Mina olen Hannes Rumm, te kuulate uunikumi. Aga ma kasutan siinkohal võimalust ja tervitan oma klassiõde jale, kuna järgnevas loos on, on temast tõttu ja, ja temast oli mulle selles loos kõvasti abi. Hannes Rumm on täna riigikogu liige ja ta esindajad seal Sotsiaaldemokraatliku maailmavaadet. Ent veel enne, kui Hannes asus rahvasaadikuks, olite edukas ja tunnustatud ajakirjanik ning Euroopa Liidu inforahvale vahendaja. Nüüd aga unustame ära ametliku osa ja laseme Hannes urnil rääkida hoopis sellest, mis hinge sellisemad ehk oma lemmikmuusikast. Hakkasin kõigepealt mõtlema, et, et millised on sellised eredad lood, mis meelde tulevad ja neid oli õige mitu. Et esimesena meenus mulle, et kunagi, mis aastal 75, üks kaks aastat vanem naabripoiss ütles mulle, et nüüd tuleb õuest telekat vaatama minna, kuna seal on vinge kontsert ja ja seda siis näitas Soome televisioon, läksime koos vaatama ja, ja see vinge kontsert, mis siis mis siis telekast tuli, oli ansambli ABBA kontsert ja selle kontserti nagu kõige suurem hitt oli tookord kuulus lugu Manimani. Midagi hiljem minu kodulinna tuli mingisugune rändkaupmees, kes müüs, ma ei tea mingit väga imelikku tehnoloogide, valmistatud ilmselt kusagil klaasist tehtud singel, plaate ja menukam lugu oli jällegi seal mani mani, nii et et see oli vist 35. aasta suvel, kui Rakveret ilusa ilmaga jalutasid, siis kõikidest akendest mängis apalaul mani mani mani. Ja, ja see on selline esimene lugu, mis mulle väga selgelt popmuusikast meelde jäi. Võltsilt tähenduslikke lugusid on olnud veel kusagil päriselt alguses, kui oli veel rublaaeg. Üks mu sõber õppis Helsingi ülikoolis pool aastat ja kui ta tagasi tuli, siis ta kinkis. Kinkis oma sõpradele Chabitšekkeri plaadi, mille hitt oli lugu Let's Twist tegema ja ta tuli Soomest tagasi just aastavahetusel. Igal õhtul oli erinevatel põhjustel pidu küll küll eksamite tegemise puhul või ja aastavahetuse puhul. Ja siis ma arvan, et umbes viie päeva jooksul tantsisime Let's Twist legendi järgi ilmselt paarsada, kordan et olime sellest loost lühikest aega väga intensiivselt sisse võetud. Aga see lugu ja lõpuks raadio kohale välja pakun, on Ruja lugu, tango sellega seotud üks väga konkreetne isiklik lugu. Nimelt see lugu pani mind väga raskesse olukorda. Kui ma lõpetasin keskkooli, siis toonases Rakvere rajoonis toimus abiturientide ball. Igast koolist pidi siis välja panema ühe poisi tüdruku toimuselt mingit tüüpi missi ja Mystery valimine. Ja seal on ka asjade, ei ole, esitasime siis Rakvere Gümnaasiumi. Nagu ikka sellistel valimistel oli mingisuguseid vestlusvoore ja tuli mingisuguseid vaimukaid sketše välja mõelda ja lõpetama pidisele tantsutuur. Partneri Jane tantsija, mina kahjuks mitte. Ja me olime siis suure kultuurimaja laval, saalis oli kõva kolm-nelisada inimest ja me ei teadnud, mis muusika järgi pidime tantsima hakkama. Muusika hakkas mängima, selleks looks oli Ruja tango. Enamus neid, mis mister, eks laval olid, ei olnud mingisugused tangospetsialistid. Aga mina sain aru, et kui ma seal Matsi või, või, või Rumbaga oleksin hakkama saanud, siis siis Dauga valima ikka täiesti hädas eemale katkestatud, seisma, ei teadnud, mida teha. Siis tabas meid selline ootamatu inspiratsioon, et selle Ruja tango saatel, mis ei ole ka selline kindlasti mitte mingit tantsu tango, hakkasime hoopis kaerajaani tantsima ja kuna ülejäänud paarid õnnistasid ikkagi tangot tantsida ja enamus on neist väga hästi välja ei tulnud. Me selgelt eristasime ülejäänud seltskonnast ja selline leidlik lahendus tõi meile lõpuks ta siis suurepärase missimister tiitli. Nii et mul on selles mõttes väga meeldiv mälestus selle Ruja looga. Ehkki, kui kui nüüd aeg-ajalt Ruja kogumikplaati kuulen, siis siis see lugu minu selline lemmik ei ole. Et Ruja lugudest näiteks teisel pool vett on, on kindlasti selline lugu, mis tähenduselt emotsionaalselt mõjutan, on palju olulisem. Aga selle Daugava on jah, selline üks konkreetne ere seik noorpõlvest. 1971. aastal ilmus populaarses nädalalehes sirp ja osa Uudissõnade rubriigis Andres Ehini ettepanek hakata kasutama sõna fantaasia asemel saan aru ja sama aasta septembris tuligi Rein Rannapi eestvedamisel kokku ansambel, mis hakkas kandma nimena just seda veidrat uudissõna. Sõna ja ansambel on tänaseks saanud üheks. Rein Rannap on ise meenutanud, et ansambli kokkukutsumise vajadus tekkis tal selle eest, et tal oli olemas sportlane, laule, mis ei sobinud dollastele lauluvõistlustele nagu näiteks tippmeloodia. Kuna tegijatel polnud alguses selget ettekujutust ansambli stiilist, siis kõigepealt kasutati nimesid nagu pop-Ruja ja näiteks ka rokk-Ruja. Hiljem ei alles lihtsalt nimi Ruja ning Rannapi sõnade kohaselt jõuti arusaamisele, et tehakse rahvusliku rock'i sest keegi polnud varem eesti keeles rokki laulnud. Ansambel Ruja tegutsemises võib esile tuua neli perioodi. Varajane Ruja, mis sai nõukogude võimult muuseas igavese esinemiskeelu Ruja ilma Rein Rannapi, laulja Urmas Alenderi ritta popp Ruja jälle koos Rannapiga ning hiline Ruja, mis tegutses ilma rannapita kuni Urmas Alenderi traagilise hukkumiseni parvlaeval Estonia. Ruja laulu tango sünniloost räägib nüüd lähemalt selle viisi autor Rein Rannap. Kuidas tango sündis, päris täpselt ei mäleta. Kas see tekst oli enne või pärast raske, ei mäleta isegi seda, küll ma mäletan seda lindistama, mis oli siis linnahalli stuudios avati just uus stuudio, kus oli väga palju seoses olümpiamängudega saadud uhiuut kõnetehnikat igasugu keerulisi vidinaid ja ja noh, kogu see lindistussessioon, kuhu see tangoga kuulub, me pingutasime tugevalt üle ja et ma tahtsin kasutada kõiki neid erinevad süntesaatorid, aga vähe sellest viiruslikku Fokodere ja mingit kõnesünteesi jäigi, kõik blogid pidi veidi kuhugi taha, panevad sind, kangas on kuulda, aga ta on ka, et see on ka mingite mingite heliplokkidega, eks liiga palju aineid, kroonilisi efekte nendesse lugudesse tookord pandud. Kõik lood sündisid lennud loomulikult noh, nad siin, kui ma panin, panin teksti, vaatasin, tuleb täna ei tule, panin kõrvale või siis panin teksti ette tuli ja ta oli minutiga valmis, tähendab, Ma lihtsalt laulsin seda teksti. Jätsin meelde, mida ma laulan ja ja see oligi see. Ja mõned üksikud lood tuli meloodia enne suurt läbi jäätunud klaasi, mul on meeles näiteks eduli enne ja siis ott Arder kirjutas teksti peale, sõnad. Tango, ma kahtlen arvama, et 90 protsenti ikkagi oli, oli tekst enne Hardo lihtsalt ta leidis seal mingid tekstid kuskilt alt telliti mingitele näidenditele, telelavastustele ei läinud kasutusse sageli mis teil jäid üle, siis ta otsis mingi sahtlipõhjas mulle taha, vaatasime, mingi rämps on, aga kiiresti oli vaja uusi luusid, justkui Ruja hakkas tegutsema. Lugu ainult, aga kutsuti esinema, siis oli vaja kiiresti-kiiresti, siis ma kasutasin peaaegu kõik ka need kehvad ära, noh, kõiki seal viimne mood ja kalossid ja kus on see mees ja, ja paljud teised, mis on siis jah, mingites lavastustest, ülejäänud tekstid väga sageli tekst ei ütlegi midagi selle lavastuse kontekstis väljaspool. Täitsa piinlik ja samuti lastelaulud, mitmed tekstid olid otile laste lauludeks mõeldud. Miks isa joob, inimene õpib? Tule metsa ja neid on veel, mis tegelikult siis sain nagu Ruja lauludeks, korralised kiiresti oli vaja teha ja sai need tekstid ära kasutatud.