Hookuspookus tšiki-briki algab uunikum. Tere. Mina olen Jürgen Veber ja te kuulate uunikumi. Trikimees Jürgen Weberile esitatakse talle omistatavate müstiliste võimete tõttu iga päev väga eriskummalisi palveid. Näiteks kord palus üks naine temalt abi siniseks silma parandamisel ja üks neiu jalgratta tagasitoomisel meiega palusime tal korraks trikitamine lõpetada ja rääkida oma lemmikmuusikast. Meid kõiki on läbi aegade niimoodi etapiti mõjutanud väga palju erinevad lood. Et periooditi, mis on parasjagu moes ja mis, mis parasjagu meeldib, et kui välismehitatud nimetada, siis kindlasti siin läbi aegade, mis on jäänud meelde kindlasti keiss Brauni assil kuud või, või Michael Jackson'i bilitsiin aga, aga, ja mainiks kindlasti. Loo, mis on nagu niimoodi aastast aastasse käinud kaasa ja olnud just selline nagu see kõige-kõige ja see on Eesti omamaine lugu ja see on Tõnis Mägi Koit. Ja kui ma ei eksi, siis mõni aeg tagasi aasta või, või kuskil, seal valiti ta ka vist Eesti Eesti läbi aegade parimaks looksin raadio kahe poolt. Mind, mind, miks on see lugu meenutanud, on põhimõtteliselt nagu sellepärast, et kunagi ma mängisin jalgpalli just Eesti koondises, siis ta on nagunii võimas lugu ja ta on nagu niivõrd lugu, siis ma lihtsalt kas mängule sõites ikka panin klapid pähe ja ja kuulasin just seda lugu tohutult tervise ja sisu üles, ajas vere keema ja vemmeldama ja ja see on üldse selline, kuidas öelda. Ma arvan, et ta on ka põhjusega valitud läbi aegade Eesti parimaks looks, et ma olen kindlasti selle selle valikuga igati nõus, et pole ka, on õnnestunud ise seda laivis kuulata, et olen käinud küll Tõnis Mägi spetsiaalselt siin paar aastat tagasi või minge mõni aeg tagasi, sellepärast kuulamast seda lugu nüüd kindlasti laivis ära kuulda. Aga millegipärast just täpselt nendel kahel korral, kui ma seda spetsiaalselt kuulsama kuulama läksin, siis ta nagu esitamisele ei tulnud, et vot, näed, siis läks niipidi, seekord. Ühes ajaleheintervjuus 2002. aastal on Tõnis Mägi öelnud, et kui ta oleks teadnud, et Koidu kirjutamine lennutab ta rahvuskangelase staatusesse ja viib ühendkooride ette laulukaare alla, poleks seda lugu ette võtnudki. Kuulame nüüd aga, mida räägib loo autor aastal 2008? Ma elasin tollal Pärnus Pärnus ühe, võiks öelda ühe hetkega mingi mingi tunni ajaga või umbes nii, umbes oli see lugu valmis. Meloodia tekst olid peaaegu korraga olemas. Teater Endla fuajees oli suur klaver. Seal ma tegin ta valmis, senini tegin mingid märkmed, mingisugust elementaarset märkmed, sellised. Enda endale teadmiseks, et mismoodi see lugu siis edasi läheb ja mismoodi ta kujuneb välja mul arvasin, et mu mälu on suhteliselt hea, aga järgmise päeva hommikuks oli see lugu peast läinud. Õnneks, et mingisugusedki märkmed olid, aga seal on väga täpseid märkmeid teinud. Ühesõnaga, ma ei saa aru, aga ma ei saanud enam Strugoram kätt. Kuskil nädal-poolteist hiljem tuli ta mulle kuslikut, lihtsalt tuli veel uuesti veel tädi Bert Tartus olles Tartus kontserte tehes päris hästi lühidalt selle loo loo valmimine, majand oli see aeg ise, eluaeg oli selgelt selgelt märgid, et Eesti, Eesti saab vabaks. Siin minul ei olnud enam mitte mingit kahtlust, et see, nii et see nii saab olema. Sest ma olin kirjutanud ühe loo Isamaalise loo 78. aastal siis 10 aastat varem laulsin, ilus oled, isa moose lugu keelati tollal ära isegi sellepärast, et see lugu ludel õietta lisamaast. Ehk siis Isamaa oli keelatud sõna. Nii veider, veider, kui see ka ei ole praegu lisama, tuletas aga meelde sakslaste Waterlandi ja teadagi saksa saksa keel juba siis fašism Kuusega tegemist, nii nagu siiamaani idapiiri taga räägitakse meist. Nojah, ühesõnaga, et, et see oli, see oli siis lugu, kus Koit oli, oli selgelt mõeldud selleks, et testis olen vaba ja selle, seal on minul küll mitte mingisugust kahtlust selle, et kus see lugu tuli ka nii kiiresti ja valutult. Ma olen täitsa veendunud selles, et et kui, kui inimesed hakkavad tegema laule ette teadnud, mis neist lauludest saab või mitte ainult laule, vaid üldse muusikat ja üldse loomingut siis need ei saa mitte midagi, midagi, mingit head nahka ei saa. Et see lihtsalt südame sunnil nagu kunagi vanadel headel aegadel, öeldes, et seal sai see lugu valmis tehtud ja selle kindla joonisega kindla nägemusega lugu. Jah, nii ta, nii, ta on seest see Tassay. Tervele rahvale laul seda muidugi poleks võinud aimata. Sõbrad Mul Rohke Debelakk, ehk siis Gaute Kivistik ütles, et neil on niisugune plaan teha, teha sellest sellest loost üks väike väike paroodia ja ja ma olin, ma olin nõus seda tegema. Et natuke isegi seda niisugust paatost kogu sellest loost vähendada, et ühel hetkel tundus, et see luba on juba noh, nii püha, et et enam, et enam hullemaks minna ei saa, asjad, mingid sellised asjad natukene häirivad. Et oleks vaat tuua nagu maa peale tagasi. Ja see toit oli, oli samuti ühiskondlik kriitiline ju, pigem. Niisugune tekst. Ma praegu. Peast ma lugeda lugeda ei suuda, vaid tsiteerida, ma ei suuda seda jah, sest et mul ei ole meeles, peksti sellised ühiskonnakriitiline keskmise eestlase eestlasele paras selline hoop jalaga pehmesse kohta nii-öelda, et. Ja selles mõttes oli see üks, üks koiduversioonidesse üks versioon on siis, on olnud hiljem siin, kui ma olen, on siin toimunud me mingit sise, sisevõitlused, riigipiruka pärast seda, kui on aeg-ajalt vaja olnud tulla uuesti On laulma neid laule, et et satuks nagu õigete meeste kätte meie riigitööl või siis on ka olnud, on olnud muutust muideks.