Mina olen Hardi Volmer ja teie kuulate uunikumi. Filmirežissöör-lavastaja teatri kunstnik-kujundaja, muusik ja viskiklubi liige. Kõik need tiitlid võib leida Hardi Volmeri kuuelt erinevalt visiitkaardilt. Sisemist lõhestatus ei teki. Kui laval neelatan, siis ma lava eskiisidest ja filmistsenaariumidest ei mõtle. Pealegi ei pea ma nende eriliseks lauljaks, rohkem olen ikka seotud teatri ja kinoga, ütleb Hardi Volmer ise. Kohe räägib ta veel nüüd juba oma lemmikmuusikast. Hiljaaegu tänu sellele, et mul säästumarketist leidsin hästi odava CD, kus oli läbi elu mind saatnud üks, üks lemmiklaul peal. See oli Harry Belafonte lauldud sõnana põut, ta mul lapsepõlve lugu, vanemad muretsesid, plaadise võis olla 60 aasta või 160 61 või ma kujutan ette, et kuskil siis ja oli plaadimängija, see oli selline singelplaat, selline, mitte LP, aga sihuke poolpidune suuruselt ja see oli mingit Harry Belafonte laulud peal ja, ja neid on praegugi rõõm kuulata. Olin, olin väga õnnelik, et ma selle plaadi omanikuks sain nüüd teinekord, kui on sõbrukesed koos lõkketule paistel mul aias, et siis ma pean vabandama laagi puu alla ja siis saab suveõhtutel ka teinekord väljas kuulata, aga, aga üldiselt jah, autos ja sedagi harva. Tepanana põud somb, on maailma üks tuntumaid Kariibi mere regioonist pärit muusikastiili kalipso esindajaid. Pärit on see lugu Jamaica sadamatööliste suust laulsid seda banaanikaste laevadele laadides ja seega lauluviisi autoreid täpselt teada ei ole. Nagu rahvalaulule omane, võib sellegi pala puhul leida pea sadu erinevaid sõnu, versioone, mis ilmselt said täiendust igapäevaselt vastavalt tööliste tujule ja töö iseloomule. Kuid peamine motiiv on ikka üks ja sama. Dokitöölised laulavad ja kutsuvad ülevaatajaid, kes nende töö heaks kiidaks, kui nad lõpuks ometi raskest päevatööst vabastaks ning koju lubaks. Esmakordselt salvestas selle lood Trinidadi folklaulja Eric Conner oma saatebändiga pyyans 1952. aastal. See jõudis nende albumile Songs from Chame ikka ja laulu pealkirjaks oli Teidi lait. Neli aastat hiljem salvestasid sama loo Bob Gibson Herjers, kes algatasid sellega tõelise kalipso muusika hulluselt Ameerika Ühendriikides veel samal aastal 1956 kartuses kalipso stiili populaarsust võttis loo oma repertuaariga Harry Belafonte, kelle tarbeks kohendasid sõnu ja viisi Erring pöögi ja Willie mäduway. Esimene neist oli tol ajal laarsemaid Kariibi mere piirkonna heliloojaid ja ühtlasi ka Belafonte suur sõber. Esimest korda laulis Belafonte seda lugu legendaarse The Mapeut Show kolmanda hooaja ühes saates, kuhu ta oli külaliseks kutsutud nii siis kui ka nüüd peetaks seda laulu Harry Belafonte nii-öelda tunnuslooks. Kokkuvõttes on selle lauluga USA top 40. pääsenud kuus erinevat artisti. Bob Gibsoni terjersi, kes ajaliselt edestasid Belafonte kõrgeimaks, jäi neljas positsioon. Lisaks neile on esineljakümnesse mahtunud veel artistid nagu The fontein, Sisters, Steve Lorenz, Sara foon ning kõige tipuks ka koomik Sten Friberg. Briti publiku jaoks laulis talle Jamaica sadamatöölistele laulu kuulsaks tänaseks rüütlitiitliga pärjatud Charlie Pacey, kes kodumaises arvestuses saavutas kaheksanda koha.