Siin joor Iczyinjotordelli 10. klassi arveametnik Enn linna hüpoteegipanga hoiukassas ootas juba kolm aastat lisatasu oma uue ametiastme puhul. Teha tegin, niisugused asjad liiguvad ikka visalt ja riigiametnikud on õppinud kannatlikkust. Muide, nad lohutavad end mõttega, et mida rohkem aega läheb, seda suuremaks saadaolev summa kasvab. Ja kuna neil puudub kindlameelsus iga kuu kas või vähekenegi kõrvale panna on ju nende madala palga juures ka võimatu, siis on nad lõppude lõpuks rahul sellegi pealesunnitud kokkuhoiuga, milles bürokraatlikule pikameelsusele tänu võlgnevad. Aga igal asjal on oma piir ja tõtt-öelda kolmeaastast hilinemist, nagu siin jortor dell-i puhul ei mäletanud veel ükski ametnik. Seejuures ei sa just ütelda, et need kolm aastat möödusid niisama, ilma ministeeriumi tagant torkimata. Osakonna ülem, kavaler Samuele kirjutas sinna isiklikult oma viis korda. Et ta kirjadele ka ministeeriumis mingeid tulemusi polnud. Siis lõppes kõik sellega, et ta hakkas siin, Joortor telliti isegi nagu pisut põlgama. Nii et kui viimane kuuendat korda tema ette ilmus, alustades oma, andke andeks, kavalerid teid veel kord selles lisatasu asjus tülitada, julgen, oli kavaler Samuele valmis kannatust kaotama. Ei hakka karjuma küllalt juba, ärge mind enam sellega tülitaks. Aga võtnud end kokku, hüüatas ta ainult alistuval ilmel. Tean, tean juba, mis mina sinna parata saan. Teil jääb üle veel ainult üks lahendus, kui tahate oma lisatasu kätte saada, minge võtke ta ise välja. Alguses ei taibanud siin jortor, telli kuidas nii. Kavaler. Minge ja võtke. Aga sedasi sõidud, rooma, lähete ministeeriumi lasetama toimikud teie isiklikul juuresolekul üles otsida. Ülemuse selline ettepanek, Vissin, jortor, telli hämmeldus. Tal õnnestus ainult ütelda. Hästi, ma lähen nagu käsite, tänan teid. Ning läks siis oma tuppa talle tohutu Ta valduses sõita Rooma, minna ministeeriumi ministeeriumi. Paljas mõte niisuguse asja peale mattis tal hinge kinni. Ta jõudis isegi nii kaugele, ta hakkas kahtlema, kas kavaler Samuele talle sellist nõuandest tõsiselt rääkis. Jortor tell istus oma laua taga pea käte vahel ja tundis, et raamatupidaja julgus väheneb iga kord, kui ta endamisi hirmuäratavad sõna ministeerium kordab otsekui oleks tal kusagil teadvuse põhjas auk. Kuhu see julgus kaob? Siis Panjuks mälestuste tekkiv õpetama. Mälestus kommendatoormariinist oma vanast kantselei ülemast ja praegusest osakonna juhatajast ning just ministeeriumis ja ainsa hetke jooksul sõitsin jortor, telli kogu oma raamatupidaja julguse tagasi. Ja sellest momendist alates tegi kommendatoormariini sõprussin jortor telli koguni upsakaks. Hoolimata kogu lugupidamisest, millega ta oma endist ülemust meenutas. Korraga tundis ta eneses küllaldaselt julgust. Talle näis, et juba idee ministeeriumisse minna on talle ootamatut tähtsust juurde andnud ning sedamaid asuste kolleege asjasse pühendama. Mäe sõidan ministeeriumi, õiendan asja isiklikult ministeeriumis. Seda viimast sõna hääldas ta rõhuga ja tähendusrikkalt ning tundis oma tähtsust iga kord, kui ta seda sõna hääldas, aina kasvavad. Ka kodus teatas ta naisele pidulikult, et peab ministeeriumisse sõitma nii tublina. Ma ei näe otse kohkus, arvates, et on juhtunud midagi ebameeldivat. Aga teada saanud, et mees võtab reisijate lisatasu väljanõudmiseks, mida ta ka ise juba kolm aastat ootas ja mitte vähem kärsitult, kui mees hakkas teda saia nõuande ning soovitusega pommitama pannes talle südamele, et ta ennast ära kuulama sunniks. Otsustaval hetkel juhmina ei käituks. Kõikide nende õpetuste peale peab teadma, kui tüütavad on ametnike naised, ei suvatsenud senjoor tordelli isegi vastata. Niisiis esitas ta osakonna ülemale viisipärase avalduse Kahepäevase erakorralise puhkuse saamiseks, kirjutades lahtris põhjendus suurte ümmarguste tähtedega sõiduks, et nõu pidada ministeeriumiga. Ning tordelli määras ärasõidupäeva kindlaks. Ta naine hoolitses pühapäeva ülikonna kordaseadmise eest, vahetas kahel särgil mansetid ja kraed ning ostis isegi kaks paari uusi sokke, otsekui tuleks mehel ministri ees kingad jalast ära võtta. Mõte eelseisvast reisist vaevassi, noortor, tellit ööd kui päevad, mida ta ei teinud ikka korda, seda alateadvuses lakkamatult ainult ühte sõna ministeeriume. Neuroos ei suutnud asjatoimetustele tähelepanu pöörata kodus jalutusnärviliselt tubades edasi-tagasi. Lühidalt elas kõrgendatud meeleolus, justkui peaks ta ministeeriumi sõitma selleks, et seal ministritoolile istuda. Ta sõitis välja südaöösel reisijat, kupeediase norskasid senjoor tell istus ühe hästirõivastatud seeniori kõrvale, kes magas avasui ning peaaegu kolm tundi saatis ta teadvust ratastele kin pöörangu kohtadel skandeerides koos temaga rütmiliselt. Ma sõidan ministeeriumi ministeeriumi ministeeriumi. Mis kellaks, Meroome jõuame. Küsisin oma naabrilt. Kell üheksa, 45. Vastasse. Tänan, ütlesin jortor, telli, pean ministeeriumi minema tähtsas asjas nõu pidama. Raivastanud tordil oli pisut pahale, temaga vestelda ei tahetud. Siis aga hakkas ta kommendatoormariinist mõtteid mõlgutama. Missugune ta nüüd on? Mõelda vaid, missugust karjäärid on teinud. Kindlasti võtab ta teda südamlikult vastu ja esitab 100 küsimust. Võib-olla kutsub kommenda toorteda, koguni lõunale keset niisuguseid kosutavaid mõtteid uinusta märkamatult ja avas silmad alles siis, kui rong oli Rooma jõudnud sedapuhku täpselt kõigist pealinna ministeeriumidest, mille hooned olid ehitatud läinud sajandi lõpul ja käesoleva algaastail oli just finantsministeerium see, mille juures kõige vähem võidutses maailma kõigile ministeeriumidele iseloomulik stiil mille algeid ja vaimu oleks asjatu otsida arhitektuuriajaloost ja mida kokkuvõttes võiks nimetada bürokraatlikku ülemuse stiiliks. See koosneb võlvkaartest, piileritest, karniisudest, inditest, ornamentidest ja igasugustest ilustustest. Mida inspireerinud kreeka klassika, Indiat, templite toredus, gootika, renessanss, barokk, Rocco ja Liberty. Kõik see on kuhjatud üksteise otsa, kolossaalseid marmor mürakaisse. Nii et paneb, ei tea miks mõtlema ametlike teadaannete monumentaal selle ülesehitusele. Finantsministeeriumis me selle stiilijälgi ei leia. Võiks arvata, et tema looja fantaasia jahtus, kui ta selle peale mõtlesin, millised sünge tasu. Siia tulevad intendatuur, tempelmarkide valitsus, kaudsed ja otsesed tulumaksud monopol. Ja nüüd on ta tohutu suur Murnboonide kasarmu sarnane ookerkollane ehitus sadade ühesuguste akendega, mille taga võib juba ette kujutada, käib lõpmatu nokitsemine arvude ja statistika kallal. Niipea kui siin juurtor telli jaama poolt tulles selle majesteetlik fassaadi ette jõudis, sattus ta vaimustusse. Ministeerium mõtles ta ning jäi minutiks seda vaatlema, märkamata isegi kärarikast liikumist enda ümber. Siis taas maa peale tagasi laskunud, hingas ta sügavasti ja astus mõõdetud kommuni pidulike sammudega, milles avaldusid sel hetkel teda täitvad ülevad tunded sissekäigu monumentaalvärava juurde. See oli lai nagu võidukaar ja viis avarasse väljaku suurusesse õue. Senjoor tor tellija keset õue seisma, laskis silmad ritta joondunud autodest üle käia, tõstis pilgu sadadele ühetaoliselt ilmetuile suletud akendele ja tajus esmakordselt kohkumis värinat. Ta tundis end siin nagu liivatera kõrbes. Ta seisis veel mõne aja ja vaatas ringi. Siis keeras aga väärikal kõnnakul sissekäigu juurde tagasi, kus seisis aukartust äratava välimusega uksehoidja, käed selja taga. Siin jortele, telli, astus mehele lähemale ja sõnas väärikalt kaabuserva riivates. Vabandage, ma olen ametnik administratsioonist, ma pean ühes tähtsas küsimuses kommendatoormariiniga nõu pidama. Uksehoidja, käed ikka veel selja taga, silmitses teda hetke nagu silmitsetakse huvitavat eset. Keda te otsite, lausus ta siis. Väärmas mees, siin sees on kommendatuur rohkem kui kärbseid siin topi kommentaare kasvõi endale piipu. Mis valitsuses see teie kommendatoor teenib? Siin jortor telli, kellel oli õnnestunud suure vaevaga väärikat ilmet säilitada ja uksehoidja pilku välja kannatada, vastas solvunult lõivude ja kaudsete tulumaksude valitsuses. Näed, nüüd hakkame teineteisest aru saama, ütles uksehoidja rahulikult. Seega lõivude peavalitsus, teine sissekäik trepist paremale korrus ei ole mul meeles, eks seal küsid, siin jortor, telli, puudutas jälle tänutäheks kaabut ja astus taas üle õue. Ta püüdis säilitada tähtsat kehahoiakut, astus edasi kindlal sammul, ilma ringi vaatamata sobibki mehele, kes väga tähtsat asja õiendama peab ja sunnitult ministri kabineti kantseleiülema juurde vastu tuleb, tuttav. Aga uksehoidja sõnad olid teda segadusse viinud ja talle tundus, et jalad kannavad teda nagu unes. Toolid otse võtatanud, kui kuulis, millise lugupidamatusega uksehoidja ministeeriumi kommendatooridest räägib. Nad olid ju kõik osakondade ülemad ja peainspektorid palja mõtte juures, et mees võis tema juuresolekul valju häälega ütelda, kuidas ta kommendatoor piipu topib. Panin teda võbisema ja uksehoidja tundustele ehtsa saatana. Ta astus trepile, hoidudes seina äärde ning püüdes vastutulijaile mitte otsa vaadata. Korraga tundis ta nagu tõuget järsust mõttest, et trepp, mida mööda ta üles astub, on ju ministeeriumit rep. Ning ta oli sunnitud peatuma ja hinge tõmbama. Mitte väsimusest, vaid erutusest. Siis hakkas ta edasi astuma, jõudnud teisele korrusele, leidis, on väga kõrge klaasist vaheseina ees, mille ainuke uks oli suletud. Aga seal ees seisis salk vaidlevaid inimesi. Nende seas puutus silma väga autoriteetse välimusega mees, kes lakkamatult kordussaite aru, kas on selge sel ajal, kui teised aupaklikult pead noogutada, seda seletusi kuulasid hetkegi kõhklemata ja hinge kinni pidades. Keerasin jortor, telli trepile, mis viis kolmandale korrusele. Siin oli klaasvaheseina uks avatud ja niipea kui ta lävest üle astus, märkas ta lauakesed, aga valvurit, kes piipu, mis siin jortor telli, astus mõne sammu edasi, köhatas ja ütles. Vabandage, ma olen administratsiooni ametnik. Ma pean kommendatuur Mariiniga nõu pidama. Valvur, kes oli ametis piibu süütamisega, ei tõstnud silmi enne, kui, Kommendatoormariinit kordesseniortor telli. Ma pean ühes asjas nõu pidama. Kommendatuurma rinny, küsis valvur ja pidas siis vahet, kuna ta pidi ruttu midagi kibedat välja sülitama. Mistele piibu pitsist suhu oli sattunud. Tänan, ütles siin jortor tellik kaabut puudutades proovinud neljandal korrusel, siis neljandal korrusel ei toppinud valvur piipu, vaid luges lihtsalt ajalehte. Tervist, vabandage, ütlesin jortor, telli korrates tavalist fraasi. Olen administratsiooni ametnik, pean nõu pidama. Kommendatuur, marini. Valvur katsus mõtelda, säilitades pikemaks ajaks vaikuse, mille jooksul ta silmad jälle ajalehele vajusid ning paistis nagu loeksite seda rahulikult edasi. Marini nimelist kommendatoori meil siin küll ei ole. Tänan, ütlesin jortor, telli kaabut puudutades. Tänan, ning ta leidis neljanda korruse trepikojast. Nüüd ei jäänud tal muud üle, kui minna alla teisele korrusele. Aga kui kerkis ta hajudes kahtlus, kui kommendatuur Mariinid isegi teisel korrusel. Teda läbis, värin juba selle mõtte juures. Ta hakkas kiiresti trepist alla minema, unustades oma tähtsa hoiaku. Hulk inimesi, teenijaid, ametnikke ja töölisi seal õelus murelikul ilmel sinna-tänna. Ja korraga tundis siin jortor tellijatel nagu tundmatusse linn ära eksinud. Mis teda ka peaaegu paanikasse ajas, oli mõte, et igaüks neist sadadest inimestest, kellest ministeerium kubiseb, on tema otsene ülemus, kes võib ootamatult tema poole pöörduda küsimusega, mis teie siin teete, kes teid lubas, kuidas te julgete. Kui ta teise korruse trepikotta jõudis tuikestel oimude kohal ja ta hingeldas. Valvur istus, käed vaheliti laua taga. Ma peaksin nõu pidama, alustasin, jortor, tellib pingutades end sõnu lõpuni hääldada. Sel hetkel juhtus uskumatu asi. Kommendatoormariini oli koha. Täitke ära, ütles valvur talle blankette ulatades, millele oli kirjutatud senior, soovib rääkida, mis põhjusel? Erutus, mis siin jortor telliti, üha rohkem oma võimusesse oli haaranud, oli korrapealt nagu peoga pühitud ja tal oli tunne, otsekui oleks ta laupa riivanud. Värske tuuleke. Ta püüdis käituda väärikalt, köhatas paar korda ja oodates Vastuvõtt kommendatoormariini juurde, hakkas valvuri laua ees edasi-tagasi kõndima. Nüüd ei tekitanud ministeeriumit tohutud mõõtmed temas mingit hirmu vastuoksa. Ta tundis oma tähtsust ja kindlust paisuvat, otsekui oleks ta kogu maailma keskpunkt. Ta ligines ühele päratule aknale, mille ruudud olid inimese käe ulatuseni puhastatud ülalpoolega, tolmust, hallid heitis pilgu õue ja tundis uhkust, et kuulub sellesse hääletusse ametnike perr, kellele ministeerium on suur kodu. Just nõnda selles ministeeriumis tundis ta ennast need kodus. Ja seda tunnet kinnitas tähelepanek, et siin sarnanes kõik provintsi ametiasutusega. Oli ainult suuremõõtmeline, samasugused räpaste ruutudega, aknad, ainult laiemad, samasugused halliks värvitud uksed, ainult suuremad, samasugused ebatasast põrandat, koridorid ainult pikemad ja lõpuks maasuitsukonide tolmu, vana puu ja alati avatud ustega käimlatele ehk mis valitseb kõikides asutustes, olgu nende tüüpia, tähtsuste aste milline tahes. Ja see kõik, et kõik siin oli nii tohutult suur ja viisin jortor telliv vaimustusse, tekitas temas heldimust tunne. Teie senior hüüdistada äkki valvur, palun tuba number kuus? Siin jortor, telli, võttis kaabu paremast käest vasakusse, hingas sügavasti, otsekui oleks tal sel hetkel vee alt pinnale tõusnud. Painutas kummarduse, alguse täheks, kergelt pead ja koputas tagasihoidlikult sõrmenukkidega uksele. See siis ütles laua taga istuv tundmatu härra pilku tõstmata, jätkates toimikute allakirjutamist, mis täies kaante vahel lamasid sulgenud enese kannul ukse, astusin jortor, telli hämmeldunult toa keskele, mis oli sisustatud ministeerium liku toredusega ning jäi seda müstilist kuju silmitsema. Kindel, et ta eessekretär või kommentaatori asetäitja. Võtke istet, mida te soovite? Ütles tuua äkki peaaegu toorelt kirjutuslaua tagant, lõpetanud parajasti viimase toimiku allakirjutamise ja vaatas nüüd siin jortor tellil otsa. Siin jort, ordelli jõllitas kirjutuslaua taga istuvale härrale otsa pingutades mõttetult oma mälu, et tuttavat kommendatoormariinita ära tunda. Ja kuna tal puudus julgus ütelda, et siin on mingi arusaamatus pommisest. Kummindatuur mina, kas te mind ära ei tunne? Nei ütles kommendatoormariini närviliselt, mis siis on? Kas teie tunnete ehicumendatoor, mina tegelikult mina tahtsin nõu pidada. Siin jortor, telli, tundis, kuidas tal jalad värisevad. Terve tuba hakkas täis tiirlema. Mina, kommendatuur, pomises ta veel korra. Tahtsin teid paluda pöörduda teie poole ja kabuhirmus, teadmata, mida ütelda pöörduste, selle tundmatu kommendatoori poole, selgitades talle oma asja, otsekui seisaks ta tõelise kommendatoormariini ees. Lisatasu asjas juba kolm aastat, see tähendab sellest päevast alates, kui mind 10.-sse klassi edutati. Kurradi, kurat, röökis kommendatoor täielikult kannatust kaotades. Mis teie lisatasu minusse puutub, olen ma pearaamatupidaja või mida te endale lubate? Ta meelepaha kasvas iga sõnaga oli kuni kõrvalesta nii punaseks läinud ja suris laual paberite seas neid pahupidi pöörates. Sellest momendist peale arenesid asjad filmilindikiirusega erutatuna, alandatuna ja häbistatuna. Järgnesin juurdurdellid koridoride rägastikus valvurile, mõistmata, kuhu teda talutatakse. Valvur näitas talle teed, juhtis ta lõpuks tuppa, kus küllaldaselt laia kirjutuslaua taga istus isik, kes võiks väga hästi olla kommendatoor ja kes juba ennakult kulme kergitas ning näole virila ilmemanas. Ütles ta otsemaid järsult siin jorterdelli poole pöördudes. Kõikides administratiivasutustes raamatupidamistes arve osakondades on ametnikel jultunud ilme, sest nad on harjunud ainult kaebusi kuulama ning peavad end peaaegu panga direktoriteks sel lihtsal põhjusel, et nende arvestusest oleneb kuu lõpul sadade kolleegide palk. Mina tervist alustas siin jorturdelli uuesti iga sõna puhul sügavasti hinge tõmmates. Tahaksin teid paluda ühes asjas. Asi seisab täpselt juba kolm aastat on möödas mu edutamisest 10.-sse klassi lisatasu. Tähendab, teie asi ei ole veel vormistatud ja mis te arvate, et olete ainuke oma asjaga, et need. Aga siinkohal tundis pearaamatupidaja teise kõne katkestamise pärast südametunnistus piinu sest kolm aastat on tõepoolest pisut pikka aeg lisatasu asja normaalseks õiendamiseks. Kuidas teie nimi on? Küsis ta kuivalt. Tartar, telli tar Nelli ja Idžinnu arveametnik, vastasin jortor, telli kramplikult kaabud käes mudides. Pearaamatupidaja hakas, puh 200 urisedes viha ja tüdimuse ilme näol, oma arhiivikappidest alla kiskuma ja lehitsema toimikuid pildudes raevukalt, aga samal ajal ka teatava korrapärasusega kartoteegisedeleid pabereid ja papp gaasi õhku, nii et terve tuba viie minuti pärast ministeeriumid tormiseks. Aga kas tohib teada? Hüüatas ülemus äkki, pöördudes siin jortrodelli poole, kes tikksirgelt paigal seisis, söandamata jalgu liigutada. Kas tohib teada, mis asutusest teenite? Siin jortor, tellik köhatas rutakalt ja seenior ütles ta hüpoteegipanga hoiukassas. Te, olete hulluks läinud? Röökis pearaamatupidaja täiest kõrist ja enesevalitsemist, kaotades hüpoteegipank hoiukassa. Siin asub riigilaenu peavalitsus. Kõigest järgnenust, mis talle näkku paisati, ei mõistnud siin jortor tellijana mõhkugi. Ta kahtles isegi, kas ta mitte ei saanud obaduse vastu pead leidnud end jälle koridorist ja teadmata, kuidas ta sinna sattus. Toetuste vastu seina peaaegu meelemärkust kaotamas. Ta võbises üleni nägu oli tal mullakarva Joimudelt virisesid higiojad all. Kõik, mis temaga viimase poole tunni jooksul juhtunud, hävitas ta lõplikult oma kolmekümneaastase karjääri jooksul polnud sellist alandust üle elanud. Keegi polnud temaga veel niisugusel kombel käitunud. Sel hetkel oli siin Jordurdelli oma hallidest juustest hoolimata valmis nutma puhkema nagu laps. Ning nüüd ei taibanud, kust ta õieti viibib selles koridoride rägastikus, mida alistasid suletud uksed. Mõeldes ministeeriumi ääretule suurusele, julgenud ta oma pead teele asuda. Pealegi kuhu, mis suunas? Ta ei võinud siia igaveseks jääda. Keegi võis ootamatult tulla ja temalt küsida, mis te siin teete? Selle uue hirmu ajel hakkas ta liikuma hiilis piki koridori täies kikivarvul nagu varas ja piiludes silmanurgast kõiki neid suletud uksi mõlemal pool. Mõte, et seal sellest ülipikast koridorist nende kommenda tooride vahelt tuleb läbi minna pani ta põlved Nadcum. Ta oleks tahtnud põgeneda minema, juust tal värisesid käeta higistades. Koridorid ei tahtnud lõppeda ja kõigil ustel sadadel ustel olid kommendatooride sildid, põrand, seinad igavese õndsuse silme ees. Korraga leidis ta end suure suletud ukse ees, mis näis trepile viivat instinktiivselt, arvates, et on juba pääsenud. Avastasin jortor tellisele otse halvatuna seisma. Hetkeks nägi ta punast läikivat põrandat, vaipa ja sametise eesriidega akent. Ministri ootaru paugatusega tõmbas ukse kinni ja see müra viis teda lõplikult paanikas. Oimude kohal vasardas ja silme ees nagu udu. Võimetus ennast kokku võtma tammuste sihitult ringi, kuni märkas ühe koridori lõpul väikest ust, mis oli avatud ja viis luudede ning harjade panipaik. Raasuke teadvust, mis temasse veel püsima jäänud, sisendastele mõte sinna sisse astuda ja end sellesse varjupaika ära peita. Niisiis astus sisse, sulges enda järel ukse ja langes pimeduses jõuetult taarudes saepuruhunnikule. Ta peaaegu ei mäletanudki, enamus viibib. Ta tundis niisket saepuru käte all. Oli valmis uskuma, et see on nii ja ta istub öösel mere kaldal. Ta toetas selja vastu seina liikumatult kinnisilmi istuma üks prussakas hakastel püksisääre all jalga mööda üles ronima. Aga siin juurdurdelli ei teinud sellest välja ega võtnud vaevaks liigutadagi, et teda eemale peletada.