Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab nüüd Reet Made. Täna me oleme selle inimese lastetoas, head kuulajad, kes on olnud paljude lemmikuks ja kes ise on kord öelnud, et meri on see, mis annab talle jõudu. Jaak Joalaga, oleme täna veeretamas lapsepõlvejuttu ja ma tahaksin kohe kõigepealt küsida, et tegelikult olete te sündinud ju Viljandis ka kasvanud enam-vähem Tallinnas, kas see on see Tallinna meri ja need rannad siin, mis on siis need jõudu andvad? No ma arvan küll, sest Viljandis ma olla elanud üldse võib-olla ainult paar nädalat, nii et ega ma ei mäleta sellest suurt midagi, see oli ainult siin hetk, nojah, kõlaseri suvine aeg, siis seal ilmselt koolivaheaeg, kui ema õppis Tallinna konservatooriumis oli sattunud sinna ja loomulikult suvel ikka kodus, Viljandis. Ja Phoekeses Viljandi laps. Nii et tegelikult Viljandis mitte mingisugust kodu tõesti pole olnud. Ja kogu aeg Tallinna poiss, kus kohal, see varajane lapsepõlvekodu siin Tallinnas oli. No ta on kogu aeg olnud seal Pelgulinna kandis erinevatele aadressidele võrdlemisi lähedal teineteisele, need majad kõikus, elatud sai mängumaal ikka selline ütleme, see kõnnid kaardi järgi võtta siis umbes need kohad, kus praegu on, ütleme, sõle tänava mõlemad mõlemad haiglad, mida siis ei olnud, seda kohapeal olid sellised suured muda mudatiigid, kus sai triitonaliteetse teha ja ja sealt edasi hakkas prügimägi, mille taga olid põllud ja lõpuks seal tagant paistis ka Tallinna hipodroom. Ja kuskil ja meri ei olnud, seda. Sai Stroomi rand, Stroomi rand oli nagu kadu randa, nii et ma mäletan isegi seda vana Stroomi randa kõikide nende puuehitistega. Tegelikult Stroomi rand oli ju küllaltki armastatud paik enne veel, kui seda suurt elamurajooni olnud rahvas käis jalgsi sinna pühapäeviti ja võeti korviga toitu kaasa ja. Oli oli, seda ma mäletan küll ja ma arvan, et ta oli vähemalt sama populaarne kui Pirita rand. Seda lapsepõlvekodu, seda maja on ta alles ikka. On alles küll ma ikka nii üle paari aasta sõidan sealt mööda, aga ma sinnakanti satun, siis ma mõtlen, et ma põikan sinna kõrvaltänavasse sisse, vaatame, kuidas see välja näeb, seal. Aga tegelikult on päris tore, vaadake. Ma käin ikka sellepärast vahest kevaditi vaatamas, et seal just meie maja ees kasvas üks hästi ilusa niukene mandlipuu, mis iga iga kevadel läks ilusaks heleroosaks tuli niukene, ilus heleroosa pall. Ma ei olegi seda kusagil näinud, sellist. Ja pidas külmudele vastu ja ja jumal, no see on küll tore, sest et väga sageli need, need vanad ilusad aiad lillekülas ja Pelgulinnas ja need lasti vahepeal käest nii hirmsasti ära minna, et aiapiirdetarad lammutati maha ja siis olid need läbikäiguhoovid väga paljudele ja ja raadatiga neid ilusaid ilupuid. Nojah, Pelgulinn on vist õnneks jäänud selliseks vaikseks rajooniks ei ole sealt veel nii-öelda teerulliga üle sõidetud. Kui nüüd praegu natukene kuulajate jaoks kirjeldada seda lapsepõlvekodumajatuba aeda hoovi. Noh, eks ole aastaid ka läinud, ega sealt eriti midagi eest. Vahest harva, kui nüüd mõtlema hakata, siis tulevad mälestused, need on sellised niivõrd pisteliselt, nii kaootilised momendid, tulevad mõtted, vahest ise ka ei usu. Kuna need olid erinevad paigad ja mida ma mäletan, et need olid ju terve pelgulinn, seal oli ju kõik selline puuküttega maja teevad seda, seda, seda ahju, ahju ja pliidi kütmist, ma mäletan küll väga hästi sööriks päris võrdlemisi tüütu töö, sest et keegi pidi kodus valvel olema, niikaua kui need puud seal ära põlevad ja millal selle siidri võid kinni panna, et vingu sisse ja sellised naerdud tulevad veel. Poisile usaldati ka siis ikka selle pika ahjuroobiga. Seal site liigutamine ja. Kodu ümber vali selline aed ka ja hoov niisugune turvaline mängupaik. Või oli niisugune tava, et sõpradega sai ühe hoovis teise hoovi rännata? No umbes nii ta ikka oli jah, et iga iga soovis natukene nii kaua esimesis vanematele närvidele, siis kolisin mõnda teise hoovi, on üldiselt see elu on ikka nii nagu umbes niuke Pal-tänava poisid oma oma tänava senine Väike-Campe. Vot õnneks meil oli see mängumaalise kõrval oleva ja need põllud ja metsad ja, ja noh siis seda sõle tänavat ei olnud üldse olemas, sealt hakkaski nagu hakkas nikele avatud loodus pihta, nüüd selles suhtes meil on ikka vedanud. Ja keelatud ei olnud, et ei tohi minna oma õuest kaugele. Oi ei, kaugeltki mitte, see oli selline, et see oli nagu tõeline äärelinnalise ikka. Jah, et oli täiesti seda põnevat mängumaad. Ei pidanud nagu paar tänava poisid, võitlen oma krundi pärast. Või ei, no üks kujunes välja ikka niimoodi, et ühesõnaga poisid omaette, teised analoogid omaette seal saiu lahingutki peetud, sellepärast et noh siis tol ajal hakati just ehitama näide, näidik nüüd praegu ette kujutada, siis sõle tänaval on üks selline. Kui linna poolt sõita, siis paremat kätt peale haiglat? Jah, vist on alles sellised kahekorruselised, baraki tüüpi majad ja no loomulikult nendesse majadesse asustati siis nad mitte eesti keelt kõnelevad riigi kodanikena, Diano nendega oli meil madinat ikka päris tihti kivide ja kaigastega muhkeeaa lõhki löödud treileriga päris tihti. Nii nagu kunagi kevade poisid pidasid lahingut saksa poistega, siis teie Ja täpselt sama ega üle üleaarde tänava piiri ei tohtinud see seltskond olla, siis läks asi kurjaks. Sattusime rääkima juba sellest ajast, kui tegemist oli poisiga selles paremas eas ja paremates aastates. Aga kui nüüd meelde tuletada, et mida meenub iseendast esimeste mälestustel Pärast tihti mõelnud, et mis esimene mälestus on, millest, millal ma ennast mäletan, ei tule meelde. Võib-olla esimesed mälestused on hoopis kaugemalt, suvel ma ikka puhkasin, kas siis vanaema vanaisa juures Pärnus, võib-olla need on Pärnu rannaga või, või seal selle Pärnu vanaema aia ja kuuri katuste ja nendega seotud ja või, või hoopis kusagil Viljandimaal vanavanaema juures. Võib-olla sealt on tegelikult kõige rohkem mälestusi, siis seal oli nagu noh, linnapoisi oleks huvitav, sest seal olid ikka hobused, lähvad jänesed, kaks koera. Vot see see võib-olla meenub kõige rohkem. Mingit sündmust erilist. Erilist sündmust ma ei mäleta, siis oli mul seal, kuidas nüüd öelda siis onutütred ja pojad seal mänguseltsilised maale, võib-olla üks selline fakte, mida mul meelde tuletada, kas on see, et seal see, see oli see aeg, kus talvel küpsetati kakukesed leiba. Ja siis oli vanavanaema oli küpsetanud meile kõikidele lastele väiksed kakukesed ja me olime nagu maganud üleval Maal sai küünis magada inteses nike eksootika. Ja vanavanaema oli pannud siis mullusele kakukesed värske kõrvale, koer oli selle ära see et teistel lastel Alija Mida? Vanemad onutütred räägivad siiamaani, tuletavad meelde, et me siis selle sõber Aadu oli, ehitasime endale niklist, poisid ikka ehitavad mingisuguseid elamuid endale kuhugi, nii et oleks oma koht, kuhu peitu pugeda. Ehitasime lauajuppidest endale mingisuguse vürtsika valmis. Siis võtsime vanaisa neid katuselaaste ja, ja siis tüdrukud tänase päevani tuletavad mulle meelde, et me olime need laastud valepidi. No mitte tähendab alt ülesanne, kui need katuselaastud lüüakse ülevalt alla, niimoodi, et kui vihma 100. sesse v saavad sealt ka läbi. Järelikult ei olnud siis vanaisa kõrval õpetamas. Aga kas muidu vanaisa tegeles ka teiega ja? Pärnu vanaisa küll jah, sellised nagu isa poolt, vanaisa oli mul noh, seda ma väga hoidsin, sellepärast et suur tehnikahuviline, aga siis, kui ma suvel läksin Pärnusse, vanaisa oli, oli autojuht ja siis ma sain temaga kaasas käia, ma mäletan, mis ma võisin olla siis esimene, teine klass. See oli nagu suur sündmus ka vanaisa hommikul kaasa võtsime vara pidi tõusma kell viis vaheti ülesse Eino säästvalt miskit tehaseid auto peal sai. Vot ujumist koht jääb ka, meedias on ikka hästi pisikene päesti pisikene jõekene, aga millegipärast see oli hästi palju vähki, otse vähi, tehke, mulle ka meeldib, kui enda vähipüügile minekut neid konni püüdja, oi-oi, see on ikka päris kole tegevus. Varane hülgele kahva külge valmistatud. See pilt mulle küll ei meeldinud. Aga siis ahaa nüüd Tallinnaga jääb veel meelde nagu selline selline mälestus veel sellest Pelgulinnast, et seal Viljandis sai neid vähke nagu püütud ja, ja siis toodinad ämbritega vis Tallinnasse pandi nõgest ja siis ma ei tea, miks nad pannakse nõgeste sisse ja siis lasti need Vähitlik Tallinnast põrandale lahti, siis tuli veel mitu päeva kestev klaver alt välja. Seda vähipüük ei ole lapsepõlves teinud, et käega naksti kirjalt. Muidugi see on ka omaette kunst. Ei, mitte midagi, noh vahin, on ju nii aeglased. Mingit kunstituba ei tea, mul on enda lapsepõlvest meelde jäänud, et pidid ikka hästi ettevaatlikult seda kätt sättima ja panema, et nii kui natukene liikus, nii ta lõi sabaga või lakaga Baxti. Ja kui siis võttis sõrgadega, siis tuli käsi panna koos Vähiga ruttu vette, siis laskis lahti. Need on teatud nõksud, isa teatavasti isa praegu on ju kuulus mees ka oma ravitseja omaduste ja sensitiivi omaduste poolest ja kas juba tollal, kui väike poiss olite, kas juba siis oli isal selliseid teadmisi, oskusi? Oi ei, kaugeltki mitte, nendest tuleb hiljem kusagil, ma arvan. 70.-te lõpp 80.-te alguses. Anu isaga oli mul sellepärast huvitav, nagu et tema alustas sellist firmat nagu Estonia, mis on eluaegne võitlused, autosid ehitanud ja vormeleid ja, ja siis noh minu jaoks võib-olla veel tähtsam oli see, et ma sain nagu suveti tööl käia. Ja ise neid autosid ehitada, filmite suuri vormeliga, neid väikseid Cartinguida. Kuna ma käisin 40 kuuendas keskkoolis, siis seal oli ka selline tehnikahuviliste seltskond, mehitasime ise neid autluse, seal sõitsime, lõhkusime, saime seal sõimata, koolised. Tundide ajal ei tohtinud laristada ümber koolimaja. Aga siis olid võistlused, kaeva lastele. Ja ikka midagi olid seal koolide vahelisele üht-teist ikka tulemas, igav? Ei no see oli ikka, on ikka päris lasteklassiga seal mingeid tulemusi on kirja pandud. Omavahel poisid, tegelikult teavad küll, kes on parem. Ja ajaavad ike. Ma nüüd ei mäleta nime, sa mäletad, meiega oli poistele, meil oli kõige rohkem tegemist kellelegi teisest keskkoolist mingi mingi poisiga, kellel on väga hea tehnika ja kellest kõlagi jagu ei saanud, vot see käis meile kõikidele närvidele. Kas mõni altari siis päris oma ka või? Ikka valmisid, nüüd olin ja siis? Muidugi ahah ja kust Kalse seisis koolimajas või? Ja oli koolimaja kõrval oli meil kohe antud selline päris suur garaaž ja kõik nad seisid seal. Ja siis aeg-ajalt staadion oli vaba sisse sõita. Nojah, staadionile meid harit ei lastud, aga hiljem, talvel nagu lastiga, seal nagu jää ja lumi peal oli sisse ega muidu ei tohtinud jooksu staadioni sõita. Nii et see autohuvi oli tegelikult siis isa poolt antud ja vanaisa poolt. Aga no see oli ikka kõige tähtsama selts Põnev. Ma olen kusagilt lugenud, et jäähoki oli ka üks lemmik. Jah, oli. Vot ma ei tea, kust see alguse sai, aga võib-olla sellepärast, et need tiigid olid seal kõrval, kui tiik on talvel jää, mis sa seal ikka mingi kaikaga ikka kolgi nyyd kivi. Aga üldiselt oli nii, et meil oli siis meie meie ja paralleelklassi poistest oli, siis vaatad mingi c sellisest laste klass CVT või mis ta oli vist ikka üks kõvemaid, mansasesin linna veel. Varustas kõiki, aga ikka seda suurt khati kõikide nende kaitsmetega sai ikka tassitud, nii et me vist käisime ikka mingi aeg, käisime seal lastestaadionil trennis. No tollal oli Tallinnas veel üsna moes ja hoos liuväljad üldse. Ja vaat see on nüüd see, mis on tänasel päeval tähestik kadunud ja see on, ma arvan, et see, see oli võib-olla vot Toldesse võis olla tolleaegne muusika, kruvi või diskot täiesti, sest noh, vahetad mingisugust muusika lõugas on täpselt sama. Tehnikat ei olnud nii vägevat, aga muusika seal mängisin, parketi asemel oli jää lihtsalt uisud alla, põhimõtteliselt. Selline ideoloogia oli täpselt sama ja see oli küll täiesti kõige populaarsem juht ja neid oli palju. Ja jah täpselt samamoodi käest kinni ja, ja neid oli, kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis neid oli ikka väga palju, kõige suurem oli vist, kuidas neid nimetati herne tänaval jõuka siis oli seal kusagil ahjus oli veel midagi. Oot siis oli vot mis Spartaki Limkaks kutsutigi, see oli vist selle vana kainestusmaja kõrval kusagil. Seal seal käin jalgpallikooli staadion jah, väga võimalik ka ja siis oli veel seal elektrijaama juures seda nimetati kaabeeeffiks, see oli ka suur suur juubeli ja neil oli leeriga Snelli tiik ka veel ja neid oli veel ja veel hari muidugi seda ka veel. Jah. Ja need, need oli väga palliga talvel. Jah, Tallinna tüdrukud ja poisid, kui nad ei olnud just nõmmekad ja ei suusatanud kogu aeg, siis nad käisid kahtlemata liuvälja. Oli küll, jah, see oli hästi. Buform. No kas sellest ajast, kui seal juba käest kinni sai, sõita ja pruutiga olime? Ei, no eks neid ikka vastu oli. Kindlalt? Mitte. Ei võtnud. Eks need vahelduva edu edu ta ikka oli vist ikka päris kindlad. Aga lemmikmuusika kindlasti oli, mida seal siis juba kuulata ja, ja kui see pala tuli, siis tuli kange tahtmine just minna jääle. Ei no mina, ma ei tea, ma mind nagu sa. Liuväli on muusika nagu eriti loksutanud. Kodus sõi nagu kodus, kuulati džässi väga palju, kuna ema oli muusika, ta on siis ka tõsist muusikat. Sinna huvitav rohkem kuni selle ajani, kui käis kolakas kuuekümnendatel, mida, mis mille nimeks on biitlus siis oli 180 kraadi enne sõda oli ikka tõsine ja klassikaline muusika, džäss. Seemis huvitas. Kas mõni lugu tuleb meelde ka, mida lasepõlves hästi palju sai kuulatud ja ja oli tunne kohet aimeldivest. No mulle meeldisid sellised, noh ütleme, 50.-te lõpp, 60.-te algus oli võib-olla selles tõsises muusikas oli selline kõige kõvem sõna maalilises ütleme, poolakat, seal Penderetski lotozlovski ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, see muusika mulle nagu eriti peale ei läinud ja olgugi, et ma sain aru, et väga väga ventikas on kuulata sellist muusikat ja ma sain vähemalt oma vanemate poolt aru, et see nüüd sisse tänavu aga öeldakse väga in mulle seal ei läinud, mina kuulasin kõige suurema huviga, ma kuulasin mulle kohe kohutavalt meeldis. Ma kuulasin Bachi, mitte just seda kärge, mõttetleme seal. Mozart, Hayden, see oli, see oli ka ilus, aga pahmule millegipärast meeldis, see oli minu jaoks nagu, kuna ma koolis matemaatikaga maadlesin alatisest. Ja, aga ma kolme välja vedasime nihuke kahe-kolme vahel, aga vot vot see Bachi muusika oli minu jaoks nagu teine matemaatika. Mõnuga kuulasin seda. Kuna ta oli niivõrd loogiline, siis ma ei tea, miks see mulle meeldis. Ja et suured lemmikud millegipärast mulle kohutavalt meeldis. Verdi Aida ooperis oli mul otsast lõpuni peas itaalia keeles seda kaasa laulnud, mis muidugi naljakas olla. Seal on väga ilusaid kaare seal lihtsalt. Ja, ja veel üks, mis on jäänud muide, kuni tänase päevani, mis on mul ka noot, noodid, tehas on Tšaikovski viiulikontsert. Ta on lihtsalt niivõrd ilus. Kui me praegu siia ühe väikese muusika hetke paneksime, mis võiks olla? Midagi naljakat, siis vanemad on mulle rääkinud, on ukse taga kuulanud, laulsin tita häälega flaadi saatel kaasa, näiteks. Laulab jussi Perling ja ilmselt võib arvata, et tema võis olla üks võimalusi keda Väike-Jaak, Joala tollal kuulas. Läheme oma saatega edasi ja räägime natukene emast. No ema on mulle seda muusikat sisse süstinud ilmselt kõige rohkem ja ta käis mööda koole nende muusikalektooriumitega, ma arvan, et ta on ikka teinud ikka vägevad tööd, selle nii-öelda muusika propagandapõllul, sest näe ma nagu isegi tundsin vahest piinlikust, kui ta meiega 46.-sse keskkooli tuli, siis sõna muusika tõsisesse muusikasse suhtumine laste poolt, teadagi milline see on. Oma imestan just seda, ta suutis nagu lähema 50 minutiga võtta terve selle saali nagu öeldakse, käte ja teha selgeks, mis on mis ja, ja nagu õpetada, seda muusikat kuulama ja selles suhtes ta on küll teinud lihtsalt vapustavat. Kas pärast seda esimest kümmet minutit läkse piinlikkuse tunne ära ja tekkis niisugune uhkus, et see on minu ema, räägib? Ja, ja loomulikult ja, ja noh, see oli, need olid sellised sari, lektor, foorumid nagu aja noh, päris hea tunne oli, kui oli teada, et siis nii peale mõningate esimest teist sellist kohtumist oli, ma olen lihtsalt, ma tean, et lapsed juba ootasid seda tõesti sellest aastast seda muusikat nii, nii, nii elavate ilmekalt just lahti seletada. See tore ema siis soolas muusikat õppima ka. Ja kas see nüüd ema isa, eks nad koos otsustasid, et noh, nüüd on aeg juba selline, et mis sellest poisist ikka saab tuhata kuhugi muusikakooli panna, siis mind pandi. Peale seitsmendat klassi pandi meid Tallinna muusikakeskkooli ja kuna siis tol ajal vist oli flöödimängijatest oli suur, mitte just suur puudus, neid vast oli kõige vähem, siis pandi nüüd flööt jahtima. Kas see siis tähendab seda, et muusika õppimine algas alles seitsmendast klassist? Oioi need piinad hakkasid märgatavalt varem sellepärast et see oli, ma arvan, et kas esimesest või teisest klassist hiljemalt pandi mind klaveritunde ja no vot, see on küll üks õudus, mida ma kuidagi taha meelde tuletada klaveri ei meeldi, ei, mitte see, et klaver ei meeldi, aga ma arvan, et kõik on mulle nuusata tüütumaid asju maailmas on harjutada heliredeleid ja kõike seda, mis sinna juurde kuulub. Tšernjeti oi-oi, see on, see on kohutav. Ja veel õigete näppudega ja nii, kui siis kolmanda asemel neljas, mingi näpp segi läheb, siis õpetaja annab pliiatsiga mööda näppe ka. Oi nüüd need on sellised, mitte helged mälestused. Käskletan lihtsal. Ei, ma ei ütleks seda, lihtsam on, õieti loetakse üheks raskemaks pilliks, millegipärast räägitakse, et kõige raskemad pillid, flööt ja tšello just selle häälestuse suhteliselt peab olema väga hea kõrvad pihta saada. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis võib-olla eriklaver või, või klaver üldse oleks võib-olla nagu elus olnud märgatavalt vajalikum. Praegu ma tunnen suurt puudust, et ma ei valda klahvpille nii, nagu nagu tahaks. Et oleksid need servad ikka õiged ja nad võiks ikka joosta päris palju kiiremini, kui nad seda praegu rea. Jah, eks ta nii on, et me sageli mõtlema, et tegelikult need sisaiema ütlesid, et need olid ikka kuldaväärt sõnad. Kas ta ikka tegelikult tagantjärgi võib öelda, et oli õiguskeel meile ka seda ju inimene tunnistab endale paljude aastate pärast. Kuidas emaga üldse selline omavaheline läbisaamine oli, kas ta oli lähedane inimene? Mõlemad olid jah, loomulikult lähedane muusika, inimesed, kõike kanu. Emal oli ka palju tegemist, ta küll ta õppis seal, ta õppis mitu korda käis seal konservatooriumis, peale sõda oli veel õpetaja 20 teises keskkoolis küll koreograafiakoolis ja nii et ega teda eriti palju näha, jalad. Kui oli vaja midagi hingelt ära rääkida, oi salaja. No selle selle jaoks on ikka vanaemad alati keele, selle jaoks on vanaemad olemas. Vanaemadest polegi rääkida ja eks need vanaemad on ikka need, kes ikka lapsi kasvatavad, kellelegi kõik ära räägitakse. Neil oli palju aega, nemad sellepärast kodus ongi. Kannatlikumad natukene jahmunult tahavad last ära kuulata. No kas olema andis vahel head nõu ka, kui oli vaja lohutada näiteks? Ei, mis siin ikka lohutada, niuksed, parajad kaagid. Põldusid seal lohutada suurt midagi. Ma olen mõelnud vahel, et nüüd täiskasvanuna te olete laulnud nii palju sellist romantilist repertuaari ja vahel ka sellist natukene nukrat ja üksiolemist ja kas midagi sellest maailmast oli lapsepõlve hinges ka? Või no kes seda teab, no tähtkujult olen vähkivaks, viitab ise sellele, et romantika poolaga, millesse veel võib olla põhjendatud väide. Loodus on looduseks, laul tuleb nii välja nagu ta, nagu ta tulev ei oska seletada mis seda mõjutab. Kui mõelda ennast lapsena tagasi, kas tegu oli hästi optimistliku ja sellise poisiga, kellele eriti ei läinud midagi nii väga sügavale hinge ja korda, või sellise lapsega, kes vahel tahtis olla üksinda ja ja juurdles mingite probleem? Nojah, nii seda kui teist ma olen ikene, õudne tüüp, et ühest küljest ma olen nagu tulearki idamaa järgi, Ma olen metalltiiger ja vähk on tõesti selline, kes elab sissepoole. Ilmselt võis olla nii äärmusest äärmusesse külla kas koolikale kvali voi pahasti puhaste kooliga ei ole mul nagu kunagi häid suhteid olnud, sest mind nagu kõik muud elulised asjad on märgatavalt rohkem huvitanud kui suised tuupimine. Välja arvatud muidugi sellised. Ajalugu jäävad sellised sellised ained, mis sinna kuuluvad tõesti huvitavad, aga reaalained, matemaatika, füüsika, keemia see on kohutav, ma olen eluaeg maandanud midagi õudsat, lihtsalt. Ja õpetajad koolis. Ei, no neid on hästi pallima, vot millegipärast mulle laseks meelde esimene õpetaja seitsmeteistkümnendas keskkoolis, mis see võis olla 50? Tänada teda ma mäletan, mäletan tõesti elu lõpuni. Ja ma olen kohe mitu korda mõelnud, et vot nüüd on nii mitukümmend aastat esimesest klassist Reinimen jälle mingi juubeliaasta esimesest klassist, et tõesti otsiks ta huvi pärast ülesse, sest see on täiesti õpetaja, kas mul jääb igaveseks meelde? Ja Ta oli niisugune hästi hea ja hästi südamlikke, mitte kunagi ta kellegiga ei riielnud, millegipärast viik väga hoidsetele muusikakoolis oli mul, mul on haruldased head õpetajad olnud mõlemad, kes, kes olid minu flöödiõpetajad, oli esimene õpetaja, oli Kalju vest ja jälle on siis Edward raamat oli tõesti nii hea ja südamlik inimene, väga tore inimene. Ja, ja pärast muusikakeskkoolis. Või siis ennem ikkagi jah, vana Elmar peaske, haruldane õpetaja lihtsalt. Ta nagu väga vähe tekkis, aga iga sõna, mis ta ütles, oli täpselt naelapea pihta, sest mul on üks moment, on jälle võtmise meelde muusikakeskkooli. Aasta eksam, flöödieksam mida ma seal mängisin, ma ei mäleta. Konservatooriumi saalis oli see eksam ja, ja mingit teost kus oli üks koht, millest ma kuidagi puterdades üle ei saanud. Ja siis ma vaatasin viimase sõja sistes õpetaja peaske eksamikomisjonis ja, ja siis, kui see, kui see koht nagu selles heliteoses hakkas lähenema, siis ta võttis kõrvalt toolilt toolipõhja tõstis seda üles, näitasime seda toolipõhja, nii kaua, kui see koht üle läks, siis panin tooli põhja tagasi ja ma sõitsingi puhtalt sellest kohastele. Ja vot sellised sellised pedagoogilised nipid olid mõnel õpetajal Ja siis tulid need kuuekümnendad biitlid ja ja kõik oli ära tehtud. Ja noh, siis oli nagu otsustada, siis polnud enam midagi. Jah, see oligi muusikakeskkooli ajal, ma mäletan, mul olid. Pinginaaber oli Jaak Sepp viiulimängija kaks eaku, istusime keskmises reas viimases pingis kõige suuremad kaagid klassis. Ja, ja noh, kuna ma lapsepõlves kodus kuulati džässi rohkem ja. Ma teadsin, kes on Oscar Peterson, siis tuli ükskord koolitused teadet eile kuulsin, piidustasid, mõtlesin, et otsustatud valesti midagit, mitte viites, aga Peterson, sest pidu, sest ma ei teadnud veel mitte midagi. Ja siis ikka vist läks mõni päev, kui ma seda seda kuulsin, seda, mis, nagu pärast otsustas kogu elu, siis oli kõike. 180 kraadi ei muusikaga huvitanud tõesti enam üldse mitte kohe saida, isegi kaardistada ja loomulikult ikka ikka esimesed saagisid kõik, ise. Tuli tahtmine oma pointi teha ja ja noh, see on terve, terve, pikem jututeema ja sellest võiks tundide kaupa rääkida. No praktiliselt siis juba hakkas nagu juba nolk Geost täiskasvanu ikka juba jõudmine sõna, mis mul siin on, 16 17. Et lapsepõlv hakkas juba läbi soo kui nüüd teie saate lõpetuseks prooviks öelda, et mis tundub siis endale, et mis need kõige olulisemad asjad on olnud, mis lapsepõlvest just nimelt lapsepõlvest lapsepõlvekodust oma lastetoast kaasa on võetud, mis on vorminud olema ja saama selleks kes praegu. Vanematega mul vedanud, öeldakse, et lapsed valivad ise endale vanemad sündides ma vist olen õige valiku teinud, Maran. Ja vanaemad-vanaisad on ikka need kõige kallimad ja siis emad-isad. Isaga vedas selles suhteliselt isastumuse tehnika, soolikese vanaisast ja emast, muusika ja, ja lugemine. Vot nüüd üks asi, kuna meie elu on nii kiire, siis lugemisele jääb ainult järjest vähem ja vähem aega. Ema oli see, kes mind nagu suunas mõningate raamatute juurde ja isegi hiljem võima. Kui me juba sõitsime mööda seda kunagist suurt kadu maad ringi, siis ema pani mulle alati mingit raamatut ka, ütles, et vot seda, seda võiks lugeda, sellest olen talle väga tänulik. Pelgulinn ja kõik need tiigid ja, ja, ja põllud ja need on mind palju vorminud hoidnud nagu looduse lähedale. Viljandimaa on olnud üldse lapsed vist nagu rohkem maal on see teema nagu paremaks ja helgemaks. See on mingi loomakene kõrvalandisse. Manuna lapsele ikka avaldab väga-väga suurt suurt mõju. Kes siia saate lõpus ka mõne muusikapala leiame, mis oleks sealt kuskilt kaugelt ajastul pärit? Jah, ma mäletan, et mulle millegipärast väga meeldis Georg Ots olgugi et võib-olla populaarsemad olid seal Tennosaar ja kõik, kes laulsid. Ma ma jäise Georg Ots meelde just tema hääletämbri pärast ja, ja vot millegipärast, mida antakse jumala poolt, mida ma olen antakse, mõnele mitte, ma ilmselt juba lapsena sain aru, et see mind liigutas, et see inimene laulab südamest. Sellest olen ma nüüd täna aru saanud, oli mõni lemmik laulgadinalt? Oi, ei mäleta, ma arvan, et kõik olid lemmikud, aga millelegi pärast meeldis mulle üks duett, mida laulsid Georg Ots ja kui ma nüüd ei eksi, siis võis olla Veera Neeruse, seal lauldi mingisugusest. Küll on hea, kui su sõbral auto, maskid, sinine ja täitsa uus ja nii edasi, vot see oli kuum lugu, mulle väga meeldis. Oma lapsepõlvest jutustas Jaak Joala, temaga vestles Reet Made ja meie saadet jääbki lõpetama. Jaak Joala lapsepõlve üks lemmiklugudest kallima auto. Nonii mina jään. Vaatan, kas veel masin seisab.