Saabus pidupäev roa Selil oli edu. Tali ilusam kui teised, oli elegantne, graatsiline naeratlev otse hullunud rõõmust. Kõik mehed silmitsesid teda, küsisid ta nime, püüdsid temaga tuttavaks saada. Kõik valitsusatašee tahtsid temaga tantsida. Ka minister pani teda tähele. Matil tantsis joobumuse ja vaimustusega talirõõmuuimas, ta ei mõelnud enam millelegi. Ta nautis oma ilu, triumfi, oma edu aupaistet. Ta ujus selles õnne pilves, mille moodustasid tema jaoks meeste meelitused, nende imetlused, nendes äratatud ihad. Kogu see täielik võit, mis naise südamele on väga magus. Boa sell lahkus peolt kell neli hommikul. Tema abikaasa tukkus juba keskööst saadik ühes väikeses tühjas salongis koos kolme abielumehega kelle naised samuti lõbutsesid edukalt härra loa sel laotas oma naise õlgadele üleriided, mis ta oli kaasa võtnud kojumineku ja tagasihoidlikud igapäevased üleriided, mille vaesus oli vastuolus elegantse balli tualetiga. Matil, tundis seda ja tahtis kiiresti kaduda, et mitte silma puutuda teistele naistele, kes mähkusid kallisse nahkadesse. Loa sell püüdis oma naist kinni pidada. Ootoomet. Sa külmetad enese ära, ma toon kohe Fiaakri. Ent Matilde ei kuulanud ja jooksis kiiresti trepist alla. Kui nad olid tänaval, ei leidnud nad sõidukit ja hakkasid seda otsima, lõigates kõiki kutsereid, keda nad eemalt nägid, mööduvat. Nad laskusid sääni äärde, olles juba lootuse kaotanud ja lõdisedes külma käes. Siis leidsid nad lõpuks kailt üheneid, vanu ööd, õldu, mida Pariisis võib näha vaid pimedas. Just nagu häbeneksid nad päeval oma viletsust. Selline tõlg viis abielupaari nende maja ukseni tee Martööri tänavas. Ja kurvalt läksid nad oma korterisse. Matilde triumf oli nüüd lõppenud. Mees aga mõtles sellele. Hommikul peab kell 10 ministeeriumis olema. Loa sell võttis üleriided, peegli sära, ETV veel kord end näha oma täies hiilguses. Ent äkida, karjatas. Tal polnud enam teemantkeed kaela ümbermees, kes oli juba pooleldi riidest lahti, küsis, mis sul viga on? Naine pöördus jahmunult mehe poole. Mina, mul ei ole enam pro Foresti teemantkeed. Loa sell kargas ehmunult püsti, mis, kuidas? See ei ole võimalik. Ja nad otsisid kleidivoltide vahelt. Otsisid mantlisoppidest taskust kõikjalt. Nad ei leidnud midagi. Härra loasel küsis. Oled sa kindel, et pallilt lahkudes oli ta sul alles ja Ma kompasin teda veel ministeeriumi vestibüülis. Aga kui ta tänaval oleks kadunud, siis oleksime ju kukkumist kuulnud. Ta peab hea kris olema. Ja see on kõige tõenäolisem. Kas sa vaatasid sõiduki numbrit? Ei, aga kas sina vaatasid? Camite? Abikaasad silmitsesid teineteist masendatult. Loasel rõivastus uuesti. Ma lähen, ütles ta ja käin kogu selle maa läbi, mis me jalgsi tulime. Võib-olla leian ehte üles. Ja mees väljus. Naine oli ikka veel palli tualetis. Tal polnud jõudu magama heitmiseks. Lööduna ilma ühegi mõtteta istus ta pimedas toas. Kella seitsme paiku tuli Loa sel tagasi. Ta polnud midagi leidnud. Nüüd läks mees politseiprefektuuri ja ajalehtede toimetustesse, et tõotada leidjale tasu. Ta käis välja üritavate sõidukite büroodes kõikjal, kuhu tõukas teda väiksemgi lootuskiir. Matilda ka ootas, kogu päeva. Oli ikka veel endiselt ehmunud, tolle hirmsa õnnetuse ees. Alles õhtul tulin loasel tagasi. Ta nägu oli kahvatu ja kortsus. Ta polnud midagi leidnud. Peab su sõbratarile kirjutama, ütles abielumees. Teate, tegid kaelakee luku katki ja viisid selle parandada. See annab meile aega midagi ette võtta. Ja Mati yld kirjutas, mis mees talle dikteeris. Pärast nädala möödumist oli abielupaari igasugune lootus kadunud. Loa sell, kes viie aasta võrra oli vananenud teatas oma naisele. Peame mõtlema sellele, kuidas ehet asendada. Järgmisel päeval võtsid nad kaelakee tühja kastikese ja läksid juveliiri juurde, kelle nimi oli märgitud kastikesele. Juveliir kontrollis oma äriraamatuid. Armuline proua, mina ei ole seda kaelakeed müünud. Küll aga valmistasin ma selle kastikese. Siis hakkasid loas helid juveliiri juurest juveliiri juurde käima. Otsides ehitmise eelmisele, oleks sarnanenud. Nad turnisid mälestuses ja olid nagu haiged. Murest ja hirmust. Ühest palee Royali kauplusest leidsid nad teemantidest roosikrantsi, mis nende meelest täiesti sarnanes sellele, mida nad vajasid. Selle väärtus oli 40000 franki. Loaseeridele oldi nõus seda müüma 36000 frangi eest. Nad palusid juveliiri, et ta ehet enne kolme päeva teistele ei müüks. Samuti leppisid nad kokku, et ostetud ehe võetakse kaupluse tagasi 34000 frangi eest, kui kaotatud kaelakee enne veebruari lõppu üles leitakse. Loaseelil oli olemas 18000 franki, mis ta oli pärinud isalt. Ülejäänud summa tuli laenata Jädalaelaski paludes ühelt 1000 franki teiselt 500 Siitviis luid, sealt kolm luid. Ta tegi veksli võlga, nõustus kõige laostavamate tingimustega ja pöördus liigkasuvõtjate ning iga liiki võlaandjate poole. Ta riisus endalt vanaduspäevade rahu, andis allkirju siia ja sinna, teadmata, kas ta suudab neid ausalt tunnistada. Ja lõpuks olles hirmul raske tuleviku ees, kartes suurt viletsust, mis teda ootab ja sellega kaasnevaid kehalisi hädasid ning hingelisi piinu. Läksite siiski ostma uut teemantkaelakeed ja asetas kaupmehed letile 36000 franki. Kui proua loa sell ehte Broafores teele tagasi viis ütles, viimane haavunult oleksid pidanud sellegi varem ära tooma. Oleks võinud ju teda tarvis minna täiavanud kastikest ehkki tema sõbratar seda väga oli kartnud. Kui ta oleks ehte asendamist märganud, mis ta siis oleks mõelnud? Mis ta oleks öelnud. Kas oleksite oma sõbratari vargaks pidanud? Nüüd sai Broa seal tunda, kui hirmus on puudust kannatajate elu. Muide ta nõustus selle eluga kõhklematult täieliku kangelasena. Kohutav võlg oli tarvis maksta. Ega korter vahetati uus eluase üüriti katuse alla mansardkorrusele. Matil sai tunda raskeid majapidamistöid ja ebameeldivaid talitusi köögis. Läbisin riistu, rikkus oma roosakaid küüsi rasvaste pottide, kastrulite põhjade küürimisega. Ta pesi musta pesu, nühkis särki ja köögirätte ning riputas need nöörile kuivama. Igal hommikul viis ta pühkimed alla ja kandis puhta vee üles, peatudes igal korrusel, et hinge tõmmata. Ja kandes lihtsaid riideid, nagu naine rahva hulgast käis, ta korru käe otsas puuvilja, mehe vürtspoodnik ja lihuniku juures kauples, tingis kaitses vihaselt suusuult oma vähest raha. Iga kuu oli vaja veksleid maksta, teisi veksleid, pikendada, aega võita. Härra loasel tegi õhtuti lisatööd. Ta korrastes kellegi ärimehe arvepidamist ja öösiti mässas ta ümberkirjutustega teenides viis suud leheküljelt. Selline elu kestis 10 aastat. 10 aasta möödudes olid abikaasad kõik tagasi maksnud, kõik isegi liigkasuvõtjate kohutavad protsendid ja üksteisele kuhjunud intressid. Temast oli saanud vaese majapidamise tugev, vastupidav ja karm perenaine. Ta oli halvasti kammitud ja lohakalt riietatud. Tema käed olid punased. Ta kõneles valju häälega ja pesi suure veega põrandaid. Ent mõnikord kui ta abikaasa oli tööl istuste akna alla ja mõtles sellele ammugi möödunud õhtule sellele ballile, kus ta nii ilus oli olnud ja kus teda nii väga oli imetletud. Mis oleks juhtunud, kui ta seda laenatud ehet poleks kaotanud? Kes teab? Kest ja kui imelik on elu kui muutlik? Kui vähe on vaja selleks, et hukkuda või pääseda? Ühel pühapäeval, kui proua loa selli jaluta šamseliseel, et puhata nädalatöödest märkas ta äkki üht daami, kes jalutas lapsega. See oli proua foristi. Ikka veetlev proua loasel erutus. Kas minna temaga rääkima ja muidugi. Ja nüüd, kus kõik oli makstud, nüüd ütleb ta sõbratarile etet. Miksismite proua, sel lähenes. Tere Shan Raforestee tundnud sekretäri ära. Imestasid too lihtne naine teda nii pealetükkivalt, kõnetab ta kogeles. Aga ma tahan, ma ei tea, teavistiksite ei. Olen matil lasel pro Foresti otse karjatas. Oo mu vaenematild küll sa oled muutunud. Ja Mul olid väga rasked päevad pärast seda, kui ma sind viimati nägin. Ja väga palju muresid. Aga kõik on sinu pärast minu pärast. Kuidas nii? Kas mäletad seda teemantkeed, mille sa mulle laenasid, kui ma ministeeriumi ballile läksin ja mäletan küll ja siis ma kaotasin selle ära, kuidas sa tõid ju selle tagasi. Tõin sulle ühe teisegi, mis sinu temaga väga sarnanes. Ja nüüd asume seda võlga juba 10 aastat. See on mõisted, et meile polnud see kerge, sest meil polnud midagi. Nüüd aga on kõik makstud ja ma olen hirmus rahul. Pro Foresti peatus. Sa ütlesid, et ostsid uue teematki, millega asendasid minu oma ja ei märganudki seda, eks ole. Need olid väga sarnased. Ja proua loa selli rõõmsas naeratusest oli uhkust ja naiivsust. Proua Foresti, kes ilmselt oli liigutatud, haaras oma sõbratari mõlemad käed. Oo mu vaenematild. Minu kaelakee oli ju võlts. Ta ei olnud ehtne. Tema väärtus oli kõige rohkem 500 franki.