Kuulete praegu Niguliste kiriku oreli, mis Niguliste viimase suure põlemise ajal 13. oktoobri öösel vastu neljateistkümnendat 1982. aastal kombel terveks jäi. Ühe inimpõlve jooksul Niguliste põlinud kaks korda. Mida me mäletame sellest? Jutustab VESI ehitaja Sulev Roosma Jah, see on, võiks öelda, oleks lapsepõlve praagilisemaid mälestusi käies tol ajal muusikakoolis ja pillikast kaenlas, õhtul tulid koolitunnist ja hommikul oli kogu see koolide ainult vähemalt konservatooriumi ja Endla tänava vahel on ju mõnekilomeetrine teelõik ja need tuhanded pisaras emad, isad, lapsed ja vanurid jätsid masendava mulje sellel ajaloolisel üheksanda märtsi ööl 1944, mis oli üks Eestimaa ja kindlasti me kodulinna Tallinna traagilise ravi ja lapse mälestustada sööbis, sellepärast sest et meie lillekülapoiste niux isasid, kes oli ka õhukaitse staabi mees, pidi igal nädalal oma tunnid istuma Niguliste kirikutornis ja ka seal sel traagilisel ööl olime sõbra isa seal valves. Ja kui me siis oma puumajast pärast seda hirmust pommitamist jooksime kivimaja keldrisse ennast varjuma, siis jäid pilgud põleva Niguliste kiriku tornikiivri poole, sest pomm oli tabanud kiriku torni alumist osa. Kiriku osa, kus me sõbra isa oma vaatlustornis oli, oli terve ei olnud isegi leekides. Alumine osa põles raskelt ja oli näha, kuidas siis suur võimas kiriku kiiver nagu kokku keeratav nuga vajus alla ja jäi eluks ajaks meelde see tunne mida võis tunda see sõbra isa süda, kui ta nägi oma kodulinna ja seda, et ta mõne hetke pärast enam ei ole elavate kirjas, nii et igatahes nii-öelda põleva torniga alla sõita sellel traagilisel ööl see sööbis mällu ja, ja on võib-olla üks sõjaõuduste ja, ja oma lähedaste kaotamise raskemaid meenutusi. Niguliste kiriku torn on põlenud ka hiljem. Nüüd, kus ma enam ei pidanud paar kilomeetrit käima konservatooriumi ja ja kodu vahet ei, elan lausa konservatooriumi õue peal ja igal kevade hommikul laulavad trompetit mind kosk mustriaastaste ööbikutega ülesse siis sellel samal õuel, kus oli välissuhete valitsus, oli mul võimalus õhtul jälgida imelist stseeni, kus on peetud ja jutumärkides muidugi Karl Vaino püüdis silmapaistvalt kena olla selle impeeriumi keskkomitee kolmanda sekretäriga, keda oli kutsutud siis meie partei jüngreid ümber kasvatama, kuna nad olid nagu isa põdrad oma sarved kokku löönud ja siin siis noori vana partei otsustasite omavahel klaarida ja siis see Karl Vaino oli siis väga tähelepanelik selle moskva suurik ümber ja, ja nad ilmselt läksid banketile sellesse välistuvate maasse, kus on Tallinna raeresidents, kuid hommikul rabas hoopis teine sündmus, et koduõu ja kogu meie tänavad olid täis eilset voolikuid ja kui siis pilt pöördus Niguliste kiriku poole, siis kõik see, mida minu head sõbrad, insenerid ja konstruktorid olid aastate kaupa projekteerinud, keeruliste konstruktsioonidega sinna üles tõstnud, oli nagu liigendnuga jällegi alla vajunud. Need, et ühe põlvkonna silmade all on väga erinevatel põhjustel, aga ikka alati on see ikka idapoolne päikesele torni terase läbigi üritanud, nii et üheksandal märtsil siis need naislendureid kestma emaliku südamega meile kõik oma laadungi kaela puistasid. Ja nüüd siis ka see partei meeste sõda, mis lõppes nii selle Sassi-Jaani talupõletamisega Niguliste kiriku kui ühe koloriitse Euroopa kultuuri pärandiga ja ka pärast draamateatriga sattus sinna sellesse negatiivsete emotsioonide tsüklisse. Siit Tallinna muinsuskaitseameti aknast raekoja platsilt teiselt korruselt paistab Niguliste torn väga kenasti kätte. Praegune ameti juhataja Rasmus Kangropool saab siinsamas üleval otse vana apteegi peal. Kuulsa raeapteegi peal. Tornil on oma lugu. Mus Kangro-Pooli elu ja ma töötasin ka pikka aega tänava teisel küljel tegi tänaval ja seal oli üks väike Erker minu kabinetil ja sealt Herkeli aknast just täpselt nii nagu siiki nägin, mina väga hästi otse seda Niguliste tornikiivrit, kuna selle põlenud omal ajal põlenud tornikiivri taas finantseerijaks olingi. Mina siis mul oli seal aknast hea näha, kuidas tööd kulgevad, mul läinud, endal vaja isegi välja minna, tähendab, kas on mehed platsis ja kas nad on juba jõudnud torni, kas nad on juba kiivriga ametis või on täna millegipärast midagi lahti, et võta telefon ja helista, küsi, et mis oleks nii, et ma olen seda torni täiesti näinud, õieti neid torne jälginud nende. Ja muidugi ka neid paremaid aegu, kus nad uuesti üles mitu korda Niguliste kirik on põlenud oma elu jooksul, neid kordi ei ole eriti palju. Suur tulekahju oli Tallinnas 1433. aastal, kuid seal ei ole üheski seda käsitavast. Teates ei ole juttu Niguliste kirikus, millest tuleb järeldada, et ilmselt kirik tollal kannatada ei saanud. Üks põleng oli 1553. aastal, tuli sai alguses Toompeal, seal põles maha tookord mitu teist kümmend maja ja sealt tuli kandus rüütli tänaval või umbes sinna, kus oli oma ajaloo instituut ja praegugi on tähendab tema järglase hoonet, seal läks põlema linna tööhoo. Ja edasi sealt sädemete tuli kandus Niguliste kiriku kesklöövi katusele. Siiski oh tolleaegsele ühele eesseisvale härra Werner Tuudingule ja juhuslike möödaminejatele, samuti ka mõningatele võõrast verd laevnikutele. Meremeestele suudeti sellele tulele panna üleval piir. Ehkki kesklöövi katus said tugevasti kannatada. Kannatada sai ta kõrgseintel olnud tugiviidad, mida hiljem hoopistükkis ei taastatud. Üks tule vahi 1581. aastal, jällegi Toompealt sai see alguse, tuul oli ka sealt pood, urni ja võlvide peale pandi vahid, et hoida ära siis tule levimis, kui peaks midagi süttima. Aga seda ei juhtunudki, nii et sellest jäi Niguliste kirik kõrvale. Rooja edasised põlemised on siis 1944, üheksas märts ja mille tunnistajaks ma olin, olles siin linnas kõndides kahe rünnakulaine vahel ringi üks tule kõik seal Harju tänaval ja Nigulistes ja kullassepa üks külg põles ja seal kuskil keskel rõõmas kase, Niguliste kirik ja taastati see torn. Muidugi see tornikiiver taastati ära ka, millest ma siis nagu võtsin osa tellijana käis pikkamööda siis pikkamööda ja see võttis aega ligemale neli aastat, kuid valmis ta sai oma algsetes kaunites vormides selle ümber käisid vaidlused varasema taastamise juures, milleks ja kuidas Niguliste taastada, kirikuks muuseumiks see oli seal Erikuks küll kuidagi mitte, oli ju 60.-te keskel üks niisugune periood, vot kus siis selgus, et vanema kunstimuuseumist on nagu vähe ja siis lisati sinna niisugune klausel juures ateismi ja vanema kunstimuuseum. Nüüd selle Aadeesmiga juhtus jälle niisugune lugu, et tekkis küsimus, aga mis see on siis paneerida selles osas, kus ateism oleks, kui ütleme, Hermen, Rode altar, väljapaistev kunstiteos oleks nüüd selle kunsti poole veel, aga mida siis teise poole peale panna, siis oli isegi niukse püsimus ja siis lasta mõnel kaasaegsel kunstnikul maalida näiteks kuidas piiskop Meinart tuleb liivasi ristima seal koos oma sõdalastega Muuga või midagi muud roolis tehas, kus need vaidlused toimusid Kultuuriministeeriumi tasandil oli see, ma mäletan ühte niisugust väga tähtsat nõupidamist, kus võttis osa tolleaegsed kaaluga ja otsustava sõnaõigusega mehi räägiti jälle selles samas nad ees, mis te sellest ateismi mõned meis siis julgesid rääkida, seda õieti nagu eksponaat ei ole ja siis oli seal niisugune figuur nagu Arnold lõimer kuulas seda juttu ja asus seal ka, andsime seisvelt mõned ja, ja, ja siis ütle saanud taimel niimoodi töötada Mess ateismist me siin räägime. Et On selge, et usklik, sinna ei lähe. Mina kommunis, minule seda muuseumi pole vaja. Sellega anti nagu üks teatav niisugune suund siiski sellele asjale ja see ateism hakkas nagu pikkamööda enesest hääbumas, rohkem sellest enam ei räägitud ja ikka võeti on sellele nagu ta siis lõpuks välja kukkus, et see tuli muuseum-kontserdisaal. Viimane õnnetus juhtus siis 82. aastal ja 13. oktoober 13 oktoober tähendab õhtud olid juba pimedad ja minul oli juhus sealt ka minna õhtupoolikul läbi pärast tööd varsti tollal töötasime kella kuueni kuskil pool seitse või seitse, siis oli kõik tip-top korras. Millegipärast vaatasin seda kirikut Kirjanike maja eest just nimelt. Ja seal ei olnud küll pidi midagi kahtlustäratavat. Aga öösel siis äratage mind üles ja siis oli kiiver juba upakile. Õnnetul kombel tornis nagu terve, nagu üks suur tervik lähemalt teada muidugi ei ole, miks ta põlema läks? Ei, minul ei ole selle kohta kahjuks küll ühtegi nagu mõistlikud versioonid. Eks omal ajal räägiti mitmesuguseid. Ta oli mitmesugused arvamuse sabas, seal vist oli keevitamine, oli käsi olnud enne kas sealt kargas mõni säde või mõni mõni muu põhjus. Nii et minul selle kohta ei ole jah, nagu midagi nisukest tähelepanu vähesed mällu jäänud. Ta siiski taastati ära. Suhteliselt kiiresti, ma arvan, selles oli ka omajagu üks niisugune prestiiži küsimus, sellepärast et eks taolist laadi õnnetus äratas tähelepanu ka kaugemal, seda kaugemat tähelepanu tol ajal ei sallitud, see võis olla ainult ülimalt positiivne. Aga kui vähegi midagi teistmoodi, oli Need nähtavasti ka see aitas omajagu kaasa ja lõpuks ta siis tasapisi taastati ja 84.-ks aastaks oli sügisel oligi valmis uuesti valmis, avati temaga just nimelt muuseumi kontserdisaalina. Liigume nüüd ajas tagasi aastasse 1984. Eesti raadio arhiivis on alles ainult Niguliste taastamisest ja uuesti avamisest mõned helilõigud põlemisest 1982. aastal pole jälgegi. Niisugune lähenemine tol ajal oli iseloomulik. Viimane Niguliste põlemine on siiamaani kaetud saladuslooriga. Säilinud helilõigud arhiivist aga väärivad teile ettemängimist. On 26. oktoober 1984. Jälle on Niguliste rahvarohke võlvkaared muusikat täis, kuulsad maalid juba vaatamiseks. Nüüd võib öelda, et aastakümnete TÖÖ Niguliste restaureerimisel koos tornikiivri taastamise kand lõppenud. See on sündmus, mis jääb meie kultuurilukku. Rõõm on ühine ehitajal kui Niguliste muuseumi ja kontserdisaali tulevasel valdajal kunstimuuseumi perel. Kunstimuuseumi direktor Inge Teder ja mälestusmärkide projekteerimise instituudi direktor Heino Uuetalu. Algus oli siin päris kauge ja just eile Heino Uuetalu. Mulle meenub, kui ma olin 26 aastane, rohkem 1956. aasta oktoobrikuu siis küll päikesepaistelise ilma toodi mind siia kirikusse. See oli täis varemetükke ja oli siin ainult veel säilinud viis samas üleval üks võlvi ka. Ja mulle tehti ülesandeks, et inimesi alla ei tohi minna, võlviga maha võtta. See kohutas noore kogemusteta insenerid, kuid me saime hakkama edasi siis pingsast töös nii praktikuna kui ka teoreetikuna. Viie-kuue aastaga suutsime selle viia ajutise katuse alla. 60.-te aastate alul valmistasime ette inserbuldasega, et alustada torni taas ehitades. Varusime puitu. Pask plekk oli olemas. Kuid mõningate asjaolude tõttu ja vastavate nii-öelda suitsu tõttu jäi see mõte ajutiselt pooleldi. Ka mina läksin restaureerimist ära 13 aastat, tegelikult müüs ehitusega. 78. aastal tehti ülesandeks tulla hakata tegelema uuesti projekteerimisega otsisele väriseva käega vastu ja siis tänu kunstimuuseumi kindlameelsem tellimusele tehti ülesandeks instituudilt kiirelt kohendada projektdokumentatsioon, et saaks uuesti forsseeritult jätkata restaureerimisja kohandamist, töid, kunstimuuseumi filiaali. Siin on mitu meelsust, nõndanimetatud insenerilahendust, millest te kõnelesite, mis teile on väga hästi meelde jäänud. Tol ajal siis kunstiteadlased arhitektuuriteadlased nõudsid, et sedasamast ei tohi lammutada päris saali keskel metallsärk seljas kanda sammas. Ja võtke ette, mis võtate, peab olema, olgugi et tänapäeval tahetakse nendest fantaasiatest lahti saada siis arvutasin läbi, et tal tuleb panna särk selga, siis põdur, konstruktsioon jääb alles ja tuli anda metallile eelpinge sisay antud keevates v kateldes olid peal ja võib-olla koputama võtmega, siis kuulete nüüd vööd kõik kõlisevad. Nad on kõik eelpingestatud, järelikult nad töötavad täis väärtuks. Kandekonstruktsioon. Kuidas teie, Inge Teder, näete selle toreda hoone tulevikku. Mida te siin tegema hakkad? No ma arvan, et selle tõepoolest toreda hooned, tulevik saab olema siiski väga ilus, kuigi ma arvan, et selle iluhoidjatele mitte väga kerge, sest teatavasti hakkab Niguliste muuseum-kontsertsaal täitma kahesugust funktsiooni. Ühelt poolt on ju temas praegu välja pandud ja väljapanemisel meie eesti rahvas kultuurivarad, keskaja kunsti suurepärased teosed, mis omavad maailmakultuurist tähtsust, nagu seda on Rode altar nägusada Notke surmatants, nagu seda on Isembranti Antoniuse altar. Siia tulevad juurde ka veel terve rida teisi Lübecki, saksa meistrite töid. Tuleb juurde ka kohalike eesti meistrite töid, kes keskajal töötasid. Nii et igal juhul saab see Hansson olema ühe kõige sügavama ja võib-olla tõesti maailma kultuuris tähtsust omava ekspositsiooniga, millele me võime väga uhked olla. Teiselt poolt aga kohustas meid ka seesama hoone oma suurepärase akustikaga oma suurepärase huviga siin musitseerida ja kunstimuuseumi direktorina. Minu kolleeg tõstsid seda küsimust väga palju üles, kas üldse on õigusega seda tohib teha? Ma pean tunnistama, et kordagi ma ei ole saanud kätt tõsta eitavalt, et orelit mitte sisse panna, sest mulle näib igal juhul, et ka muusikainimestest saab siin olema väga palju meeldivaid momente. Ja kokkuvõttes tallinlane muuseumiga kontsertsaali näol leiab siin kindlasti Eestimaa huvitavama ja ilu ja niisugust emotsioone pakub oma kultuuriobjekti. Kasutades juhust tahan nimetada meie toredat autorite kollektiivi, kes viimasel kahel aastal töötasid väga pingsalt, andes parima, et see muuseum-kontserdisaal sünniks sellisena, nagu me täna siin tuledesärast näeme. Arhitekt ilmaside kunstiteadlane Mai Lumiste ise, konstruktorid ellu puldas Silvi ränd ja teised projekti peainseneriosakonna juhatajana Holland ja osakonna peaarhitektina Tedi Becker ja veel kümneid projekteerijad, kes töötasid selle dokumentatsiooni siia nii kunstihuviline kui ka muusikahuviline tulevikus. Te olete võtnud oma kandada selle muusika roll. Noh, ma arvan, et koos muusikutega me tuleme selle asjaga ikkagi toime ja koos filharmoonia, aga me suudame selle vajaliku nii siin säilitada. Meiega jääb rahule nii muusikainimene kui ka kui ka kunstiinimene, sest teatavad kogemuse meil ju Kadrioru näol ikka juba üle 20 aasta on. Ma tahaksin võib-olla praegu. Mida lisada? Ma olen täna siin pidulikult säravas. Hoones praegu veel muuseumi osa, nagu te näete, eksponaatide ostame veel paigaldame ja teeme ja ma tahaksin öelda nagu tänasele tallinlastele, et kuidas 10. aastat on oodanud siis oodaku sõit kolm nädalat veel ja ärge ennast tundku väga solvatuna, kui ta kaha homme sellesse samasse hoonesse sisse ei pääse, sest meie teame oma tööd lõpuni viima. Eksponaadid paigutame. Mängisin filharmoonias solvugu, aga siiski siit lähed kuidagiviisi hoopis teise laenu. See on tegelikult niisugune viimase 20 aasta muuseumis ja praktika üle kogu maailma. Et erinevaid kunstiliike nagu vähendada ja üks aitab võib-olla mõista ja teine aitab sisse elada teises, nii et kokku peaks tekkima Meie suven, elamus kui ühte sama asja ainult vaadata. Seda päeva on vist kauaoodatud kus me saame öelda restaureerija-le ehitajale, Kiviray turile ja torni ehitajale suur-suur, aitäh. Et Niguliste on valmis saanud. Teie Mai Lumiste kunstiteadlasena olete siin ju väga sagedane külaline olnud mitte külaline, vaid oma inimene. Täna midagi erilist. Täna on tõepoolest eriline päev, hea meel on sellest, et ükskord oleme jõudnud nii kaugele, et võime siin näha kunsti ja inimesi korraga seda kunsti nautimas ja et see kõik näeb enam-vähem korralik välja. Mina olen siin olnud 71.-st aastast peale, uurinud seda kirikut ja püüdnud selgitada, mis on püüdnud metoodikaid teha ja nii edasi ja nii edasi. Nii et, et muidugi see kauaoodatud päev toob rõõmu. Ja veel tahaksin ma seda siiski, et siin rohkem kunsti eksponeeritakse, mitte ainult seda, mis on Tallinna kunstimuuseumi fondides, vaid ka neid teoseid, mis on praegu üsna kehvas seisus kuskil Lääne-Eestis, saartel ja nii edasi, aga mida meie üldsus ka nagu peaks ilmtingimata nägema, sest see on kõik üks rahva üldine vara, eks ole, nii olemas on olemas. See on üks ilusamaid hilisgooti ruume üldse Eestimaa keskaegses arhitektuuris. Nii et see on ebatavaliselt valgusrikkas õhurikas, avar, vaatamata raskepärastele piilar viitele ja need lühtrid toovad pidulikku sära siia kõhtu, selleni, et mina leian, et see siiski õhtul on hea, siis ei paista viimistluse vead silma. Ja siia juurde veel muusik muusika ja, ja kui orel oma registrid lahti lööd, siis võib külmavärinad üle käia. Pidulik.