Pange kõrv või veel parem kaks kõrval valmis, et ära kuulata üks vana lemmiklaul. Tere. Ma olen Margus Vaher ja te kuulate uunikumi. Tartu Ülikoolis teoloogiat õppinud Margus Vaher teostab end tulevikus tõenäoliselt hoopis muusikas. Ääri-veeri on ta end proovile pannud ju praegugi pose hõngu projektiga kesk-või ühe teise Rockilikuma bändiga, kes peamiselt teeb kavereid telesaate kaks takti ette võitmine paiskas ta koostöös Elmar Liitmaaga Eurovisiooni karussellile. Siit tuleb Margus Vaheri vana lemmiklaul. Ma arvan, et see tahan jah, mis tahan siis kasvõi või Folkmill esituses on mulle seal seetõttu omab mingit tähendust, et olin 16, olin meeletult armunud, polnud veel kunagi suudelnud, sain tüdrukuga tema tolle minu tolleaegse esimese tüdrukuga, siis tema juures jõime kakaod ja rääkisime ja olime niisama armunud. Ja siis ta ütles, et mul tekkis üks mõte, aga ma ei julge seda välja öelda. Ja siis ma pillisin teda, kuni kuni ta ütles, et olgu ma võib-olla ütlen sulle seda, aga ma ütlen seda läbi ühe laulu. Ja siis ta pani selle laulu kasseti pealt käima. Ja siis, kui tuli see koht, et äkki mõte tekkis suhelda sest ta pani pausi, hakkas punastama, suudlesime peale pooletunnist tema puhastamist Folkmill, muusikat ma olen saanud omajagu ja seal on teisigi häid lugusid, nagu käib sedapidi öö ja, ja, ja ka teised enim võib-olla meeldib mulle. Kui kui Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane esitavad kahekesi kontserdil mõne looga sealt repertuaarist ja vahele, siis räägivad põnevaid lugusid maalt ja merelt. Aastat tegutsenud ansambel Folkmill andis oma viimase albumi välja 1997.-le aastal. Pealkirja käib salapidi öö kanda plaadi üheks lauluks oli just seesama, tahan jah, vist tahan. Kunagisest iiriviiside kopeerijast oli selleks ajaks saanud oma näo ja teoga ansambel, kuhu tuntumatest muusikutest kuulusid lauljatar Ilona aasverekitarrist, Peeter Rebane, viiulimängija Tiit Kikas ja veel üks laulja Lauri palun. Kolm viimast on ka seekordse uunikumi autorid. Laulu tahan jah, vist tahan sündi, meenutab Peeter Rebane. Selle loo meloodia ja ütleme, see lugu ise, ilma nende sõnadeta oli neile Tiit Kikasega kunagi kuulsast ansamblist Kikas-Rebane, millega me oleme hästi palju esinenud. Instrumentaalmuusikana oli olemas, aga sõnad tegi Saatpalu sellele ei mäleta, mis aastal see Folkmill plaat välja tuli, see oli folk, milli, nii-öelda viimane plaat, numbri plaat, salapidi öö, selline kahasse kirjutamise harjumus tekkis meil kunagisest sellest telesaatest süda tuksub, kus me terve aasta läbi igas saates esitasime kaks lugu ja need olid meie enda lood ja siis iga saate jaoks Me lõimegi kaks lugu, mis tihti oli meil üsna niimoodi hetkemeeleolude mõjul tehtud lood et varem valmis mõeldud Loodne jätsime kõrvale, sest et tuli uus, parem sel telestuudiot. Sellest kujunes välja mingi selline harjumus, teineteise tajumine, et kuidas need asjad niimoodi käigu pealt mõnusalt istuma sai.