Meil on rõõm tervitada täna kirjandusklubis kirjanikelgi Seppelitia Andres Ehinit. Kui ma ütlen eesti kirjanike, siis see on õige või tundub Rapla teile nii kodune koht, et, et lausa patriootilistel kaalutlustel oleks õige öelda. Rapla kirjanikud. No kuidas võtta, ega eks me tegelikult ole kahepaiksed, nii et me me vahetevahel jälle linnas ja vahest Raplasse kord siin, kord seal. Aga Rapla tundub kodune küll Raplas mõnusam tööd teha ja Tallinnast ei võeta ka kaugemale, nii väga-väga sageli kui kui helistataks, siis, kui Tallinnas elaks Ja lõppude lõpuks eks ole, kiirrongiga seal 52 minutit, see ei võta palju rohkem aega, kui kuskilt õismäelt kesklinna tulla. Aga pealinlased on mõnikord meie meelest küll pisut ülbed, jah, mõned meie head sõbrad on 10 aastat lubanud meile Raplasse külla tulla ja 11. aastal on öelnud, et me tuleks küll, aga ei tule ette, kusse rapla ikka nüüd on. Eks ta natuke jah, nagu Tallinnas sfääris, et iga iga kuues käib Tallinnas tööl ja Kohilastest juba iga kolmas. Siia kutsumise peamine põhjus oli küll 1001 ööd, mille kaks defitsiitset ja paksu köidet on siin laual. Ja mis on ju kirjutatud ka Raplas, eks ole. Põhiliselt jah, Raplas, siis osalt ka veel selis minu, minu tädi poolson Raplast 15 kilomeetrit ja veel vaiksem koht kui Rapla. 60000 on tiraaž, siis võib arvata, et igas Eesti peres on lugemisel või, või omandatud. Mustal turul olevat juba 25 rubla pidi peaks. Võib-olla oleks võinud panna 220000 Iraasidegu uuele edel? See oleks tulnud nii põhjalik Kidama teemaline mürgitus, mida oleks tulnud aastaid ravima. Võib-olla. Ja kust selle tõlkimine alguse sai? Tõlkimine sai alguse siitsamast majast testi raadiost. Stereoraadiotoimetaja Härmo Saarm. Ükskord võttis auto ja sõitis Raplasse ja Ta siis tegi niisuguse ettepaneku. Tahtis teha ettepanekut Seppelile. Liiseppel teeks sarja kuuldemängus 1001 öö alusel ainetel. Aga Ly Seppel oli parajasti ära, ma arvan, vist Aserbaidžaanis. Mina olen üksinda kodus ja karjas ikak ja karjasin, lapp, ei, kas siis oli lapsi? See oli küllaltki hulk aega tagasi. Küllap ka üks laps oli vist küll. Aga rohkem vist ei olnud. Mina ütlesin madjali Est-öelda aga et et väga võimalik, et me teeme need Vennad liideeennast, kuuldemängude, kas liidule Aserbaidžaanist tagasi ei hakka, tal oli mingisuguseid muid asju ees. Et mina tulin appi, tegime selle asja kahasse ja siis kuskil oli see nüüd 76 77 või 77 78 siis tulid nad esimest korda raadios ära, aga raadiosse juhtus kuulama neid kuuldemänge, jällegi Kirjastus Eesti raamat, tõlkeosakonna juhataja, tolleaegne riikoja ja temal nähtavasti need kuuldemängud meeldisid ja, ja tema tegi ettepaneku, et kas me tahaks eesti raamatule teha mingisugust valimik. Ma tahan lisada, et tegelikult oli Andres Ehin sõrme kuradile andnud juba varem, see tähendab idakirjanduse tõlkijaks muutunud juba varem ja ida ida huviliseks. Me olime selleks ajaks juba ühe raamatu tõlkinud Viieteistkümnenda sajandi vana usbeki klassiku Arišernavoweegaks poeemi Me olime tõlkinud Raplas niimoodi, et et aastane, kas elas meil kirjutuslaua sahtlis, mängis paberitega ja tõlkisime Navoy poeeme suure lusti ja lõbuga. Nii et härmasaar Oli küll tähtis lüli sellel 1000 Ühe saamislool, aga kõige tähtsam oli see, et et Andres Ehin oli pöördunud või võib ka öelda, et ära tõmmatud ida huviliseks juba varemalt. Ülikoolis maa ju ka orientalistikakabinetis õppisin hindi keelt ja isegi nüüd ma olen hindi keele küljest ära unustanud, aga tol ajal ma vist isegi algajatele, kuidas nise. Eks heka loenguid. No aga aluseks on siiski seal ju venekeelne väljaanne. Noh, siin on venekeelne väljaanne ja araabia keelne originaal ja araabia keelt mina ei oska üldse ja oskab ka küllalt vähe. Nähtavasti oleks meil läinud pooleteise aasta asemel 15 aastast, kui me oleksime püüdnud seda araabia keelest tõlkinud. Jah, noil kaugetel ilusatel ülikooliaegadel, kui Andres õppisin tegelikult siis kusagil tol ajal õppisin minagi türgi keele kõrvalt pool aastat araabia keelt Tartu ülikoolist orientalistikakabinetis ja Bent, nurme konna käe all, aga seda poolt aastat ori täpselt niipalju, et aru saada, et araabia keel on küll niisugune keel, mida õppides poole aastaga saab nii-öelda tähed ja tähestiku selgeks ja ja sadakond sõnaga. Aga ei rohkem võib-olla pärsia, võib-olla türgi, võib-olla mõnd muud idakeelt võib Eesti oludes niimoodi olles saadetud paariks aastaks sööriks kusagil nii kolmveerand selgeks saada või vähemalt tõlkimiseks enam-vähem selgeks, siis araabia keel, hiina keel on kindlasti need keeled mille puhul peaks eestimaalt saadetama viieks ja kuueks aastaks ära inimesed, kellest võiks tulla tõlkijad Me peamegi ütlema kohe, et Eestimaal on olemas inimene, kes araabia keelt valdab kadestusväärselt hästi. See inimene on Raivo Ojasaar, kes hetkel vist küll töötab tassi korrespondendina. Põhipaik on praegu Helsingi, vahepeal võis näha teda teda televisiooni ja väliskommentaatoril. Aastat kolm-neli tagasi olime me mõlemad tunnistajaks, kuidas Tallinnas ühe meie sugulase araablasega Raivo Ojasaar rääkis tundide viisi araabia keelt, seal oli tal nii hästi sooset plane paar päeva. Tagantjärele kiitis eestlaste keeleannet. Kahjuks ei tegeleda tõlkimisega aga ta on olnud üks meie peamisi. Eks araablast kälimees, sellest on ka vahetevahel üht-teist küsitud, eriti eriti, mis puutub värssides. Mis selle tõlkimise juures kõige enam vaeva valmistas? No raske öelda võib-olla tõesti, sest ehk värsid, sest venekeelses tekstis nad meenutasid reaaluseid need sõnad retkel nähtavasti üsna täpselt originaali järgi ritta asetatud, kuid sellest alati piisanud. Raske oli aru saada, kus asuvad emotsionaalsed rõhud kus tunde fookus nagu öeldaks ja selle selgitamiseks teinekord oli päris araablast kasu. Kui nende käest küsida, siis nemad teadsid. No nüüd on need lootelt peas ei ole. Nad on meil kõik segamini, nii et kui teil tekib äkki soov küsitleda meid mõne kindla loo kohta, siis me vist ei oska vastata, sest nad on. Meeldiks. Seal on ikkagi 1100 lehekülge ja peale selle tuli ju valikut teha, sest oli nagu läbi lugeda ka ka need lood, mis nüüd sellesse valimikku ei läinud ja ja natuke ma lugesin ikka neid teisi variante. Inglise ja saksa keeles, püüdsin lugeda. Ja nii nagu iga tõlketöö puhul oli ka siin kõige raskem lainele saada. Enne suure tõlketöö algust tegime me suured pikad paberit, kuhu püüdsime leida kõige mõnusamad eestikeelset vastet ja kõrgeid taevasi. Vali see aitia. Ja kuidas panna paika see raam, et üheööjutustus lõpeb ära ja teise jutustuse algtegime mitmeid ja mitmeid variante neist. Kuidas stereotüübid välja kujunenud kujundada, sest seal on endasusest stereotüüpseid, lauseid, mis korduvad ühest jutust teise seal mitmeid. Kas see valik siin vastab mingil määral ligilähedaselt mõnele ütleme, saksa, inglise või prantsuse mingile muule valikule ka? Ma usun, ei vist, et sellesse on põhiliselt nagu teie oma maitse järgi oma maitse järgi ja, ja sõltub suurel määral ka sellest, mis on eesti keeles varem välja antud, kuigi varasemad väljaanded ega nad nii väga kättesaadavad ei ole, aga, aga noh, kuna siin lubati nüüd mingit seal 60 kuni 70 poognat kirjastusest, siis mõtlesin, et äkki parem oleks, oleks kasutada see maht just niisuguste lugude jaoks, mis eesti keeles kas pole üldse parem ilmunud või siis see on äärmiselt raskesti kättesaadavat. Missugune võiks selle raamatu tähendus olla meie kultuuripildis? No eks ta ole niiviisi, et, et ta toob meile lähemaks ühe teise kultuurisfääri sootuks teistsuguse kultuuri. Et nägu on Spengleri ja toim viia ja ka küllalt Kuulus Nõukogude ajaloolane ja kultuuriloolane akadeemik Konrad on jaganud maailma nägu kultuuripiirkondadeks, nad kultuuripiirkonnad oma traditsioonidest ja kommetest ja olustikust ja, ja kalduvustelt ja selle poolest, mida seal inimesed tähtsaks peavad ja mida mitte, nad erinevad küllalt tunduvalt ja nüüd uuem mingisugune araabia kirjandus või või, või uuem Türgi kirjandus või Pakistani kirjandus, see on juba noh, ka Euroopa kultuuritsivilisatsiooniga on sellel kokkupuuteid ja, ja see ei erine meie maailmapildist niivõrd 1001 ööd erineb, teisest küljest muidugi fetišeerida seda erinevust nüüd nüüd ka ei tasu, sest seal on mõndagi, mis on võib-olla linna kultuuri, Igi hallijaid, joodi nii et mõndagi mis oli omane bagdadi või Kairo linnakultuurile muistsetel aegadel. Mõndagi on omane ka ka tänapäevasel linna kultuuril, isegi Läänemaad. Kui minna edasi veel sammuke praktilisuse suunas ja veel pisut rohkem lihtsustada siis mina tahaksin öelda, et meil, eestlastel on küll olemas omakeelne käitumisõpik ja sama on tema kirjutanud. Aga meil puudub tänase päevani mingisugunegi käitumise juhis kasvõi selleks otstarbeks, kui me satume reisima Nõukogude Liidu lõunapoolsetesse türgi-tatari ja islamiliiduvabariikidest veidikese lihtsustamisega, võiks öelda, et eestikeelse 1000 ja ühe köited läbi lugenud inimene reisib tänapäeva Kesk-Aasias ja ja Aserbaidžaanis, ma olen kohe päris kindel, palju edukamalt kui see eestlane, kes ei ole neid köiteid läbi lugenud, sest tänapäeva Kesk-Aasia ja Aserbaidžaan elavad suuremal määral 1000 ja ühe öö lugude julgen öelda, et mentaliteediga, kui me seda harva Eriti just tunde laadis on ehk selle kultuurisfääri maades praegugi ikka ikkagi väga palju säilinud sellest tundelaadist, mis oli tundes sees. Mis te arvate, mis selle suure lugejamenu ma julgen oletada, lugejamenu põhjustas kas teatud sensatsiooniline, eelmaine või või tõepoolest huvid oma mentaliteedi tundmaõppimiseks või miski muu. Küllap seda ikkagi, et mitte niivõrd need erinevused. Linnakultuur jääb linnakultuuriks, tänapäeva linlane on samasuguse maia mentaliteediga, nagu kuu oli, oli, ütleme seal kaheksanda ja 10. sajandi suurlillade kusagil Bagdadis või 15. sajandi suur Lennon. Kairos. Ma julgeksin arvata, et enam-vähem kõikidel eestlastel on juba vähemalt paarkümmend aastat olemas kusagil sügavas südamepõhjas mingisugune idahuvi ja idaihalus. Ja et 1001 ööd olles niisugune elulähedane raamat, ta on eestlase arusaama hommikumaast äkki jõuliselt avardanud, toonud hommikumaa lähemale ja ja andnud mitmekihilise nagu sissevaataja läbilõike hommikumaaelust. Ja mis sellest, et viis või 10 sajandit vana Tõepoolest, mis sellest nii vähe, kui me elus idamaadega oleme praktiliselt kokku puutunud. Ei arva meeti idamaades? Nii hirmus palju meelelaadi seisukohalt oleks muutusi olnud. No kui sa ütled, et igas eestlases sinu arust elab mingi ala teadvuslik idamaa huvi, siis oled sa ise tõestanud, et loomulikult see on nii. Minul tekkis see huvi ülikoolis esimestel kursust, praegu oli väga sobiv sugune idaihalus ja idahuvi oli õhus. Ain Kaalep ja Haljand Udam, Linnart Mälli ja Norra, Kohtla eelkõige Bent normekond, kes koondas idahuvilisi enda ümber ja oli pakkuda sissejuhatavaid kursusi paljudesse idakeeltesse niimoodi taskuraamatu vahelt ja otsekui käi, sest see avas mänguvõimalusi ja sel huvil oli võtta toitu nail ajul. Ja ma ei ole päris hästi kursis, aga 60.-te aastate keskpaiku oli Tartu ülikoolist üsna lihtne tänu rektor Klementile tänu ajaloo-keeleteaduskonna dekaanile Juhan peeglile haaralt Peebule oli lihtne sattuda aastaks või kahekski üliõpilaste vahetuse korras Nõukogude liidu linnadesse õppima, kus ida keeli ametlikult õpit. Veel kuulnud, et tänapäeval ei ole enam nii lihtne. Kui palju sa julgeksid öelda neid ida keeli endal olevat? Ainult türgi keel ja siis saan ma aru mõnest türgi keelele lähedasest keelest näiteks Turkmeenia aserbaidžaani. Aga tõlkinud olen ma rohkematestki türgi-tatari keeltest. Aga siis juba toetudes nende keelte sarnasust ei leia väga palju, keerates sõnaraamatu ja ja grammatikute lehti. Räägitakse mõnikord türgi-tatari keeled on üsna lähedased soomeugri keeltele, mis tundub küll üsna uskumatu, on see tõsi? Niimoodi on maailma keeleteadlased leidnud juba möödunud sajandi viimasest veerandist. Saag. Ei, see on isegi 18. sajandil Rootsi ohvitser, kui ma ei eksi, oli esimene, kes, kes seda märkas. Nii Andrest peab uskuma, tal on ka hea meel ikka ikka. See sarnasus on jah, tõepoolest olemas, aga ta on väga sügaval keelte aluspõhjas olemas. Nii et mingit hõlpsamalt türgi keele õppimist eestlasel pole loota. On ikka Hankol andurite natiivne keele struktuur ja, ja grammatiliste sugude puudumine. Püksid ja. Ja sõnade järjekord lauses on Türgi ja mõnes ja soome ja eesti keeles ka üsna üsna Mei meie kasuks. Ütlemine karastama tüved ka raske, meenutavad Eesti. Hea meelega, aga ma saan oma mõtte enne, et raske on õppida türgi keelt vene keele kaudu. Üks eestimaad türgi keeleõppija peab paratamatult õppima türgi keelt vene keele kaudu mida minagi olen teinud pärast aastast Bakuus õppimist Moskvas kaks aastat Moskva riiklikus ülikoolis õppinud türgi keelt. Niisiis, vene keele kaudu õppides tekib lisaprobleeme ja siis tõlkekeele õppimine ei ole enam eestlasele nii lihtne. Aga ühiseid sõnu Ahja ma-tegevusnimi, mis eesti keeles lõpeb maaga. On lõpeb türgi keeles makiga, siis onud, makk on unustama ja Ulašmakannula toma konutama, konutama kanga lõhnama. On hakanud sulama, üleüldse on türgi keeltest kõikides Su tähendab vesi. Esimesel pilgul ei ole mingit sarnasust, aga eesti keeles on niisugused tegusõnad nagu sulama ja sulistama ja suplema ja kus kõik see, see suur tüli on säilinud. Jäkitsan ketsi kaev on kuju, aga eesti murretes Al Kaiu. Niisuguseid põhisõnavara sõnu võib paarkümmend tükki üles lugeda, mis on väga sarnased. Uimakun uinuma, magama, ujuma hakkan uinuma ja tegelenud Holm hakkan olema all, makk on olemas, see on üks väga-väga sageli keeleteadlaste poolt korratav tüvi. Ning siis, enne kui me hakkasime, võib tõlkimas nii palju maga, viitsisin, ma lugesin vist ma lõpuni ei viitsinud Tai keele grammatikat läbi lugeda, aga aga ma 70 lehekülge sellest lugesin läbi ja ehk otsaga tai ehk Vana-Ida-Türgi ehk ehk vana usbeki. Seda keelt nimetatakse mitut moodi ja siis ma märkasin seal ka tervet hulka tüvesid. Ja erilist huvi pakkus mulle see, et lõunaeesti murdesõnadega oli palju rohkem kokkulangevusi kui, kui Põhja-Eesti võrdega küllalt suurel hulgal, aga mul ei ole enam meele, siis tüved näitestallid. Õiglus nõuab, et ma nüüd ikkagi ütleksin, et türgi keele teeb raskeks eestlase jaoks see, et tänase päevani, aga varasematel sajanditel eriti ja väga suur protsent araabia pärsia sõnu türgi keeles türklased on neid sõnu viimase 50 aastaga hirmus palju välja puhastanud, on loonud väga palju uusi sõnu täiesti oma türgi Tatarlikul alusel. Aga möödunud sajandi türgi keel oli väga täis araabia pärsia sõnu. Kui nüüd nii kõlaliselt võrrelda näiteks et luuletus türgi keeles siis tõlkes eesti keeles, kuidas, kuidas kõlaliselt puht nii luulekõla võiks olla, on see ligilähedaselt sarnane? See on üks türki rahval laulustaks salmi missugune mänglev lugu sellest, kus vaata allikale minevat tüdrukut ja kui maailm oleks täis tüdrukuid, siis armastaksin ma ikka seda ühte ja sedasama ja segune armastusest. Algusest peale tahtsid sa saada tõlkijaks. Tahtsin küll ja siis kutsumuse tõttu võlunud lapsepõlvest peale, mitte niivõrd keele valdamine, kuivõrd keele vahendamine, niisiis, tõlkimine, ma ei oska seda teisiti nii-öelda, see on kummaline mõeldagi meelest, ma olen mõned aastad töötanud giidina ja mulle on ka siis meeldinud giidi töös eelkõige tõlkida keelest keelt. Võõramaise laamegi leida võõramaisele hingemaastikule vastavus eesti hingemaastikus vä? Ja ja mõned korrad olen ma olnud kohtutõlgiks, näiteks kui mõni Aserbaidžaan lane on sattunud Eestimaal kohtu alla ja just nimelt niisugusel juhul on tulnud tõlkida mitte niivõrd keelt kui, kui hingemaailma, nii nagu Andres, et, sest sest aialt Tokvalistlikult keelt tõlkides teeb üks üks kohtudelt pigem kahju kui kasu. No ma arvan, et ilukirjandus tõlkides tõlkima, eriti luulet tõlkides tõlgime veel enam hingemaastikku, eks ole, või hingemaailma No te oletegi põhiliselt luulet tõlkinud, praegu jätnud, loetakse kõrval, eks ole, siis idakeelte tõlkimine on olnud ikka luule, tõlkimine. See on seal lihtsalt kõrgemal järjel või kõrgetasemeline. Idamaadel on luulev vanaga ka proosa, noor, tihtilugu mitmes vana kultuuriga id Amazon on proosa euroopalikus mõttes või noh, ka mitte euroopalikus mõttes tekkinud alles kuskil 19. sajandi keskel või teisel poolel. Ja kindlasti arvame me ka luule tõlkimise puhul, et keelevaev või keele oskamine ja ei ole sugugi mitte esmatähtis või et sellest alles kõik algab. Sellest algavad rõõmud ja algavad raskused, keele vahendamine, asja algus aga meelemaailma, kultuuripiirkonna vahendamine asjale. Klii Seppelile tõi aserbaidžaani poeedi Rassursa luulevalimikku tõlkimine Smuuli tõlkepreemia. Kes võiks olla niisugust järgmised idaluuletajat, keda meil ilmtingimata oleks vaja? Vahendada meie viimane ehistõlge Andresega Ida luulest on 13. sajandi türgi luuletaja Jaanus Henri mis oleks juba juba kümmekond aastat pidanud Eesti tõlkeluules olemas, olemas raamat aga ei söandanud ja tundus raske ja väga nõudlik töö olevat. Aga lõpuks on ta meil kahepeale valmis saanud. Andres lihtviisil tuli minule appi nõu ja jõuga ja tuleval aastal ilmub raamat sellest samast seeriast, kus Omar Hai, Ann ja Rudaki. Häljendudami tehtud seeria, selles ilmub Türgi 13. sajandi luuletaja Jaanus Emre. Ja meile tundub, et ülimalt kaasaegne ja ülimalt segav luuletaja Rahuteemalisi luuletusi väga sügavaturismiga ja ja siis niisugusi, looduskaitselisi või ökoloogilisi luuletusi ja ja ülimalt dialektilisi luuletusi on tal terve hulga terve hulk. Aga kui palju on nõukogude liidus türgi-tatari rahvad, kelle luulest tasuks tõlkida või kelle kirjandusest oleks mõtet tõlkida? Tõenäoliselt ikka ikka kõik need kirjandused tasuvad tõlkida ja idamai ma ka on missugune, väga mitmekesine on niisugused rahvatgelam, väga vana kultuur ja väga rikas skulptuur ja on ka neid, kellel eriti väikerahvaste hulgas, kelle kultuur on alles üsna noormehest. Assad rahvaluulet Belt jah, nendest asub rahval oled kindlasti tõlkida kui meile ja nende elukutseliste kirjanike hulgas mõnda, kes eesti lugejale huvi võiks pakkuda. Aga paraku on Eestimaal asjad nii, et kui me mõnikord koolides käies või ka suurte inimestega kohtudes mõnikord juhtume küsima, et nimetage neile Nõukogude Liidu türgi-tatari rahvaid siis need Turkmeenia Usbeki aga rohkem tavaliselt ei tule. Ja siis, kui pikalt niimoodi tuletada ja seletada, et noh, et nii nagu meie oleme soomeugrilased, et missugused rahva tantsis türki tatarlased siis tuleb võib-olla veel üks või kaks, aga teravad. Teatakse rohkem neid türgi-tatari rahvaid, kes on, ütleme, Kesk-Aasias ja Kaukaasias, aga, aga mõni nendest on ka Siberis nagu tuvalased ja hakkassid ja, ja koodid ja neid teatakse, nägu. Vähem mõnus on niimoodi meelde jätta, et, et kogu Kesk-Aasia, türgi taparlik, välja arvatud tadžiki, mis kuulub Iraani, pärsia puuri ja keelesfääri, siis kõik nagu ihkavad puhkavad kergendatult ja loodetavasti on see manus viis meelde jätta. Rahvaste missugune rahvuslik mentaliteet võiks meid huvitada ka selle tõttu, et nad on nagu tormiliselt kasvavad rahvad. Nende iive on ju tohutu, sest ma mäletan, et sel ajal, kui meie Peter heinaga olime keskkoolis, siis siis oli Usbeke kuus ja pool miljonit, aga need on juba Türgis oli 1926. aastal 13 miljonit, aga aga nüüd on ülem 45. Keegi kodumaine demograaf ütles kusagil kuus seitse aastat tagasi, et kui Nõukogude Liidu türgi-tatari rahvaste iive jätkub senises tempos, siis 50 aasta pärast, aga nüüd kusagil 40 kolme-nelja aasta pärast on türgitatari rahvaid Nõukogude liidus pool pool seal, nii et Eestimaa Eestimaa vajab, vajab rutusti, lisa türgi keele tõlkijaid, türgi-tatari, rahvaste keeltest, tõlkijaid. 1001 ööd võttis hea hulga aega ja energiat. Kas selle tõlkimise käigus sündis luuletus sigadega? Omaenda luuletavatega muidugi. Eks natuke ikka luuletatud, aga suhtes. Vähe minul on see küll väga tagaplaanile jäänud. Mõnikord mõelnud, et kui lapsed suuremaks, saab pisut vabamaks. Eks mõnikord seal pruut. Mõtlesime viimaste aastate jooksul Est kas Liil oli ühe korra sirbis ja vasaras kimp luuletusi ja minul oli ka ühe korra sirbis ja vasaras. Aga kuigi palju ei ole luhtunud. Kas see aga jääb ka natuke vähemaks, seda tahtmist? Võib-olla küll jah, nagu on ju paljud kirjamehed üldse, mida vanemaks jäävad, seda enam proosa peale kalduvad või, või lähevad sootuks prosale üle. 1001 ööd andis võimaluse välja elada Segareemimise tunge, vireemimise lusti. Aga mitte ainult aega ja tahtmist ei jää vähemaks, vaid minul, minul ei hakka julgust vähemaks. Ja seal seal 1000. öös oli umbes 5000 värsirida. Ja kui arvestada, ütleme keskmine luulekogu, mis meil tuleb, on neid 1000 värsirea impers, seal oli kaks, viie luulekogu jagu luulet. Muuhulgas see mõte on mul olnud, et nad mitmel pool laiali olevad nad lookesed kokku koguda ühtede kaante vahele ja võib-olla mingi mõttega kunagi Eesti raamatus kaks niisugune suurem naljajuttude raamat välja anda, kui, kui need ajamite peerud olid. Teist laadimist difikatsioone, olen ka teinud näiteks veel ülikoolipõlves meie ühi ühise kursusekaaslase Marju Lauristiniga koos tegime retoromaani keelse soneti. Nimi oli vist Neta atiga lastrellafrunda sõnad, mis midagi tähendaga tuletavad meelde ühe või teise romaani keeletüvesid nendes olematus keeles tegi, mis neti tõlkis selle eesti keelde ja kuidas täpselt käistama peast ei mäleta. Seda meenutas ei peaaegu Ain Kaalep. Kuidas ta läks, kahaneks, uskudes, et see tõepoolest oli nii, kiitis selle tõlke heaks. Eks niisugust vallatust ikka peaks loomus veel olema. Et linnuke saksi arvata. Terdamine kuulub ka ju luule juurde, kas see on nagu luule lahutamatu osa sest sest luuletaja ja, ja noh, niisugune luiska ja need on ju eesti keeles sünonüümid. Kunst ei ole alati tõsine asi, kunstis on ju väga palju mängu. Ja üks. Vana ja filosoofia lihtsalt Akviino toomas või, või kelle kunsti definitsioon ongi niisugune, et, et kunst on mäng ja maagia ja, ja siis tema, selle filosoofi hilisemad jüngrid on, on siis sõda püüdnud edasi arendada niisugust defineerimisviisi, et see on mäng, mis pingestub maagiaks või see on mäng, mis mis muutub kuratlikult tõsiseks äkki ühel ühel hetkel kusagil mingisuguses reas ja, ja mänguga. Me läheme tihtilugu enam asjade sisse kui, kui, siis kui me alustaksime surmtõsiselt tulles nagu tank lugejale peale, et mina mõtlen, nii, mina, tunne nii sina peast ka niiviisi mõtleva tundma. Täname tänase kirjandusklubi külalisi Liiseppelit ja Andres Ehinit ja meil on traditsiooni kohaselt teile üle anda kirjandusklubi vimpel. Täname tähelepanu eest.