Nad pidasid mesinädalaid õigemini ainult mesipäevi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutuses ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd. Naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus viske või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi Waba silmapilgu püüdsid nad kasutada enese arendamiseks. Olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nägu tõsisemaks eluliseks otstarbeks. Selle kõige leidsid nad enesestmõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid. Neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki selle sisustusest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi, usk oma õnnetähe sisse. Usk, mis muutis olematud asjad nagu olevaiksi, reaalseks. Nõnda elasid ja töötasid nad, nagu oleksid juba kõik saavutatud, mida nad nii väga Esimustasid, mugav kodu, oma pisikeste olengutega ja sõpruskonnaga. Muidugi peale selle olid neil veel omad unistused. Aga nyyd seisid juba nagu sealpool õnnetähte väljaspool nende usupiire. Need pidid algama alles siis, kui õnnetäht on saavutatud. Ja kui usk on juba kõik andnud, mis elus hädavajalik. Alles siis pidi algama unelm. Alles siis pidi ta saama päris elavaks, nii et näed teda kasvõi tänaval ühes kuu valgega kõndimas. Siidsukad ja lakk-kingad jalas. Oma suurima unistuse leidsid nad kahekesi paar päeva pärast abiellumist. Siis armastasid nad alles käe alt kinni hoides kõndida, teineteise kehasoojust tunda, häält kuulda ja vahetevahel vastastikku silma vaadata. Mõlemal oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu. Kuna naise palgeile tõusis häbipuna tõusis juba täie teadmise taibuga, kui ütlemata hea on nõnda mehe pilgu ees punastada. Nad liikusid ühe vaateakna tagant teise taha, et silmitseda välja pandud asju, lugeda nende hindu ja imetele kalleid ehteid mis ajasid naiseihule soojad värinad. Nõnda sattusid nad reisibüroo akna alla, kus hakkasid silma mitmesuguseid liikumisvahendid. Aurikud, autod, raudtee, rongid, lennumasinad, millega pidi olema nii mõnus, kiire ja veetlev sõita. Nii, ja nii mitme päeva või tunniga Berliini, Pariisi, Londoni, Rooma ja mõni teab kuhu ilma otsa veel. Kas mäletad meie esimest juhuslikku reisi? Küsis mees. Mäletan, vastas naine. Mäletan isegi seda, mis tol korral rääkisime. Sa mõtle ometi, kui imelik. Kellegi teisega pole ma kunagi midagi selletaolist rääkinud ei enne ega pärast kui pole teistega lihtsalt pähe tulnud. Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma. Sellist ei võinud ju juttugi olla. Selleks puudus raha ja kõik muud eeldused. Minu kõige pikem teekond võiks olla ikka kas Kuressaarde või Narva-Jõesuhu. Needki paigad olid häbemate kaugel. Aga niipea, kui ma sind seal vagunis aknal nägin, mõtlesin ma kohe. Mis oleks, kui sõidaksin praegu Itaaliasse? Väsiksin ära, jääksin suikuma. Märgates näeksin jällegi sind seal aknal. Sa sõidad kaasa, nagu oleksime kokku leppinud, üheskoos sõita. Sõidame ja sõidame. Ning kui pilgud juhuslikult vastamisi satuvad, siis naeratame nagu vanatud tarad. Nagu vanad tuttavad, kordas naine. Just nii. Algusest saadik olime kohe nagu vanad tuttavad ning kui lõpuks teineteiselt küsime, kuhu sõidame, siis vastame naerdes. Rooma. Ehk peatume Veneetsias. Astab teine. Ja siis määrame kohtumispaigaks Tootside palee piinakambrid. Järgmine kokkusaamine Püha Markuse platsil tuvide keskel. Algu rõõmutsisime mõlemad. Ja nende sõitsime Narva-Jõesuhu palavale liivale. Lendasid meri, pääsukesed, karjusid kajakad. Aga meie unistasime Markuse platsist ja tuvidest just huvidest. Minu ilusaim reis, see meie esimene Itaalia reis. Aga vaata seda Aurikut, kui kõrge ja tore, oleks ometi võimalik siin pääse lumes talle peale istuda ja mitte ennast liigutada, kui näeme rannal värsket haljust ning õisi, palju õisi. Äike ja lõhnad. Õied. Ja kuule ometi, seda võiks. Hea meelega oleksin selle eest kasvõi nädal otsa vahetpidamata merehaige kui võiks oma toa ukse kogu temal loguga lukku keerata ja võtmekas või lähemale pilveservale visata. Või esimesele kerjajale tänava nurgal pihku pista, nimetada uulitsat maja ning korteri numbrit ja öelda kõik, mis sealt leiad, võta endale võtta ja tarvita ise või jaga teistele teemist. Süda kutsub, sest meie sõidame Itaaliasse. Sõidame sinna, kus on soe ja roheline kus puud ja põõsad õitsevad. Meil pole nüüd enam midagi vaja, mitte midagi. Me ainult sõidame. Head päeva. Head päeva, armas kerjus. Aga mis siis, kui võtaksime seda tõsiselt? Lausus mees äkki Kainimas toonis. Võtame, hüüdis naine ihu liikmeis, püha elevus, värin, mida tundis meeski läbi riiete. Tehtud kinnitas mees siinsamas, reisibüroo aknal tõotanud vastastikku pühalikult enne mitte rahulduda ega puhata. Kuni oleme kahekesi korjanud nii palju raha, et võiksime sõita Tootside paleesse ja Püha Markuse platsile. Tunnistajateks need Aurikud, lennukid, raudtee, rongid ja autod. Oma esimesel juhuslikul koos reisil heitsime nalja. Nüüd aga räägime kibedat tõtt. Räägime seda kõigi pühamuste nimel. Jätame korteri võtmata elamises ainsas toas, edasi. Jätame mööbliviisid ostmata isegi samade riiete ja jalanõudega. Hagi võib edasi ajada. Unustame diaatri, kino, kontserdid, kõik lõbustused ja maiustused ning elame ainult oma reisile jätkas naine, nagu meeski pühalikult. Igavesti ja aamen, lõpetas mees. Sellele järgnes lühike sõnatus nagu tumm õndsuse maitsmine kujutluses. Siiski siis naine aga kauem, nõnda peame elama, et eesmärgile jõuda. Mees mõtles pisut, veeretas peas mingisuguseid arvusid hindu ning vastas siis. Aastat kolm, neli mitte enam. Mitte enne päris naine. Vististi mitte. Kui pikk aeg, venitas naine murelikult. Pik. Imestas mees vastu. Mõni pikk nüüd, mis on kolm-neli aastat. Praegu olen mina 26, sina 21 siis mina, 30, sina ainult 25 sootuks noored, alles elu paremad päevad. Aga kui tahtis naine öeldage, jättis ütlemata misega, kui küsis mees. Aga kui midagi juhtub? Näiteks sõda, haigused, surm, nii. Vastas naine hellalt. Mis siis päris mees minuga, lausus naine. Mis võiks sinuga juhtuda? Küll, oled rumal, määris naine nüüd. Ja endal oli nii imeliselt hea, et tal praegu nii rumal mees, kes asjast aru ei saa. Lapsi, sosistas ta siis. Ja mees tundis tema palavat hingustama palgel mis ei äkki tummaks. Tõepoolest pidi ta olema rumal, et ta ei tulnud sellele lihtsale mõttele. Ja sõnatult kõndisid nad eredalt valgustatud tänaval askeldades igaüks oma mõtetega. Kadusid aastad, pikad rasked aastad mees ja naine ei käi juba ammu enam üheskoos jalutamas ega vaateaknaid imetlemas. Ajuti näib neile, nagu poleks seda kunagi teinud. Mälestus sellest polegi tõeline mälestus, vaid ainult tumeunenägu. Mehel on piht tugevasti vimma vajunud ja teda näeb vaevalt muul ajal, kui aga tööle minnes töölt tulles. Sest tema elu polegi muudkui aina töö ja töö. Näib nagu jahimakskida, et on olemas veel mingisugune teine elu. Muretseda, millega toita ja katta iseend ning oma lapsi ja nende kõhna väsinud ema. See on kogu elu ülesanne. Mees mäletan nii selgesti, et see oli ainult mõni kuu peale reisibüroo aknal seismist ja pühalikku tõotust. Kui naine talle mingisuguse saladuse kõrva sosistas, mille kohta tema siis nukralt naeratades nimetas. Meie esimene Itaalia reis. Naine naeratas neid sõnu kuuldes. Aga see oli viimane kord, kus nad oma tõotust veel meelde tuletasid. Tõotus taganes kuhugi teadvus läve taha ja hingitseb seal mingisuguse ähmase udukujuna. Elva kajastus paratamata, rada tuli, teine tuli, kolmas ja neljas laps. Neid oleks vististi rohkemgi tulnud, kui mittehaigused poleks teile takistuseks astunud. Nii et naine sai pisut hinge tagasi tõmmata. Virelise kasvatas neid, keda ta oli juba ilmale kandnud. Olnud nõnda jäigi mõlemal algusest saadik ainukeseks usutavaks reaalseks mõtteks kuis saada korter, kuis möödel, kuis hädatarvilikud riistad ning kõik muu vajalik kribu-krabu. Kui on oodata lapsi pidiga marka iga penni lugema pidi iga asja iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. Kadusid laste pere kasvades, kontserdid langes unustusse, teater. Ainult kinno sai veel mõnikord, kui mindi hästi kaugele linna serv. Teatri aset täitis mõni riidehilp või kooliraamat. Kontserdi aset mõni müra tegev mängukann. Nõnda järgnes üks hall aasta teisele Polnud enam ainustki suurtega ülevat mõtet polnud enam ühtegi ülevat tundumustega hukutava tunnistust, mis oleks kiskunud kaugele kaugemale oma kitsast kodust eemale oma igapäevasest muresti askeldustest. Millal saame küll lapsed suureks ohkes, vahetevahel ema ja millal hakkaksid kaela kandma iseennast toitma? Siis saaks ehk pisut hinge tagasi tõmmata, lausus isa. Lõpuks ometi saabus silmapilk, kus viimane laps, tütar oli veel ainuüksi kodus vanemate rõõmuks mureks. Ka tema oleks pidanud juba teenistust otsima. Aga ema eest kostmise tõttu lubati tal veel üheks aastaks koju jääda. Tema ju meie viimane, lausus ema isale. Ega meil enam peale tulemas ole, las ta saab ometi pisutki häid päevi. Mäletab pärast, et tal on olnud isa ja ema. Teised läksid muidugi kohe võõra käsutada. Nõnda jäigi nende viimane ihuvõsu koju tellerdama liikmeis lennuliigutused, sõnad kui liblikad, naer kui kelluke silmad, kui sädelevad Tähed taevas. Ta on sinusse, tähendab kõige enam sinusse endasse lausus mees mõnikord naisele oma nooremat last mõeldes. Ta on päris mina ise. Seesama helepala vastas naine. Aga ei kestnud aastatki, kui leidus mees, kes tahtis, et kergemeelse tütarlapse silmad säraksid ikka tema toas. Naerukelluke heliseks, tema kõrvus sõna liblikad. Lend leksid tema ümber. Ja ta tunneks enda läheduses liikmeid, mis aina tantsiksid. Aine oleksid valmis nagu lendu tõusma. Vaene oli mees nagu tütar, lapski. Aga ometi tekkis nende vahel armastus. Tekkis võib-olla just vaesuse pärast sest nende elu oleks muidu olnud liik kurb. Armastus oli nende ainuke varandus. Nende ainuke lohutus, kui nad õhtul kõrvuti mööda valgustatud linnatänavaid kõndisid ja unistasid kõigest sellest, millest elu neid oli ilva jätnud unistasid rikkusest, toredusest, ehteasjust, lõbustustest, maitsvamatest, roogadest. Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistustest rääkida. Ning nende kujutlustele sõnadel polnud lõppu. Aga veel kunagi polnud need tulnud mõttele reisida, sõita kuhugi kaugele, kus on uued inimesed ja olud, uued tuuled ja päikene, uued linnud ja lilled, mäed ja orud. Varred sinises meres, tähed, suveöö mustas taevas. Kuid kõrtsatusid need reisibüroo sure akna alla, mis oli täidetud igasuguste kavade ja kaartidega suurte ja toredate aurikutega, raudtee rongidega, autodega ja lennukitega vaatlemiseks järele arvamiseks, mis maksab ja kui palju nõuab aega sõit Berliini, Pariisi helveetsiasse, Rooma, Napolis ja nii edasi. Kaua vaatlesid lugesid, nad süvenesid reisikavadesse reisihindadesse. Viimaks uhkes tütarlaps. Kui ometi võiks sõita, võiks istuda laevale või rongile ja minna. Aga ehk võib, kui kindlasti tahab aastas mees. Kuidas? Küsis tütarlaps. Korjame raha, vastas mees, sina hakkad kah teenima. Teenime mõlemad. Millal, sest tuleb ohkest tütarlaps. Enne oleme vanad. See ei võta kuigi palju aega. Julgustes mees, sina jääd endiselt vanemate juurde, mina elan tädi kõrval, nõnda pole meil korteritki vaja. Otsime ka pealelõunaks endile tööd. Töötame kõigest jõust, ainustki pinni ei anna asjata välja. Raha viime panka hoiule. Aga meie pulmad, küsis tütarlaps. Need peame muidugi seniks edasi lükkama. Kui kauaks, päris tütarlaps? No ütleme nõnda, jätkas mees oma seletust. Sina hakkad saama 5006. Esiotsa pole rohkem loota. Mina saan praegu seitse, tuleval aastal pannakse pisut juurde. Kui pealelõunast tööd leiame ja me leiame kindlasti siis võime iga kuu kahe peale vähemalt 5000 seisma panna. Aastas saame seega 60000 kolmes aastas 180 ühes protsentidega ümmarguselt 200000. Ning sellega võime vististi, kas viita Aljaski ära käia. Isegi Itaalias hüüdis tütarlaps. Isegi seal, vastas mees, hakkame korjama. Hüüdis tütarlaps ja haaras mehel käest kinni. Hakkab, vastas see tütarlapse kätt surudes. Ainult pulmad, lausus tütarlaps natukese aja pärast. Ema ei taha, et me nad edasi lükkaksime. No siis peame pulmad ära, aga elame nagu siia maalegi. Korterit ei võta, mööblit ei osta, uusi riideid ei muretse, elame, kui pruut ja peigmees. Elame. Hüüdis tütarlaps vaimustuses. Just sel silmapilgul ilmusid nurga tagant eitada, et nad olid juba oma lapsed suureks kasvatanud ja need olid peale ühe juba kõik kodupesast välja lennanud. Mees ja naine olid jällegi üksinda nagu paljude aastate eest. Nüüd oli neil jällegi aega mõnikord üheskoos linnatänavaile jalutama minna ja toredaid vaateaknaid imetleda. Täna oleksid nad vististi reisibüroo akna allagi astunud. Kuid õigel ajal märkas mees seal seisvaid noori. Ja ilma eta eidele sõnagi oleks lausunud, vedas ta selle kõrval uulitsesse nagu põgeneks ta mingi kurja nägemuse eest. Mis sa must piid küsisid peaaegu pahandades. Noored olid seal, vastas mees, kelle noored meie omad muidugi. Mis, sest nad seisid reisibüroo aknal, hoidsid teineteise käest kinni, vastas mees. Sellest oli eidele küll. Enam ei küsinud ta midagi. Samuti polnud ka taadil enam põhjust rääkimiseks. Vaikselt ja nukralt kõndisid nad kodu poole ja raskus südames hakkas, nagu alles siis pisut järele andma. Kui võis jalad pista pehmetesse tuhvlites ning vimma vajunud selja toetada vastu sooja ahju.