maailma sünnivad et oma missiooni siin täita. Nii on koguni omaette termin tülkud taaskehastunud, millega märgitakse selliseid ümbersündinud laamasid ning kindlustamaks, et tõlkud oleksid ikka õiged ja tiibetlased saaksid teostada oma usuvabadust. Jõustas Hiina rahvavabariik esimesel septembril 2007. aastal seaduse, millega institutsionaliseeriti budistliku taaskehastumisega rahvavabariigis. Ning nüüd saadakse vastav tõend ametnikelt, kui klooster sellise taotluse esitab. Ning siiski, kuidas neid laamasid, siis leitakse. Neid leitakse niimoodi, et tihtipeale enne seda, kui laama sureb annata mingisuguse märgi et minna sinna või teise kohta. Ja siis minnakse sinna või teise kohta ja vaadatakse, kas sealkandis on kusagil sündinud mõni poisslaps peale seda, kui eelmine lammu surnud on. Ja siis viiakse täita igasuguseid asju, mõned nendest on need, mis on kuulunud eelmisele Laamale, nagu laps võtab need õiged asjad sealt välja valib need, mis olid kuulunud talle eelmises elus siis tõenäoliselt see ongi märk sellest, et taaskehastumine on aset leidnud. Teinekord räägitakse sellest, kuidas otsingutel olevad mungad jõuavad mõnda majja mis on jäänud nende tee peale või sinna suunda sinna ilmakaarde, kus uus laama sündima peaks. Nad on astunud uksest sisse ning enne see väike laps, kes mööda maja ringi jookseb, on ära tundnud selle vanamehe, kes on teda otsima tulnud. Mõnikord näidatakse kätte ilmakaar selle järgi et kui Laaman ära surnud ja pannakse näiteks selili või pannakse paremale küljele siis pöörab ta oma pea sinna, kus otsima peaks, kuhu suunda minema peaks. Ja muidugi oodatakse igasuguseid nägemusi ja muid juhatusi. Kuidas selle õige lapseni jõuda? Võib-olla on eestlastel tänu oma ajalookogemusele ka lihtsam tiibetlesi mõista ja lihtsam mõista dalai-laamat kes on eestitki külastanud kahel korral ning õnnistanud muuhulgas pühajärve ning valitud Tartu Ülikooli audoktoriks. Seda meest, kes tänapäeva maailmas sümboliseerib vägagi ihulikul moel seda vaimujõu suurust ning seda, et vägivallale ei pea tingimata vastama vägivallaga. Nagu laamade taaskehastust otsimine tundub meie jaoks müstiline, salapärane ja teinekord ehk arusaamatuks. Selline on tegelikult kogu see maailm, mis elab maailma katusel. Kuid teisest küljest paneb seesama rahvas, kes elab maailma katusel ülejäänud inimeste ette vägagi tõsiseid küsimusi. Nii ütles Ameerika Ühendriikide esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi peale seda, kui ta oli kohtunud dalai-laamaga Bel hiljutisi rahutusi. Et kui rahuarmastavad inimesed üle terve maailma ei võta hiina rahumise vastu Hiinas ja Tiibetis sõna siis oleme kaotanud igasuguse moraalse õiguse inimõigustest rääkimisest ükskõik kus maailmas. Et teinekord see usu jõud on üks vägev asi nii nagu dalai-laama Ki puhul. Sest ainus jõud, mis tal on, ongi ju usu jõud. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud. Stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.