Tere, mina olen mõtlusete, kuulate uunikumi. Elo Mõttus on kanal kahe uudistemagasini tähtreporter, kelle võluv naeratus leiab talutavaks kõige õudsemad kolded, mida ta oma töös valgustada püüab. Pingsa päeva tööstressist jagu saada. Meeldib elule joosta ja milline muusikaelule meeldib, saame kohe teada. Minu lemmik, laulan Sven Grünbergi ball ehk linnu anud, see on lihtsalt minu jaoks väga oluline teos juba paljalt sellepärast et ma olen seda lapsepõlvest alates sellest hetkest, kui ma muusikat mäletan, siis on mul kodus mänginud Ženni muusika kogu aeg ja see on üks nendest teostest. Muide, miks ma just selle praegu väljaveoks on, sellepärast et ma just sain oma onuga kokku ja ja siis sobiks hästi, tema teosed on selles mõttes huvitavad, et Nad loovad sellise helge meeleolu, muide, mis on veel väga vappa lugu, tal on küll lastelugu, aga Lotte muusika, mis iga pärastlõuna suurepäraselt vahva meeleolu, et et selline helgus või siis teisest küljest jälle selline mõtlemapanev võib-olla muusika natuke, et ta ei ole selline lihtsalt tilulilu ilma sõnumitavaid, selline filosoofilise. Ma küll olen rohkem selline inimene, kes naudib vabal ajal vaikust ja looduses viibimist. Ehk praegu ma kodus olen, reeglina mul ei käi nagu üldse mingisugune taust, niisama et taustana muusika või nii, noh muidugi, kui autoga sõidad, siis siis kuulad raadiot rohkem või siis mõnda toredat plaati, aga aga jah, et ma olen ene. Selline linnulaulu austaja. Eesti helilooja Sven Grünberg on sündinud 1956. aastal ning ta on töötanud muusikaala juhatajana Ugala teatris, Rakvere teatris, Vene Draamateatris. Grünberg oli 1900 seitsmekümnendatel aastatel esimene Eestis ja üks esimesi nõukogude liidus, kes hakkas looma elektroonilist muusikat. Kümnendi keskpaigast tegutses tema eestvedamisel ka Eesti esimene tõeline progressiivse rocki ansambel Mess ning Grünberg on osalenud ka ansambel mikronid töös klahvpillimängijana. Praegu on Sven Grünberg budismi instituudi direktor Tallinnas, kuid tema loomingu üks kirkaim osa On filmidele loodud muusika. Ta on kirjutanud muusikat rohkem kui 100-le filmile, millest tuntumad on ehk hukkunud alpinisti hotell, korriida, Wikmani poisid, kõrini, naksitrallid, Klaabu lepatriinude jõulud ja Leiutajateküla Lotte palast ball, räägib helilooja Sven Grünberg ise. No see lugu tekkis seoses filmiga hukkunud alpinisti hotell ja ja lugu tuli välja selline, nagu ta tuli paaril põhjusel esiteks esimene põhjus, et head lugu ei olnud aega kahjuks tulid ja selline lugu et oli kohutavalt kiire ja üks oluline moment oli see, et nõu koguda, seal dubleeriti kõik filmid ka vene keelde ja venekeelses versioonis. Kui oleks olnud tekstiga laul, siis oleks selle laulnud siis mõni Nõukogude Liidu rahvakunstnik, eks ole, ja selleks olnud katastroof sai siis kavandatud tehtud selline käik, et ühest küljest justkui laul ja justkui tekst, aga see tekst on lihtsalt häälikute jada ja kogu see see häälikute jaga ei oma tegelikult mitte mingisugust mõtet peale selle, et ta on lihtsalt häält, on Sid kasutatud pigem kui muusikalist instrumenti. Aga noh, teema kohane oli see ka, sest tegu oli seal tulnukatega. No et sisuliselt ka kõik klappis. Ka selle looga on muidugi naljakaid taustu, et Moskvas, kui seda filmi vastu võeti Nõukogude impeeriumi tasandil, siis kosk kinos ehk siis tõlkes riiklikus filmis filmi noh, nii-öelda tänapäevaste terminitega. Sihtasutuses löödi rusikaga lauale ja öeldi, et olgu see pink Floyd siit filmist kadunud ja kui meie Eesti Tallinnfilmistuudio direktor ütles, et, et ei, ei, et neilt poisikene tegi selle, siis oldi veel kord lauale rusikaga löödud ja öeldud, et mis te arvate, et meie ei tea, milline on pink Floyd meie ilmselt kõige edukam lavastaja Grigori oma lausega. Temaga juhtus kogu aeg niimoodi, tema valis ühed inimesed, aga tegelikult tema filme tegid hoopis teised inimesed. No näiteks ka Viimse reliikvia heliloojaks ei valinud mitte naissoid, vaid vaatamata tema pingutustele tekkis selline olukord ja alpinisti puhul oli tegelikult pinki tehtud aps. Arvo Pärdiga ja Pärt mulle helistas mingil ajal siis kui film oli lõpetamisel ja palus, et ma aitaks teda elektroonikaga. Ja noh, ma olin muidugi nõus, sest Tartu on ju suurepärane helilooja ja oli juba sel ajal rajal. Tähendab, tal olid antud siis paberid, et üleüldse emigreeruda Nõukogude Liidust ja siis ta loobus selle filmi tegemisest, nagu üleüldse võis juhtuda, et talle näiteks järgmisel Päeval oleks helistatud ja öeldud, et kohe peate kaduma ja nii edasi ja nii edasi, nii et ta noh, väga vastutustundliku inimesena andis siis selle, nagu öeldakse, teatepulga üle, see oli muidugi täielik juhuste kokkusattumus ja peale kõige muu. Ma mäletan veel, kui Tallinnfilmis seda filmi vastu võeti, sest kahel tasandil võeti neid filme vastu ma istusin Tallinnfilmis valvelaua juures ja kuulsin korrus kõrgemalt juba hääli, et oi, et film on, on hea, aga muusika see tuleb küll uus korralik ikka teha ja välja vahetada ei kõlba mitte kuskile. Nii et ja siis oli veel niimoodi fifty-fifty võimalus, et, et lihtsalt tehakse nii-öelda korralik muusika filmile, mitte see, mille mina tegin. Ta tuli välja 79, niiet järgmisel aastal saab 30 aastat, aga 78 sai alustatud, nii et jutt on praegu väga asjakohane. Kusakil umbes sellel samal ajal sai temaga nagu tegevust alustatud ja kummaline küll, Eloton siis olemaski, kui see temp sai tehtud, aga aga jah, noh, eks Elo ju su õe üks lastest ja ja noh, eks me oleme, oleme siin aastate jooksul olnud ju ka ikkagi väga lähedased ja eks nad väikeste lastena ka juba käisid ja kuulasid neid. Seda muusikat, mida sai, sai tehtud.