Kohe kuulete ühte vana lemmiklaulu, algab poolikum. Tere, mina olen Lauri Liivide, kuulate uunikumi. Täna on Lauri Liiv tuntud eelkõige muusikalilauljana, kuid tema algas hoopis popmuusikuna ansamblist Black Velvet. Vendade Lõhmustega vallutati mitte ainult kõiki Eestimaa lauluväljakud ja Intsikurmu, vaid ka neidude südamed. Täna teame, et omaaegne poistebänd on taas koos, plaat väljas ja plaanitakse uusi vallutusi. Lauri uunikum tuleb siit. Lemmiklugudest, või noh, kui mitte öelda üks lemmikumaid on Tõnis Mäe liivakell ja mitte sellepärast, et ma ise olen liiv vaid vaid sellepärast, et see lugu lihtsalt on väga hea. Ja, ja see on tõesti, ma arvan, ma kuulsin teda esimest korda kusagil kümmekond aastat tagasi ja, ja miks see lugu on, on eeskätt mulle meelita nagu sõnade poolest ja teiseks see meeleolu, et noh, selle laulu meeleolu on nagu suhteliselt sihuke nukravõitu aga naljakal kombel kuulates erinevatel hetkedel, et kas on siis rõõmustada või vastupidi, endale nukker tuju, et ta võib, noh, ta võib nagu väga erinevalt erinevates meeleoludes erinevatel eluhetkedel mõjuda, et võib ka olla nagu kõlada väga rõõmsalt ühel hetkel oled ikka väga kurvalt noh, minu jaoks, et et kuidagi see on väga-väga hea lugu, minu meelest. Tõnis Mägi on vaieldamatult üks Eesti parimaid artiste, ma arvan ja, ja ta on selline nagu hea vein, et ta läheb nagu ajaga järjest paremaks. Põlve asjad niivõrd isiklikult võib-olla isegi ei sobi, kui, kui just praegu teeb või ütleme, viimase 10 aasta jooksul on teinud, et, et kindlasti on üks mu lemmikutest. Liivakellasaamisloost räägib nüüd Tõnis Mägi ise. See oli kuskil 80.-te aastate lõpupoole oli selline kujutluspilt tuli, kuidas üks niisugune pikast telkmantlimees, noh, need a'la Fred Jüssi käib mööda metsa ringi, aparaat on, on tal kaelas, äkki leiab sambla seest roostes võtme ja ta paneb selle igaks juhuks taskusse, läheb edasi ning äkitselt ta märkab, et on niisugune lagunenud hästi lagunenud hoonet, samas väga ilus hoone, proovib siis kas see võti äkki sobib sellele uksele, paneb ukselukuauku Krakti teeb ukse lahti, läheb siis seal sees on, on pleeritud tuba, nahkdiivanid, raamatut ainult suurte ämblikuvõrkude all, tõenäoliselt on, on kiiruga põgenenud neljakümnendatel siis ma arvan kuskil põgenetud teadagi miks ta ometi selles suures Belkman mantlis iluga kogemata tõmbab kaminas insti pealt maha liivakella isal ümber oma keskme niimoodi aegluubis nagu kukub põrandale, lendab miljoniks killuks. Ja siis ta leiab, et see liiv, mis seal sees on imehea, et et kui seda liiva segada saviga, et sellest võib saada midagi väga sellist igavest voolibki sellest selliseid kruusi ise teeb endale kruusid, ma rääkinud sellest Villu Kangurile sellest mõttest. Proovisin kõigepealt ise teksti teha, aga ei tulnud päris see, mis ma tahtsin, Villu Kangur tegi selle peale siis teksti siis järgmine selline aste või oli see, et oli pääseda kindlasti lindistada ja ma otsustasin selle teha keelpillikvartetiga. Ja see meloodiliselt tuli ta selline natuke romanifinik. Ma peangi ta mingiks uueks remondiks ja romanss on ütleme bluusivaste ainult et idapoolses regioonis mõeldes siis kõike seda, mis, mis puudutab puudutab slaavlast 88 89, lauludes on mul raske öelda, mis pigem vist 88 isegi sai kogu valmis. Siis ma kirjutasin hästi palju laule kallal. Millegipärast oli nyyd, oli muide, ma olen selle loo uuesti teinud Valsina ja ainult klaverit. Mul mulle tundub, et see versioon on veel parem. Ta on veel selline noh, minimalistliku ja seetõttu on ta on ta hea, seda peetakse minu läheks paremaks looks üldse ei aeg-ajalt kontsertidel seda esitanud. Muide Riho Sibul on laulnud seda suurepäraselt ette, et mul on isegi tunne, et Riho laulab seda laulu veel paremini. Mina laulan. Et kunagisi tähendab, Riho on kontsert, et seda laulnud. Nad on ebatavaline, ta ei ole selline poplugu üldse. Ta on pigem tõesti romantik, on juba kuskil mingisuguses teises teises dimensioonis nende lugudega, et teda on väga raske klassifitseerida mingi rokkmuusika või popmuusika alla, seda ta tõenäoliselt ei ole. Seda on peetud üheks minu parimaks looks ja ma ise kaldun arvama seda, et, et on kuskil seal 80.-te lõpupoole, Pole, kui kui me siin vabadustuuled hakkasid taas puhuma, siis tuli mul terve rida, tuli, tuli minu arust suurepäraseid laule ja paraku oli seal sees ka selliseid romansilikke. Noh, veel kord ütlen niisugune slaavi pluuse, et. Selline, kuidas öelda atmosfääris, et anda mina näen küll ütleme siis päris pluusiga.