Nii lauldi, mängiti ja tantsiti möödunud laupäeva õhtul meie sõprusühingu saalis osaleja yks ühelt poolt kava esitaja, meie populaarne etnograafiline ansambel leegayus Igor Tõnuristi juhatusel. Kuuleksindajaks teiselt poolt vabariigi eri paigus elavad rannarootslased. Järgnevate minutite jooksul kutsume teidki osa saama sellel õhtul esindatust sekka ka juttu, kava kokku panijatega. Niisiis laulab, mängib ansambel leegahjus. Kuidas tekkis tänase õhtu mõte, ansambli kunstiline juht Igor Tõnurist? See mõte tekkis mul viis aastat tagasi Rootsis kui Stockholmi Eesti rahvatantsijate pillimees, kes on ise pärit endisest eestirootsi külast Kurksist küsis, et kas rannarootslasi veel eestimaal mäletatakse. Ma ütlesin, et minule endale nad pole mingisuguseks saladuseks, kui etnograafile, nad on teada, aga tõepoolest neid on nii vähe, et meie neist nagu ei kuule, ei teagi eriti midagi. Ja süvenes mõte siis paar nädalat hiljem. Ühel Rootsi rahvamuusikafestivalil kus üks Rootsi rahvatantsurühm äkki hakkas Hiiu kandle rootsi tal Harpa saatel tantsima tantse või voortantsu eesti keeli öeldes. Ja siis ma mõtlesin, et peaks ikka midagi ära tegema. Ja üheks eesmärgiks oli tutvuda niisuguse muusikaga või sellise rahvamuusikaga mis on meie eesti rahvamuusikat üsna tublisti mõjutanud. Kui vaadata näiteks meie uuemate ringmängulaulude uuringuid või tantsuviis, eriti torupilliviise ja siis leiab neis väga palju ühistust rootslastega ja soomerootslastega. Ja on väga huvitav vaadata, kuidas nad külasid või nägid väljerid originaalis rootslastel endil ja nii saigi see mõte tehakse. Ja tõenäoliselt need riided ja üha suureks saatoriks eestvedajaks olnud Ain Sarv. Te olete vist õige palju päevi, kuid kulutanud selle heaks, et tänane õhtu nüüd õnnestuks? Väga meeldiv oli tänase õhtu niimoodi avasõnavõtus kuulda, teilt ka päris kenad ülevaadet rannarootslastest ja, ja võib-olla siis meenutaksime, mis ajaloo faktid kõnelevad. Rannarootslased elavad Eestimaa randadel 12.-st 13.-st sajandist ja osa uurijate arvates veel varasemast ajast. Nad pidid kaitsma randu mereröövi eest, et Rootsi laevadel oleks lahe sõita Läänemerel. Ja kui on ikka omakeelne rahvas, rannas joon julgel kõige suuremad rannikualad, mis on olnud asustatud eestirootslaste rannarud. Kuidas ütleks kõige hilisemad, kui võtame nüüd Eestimaa rannikut pidi Ruhnu Vormsi, siis Noarootsi, mis on ka omaettesaar kunagi olnud. Sealt tuleb edasi Riguldi, Vihterpalu ja Riguldi juures, Osmussaar ja Pakri saared ja viimasena jääb siia Naissaar Tallinna külje all aeglaga Aegnal enam see on väga ammu, kui seal on eestirootsi asustus kadunud pannud neid mujalgi on Hiiumaal, kus siis 200 aastat tagasi välja rännati ja, ja on olnud Sõrves ja on olnud siin Harjurannikutel ja on isegi Virumaal. Jah, ja kui nüüd tagasi tulla tänase õhtu juurde, kui kaua see aega võttis, et selline ulatuslik, ma vaatasin kella kahest tunnis palju puudu jäänud, nii pikk õhtu õhtu kava kokku panna. See töö käis paralleelselt muude tegemistega, sest meil on pidevalt esinemisi ja peame ikka eeskätt eesti folkloori esitama. Ja nii muuseas siis tasapisi õppisime ka rootsi laule ja tantse. See on meie jaoks siiski väga võõras keel ja võtab ikka aega, enne kui ta natukene nii seda seedida saab ja veidi pähe kulub, kuna tõin Ainsaar tuli palju nüüd kokku puutuda allikmaterjalidega puutuda kokku rannarootslastega. Kas ma julgen küsida või tõdeda, on see rootsi keel nüüd käes? Ei ole, ma hakkasin rootsi keelt pimedal sügisel õppima ja olen siis ühe aasta õppinud neid. No ma olen jõudnud nii kaugele, et sõnaraamatu abiga saan allikad läbi lugeda. Kui sa räägid üldse nüüd allikmaterjalidest, millele baseerub teie õhtu, siis mis tõid selles suures ulatuses töös kõige enam, vaid ma pean ütlema, mind on aidanud palju soome folkloristid, kes on saatnud jäidoto Andersoni poolt kogutud materjalidest mis ta 1904. aastal eestirootslaste hulgas korjas. Ja muidugi on. Meie siin omad baltisaksa uurija Rusvorm on väga põhjalikult eestirootslasi uurinud. Võib nimetada veel persöder bäkki, kes on Pakri rahvast kirjutanud põhjaliku uurimuse ja Ernst Kleini, kes on Ruhnu rahvast samasuguse põhjaliku uurimuse. Aga ma ei saa sugugi mööda minna, aga praegu siin elavatest eestirootslastest, sest et pool sellest kavast on nende käest üles kirjutatud. Ma pean silmas Anders Lindströmi ja Agnetha toomingad. Ja Viktor tööli, kuidas tänase õhtuga rahule ei olnud raske öelda, sest me ise teame, mis meil on alati tegemata jäänud või mis viltu läks. Aga üldiselt võib ikka rahule jääda. Võib-olla need täis kontsurdina või niisuguse avaliku kontserdi veel ette kanda on natuke varavõitu, peab veel natuke uurima ja otsima. Noh, ütleme nii, kollektiivsete laulude osas veel materjali juurde. Ja täiendama seda, aga loodame, et me kunagi saame ka niisuguse kontsert loengu teha. Sellest jah, sest eks tänane õhtu andis ka telejuurde uusi kasulikke näpunäiteid. Osavõtjate poolt oligi konkreetselt näiteks Marina Rooslaid juba meie Ruhnu tantsude esitamise ajal kohe juba ütles mulle üht ja teist ühe tantsu kohta ja teise tantsu kohta ja huvitavad detailid, nii et me juba kasutamisele esimehed tegid, täpsustasin, mis meil oli seal ringmängudes natuke valesti ja ja pakkusid juba uusi ringmänge, mis meil tantsiti seal ja nii, et see oligi meie üks põhiline eesmärk. Tavaliselt petitsiooni korras ei tule inimestele kõik meeldi, sa võid ju küsida, aga ta ütleb nagu ei mäleta? Jah oli, aga ei, mul ei ole meeles. Aga kui talle niiviisi elavalt ette näidatakse, siis läheb tema sisemuses lahti, mälu läheb lahti ja siis tal hakkavad meelde tuletama asjad. Uue lõpuks deka kuulda hinnatud, koguda rõhku kavaletite sõnadega rannarootslaste. Kultuurile nende muusikale, laulule, tantsule, milline koht meil on ja kui palju nüüd torkas selles töös teile silma ühiseid kokkupuutepindu, ühiseid kokkupuuteid pindu on siin üsna palju, kohe, aga huvitav, et teatud piirkondade kaupa võib seda astet nüüd nagu määrata ühes rohkem, teises vähem näiteks Ruhnu instrumentaalmuusika osas võib-olla rohkem erandlikku. Seevastu Vormsi või need Pakri viisid on üsnagi meile lähedased eestipärased. Labajalad, härrased, ütleksin. Ja neid Vormsi tantsulaule kuulates tuli kohe meelde üks labajalaviis mida praegugi veel-Läänemaal näiteks lauldakse, mida ma olen ise üles kirjutanud ja nüüd on selge, kust see pärit on. See on niisugune viisi kuju, teie Ain, ma tean mängijate ansamblis torupilli, tänasel õhtul oli torupill teie käest, kuidas oli, mängijatel olid rannarootslaste luks rannarootslastel lugusid tegelikult maal lahte lugu juba mänginud 70. aastal 71. aastal ja ma tulin Moskvast. Raamatukogus toitusid need lood välja, need hakkasid mulle meeldima ja kirjutasin välja. Otto Andersoni kogudest olid teinud nad siia ja ta juba mängis siis tol ajal neid raadiosse ja aga siis ei olnud nagu sellest asjast nii tilti ja torupill oli siis ka väga väga algaja kätes ja aga ma vaatasin nüüd need Otto Andersoni kogutud viis ja ta on seal oma kogumispäevikus kirjutanud kauglase külast ühelt eestlaselt Jaan pulgalt üles 15 torupilliviisi. Ja ma pean ütlema, Ma ausalt, et kui ei oleks ees öeldud kelle lood on rootsi omad või ütleme, kellel on Pakri ja kellel on siis nüüd eestlase oma. Ega vahet ei oleks teinud, nad on niivõrd ühtne kultuuripiirkond. Ja muidugi nende rootslastega, nende muusikaga tekib siin veel ka mõningaid küsimusi ja nimelt Vormsi ja Noarootsi tall, Harpa või meil Hiiu kandle-na tuntud pill, seda mängiti ju meil Läänemaal näiteks Kirbla ja Taebla Lääne-Nigula ümbruses, Haapsalu lähedal Ridalas ja ja me siiamaani ja kui laialt näiteks Eestisse Rootsi päritoluga pilli mängiti. Ja kui kaugemale minna, siis Rootsis endasse ei ole see tüüpiline muusikariist ainult meie rannarootslastel ja siis Laadoga järvest põhja pool Karjalas, mõnevõrra teistsuguse kujuga tuleb see pill välja nii et ta on meil muusika. Rahvapillide ajaloos on ta veel täitsa küsimärgi all, et rannarootslased on põhjustanud ühe suure, küsi mähkida. Nii kõlasid siis laulu ja pillilood üleskirjutatuna Orgsilt mida lauldi, mängiti Noarootsis Pakrile, Ruhnus sellest juba järgmisel pühapäeval. Sekkaga jutuõhtuid jälginud rannarootslastelt. Tulite kohe oma rahvariietes, sellele kaunile õhtule ma tulin, oli kutse ja ma väga rõõmustan, kohtasite ka eestirootslasi inimesi ja äsja ma nägin siin noori tantsuringis keerlemas ja teie oma õpetussõnu jagamas kastantsitega midagi teisiti. Vähe, aga siiski palju õpin küll ja hea meelega ma tahaks, et viiakse seal Ruhnu vanad traditsioon ikke edasi, sellepärast et enam mujalt ei saa edasi. Tantsugrupp on väga hoolas õppima ja nii palju annan kaasa, kui mul võimalus on. Jah, ma tean, te olete tantsuasjatundja, mäletan Ullo Toomit intervjuud temaga. Kui veealustele karidele oli vaja seda Ruhnut hinnad, siis ta ikka meenutas, leidis farina jai Peetri üles ja teie õpetasite Sõõrutina sisele ei, mu õepoja pulmas ja siis ma väga palju neid Ruhnu tantsus õppisin, nii et ma ei saanud aega pulmi vaadata, kui me kogu aeg tantsime selle grupiga, vannun Ruhnu tantsus, Ruhnus olid need pulmad, poja pulmad ja siis tantsime ka Ruhnut hinnalt. Ja neid peaks olema Tartu muuseumis ka need tantsud küll ja küll on võetud üles, ju mängis viiulit mehe isa ja mehepoeg ja kõikud, kõvad viiulimehed ja pulmapillid ja need on peamiselt ikka viiulid. Viiulimäng oli keelpillid rohkem. Väga lõbus rahvas oli üldse Ruhnus need vanad rootslased. Nüüd peale abikaasa surma, te olete oma endisele kodusaarele tagastanud Kihnu soni, te olete Kihnu lainesse. Nüüd ma käin, näen ja teen Kihnu kultuuri kaasa ja ikkagi elan praegu veel vangerdusi panna, aga ikkagi käin rahvamajas laulmas ja tantsimas igas pool praegu veel. Nii et see, kes aitab seda rannarootslastega kultuuri seal edasi kanda tutvustada. Jah, mul on see iseloom, et ma ikka see, kui ma jaksan, viiks edasi seda lõbustusasja. Jah, ja ei pidanud pikaks tänast teekonda siia Tallinna. Ei, mul oli isegi pulmakutse, täna on mul Kihnust tuld ja väga naised kahetsesid, aga mina mõtlesin ma näinud pulmi jälle, aga vaat niisugust kohtumist ma ei näe. Arva, näen muidu ma olen käinud küll välisesinemas igas pool ja kevade käsi kooli, lastega klassidele, lavastus tegime seal Tallinnas ja, aga noh, täna on ikka lõbus kohtumine. Oli palju Bronalooduse laule, pillilugusid tantse, mis nagu kõige rohkem soonsk. Jah, neid on praegu Ruhnu omad, on omapärasid kõige rohkem praegu need mängud, mis nüüd lõpus tehti, need kõik kõik Ruhnu Ruhnus ka, muidugi, võib-olla vorm, siis see ka on, aga aga need on Ruhnu kõik vanad tantsud, mängud, mis praegu tantsitisi kõige viimasena. Ega midagi tervist ja tantsusammu ja lauluhäält, et saaksid ikka veel rõõmustada. Jah, minul on väga hea meel, et mind kutsuti, et ma sain sellest osa võtta ja annan edaspidi kaasa, mis mul vähe võimalus on nende Ruhnu kommetest ja tantsudest ja lauludest ja igast poolt jazz asjast.