Tere õhtust. Kunagine punane püha, seitsmes november hakkab õhtusse saama. Kes nüüd erutsega ootab tänasest keskprogrammist revolutsioonilisi laule? See eksib rängalt. Kuigi meie saate sponsor on ehitus-remondifirma, Fanza, ei hakkame untsu läinud sotsialismi remontima. Peeter Kirssi ansambel Fix juhatasid meid selle paatusliku meloodiaga hoopiski Fixi lainele. Seost möödanikuga on ainult niipalju, et omal ajal oli 25 aastat üks rängemaid karistusi. Et üks ansambel on levimuusikaheitlikus maailmas, aga 25 aastat vastu pidanud, annab tunnistust sellest, et kokku on puutunud kokku on saanud ja kokku on jäänud õiged mehed. Niisiis ansambel Fix 25 enne kui kuulame kilde juubeliõhtult, sekka loomulikult ka fonoteegi salvestusi. Üks nätsti küsimus. Kas vastab tõele, et tänase keskeprogrammi autoril Vello Mikul läks hääl ära seoses Fixi juubeliga? Vastame ei vasta. Aga läinud ta on. Tahaks loota, et järgmiseks juubeliks saab hääl korda. Igati sobilik oleks Fixi juubeli puhul ette lugeda kõikide nende nimed, kes ansambliga otseselt on olnud seotud Isis viks 25 läbi aegade. 1968 kuni 1972 basskitarr vokaal. Mait Eelrand. 1968 72 kitarr, vokaal. Mart Kuurme. 1968 72 klahvpillid, vokaal. Meie hulgast lahkunud Neeme Konsa oli ansambliga seotud 68. aastal mängis trumme Väino Land ansambliga seotud algusaastatest. Kitarr. Löökriistad vokaal. Valdur Tamm 68 69. Löökriistad Riho Lilje 69 74 kitarr, vokaal. Madis vaha. 1970 Novella Hanson. 1970 71 ja 1982 vokaal. Evald Raidma 1972. klahvpillid, vokaal. Juhansit 1000 972974 kuni 1981 basskitarr. Tõnu Kilgas 1972 74 vokaal n Seppet 72 kuni 74 basskitarr vokaal. Vello Toomemets. 1973 76 kuni 83 vokaal, viiul. Jüri Rosenfeld 1974 76 kitarr, vokaal. Peeter väljak 74 76 vokaal, akustiline kitarr. Viktor Vassiljev. 1976 kitarr, vokaal. Priit Pihlap 76 kuni 81 trummid, vokaal, akustiline kitarr. Silvi Vrait 76 83 vokaal. Madis Kütt 81 kuni 88, basskitarr, vokaal Alar Madisson 81 kuni 88, vokaal. Viljo Tamm 1900 81.-st aastast vokaal Ove Maidla 82 kuni 83 löökriistad Vladimir Aleksejev 80, kolmandal aastal löökriistad vokaal. Margus Phuks 81 kuni 86 trompet. Manalamees Toomas Alamets 81 kuni 86 trompet. Johannes Mitt 81 kuni 86 trompet. Jaan kiiv 81 kuni 83 tromboon. Ants lääts 83 kuni 84 saksofon. Igor õunapuu 83 kuni 86 kitarr. Peeter Jõgioja 1984. Löökriistad eri Pakov 1986. Tööklistad vokaal, kannikut pal. 1900 86 vokaalmaid Paldra 1987, basskitarr, vokaal. Peeter Kirss 88 91, vokaal. Jaan Reim 88 kuni 91 kitarr, vokaal ja Fixi praegune koosseis. Väino Land. Löökriistad heli. Evald Raidma klahvpillid, vokaal. Viktor Vassiljev kitarr, vokaal eri pakkuv löökriistad vokaal. Kannikutman vokaal, emaid Paldra basskitarr, vokaal. Mitte kõik ei sanud juubel õhtust osa võtta, kui need, kes kohal olid tulnud, astusid laval üles nõnda, kuidas füüsiline seisund lubas. Toodi tervitusi, õnnitlusi, meenutati vanu algaga külaliste poolt. Teid on siin kiidetud küll, aga minul on teiega üks kana kitkuda. Tähendab, lugu on niimoodi, ma pean rääkima ühe väga kurva mälestuse oma elust, me olime umbes 10 aastat tagasi Põlvas ringreisil. Mul juhtus olema sünnipäev. Ja peale kontserti ma panin ilusti pika laua restorani kinni ja siis poisid ütlevad niimoodi, et üks sünnipäeva lugu ja teadvustavad muidugi tervele lauale või terve vabandus terve saalile ütlevad niimoodi, et kallis Ada. Me tahame sind tervitada nüüd järgmise looga. Vana Pill, Tiira. Silvi, anna andeks, mulle see laul väga meeldib, aga, aga milleks mina siis, ma ei tea, ma ei kujuta. Minu isiklik isiklik tunne oli selline, et kava peaks olema nägema hoopis teistmoodi välja, aga nüüd tuleb niisugune asi, et vana pildiraam tuleb. Vello Toomemetsa minu lemmiklaul muide, palju aastaid olnud, aga vähe laulda saanud seda. Ja kell on pealkiri. Sellega ma tahaksin meenutada ühte oma head sõpra kes sündis minuga ühel samal aastal ja keda meie hulgas enam ei ole, kes oli meile kõigile väga heaks sõbraks, mängis trompetit, trimi oli Toomas Alamets. Ja siis. Ta viimaseid samme teeb sinu kustunud naeratus käes. Seda on Sammel, miks? Miks on poisid, aga iga seal laulab ja mängib kitarri vilka. Mait Eelrand, ma kuulsin seal esimene Fix sisuliste surist, kitarr ja solist oli seal igasuguseid. Imest ongi, et neid on nii palju tulnud juba solist. See oli meie aeg ja meie aiakse jääki, miski side jäi meid ikkagi ühendama ja mul on selle üle väga hea meeltiks on andnud mulle. Ma ütleksin, et kui ma olin noor, siis neli aastat minu noorusest ja pärast ka muidugi kui ma võtan oma kitarri kätte ja ja mängin seda ja siis ma näen, et teised Fixi mehed on palju parem. Nad oskavad mängida pilli, aga see Fixi aeg jääb mulle alati ja igaveseks jääb see mulle. Esimesest esimesest koosseisust lavale tuleb. Mõni päev. Ja kui ma olen kuulnud siin selliseid professionaale, Silvi Vrait ja tähed ja häbeneb natukene ja see on täiesti normaalne. Aga siis, kui meie mängisime pilli siis häbenenud üldse. Väga see oli oma oma aeg ja. Ma arvan, et oma lugu ka lugu v asi, noh vaatame väga hea lugu. Palun ära nuta. Küllap. Peagi. Varsti. Unustan. Tagasi? Ei tule. Ja andesta, et varem Oli raske. Unustada. Oli raske. Selline lugu. Teksti pärast häbenen, eks ole. Läksid ja ei ole moes küll, aga aga siis siis ma läksin Tartust ära, lahkusid fiksist. Ja mul oli väga kahju sellest. Ja aga ma mul olid sõbrad ees ootamas ja nendega koos. Me tegime järgmise loo. Aga ma arvan, et see lugu oli ka Fixiga väga palju seotud. Ja keegi kodus tema selle pika Tagasi. Tulen jälle koju. Vaip plaksutage. Tollel ajal oli rockbänd, ei olnud nagu seeni. Tulin Pärnust Ülikooli Mait Tallinna poiss Kuuno Martale Põltsamaalt ülikooli ja esimese kuu jooksul võist. Alustasime kiiresti-kiiresti bändi tegevust, rajooni kultuurimaja, mis parasjagu laiali lennanud. Delfiinid oli nime, kui ma mäletan. Ja niimodi alustasime valgemartali tollel ajal, klubi juhataja vaatas meie prooviks üks paar nädalat laske minna. Kogu kogu algus. Algul oli siis aken tantsumängule. Nojah, tollel ajal üldse kontsert vorminaga polnud olemaski. Saal oli tantsusaal ja, ja bänd mängis kontserdiks, noh, selline vastu oli olemas, rahvas tantsis ja jõi või tundis kaasa ja vilistas ja karjus nagu käsi. Fixi elusaid täheldada sellest pikemale tõusu ja kõrgkontoris kuskil 80.-te algul, kui see täiesti vokaalgrupp oli haruldaselt tugev ikka Eestis ei olnud sellist Takrondlike vastu panna. Nojah, see, see areng on tõesti toimunud, ütleme laias laastus küllalt sujuvalt, kuigi niisuguseid tagasilööke on ka küllalt palju. Just kõige suuremat tagasilõikust oligi eelnevalt seda, nagu, kui seeme see kõrgpunkt tekkis, siis oli vahepeal niisugune aeg, kus me otsustasime, et kui kontsert ei hakka minema laiali aga siis ootamatult hakkas küllaltki kiiresti kärgmises. Hanno tagapõhi selles mõttes puht ajalooliselt tagapõhi on ikka väga tugev olnud, nii et ega seal tühjal kohal midagi eredat ei tekkinud. Aga ometi oli kahju ka, kui see noh, kõrghooaeg sai mööda nagu, ja see võimekas ansambel läks laiali, pidi minema laiali noh, osaliselt. Tead, mina ei oska öelda selles mõttes, kas mul oli kahju tollel ajal ma ei suutnud selles mõttes orienteeruda. Kas ta nüüd oli kõige parem või mitte, noh selles mõttes elu läks edasi, tahtmine edasi teha oli see sisu sisuliselt tollel ajal ma sellele erilist erilist rõhku ei pööranud. Eks igasugused erinevad asjad ikka. Aeg teeb selle asja eredamaks tegelikult kui ta võib-olla tollel ajal oligi. Ja ega sa eriti palju muutnud oma muusikadest nägu, nojah, ega see stiil selles mõttes või kuidas seda võib ta näiteks Fixi stiiliks nimetada. Ega see pole suurest ikkagi muutunud, et me oleme küll vahet lülitamisega, muudes stiilides niimoodi mängida, aga ikkagi see niisugune meloodiline ja see selline meloodiline suund on ikka kogu aeg olnud. Seda hääldust on ka ikkagi ka tänapäevane, tähendab, ta ei ole nii nii eredalt enam rõhutud, võib-olla selle vokaali peale seda vokaali on ka tänaseni. Te olete päris palju seal reiside ka, vaatamata stagnaajale. Nojah, ta stagnaaegne selles mõttes eriti pidurdanud mall on saanud muidugi nimede ümber ja muude asjade ümber, aga muusika poole pealt ma ei saa öelda, et meil oleks keegi jalga taha panna. Ilmselt see stiil oli juba selline. Ta ei olnud äärmuslik või vasakule ka paremini, ütleme ta käis päris keset teede ja tähendab sõltumata parteilisest, ilmselt inimestel muusika meeldis, eriti pikki juukseid jantide, mängijate lauljatel pikki juukseid. Jabur küll, aga need on, ma ei tea, kas tollel ajal anti meile andeks või, või pöördud selle suht tähendab, et meil oli võimalus, on võib-olla tõesti rohkem natuke tõstab. Aga neid on hea küsida, aga olete mõne komsomoli parteilise karistuse saanud? Karistust ei ole saanud, aga diplomid oleme saanud ühe suure hulga päris huvitavat. Kui sa neid karistuseks Beatis küll. Te olite siis komsomoli ja? Ja toonase süsteemi õuelaulikud. Tõvelaulikud mehele olnud, siinse väike konks ongi kuigi läbi aegade on meile, üritad siukest silti nagu väheks juurde panna, et noh küll nüüd ikka ma ikkagi võin päris julgelt öelda, et meiega otseselt ei käinud läbi. Mitte ühegi partei ei olnud ilmselt otsest seost mitte mingit. Tähendab mõtet tagasi nende 25 aasta esinemistele, millist kontserti sa tahaksid, ütleme uuest, teame, milline on kõige enam meelde jäänud kas publikumenu või või lihtsalt sellise õhkkonna poolest. Nojah, meil vilja on mul siin kõrval, ta ütleb mulle natuke ette. Üks niuke meeldejääva kontserdi Rostamis toimunud õigemisel on kaks meeldejäävad kontserdid toimuvad, kustub üliedukusest kuni niukse sinna viimase kohani välja. Järgmine neis läks. Leedu muidugi, mis on olnud läbi aegade üliedukas ja üks Eesti Eesti galakontsert, mis toimus Leningradis. Ameerime tollel ajal muidugi väga palju seda Venemaa praktikat saanud. Niisugune ütleme, eluterve konkurents tekib igal kontserdil, aga tollel ajal linnamehed arves nahtmise võiks ikka, paneme sinna, paneme tänna, aga nad läksid seal selles küllalt ilusti alt, selles mõttes, et meil oligi praktika olemas. Rahvas võttis muidugi suurepärased vastane, ütleme niukene nipiga luu. Lõite kava segamini? Jah, õnnestus küll, päris tõsiselt juhtub igast asju, on sul mõned. Me pillimehed kaduma läinud pillide vaiba kaasa on läinud, teise linna, teie teise linna. Nojah, kui sa seda küsisid, siis niisuguseid juhtumeid on üks vahva rais, mulle meeldis lennukitega sõitsime kogu see kuramuse tonnide viisi kola kaasas. Omad transamehed, siis tassid, vaatad lennuki aknast välja, mehed tõstavad peale, kõik on ilus, mehed tulevad lennukese tuled kohale, kus kohakala ei ole. Seal lootuseta lugu korraga. Ja siis selgub tõsiasi, et mingi partei partei delegatsioon tõsteti siis vahepeal ikkagi lennuki kõhus, meie kohvikotid, Need, kastid ja muud asjad välja, panin sinna kahvli tasemel. Täielik paanika kolm päeva kontserdi ära jätma. Ja Aafrikas läksid kaduma mikrofoni jalgu ühest riigist teise tuled maha, mikrofone, õigemini hakkad, kontsert tegemine ei ole? Muidugi kõik saatkonnast orig naeravad, ümberringi visatakse villast ja omale algaru peas, siis tuuakse ootamatult mikrofoni välja. Võeti kaasa, eks me jätsime need lennukese üles üles, sinna võrgu per. Fixi aastate üks andekaid loomepaar oli kahtlematult Priit Pihlap, Juhan sütt. Mitmed nende laulud leidsid hindamist nii komsomoli eripreemiaga kui ka Aarne Oidi nimelisel lauluvõistlusel. Jonset. 40 aastat inimese elus on väga lühkiga nõiad aastat kolhoosides on väga pikk iga. Momente meile kohtusime jussiga Tartu televisiooni rõõmu eilegi oli siin jah, kui ta nägementsis, ta tuli, pisar silma, sütti jussile, pisar minu arust see on ka juba eks väike näitaja Eesti muusikat Priit Pihlap. Kui mitu aastat 25-st on sinul Fixile kulunud riis? Elus number viis. Galandi Väino, see oli sedasi, et me tegime, tegime 75. aastal Silviga, kusjuures koos sellist punti, kuhu kuulusid veel kadunud Jaan Rässaja, Toomas Taul ja ja, ja Ain Salujärv ja, ja sellele pundile millegipärast, mis asja eriti õhku sisse ei saanud, me käisime. Käisime tolle aja kohaliku tähtsusega ülevaatusel, kus, kust Landile jäi meile silm peale tähendab noh, Silvi oli loomulikult juba Tartu mastaabis suurde. Siis talle jäi minu nagu ka kuidagi selt silma. Ja nii taks pihta 75 sügisest. 10. klassi poiss aga, aga juba oli suur au ja õnn. Pundiga nagu fiks ühineda. Tänan, oled sa Eli Jaak saak ja muidugi noh, helilooja sõna on väga selline aukartust äratav ja nagu ikka, mitte nüüd poosi pärast Ohmiseni looja, mina olen, aga see võtab natuke õpetama, see tähendab midagi muud kui, kui, kui see, mida mina teeks, siis olin, aga sellepärast just, et see kogu see looming oli ikkagi poldi või noh, ühesõnaga jah, ansambli koguproduktiga iganes täiendas oma oma ideedega seal ja aga see oli tegelikult asjaolude kokku tulemus, sellepärast et Jüri Rosenfeld, kes enne mind oli eelmises koosseisus hea küll, Jüriga mängisin natuke aega veel koos tema oli siis kõva oma lugude produtseerida, nii-öelda vajadus, selle järgi oli. Alguses maru arglikult ja siis sai nagu julgust juurde, tasapisi tuli siis nii nagu need lood on. Kahju on muidugi see et see 81. aastani seitsme kuuendast 81. aastani koosseis pole meil 81.-st aastast enam kordagi kokku saanud. Oleks nüüd täna toomemetsa. Suurepärane isiksus, laval viibinud, siis oleks tõepoolest natukese, võib-olla kõditanutega sa oleks selle Fixi särale anud natuke nukrust? Nojah, muidugi muidugi kõik need lood on, on meelest läinud ja ma pean ütlema, et Vassiljevi Niki suguse kidramehega lausa lust mängida. Need lood on jumala võõrad ja noh, nii-öelda laadal sündinud. Ega hea, kui me räägime Fixi edasiminekust, siis edasiminek on näha ainult Viktori peale, enne oli ta kaltsakas pätt. Pikas selline Eka juukseline totototototot, pika-pikajuukseline, siis ütleme sapaievee, see mets ja, ja, ja ka nüüd esimest korda ma näen, pintsak selles pidid ees korralikud juuksed. Kuskil viis aastat olema ei olnud väga hästi, ega sa ei taha rõhuda sellele, et rõhuda sellele, et pikki juukse Arub, pidev pidev pidavad omavahel sõltuvuses olema, mitte kunagi oma esimest korda pika esimest korda näen, et sa kannad pintsakut ja väga soliidne. Mul on isiklik. Pintsak. Mina olen muide tunnistajaks need 70 70, mis ta meil oli. Postis kõige kallim, seitse kuni kaheksa oli tal Esimese Fixi plaadi peal, värviline maailmale oli piklik. Wikil oli ruuduline pintsak seljast nagu praegu, seekord ei mäleta, seda. Ei ole, see on tee loomulikult. Aga vabandanud siis teist, kordan, pintsak seljas, liimloteriil pulmades kolmas kord ruuduline lilled, mida on sinule andnud siks. No ma võin otsekoheselt õelad, et peaaegu et kõik või noh, peaaegu et ma tahtsin öelda tegelikult, et väga palju, aga seda on võib-olla vähe öeldult, Fixialevan sind nii hästi kitarri mängima. Aga mida veel enne meie ära vist keegi kunagi hästi pilli mänginud ikka mingi asi peab sundima, tähendab või mingisugune noh, võib öelda isegi mingi enesearmastus selles mõttes, et et kui sa tahad hästi mängida, siis sa pead seda ka tegema. Ja kindlasti siks on andnud sellise sellise tõuke selleks kes ma praegu olen, võib-olla ka nii-öelda. Peeter, kes sina tulid, Fixi küllalt killuga, mida need aastat Fixiga on, sul on? Et nad mind üldse kutsusid, see oli minu jaoks väga suur samm edasi. Ja see andis mulle väga palju tants mulle oskuse teha teha korralikult tööd ja, ja minu esimene professionaalne bänd. Mulle tundub ka, et selles bändis hinnaalandust ei tuntud. Ei, seda muidugi mitte. Tuli ennast alati kokku võtta. Evald Raidma sind võib nimetada Fixi ideoloogiks on säige ideoloogiks küll ei tohi nimetada sideoloog Ostan lõkke, Väino. Aga noh, kui hakata nüüd mõtlema, eks ma olen ka palju tülisid lahendanud ja eks mulle selle nende lahendamiste alle, karuga tuld ja habemesse ärritada. Sinus on ühendatud nii palju sinuga lühendatud ja pianist Helilooja ka vokaal sellest, eks ole, ma olen sunnitud, tähendab, olin sunnitud seda lihtsalt tegema, sellepärast et oih Kes seda ikka puu tegi, siis pidi tegema kui oli hääleulatus, oli parasjagu nii suur ja ja kui sõrm jooksis ka ja siis on lihtsalt vaja teha, tuli ära teha. Milline esimene lugu, mis seal Riccile kirjutust. Mina olen kirjutanud. Fixil, ma vist peaaegu ei olegi? Oi, olen küll ikka paar asja, ikka on küll. Väga vähe. Mis mul tegelikult välja plahvatas, oli? Väikeste valede laul, aga sellest ka ainult pool. See juhtus nii huvitaval huvitaval kombel parasjagu töötasin ellu laste muusikakoolis ja värvisin klassipõrandat. Ja siis hakkas äkki kummitama selline. Noh, mingi selline noh, loo jupp nagu jätsin põranda värvimise pooleli ja hakkasin mängima, mängisin ära ja pärast ei oskanud kuidagi edasi minna enam. Siis värvisin põrandal lõpuni ära. Ja läksin poiste juurde, ütlesin niimoodi, et, Mis nüüd saab, nii palju on olemas, rohkem ei ole. Küll ma siis püüdsin, nii, pidi ja naapidi kogu aeg tõuseb, rikkam plagiaat, ikam, plagiaat? No ma ei tea, noh. Ma ei oska öelda, kas see on halb või hea, aga see. Kuidagimoodi, noh, see enesekriitika nagu ei lubanud. Kui ma tundsin ära, et mingisugused sellised tüüpkäigud juba tulevad vaatasin, et ei kuidagi, ikka ei klapi see asi ja ja lõpuks oligi nii, et Priit tegi siis esimese poole ja see minu juhtum, mis siis oli, see jäi nagu refrääniks. Muidugi noh kui päris aus olla, siis, Väiksed väiksed Steve Wonderile mõju all. Me ajame juttu praegu siin, selles toredas baaris actioneid nagu Fixi klubiks. Samas on kujunenud juba Riia maantee 132 vana KEKi hoone. Praegu käib vist. Ma ei tea, mis aastakoosseis laval on, vist praegu mängib. Priit Pihlap, mängib trumme, selle tänavune kontrabassi basskitarr klaver ja klaveri peal on minu hea sõber Ülar tikk kes on aastaid mänginud restoranis Tarvas ja kes oli üks esimesi mehi, kes üldse Tartu peal nagu sai endale süntesaatori ja peale selle veel mandol stuudio Elo tulledel viksi natuke laiali puistanud, aga mitte väga kaugele ka stsenaariumid Viljandis seotud kultuuri Kolledžiga. Mis seal plaanis on ja mis seal sinuni sihtis? Ma ikka oskaks seal. Õpilasi niimoodi kasutada, et neist saaks neist, saaks keegi. Huvitaval kombel on mul nüüd see aasta just. Tüdrukuid hästi palju tulnud nagu. Ja üks tüdruk on küll hästi vahva, vahel. Ma panin talle väga raske. Poola džässi. Poola tšässovnja, tegelikult maailmakuulus ju Varssavi festivalide kõik värgid ja ja panin talle väga rasked asjad ette, ta mängisin filigraanselt maha. Vaatasin enne kontserdi algust, et siin on ikka väga vähe luksusautosid ümberringi. Pillimeestel paljudel Fixi pillimeestele saavutada. Ausalt öeldes ma ei peagi, laine on muidugi, ei ole kunagi vastanud selle peale väljas, et kui palju teenida või kui palju saada lihtsalt mängida, olla koos ja tunda muusikast. No kindlasti, esimene asi on see, et tunda muusikast ja koostegemisest just nimelt rõõmu. Aga eks, eks, eks see raha ikka natuke seda lihtsalt on vaja selle, et, aga me ei ole vist tõesti kunagi pillimängija, nüüd selle just nimelt vot just sellesama pillimänguga äkki nüüd kohe paugupealt rikkaks saada vist ei ole kunagi teinud? Ma ei tea, ma ei oska teiste nimel öelda, aga aga noh, mina, mina küll ei ole. Sellepärast et mul on seda lihtsalt tarvis. Üleõhtu oli aga Silvi Vrait, teda jagus kontserdi põhiossa kui ka hilisemasse või õigemini varahommikusse jammi. Ja need on selle bluusi napp algamis tähes. Silvi kas võiks nimetada sinu ristijaks? Mitte päris seal olid enne Velli ristiemad ja ristiisad ja kõike, keda sa soovid, aga see oli konkreetne ristiisa selles mõttes, keda teadsid mitte mitte ainult pundi poisid ise, mitte Tartu, vaid ka, vaid ka laiem ring. Eesti võiks öelda, selles mõttes küll jah. Iga fiks õpetanud seda ometi jätsi armastavad. Ei, ta ei õpetanud, kuigi ma pean ütlema, et et Fixi Klavka mängija Evald Raidma natukene ühe väikese otsakesega olnud alati jätsis sees, aga aga ta ei ole seda kunagi edasi arendanud ja. Ta on jäänud nagu kuskile toppama. Selles mõttes, millist aastat või millist päeva, millist kontserdi tahaks Fixiga uuesti korrutada. Fixiga noh, ma pean hakkama kurtma siin oma mälu üle, et võib-olla ei tulegi meelde midagi eriti head. Vähemalt igatahes mitte mitte sellest perioodist, kui ma, kui Viljo Tamm juba tuli ansamblisse sealt perioodist, kus olid torud ansamblis, sealt perioodist, ma pean ütlema, et oli, oli häid momente, 25 pluss viis, mis tähendab, kas ma tohin vastata. 25, see on tänane päev. Aga viie aasta pärast, loodetavasti on üks väikene osa nendest meestest viie aasta pärast veel muusikas. Ja loodetavasti on meil viie aasta pärast teineteisele üksteisele midagi öelda. Ja üks üks pillimees Taksofoniga paluks lavale. Hans tulus õie. Kul. Viljo Tamm, sina esindad Frixis seda maskuliinsemalt poolt jõulist, ürgset mehelikkust. Kuidas sa viksiga kokku said? Korraga leidsime teineteist. Tähendab ansambel oli vahepeal läinud ju fiksist ära, siis tekkis ansambli repriis ansambel repriis tekkis ansamblist vikerkuus. Ja siis, kui see, see ütleme nii, noh, Pihlap aegne Fix laiali läks, siis, siis Läksid fikse repriis kokku. Ja siis siis ma olingi pritsis juba. Eksi juures peab kindlasti rõhutama seda, et miks reperduaalne olnud suuremas osas ikka väga kodumaine ja väga paljus oma pillimeeste looming, sina oledki, joon rohkesti laulmist. No kas nüüd rohkesti, aga noh olen ikka ei, 300 tükki ei ole kirjutanud. Tähendab, laulutekste olen küll kirjutanud üks paarsada tükki, aga mis nüüd täielikult oma algupärandit on või vähemalt mis on nüüd autorikaitseeksperdi poolt? Valter Ojakääru poolt saadetud mulle need paberid, et 100 protsenti enda maa, need on üks 30 tükki, minul lugudele on kõik omad tekstid ka on proovinud küll mitmeid uuendasid väga. Tähendab süsteem on selles, et, et kui need oma looja omad sõnad, siis siis sõimata saad ainult iseennast. Sellega oled tulnud kohale ja, ja eks siis poisid ühesõnaga noh, teevad siis saia muidugi, et millest. No kuidas praegu lendistamisega loodan? Lindistamise ikka on kehvasti, praegust lugusid on aga, aga raha ei ole. Ja see on vist meie kõigi suur viga, tähendab, sellist vaba raha ei ole, no minul ei ole üldse endale raha, aga, aga nii-öelda siin raammeestel ütleme, landile nendelt. Neil ei ole ka minu jaoks seda vaba raha. Ja teada on, et ega see, ega see Eesti Eestisse laulukirjutamine suurt sisse ei too. Nii nagu ütleme, maailmas võib-olla mõni lugu läheks ja saaks, saaks ka võib-olla, ütleme noh ülemaailmselt tuntuks, aga selleks on seksinud miljonitel vaja miljonit omale. Nii ta on, aga kui neid tagasi mõelda, nendele aastatele Fixi aastatele võib vist öelda, et fiksis, oli, on ja, ja, ja on ka siiani. See on niisugune oma. Kindlasti küünarnukitunne on päris kõva, ei mõjuta mitte ainult küünarnukitunne, vaid isiklikke rusikatunne võib olla rinnast rinnust kinni haaramise tulla, sest et mõte. Me sõitsime nüüd 10 aastat, sõitsime Venemaad ja kui sa ikka ikka päevast päeva ja hommikust õhtuni ja näed neid ühte ja samu nägusid, siis lõpuks hakkab ära viskama. Ja siis tekib niisugune rinnust kinni haaramise tunne. Ja see meid ühendab. Aitäh sulle, te näete, millise omatehtud lauluga sind tervitaks, milline sinu oma kirjutatud laul sulle endale kõige enam meeldib? Nad on kõikjal väga head. Ei saa ju niimoodi öelda, et üks laps olla parem ja teine halvem. Võib-olla nad. Võib-olla üks teeb rohkem pahandust, teine teeb vähem pahandust. Üks on nagu rohkem hitiks öelda, teile vähem. Aga nad on mulle kõik armsad. Luba Vellemaal valida see lugu, sest juubeli jätkuks ma kuulaks hea meelega pesumist. Me siin mõtlesime välja selles mõttes selle Fixi fondi, et kitsas on käes igasugustel üritustel praegult, nii nii noorte meeste toetamisel, lindistamisel, vanade meeste toetamisel, kontserdi toetamisel, reiside toetamisel. Paljud on nõus toetust avaldama. Nii et ma loodan, et mingi mingi Abime siit saame kellelegi põhikirja näidis jõuab just praegult Tallinnast kohale. Meetriks nädalat paar läheb veel aega, enne kui me suudame ta juriidiliselt ära vormistada. Korrektse fondi nõukogu koosneb inimestest, kes on muusikaga pikka aega tegelenud. Inglite businessiga tegelenud. Ja ma ikka mõtlema, et me kõigepealt võtamegi selle noh, Tartu poole niimoodi vaatlusväljal. Ja, ja siin on kah niuksed plaan, et võib-olla taastada mingi niuke, horoskoobitaoline võistluskontsert või, või ühesõnaga tekitada kõikide pillimeeste seda südame põksuma, sest vanasti olid need ülevaatused, mis ikkagi praegult tuleb hea sõnaga meenutada, sest seal ikkagi kohta aastas, kus sai kokku ja kus pidigi vaeva nägema, et Felix Mandre ütles, et sa saad oma B-grupi kätte küll. Teie staap on olnud mitmes kohas küll Etekwelli hoonesist oli seal siis olete Vanemuises olnud tükk aega ja nüüd on siis kolitud täieõigusliku peremehena siia. Riia 132, Riia ringijuhte. No 132, päris täieõigusliku peremehed ei ole, peremehed on majas olemas, aga peremehed on kah muusikalembesed ja selle ruumi, kus nüüd pidumil käis. See on põhimõtteliselt ilma rendite meeles, nii et. Nii et selles mõttes Millega siis praegu muusikust ärimees või ärimehest muusik Väino Land tegeleb, mis on sinu firma niimoodi põhisuunad? No põhimõtteliselt me oleme tegelenud piisavalt pikalt juba kaubandusega ja juubelijätkuks kõige suurem artikkel Liviko viin. Ja noh, ühesõnaga hulgikaubandus on küllalt küllalt laias mastaabis monstrum pakendatud toiduained ja joogid ja Kemanaadid ja tööstuskaubad on, ütleme niimoodi, meil meil poes sees, aga hulgikaubandus on ikka ütleme joogipoole veel rohkem. Aga on praegu mängija esinemisi. On ikka? Kuigi mitte nii tihti nagu vanasti, kus me sellega leiba teenisime, aga, aga päris ära meestevedudele.