Hommik venis aeglaselt ja väljas läks üha pimedamaks. Selleks ajaks, kui kohv oli joodud, tundus, et on talveõhtu. Ja kõikides akendes, mis avanesid, händan voolkootile, põlesid tuled. Vob seisis Tysoni osakonna aknal, vahtis mõtlikult välja apokalüptilise pimedusse ja sõi paberikotist koorebenniseid. Ta vaatas inimesi, kes tulid kangi alt, mis vendas, händan poolkooti. Flint striitiga. Mitmeid neist ta tundis. Ja tulid, kolleegid, kes saabusid igaüks ise kellaajaks, et alustada päeva tööd. Ralph Absalom, Mike Sparrow, käris Holm raid. Selles imelikus hommikuses pimeduses olid tuttavad inimesed pisut nagu naeruväärsed. Nagu kaasmaalased, keda need välismaal? Oh jumal. Ohkas ta ees on ja ränzaltas vastu tooli seljatuge. Oh jumal, oh jumal, oh jumal, all. Kas keegi paneks tuld põlema, enne, kui me kõik pimedaks jääme? Peale Mobi oli toas veel ainult vana Edi multon, kes istus räbaldunud Victoria aegsete ajalehtede virna taga ja noppis välja sõnumeid iga päev ilmuva rubriigi jaoks, mis kandis pealkirja ammumöödunud aegadel. Ta oli kaugelt üle pensioniea ja polnud loodud, et tema Taizonist välja teeks. Igatahes praegu ta magas. Bob ägas Tyson jumala pärast. Kas keegi paneks tuld põlema. Ja küll Jon pomises Macindlikult ja paigast rikkumata vahtides üksisilmi tumedaid inimkujusid siseõuel. Oh jumal. Ohkas Tyson. Tal olid alluvad Voob ja vana Edi multon, olite maa alluvad ja ometi pidi ta kogu aeg püsti kargama, et ise tuld põlema panna ja ära kustutada. Mis ime siis, et ta oli tööga tapetud, mis ime siis, et ta oli õhtul kella neljaks sõna tõsises mõttes uimane sõna tõsises mõttes nii kurnatud töösse uppumise tundest et pidi lipsu lõdvemale laskma ja kraenööbi lahti tegema. Nüüd, kus ta oli tule põlema pannud nägi ta selgesti, kui palju tööd ootas kirjutuslaual. Seal olid käsikirjad, mis ootasid toimetamist ja tõmmised, mis ootasid parandamist. Seal olid arvustuste toimetaja saadetud priipääsmed riikliku provintsi ajal panga benson piletid etendusele ja suvini agonistide üliõpilaslavastusele juhuks, kui ta peaks nende vastu huvi tundma. Seal olid päevauudiste toimetaja ja pudemete toimetaja saadetud kutsed, kodanikuõiguste foorumile, juustust tegusteerimisele ja spordiuudiste toimetaja, saadetud kutsed, tulla proovima uusi golfi, treenimise masinaid ja tubaseid, suusamägesid. Naisoni osakond oli lampkast, kuhu voolasid kui maailma kaubandusreklaami heldete andide viimased viletsad jäägid pärast seda, kui kõik teised osakonnad olid neid sõelunud ja filtreerinud. Nii et äraütlemiskirjade kirjutamise vaev jäi Taisonile. Aga ta ei tahtnud kolleegidele öelda, et nad lakkaksid talle saatmast kutseid, mille vastu nad ise huvi ei tunne. Sest vahetevahel sisaldasid need saadetised mõned tasuta õhusõidu välismaale, mille ta rõõmuga vastu võttis. Kõige pakilisemad olid märkused ja meeldetuletused, mis olid kritseldatud kareda masinakirja paberitükkidele. Need olid temalt eneselt talle enesele hõlst Mallerile hiirew art seisis seal simsi arm, laim, assi, mis väit, et kem väet, ärv siile kontor streikeriga, neitsel, Joost pukk, Molile, Jakst, kus pakk on ta need määr Artkesk. Aga kuidas ta sai helistada moonile ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri. Kord, kui ta sirutas käe välja, et võta toru, helises telefon talle näkku. Alo uhkesta torusse tahes on ja, ja väga hea. Tänan väga. Täna on väga-väga tore. Ah, hiilgav ja tänan väga. Ja vaevalt saidatoru käis panna ja pomiseda Togu kui telefon uuesti helises. Täna oli Taisonil kohutavalt halb päev, nagu ta ütles aeg-ajalt mobile, kui tal vaba silmapilk oli. Ega keegi ei tahaks moolile helistada ja küsida, kus paganama reedeks määratud artikli käsikiri. Anusta. Aga tema sõnad hajusid tühjusesse ja nende pakilisus vaibus pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. Voob, ütles ta ja Jon vastaspapp viisakalt. Ma ütlesin, et ega keegi ei tahaks moolile helistada, Bob. Bob pistis uue koore Venize suhu. Reek Mounts kohutav Regmouns tuli parajasti üle siseõue tagudes pahuralt jalaga sillutisekive, juhuks kui elutu mateeria peaks osutuma aistinguvõimeliseks. Mu tegevusvabadus on momendil pisut piiratud, Jon, ütles Bob hajameelselt. Mul tuleb üks kiri kirjutada. Tyson tõusis püsti ja vaatas laual ootavaid töid ülalt alla, püüdes neid näha perspektiivis kellele ta peaks esimesena helistama, oletades, et telefon seisab natuke aega vait. Võib-olla Morlile. Aga sims võib ka juba kohtust tagasi olla. Äi tuleb helistada Sträikerile, sest Receril on täna kell kaksteistkomitee koosolek. Aga streike räägib neitsilikust juustu sest vähemalt 10 minutit. Ja siis tõenäoliselt ei taba enam moodulit. Telefon helises jälle. Oh jumal, oigas ta halo, tajun. Oi, ma olen püüdnud teid hommik otsa kätte saada ja, ja, ja ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada. Täpselt, ma olen püüdnud teid hommiku otsa kätte saada. Selleks ajaks, kui ta toru hargile pani, oli ta juba unustanud, mis asi see oli, mis teda vaevas. Kahtlemata olukord riiulil. Enamasti valmistas just nimelt siin endale peavalu. Ta vaatas murelikult tõmmiste riiulit oma selja taga. Seal oli ainult seitse numbrit maha laotud kodumaad päevast päeva. Ja ometi oli ta vandunud detailase kodumaade arvu langeda alla 12. Ja meditatsiooni oli tal veel ainult kolmeks päevaks, kui Winters ei hakka neitsiliku jõustuse kallal norima, sel juhul on neid ainult kaks ja pool numbrit. Aga tal oleks pidanud olema 14-st meditatsioonist koosnev jooksevvaru. Tuleb hakata kodumaade autoreid pommitama, tuleb hakata meditatsioonid autorid pommitama. Ja kuidas on lood ristsõnadega? Ta luges nad õnnetu näoga üle. Püha jumal järel olid kaheksa viimast ristsõnapäevast päeva ajasid trükipressid teda taga kahaneva jõuga loopis ta neile lõugade vahele vaevaga kätte võideldud käsikirju, mis tagaajajaid ainult üürikest aega kinni pidasid. Nad jõuavad üha lähemale, kohe saavad nad ta kätte. Ta vajus uuesti tuulile ja tagus endale kahe käega vastu laupa. Ausõna, aeg-ajalt ma imestan, kuidas võib üldse nõuda, et ma toime tuleksin. Ütles ta. Ma orjania orjanet osakonda püsti hoida. Ma katkestan endal naba paigast tehes ära kolme mehe töö. Ma töötan ennast sõna tõsises mõttes surnuks. Aga mis sellest kasu on? Abi pole kusagilt loota. Ma pean läbi ajama poole väiksema personaliga, kui vaja. Ma pean jagama sekretäri Bailey Mount siia Williamson ja, ja pooli ajaleheks, aga ausõna, aeg-ajalt on mul tunne, et ma olen kokku varisemas. Vob pani koore veniste koti taskusse. Oio küll, Jon, ütles ta, ma helistan Molile, kui sa tahad. Tyson lakkas tundmast, et ta on kokku varisemas. Ole sa tänatud, Paap ütles ta. Täitsa matistuslikut. Palun vabandust, et ma niiviisi irisesin. Ma tean, kui palju sul tööd on, meil kõigil palju tööd ning kõik oleme pinge all. Palun vabandust, pab. Vob hakkas uurima telefoninumbriterägastikku, mis oli kritseldatud Tysoni kirjutuslaua otsa najale toetavale vanale kuivatuspaberile. See on Cheraskross viis, kaheksa, üheksa, üks ütles. Tyson. Ta tõusis püsti, läks akna alla ja jäi seisma kannatamatult sõrmi liigutama vaadates, nagu mängiks ta nähtamatut fagoti. Vali nii, neli. Ei. Ma ei nori isiklikult sinu kallal, bob, sa tead seda. See tuleb sellest, et töö läheb allamäge. Voob valis e ja siis A allamäge mineku märgiks. Ta vajutas hargile ja alustas otsast peale. Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestub alati nii rahulik näide, ütles tahes on, kas meie tee viis ei vii sind vahel rööpast välja? Mob valis e-viis. Võib-olla tõesti on viis, kuidas ta töötab teistele pisut, liiga väsitav, mõtles ta. Ta alustas otsast peale. Kogu päeva ma rabelen siin, ütles Tyson kibedalt. Ja ikka on mul tunne, et ma ei jõua kuhugi välja just nagu püüaks põhjatud auku täita. Vaevalt saan ma järgmise nädala materjali kokku, kui see on juba läinud, paika pandud ja unustatud ja ülejärgmine nädal surub peale. Kas ma võiksin kanunik Moorliga rääkida, palun, ütles Paap. Telefonitorusse. Ainus lahendus on televisioon vab. Nokitsen natuke õhtul vabast ajast endale ekraanil nimi. Sa võid ise tingimusi dikteerida. Kui niisugused mehed nagu parentu Williamson ja Mitchell Fashion sellega hakkama saavad, siis ma ei mõista, miks mina ei peaks saama. Mina tean näiteks Indoneesiast vähemalt niisama palju kui Brentu Williamson raamatutest. Ta haigutas ja vaatas kella. Hea küll, ma jätan sind enda asemele, Paap, ütles ta. Ma pean nüüd korraks raadiomajja jooksma, et esineda Lääne-Aafrika saates. Kui keegi küsib, siis ütle, et ma läksin ladumis ruumi. Vob noogutas. Ta pani palitu selga ja pistis prillid, põuetaskus, et nad vihma käes märjaks ei saaks. Ta oli sünge ja närviline ja peaaegu neljakümnene. Halu ütles poob telefonitorusse. Kas kanoonik molli kuuleb teiega kõva häält, ütles Tyson. Olgu, käsikivi homme esimese postiga kohelda, muidugi. Selleks ajaks, kui me sööma läheme, olen ma tagasi. Ukse paugutus äratas vana ellimultoni üles. Ta oli näinud unes üht omaaegset tuttavat ajakirjanikku, kelle nimi oli Stanley för ja kes ei käinud iial kuskil ilma kuldnupuga kepita ja nelgi õietta nööpaugus. Ühel päeval, kus Stanley feol falzetafi trepist alla ja lõi endale jalutuskepinupuga silma siniseks. Vanaiili muheles, kui ta sellele mõtles. Ta kastis sule tindipotti ja hakkas oma korraliku tiheda käekirjaga välja kirjutama sõnumit, mille avaldamisest möödus järgmise nädala neljapäeval täpselt 100 aastat. Ja mis rääkis aurukatla lõhkemisest Laalingtonis, kusjuures surma sai 13 inimest. Väga vähesed asjad suutsid EDI multonit veel üllatada, aga ta oli siiski pisut jahmunud, kui leidis, et öö on juba käes. Viimasel pimedal hommikutunnil ilmus händanud pooli kangialusest nähtavale veel mitmeid toimetuse töötajaid, kes astusid tõsise ja asjaliku näoga peauksest sisse, teretasid uksehoidjat ja sõitsid liftiga üles, et helistada sõpradele ja kirjutada kuluaruandeid. Enne, kui uuesti välja sööma minna. Nende selja taha hoides tuli üle õuega üks moest väljas vihmamantliga ja moest väljas viltkaabuga lühike paks mees. Ta vahtis maha mustjashallile Valendavale kõnniteele, nagu püüaks ta vältida inimeste pilke või hoiduda kiviplaatide vahedesse astumast. Ta ei tulnud otse üle siseõue, vaid loivas seinaääri mööda ja puudutas vargsi maja seina. Ta oli sedasorti mees, kes käib ajalehetoimetustes kimis Paberi patakatega, kuhu on kirja pandud läkitused jumalalt või kosmosest, mis sisaldavad maailma vaimse uuestisünniprojekte. Ta libistas end läbi pöördukse momendil, kus uksehoidja vaatas mujale, pääses õnnelikult valvellauast mööda käänates pea kergelt viltu, nii et väljaveninud kaabu serv varjas ta nägu ja loivas koos trobikonna masinakirjutajate jooksupoiste ja arve ametnikega lifti. Ta nägu läikis ja oli laiguline ja temalt traatraamidega prillide vasaksang hoidis kõrvast toll maad kõrgemale. Üldse hoida keset arveametnike pestud ja triigitud särgi, varrukaid ja jooksupoiste elegantselt nappe ülikondi nagu täiesti kohatu. Ta pööras näo kõrvale ja teeskles, et uurib süvenenult vaskplaati, millel oli liftifirma nimi ja aadress. Ta väljus viiendal korrusel ja hakkas kähku minema mööda kulunud kastanpruuni vaibaga koridori, möödudes toimetuse ruumidest, mille rasked uksed olid värvitud tumepruuniks. Koridor oli napilt valgustatud, jättis kuidagi sõjaaegse mulje. Kusagil rääkis üks mees iseendaga või telefoniga. Ütles ta süngelt ikka ja jälle. Muidugi jaa, muidugi. Mööda koridori tulid kaks meest, käe taskus, mõlemad suitsetasid. Puja arutasid omavahel, mis juhtus pärast seda, kui Aristoteles ütles pillu pallile, mida ta arvab sellest, kuidas ajaleht kohtleb Michelfationi moest väljas kaabuga. Mees keeras ringi ja jäi seisma ühe pruuni ukse taha nagu oodates luba sisse astuda, kuni mehed temast mööda läksid ja kadusid. Jättes endast maha Paavaku naeru ja Balkani tubakasuitsu. Siis läks mees koridori lõppu ja jõudis ukseni, millele oli aja jooksul kollaseks tõmbunud emailvärviga maalitud täht b. Ta koputas aupaklikult sõrmeotstega uksele sisse, ütles naise hääl. Mees avas ukse täpselt oma kõhulaiuselt ja pigistasin läbi selle praod. Tohes istus laua taga suur lameda ja rahuliku näoga naine. Tere hommikust, ütles mees häbelikult, võttes kaabu peast. Tere hommikust, vastas naine niisama häbelikult. Mees pani ukse korralikult kinni, naeratas aupaklikult, läks kikivarvul üle toa järgmise ukseni ja kiilus end külgiis selle vahelt sisse. Ja kohe keerati uks seestpoolt lukku. Suur naine, kes istus laua taga, võttis sisetelefonitoru ja valis numbri. Mis ta tantser, ütles ta. Peatoimetaja on kohal. Mouns pildimaterjali toimetaja oli tegevuses sellega, et ajas oma alluvatele hirmu naha vahele. Hirm oli tal palju varuks, aga parajasti oli tal ainult üks alluv käepärast, kelle naha vahele seda ajada. See oli väike vagur fotograaf lav poolt, kes oli temast paarkümmend aastat vanem. Pildimaterjali osakonnas oli kohutavalt palju pilte. Need, mis olid seinal, kujutasid peaaegu eranditult alasti naisi. Osa neist oli saadud reklaamimaterjalina vabakutseliste agentuuridelt ja fotosid niivatelt firmadelt. Teised olid välja lõigatud ajakirjadest, mida mahunstellis. Fotod, mis olid mõeldud ajalehes avaldamiseks olid laudadele laiali laotatud. Need kujutasid restaureeritud katedraal, Taali, mägikülasid päikeseloojanguid, järvedel, lendavaid kajakaid, kloune vaatavaid, väikesi lapsi ning valguse ja varjude mängu mida tekitavad terassõrestik. Härmatis öine tänava liiklus, keevitamis, sädemed, hammasrataste süsteemid ja päikesepaiste vanal kivil. Mouns vaatas fotode virna, mille lav Paul tuli äsja pimikus toonud. Need kujutasid valguse ja varjude mängu, mida tekitab purjepaadi taglas. Paganas sõnnik, see siis on? Küsis ta mürgiselt. Ma arvasin, et sa tahad säärast sõnnikut, ütles Lamboult. No igatahes on see sõnnik. Ma arvasin, et sedasorti sõnnikut meilt just nõutakse. Ja ikkagi on see sõnnik. Mouns vaatas fotod veel kord läbi ja andis nad siis nina krimpsutades lav puldile tagasi. Küll ütles ta, võtta nad kaasa ja panen neile mingi pealkiri. Laulda hakkas nüüd omakorda pilte. Mul mõlkus meeles midagi köite sümfooniataolist, ütles ta vaikselt. Issand, ohkas mahuns. Aga mida sina siis pakud? Mina ei paku midagi. Kui köite sümfoonia on kõik, mida sa suudad oma näruse ajusopist välja kraapida siis pane köite sümfoonia. Või paneks sümfooniakeelpillidele? Kas on olemas sümfooniaid keelpillidele? No kust mina tean? Ilged pildid on nad igal juhul. Mul ükskõik kui ilge pealkirja sa neile paned. Paniks nööride Muviga tegi Lambold ettepaneku siis kõlab nagu sfääride muusika, mis Mouns läks midagi vaatamata toa teise otsa. Ta istus oma kirjutuslaua taha, selg Laboldi poole ja hakkas agentuuri pilte sorteerima. Nööride muusika mühatas ta natukese aja pärast. Oh issand, anna mulle kannatust. Kuigi see oleks tõeline leht, mitte vanade härrasmeeste puhkekodu. Siis Matuuseldaksin teid kõiki sitarada taga. Kui see oleks Ekspress ja mitte lihtsalt peldikupaberilasu siis ma oleksin sulle ja su tatistele sõpradele, kui esimesel päeval hundipassi andnud. Ma lähen, teen siis pealkirjad ära, ütles Lambold ukse poole nihkudes. Üürvide muusika. Issand, anna mulle jaksu. Ennusa, ütle ainult, mida sa tahad, Week ja ma panin selle Mounskeerazent tooli peal nördinult ringi. Tänan väga, ütles ta. Ega ma ei ole suu amm, kas tead? Ega ma ei ole su privaatpersepühkija müüa, ise ka natuke algatusvõimet ilmutada, pojuke. Tead, sa ei oleks vana õuest millanspowski juures poolt nädalatki vastu pidanud. Kas sa tead, mis maa korpofti juures tegid? Sa mõtled sedakorda, kus sa püüdsid läbi politseiaheliku pääseda, öeldes, et. Ma mõtlen sedakorda, kus ma tegelikult murdsin läbi politseiaheliku öeldes, et ma olen siseministeeriumi patoloog. Tead, kuidas ma selle lehe juurde tööle sain? Sa lihtsalt astusid tänavalt sisse. Ma lihtsalt astusin tänavalt sisse ja ütlesin, et nad annaksid selle koha mulle. Aga ma raiskan asjata aega rääkides seda kõike sinusugusele, Puubiale. Süvenes uuesti agentuuri piltidesse laupäeva hilisminema ja tõmbas ukse tasakesi kinni. Lavold. Hõikas Mouns, tule tagasi. Lavold. Low would tuli vaikselt ohates tuppa tagasi. Sa viskad mulle viielise, eks ole. Ütlesin Mounts. Lav puhulda ohkas uuesti. Ma kardan, et ma ei saa reid, ütles ta. Jäta jama. Ei, mul ei ole nii palju kaasas. Reek ütles lauPault, tõmmates tagataskust naelase rahatähe ja näidates mahuntsile tyhjataskut. Mouns võttis naelalise, aga ajab pläma, ütles ta, näitab, mis sul on teistest taskutes. Oh, jäta reegolid, mõistlik. Kõigepealt vaatame, mis sul pintsaku taskus on. Ta võttis rinnataskust väikese tihedalt kokkumurtud rahatähtede kimbu ja luges neist neli lauale. Onu Reegi saiu vahaneks ja ütles Moons. Kuni asi Mountsil veel värskelt meeles oli ja kirjutas büles kahe õhtukulud Volvo Hamptonis koos ärisõprade kostitamise ja meelelahutusega, mis tegi kokku kuus naela, kaheksa shillingit ja neli penni. Ta andis selle Mountsile alla kirjutada. Mouns pani käed risti ja sulges silmad. Selle eest, mida me tulevikus saame, ütles ta. Olgu jumal juba ette tänatud. Bravuurse sõbralik oma poiste vahekord alluvatega on kõige õigem, arutas ta allkirja, visates endamisi natuke tulistamist. Alluvad peavad sellest lugu veidi silma kinni pigistamist selle eest, Nad armastavad sind. Ja kui neil peaks pähe tulema, sind hätta jätta võid sa annad kuluaruannete võltsimise eest minema, peksta. Vastulõunat läks väljas jälle valgemaks. Ja kui vana Edi multon natuke enne kella ühte üles ärkas, jäi mulje, et on juba järgmine päev. Rõivad lähevad väga kiiresti, kui vana oled, mõtles ta ja hakkas välja kirjutama nuppu Lordaabi poliitilistest eesmärkidest. Teleoli üles äratanud Tysoni tagasitulek. Kas kellelgi õnnestus Molilt mingit käsikirja välja pigistada? Küsis Tyson. Paistis, et ta on väga heas tujus. Tema saabumine tõi nagu välismaailma askeldus tuppa kaasa. Homseks lubas vastas keegi, vaadates üles raamatult, mida ta luges, et seda arvustama hakata. Kuidas sinul läks? Hiilgavalt ei tea, ma jumaldan raadios esinemist. Seal ma tunnen ennast oma õiges elemendis. Kas sa tead, Bob? Mul on alati kahju, kui ma pean lõpetama. Ma laseksin kergist edasi. Ta pani palitu varna ja hõõrus käsi, endal nägu naerul. Ma olin nagu uuesti sündinud, Bob, ütles ta. Tohutu psüühilise energia tunne. Pärast lõunat hakkan Marris sõnade autoreid. Ta istus kirjutuslaua taha, hakkas pabereid virna laduma ja neid virnu ritta seadma. Usjas Vop ütles ta. Ma olen Lääne-Aafrikas juba üsna populaarne. Toimetaja sai sel nädalal kirja mingilt tüdrukult konnak, riist on alles koht, kes palub minu fotot. Muidugi ma ei saada. Miks mitte? Ei, no võib-olla tõesti. Aga sina arvad siis, et tuleks saata? Ma ei näe põhjust, miks ei võiks. See tundub pisut filmi tähelik. Ah, vaevalt, et mul aega sellega jamada. Vob haigutas, kui läheks õige sööma? Küsis ta. Hea küll, ja. Aga sina arvad siis, et, et tuleks saata? Muidugi, kuhu me läheme? Jeruusalemma no kui üldse kuhugi siis sinna. Ja ei, võib-olla ei ole ilus tütarlapsele pettumust valmistada. EDI Me läheme Jeruusalemma oja siin silmsis peal. Tysoni kohutavalt halvale päevale järgnes otsekohe kohutavalt hea päev. Kõigepealt helistas mingi kommertstelevisioonikompanii režissöör talle juba varahommikul ja palus teda ühte saatesse esinema. Tyson suutis end vaevu hoida vaos. Ta käis mööda tuba edasi-tagasi ja kortsutas rõõmu pärast raevukalt kulme. See on just see, mida ma alati olen tahtnud, Paap ütles ta. Kas sa saad sellest aru? See on just see, mida ma olen oodanud. Ma tean, ütles Paap. Soovin õnne, Jon. Muidugi, tõenäoliselt ei vii see kuhugi ja ilmselt ei tohi seda liiga tähtsaks pidada. Tõenäoliselt ma jään seal kõik vussi. Ma olen kindel, et sai ajad, Jon. Mul on muidugi üsna palju kogemusi raadiuse esinemisel, need peaksid ka midagi maksma. Ma olin ennast niisuguse võimaluse vastu teadlikult valmistanud, Bob, ma ei ole niisama oodanud. Ta vaatas aknast välja, käed selja taga ja patsutas käsi vastamisi. Mis saade see on, küsis Bob. Midagi Indoneesiast? Miks Indoneesiast? Kas ei ole siis sinu eriala noi ja ma tean Indoneesiast ühtede teist? Ma tean paljudest asjadest üht-teist. Ma olen ajakirjanik, vab. Ta istus kirjutuslaua taha väga rahul oma elukutsega. Hüppas aga kohe jälle püsti ja hakkas toas ringi käima. See on diskussioonisaade rassiküsimustest, ütles ta. Ilmselt on neil vaja kedagi, kellel on isiklikke kogemusi elamisest mitme rassilisest keskkonnas. Voobijaidele otsa vahtima. Ma ei teadnud, et sa oled Mitme rassilisest keskkonnas elanud. Jon Paap, sa ju tead, et meil elavad kõrvalmajas Lääne indialased. Meie tänaval on neli Lääne-India laste perekonda. Sa ju tead seda, Bob. Nojah, aga kuidas televisiooni mehed sellest teada said? Seda saadet toimetab üks jekte suusameie. Naised tunnevad teineteist New hämmist. Ühel pühatavalt käisite suusad Mildid joomas. Nad olid peaaegu juba valmis meie tänavasse maja ostma. Neile meeldis kant väga. Ja nüüd tahab Jack, et ma võtaksin osa diskussioonist, mis puudutab vastavaid probleeme. Diskussiooni hakkab ilmselt juhtima Norman Wood, Uuestormen. Oled sa teda televisioonis näinud? Papp? Ei. Ta on imepärane, loob, see on mees, kelle ees ma tunnen tohutut respekti. Läks tükk aega, enne kui ta on nii palju maha jahtused vopsay uuesti oma töö juurde asuda. Ta kirjutas Tessale kirja muu kallistesse, kirjutas ta. Ja siis meenus talle, et ta kavatseb sellele vahekorrale õige pea lõpu teha. Ta tõmbas paberi, kirjutas masinast välja ja võttis uue lehe. Tessa, kallis, alustas ta. Ja siis miinustele Tessa kiri. Ta tundis enda pärast häbi ja võttis uue lehe. Mu kallis, Tessa, alustas ta. Ta vahtis mõni minut aknast välja, arutades endamisi, mida pagana päralt kirjutada. Ja siis trükkis ta, kuidas hiiglane Tyson alistas türann koksi ja tõmbas sellele joone alla. Kui nüüd ta tuli tagasi oma raskelt töölt Citys kirjutas ta, kus tema vaimu, haridus ja kirjamehe võimed olid linnakodanikke imestama pannud ja tema jutuosavus oli tema kõige ustavamatele sõpradele rängaks koormaks olnud leidis ta, et tema naabervaldustesse Hingöör õeljardi, Randlik koks ümbruskonda laastanud ja selle asukaid hirmu all hoidnud neid vanade õllepurkidega koledal kombel pommitades. Tyson viivitas ainult nii kaua, et ennast kosutada kiire söömaajaga, mis koosnes 47-st pakist Smissi, krõbe kartulitest, 3287-st täidetud oliivist ja neljast või viiest vankri täiest koogitükkidest ja küpsisepurust, mis olid lastetee joomisest ülejäänud. Siis tormas ta välja ja kutsus koksi kahevõitlusele. Üks hüüdis ta hirmsa häälega. Tule välja, kaks või püha julali nimel, ma virutan sulle kohtu käsuga vastu pead. Kus sa oled, sa sündinud julga treial. Tule lagedale võima löönsult, Ahmased prillid peast ja topin sulle kohtumeeste otsuse särgikaeluse sisse. Tule välja saab parafreeniline kusetorusupp, antropoidnetati prits võib püha Aadžibeldi nimel. Ma käin su kannul ja annan sanitaarinspektorile su solgitorude olukorrast teada. Aga türann, kokk ei teinud neid ähvardusi kuulmagi ja jäi sinna, kus ta oli. Mispeale Tyson pistis oma nina koksi korstnasse ja aevastas nii valjusti ja ägedalt, et Rann puhuti toidukambri akna kaudu välja. Ja ta kukkus maha pääl Hämitriiti tänavale. Dayson tormas talle otsekohe järele ja pildus teda vanade õllepurke kidega ja kõige muuga, mis talle kätte puutus. Sealhulgas Detlidi kottidega vanade Ameerika sõjalennukite süüteküünaldega tagasi viimata raamatukogu raamatutega, kummi korsettide ja vanade meistrite ehtsate reprot duktsioonidega. Hinge tagasi tõmbamata pidas Dayson talle jahti risti ja põiki läbi koguma. Läbik läppami, põhjaosak läppami lõunaosa jakk, läppami keskosa pikimidžemideed läbi mütšemi küla ja üleMitchelli raudtee läbi Collieri metsaaia Püha Heleri üle fontoni Nõmme ja läbi noorpõli, pööramata tähelepanu valgus fooridele võimelisha tuletornidele. Ja liikudes ühesuunalise liiklusega tänavatel sageli vales suunas. Selleks ajaks oli ta sonile osaks langenud. Teine meeldiv sündmus. Täna on mul kohutavalt hea päev. Ütles ta telefonitoru käest panna, ise käsi hõõrudes. Sa ei oska aimatagi, kes praegu helistas. Sõõru William peis. Tot head küll, tulundustegelane, sa oled temast kindlasti kuulnud, bob tal väga nimekas asjaarmastaja ornitoloog. Noh, jumal mob, kas sa ei tunne siis üldse mingit huvi kõrgema seltskonna vastu? Loo tead, ütles poob, leidis taskust rahustavate piparmündi kompteekide koti ja pistis kompveki vaikselt suhu. Oh, Vaab. Ma arvan, et sulle kui kirjanikule peaksid nad tõsist huvi pakkuma. Bob lõgistas piparmündikompveki keeleotsaga vastu hambaid. Ma ei räägi Snobismist, ütles Tyson. Aga sotsioloogiliste uurimisobjektina on ainult minu meelest lihtsalt kütkestavad. Igatahes ma viin sind, söör William Pacey meile kodumaa jaoks kaastööd tegema. Üsna edukas liigutus, ma arvan. Bob võttis uuesti oma kirja ette. Kui nad aga said, jõudsid, kirjutas ta murdis kaks ära pühavendi ja kõigi inglite kiriku torni, pööras kanna pealt ringi ja virutas tailsonile kohutava hoobi küünarluu pihta. Sõõru Williami initsiaalid, Ontalyutši abi, ütles Tyson mõtlikult, koogutades, kes on kes siinkohal, mis tal alati laual oli. Mis sa arvad, kuidas ta tahaks artikli autorina alla kirjutada, Bob kas lihtsalt tabljutši abi või söör, tabiliutši abi? Kust mina tean, ütles Bob. Aga ta ei soni, kuulanudki teda. Oh jumal, hüüdis ta, hüpates erutatult püsti ja hakates toas jälle pikilsammele edasi-tagasi käima. Küll mul on täna hea päev. Vana Edi multon vaatas mõtlikult sõnumit, mida ta välja kirjutas. Teda oli üles äratanud aisonitooli tagasilükkamise ootamatu kriik sattus. Ta oli näinud unes ühte meest, kelle peale ta polnud enam aastaid mõelnud ühte tegelast nimega Stanley Feurol, kes oli ühel õhtul pressiklubi trepist alla kukkunud jalutuskepihõbe puga oma silma siniseks löönud. Ta oli seekord muidugi täis, ütles vana EDI bobile pead vangutades ja muiates. Ta vaene mees oli täis nägu pinal. See on sinu pläma, eks ole. Ütles kige, hääl, mis ära topi mulle oma pläma. See vastik pläma on sinu meelest nali, nagu ma aru saan. On see reega Mouns, ära topi mulle oma pläma. Reek, millest sa räägid? Voob, ära topi mulle oma pläma. Ma ei tea, millest sa räägid, Reek. Mounts, lõik kõhklema. Sina saatsid mulle selle pläma, eks lebab. Mis pläma. Sa tead küll, mis pläma poob, Reet Aus? No ma ei tea, millest räägid. Sa tead väga hästi. Ei tea. Mouns lõi jälle kõhklema. Bob kuulis, kuidas ta läbi hammaste õhku imes. Igatahes üks värdjas saatnud, mina mitte. Igatahes on see üks värdjas ja mitte mina, Reek igavene värdjas. Ootas. Kui ma selle värdja kätte saan, ütles Mounts. Jälle tekkis paus. Igavene värdjas, ütles Moundusele. Oks ta katkestas ühenduse. Ja mis kurat see siis oli? Küsis Tyson, kui poob telefonitoru aeglaselt hargile pani. Tysoni telefon helises. Halloo. Dyson. Dyson kortsutas laupa kuulates häält teises otsas ja kergitas bobi poole vaadates kulme. Mis pläma, küsis ta. Kuule, oled sa sina Lake? Ja hea küll, aga mis pläma leek? Ja, aga, aga misklema. Jumala pärast, reed, mis pläma? No hea küll, Reek, kuidas ma tean, kas ma saatsin sulle selle pläma või mitte, kui ma ei tea, mis pläma asi on? Õi, aga mida see värdjas tegi? Ja, ja, ja, aga mis pläma see on, mida see värdja sulle saatis? Laisoni kohutavalt hea päev läks üha paremaks ja paremaks. Just enne kella ühte helistas ükste suusaassistenti televisioonikompaniist, et lord modi on nõus saatest osa võtma. Kes on Lord Vodi Jon, küsis, bob, kui ta ei saa endale sellist teatas jälle tuba mööda edasi-tagasi käies. Oh jumal, Voob. Võimatu. Sa pead teadma, Kerson, lord modi. Palun vabandust, Jon Edi, ma ei tea, kes polikuule, kas sa oled ärkvel, EDI EDI? No hea küll. Bob igatahes Lord Body on ülimalt tuntud mees. Ta on teist põlve parun, eks ole. Kas ei olnud nii, et juba ta isa sai selle tiitli Rämsi McDonaldi käest millegi eest seoses rahvasteliiduga? No ma ei tea, Jon ei, minu meelest küll. Igatahes praegune lord võdi on tohutult huvitatud sellistest asjadest nagu värviliste probleem, ta kuulub mitmesugustesse komiteedesse ja kuninglikest komisjonidesse ja nii edasi, nii edasi. Ja ilmselt tuleb sinna ka mõni ta, kes töötab sotsiaalhoolekande alal. Ja mõni värviline muidugi. No ma igatahes õnnitlen sind, Jon. Ta võttis kätte, kes on Kessi ja uuris seda mõne hetke vaikides. Tema isa oli enne tiitli saamist Edward modi teatas ta. Praeguse Lord modi eesnimed on Frank Voltal abielus, kaks poega. Avaldatud tööd desarmeerimis. Küsimus 1939. Võit kuulub meile 1942. Venelased, meie seltsimehed, 1945. Ülemaailmne kommunism uurimus türanni Ast 1949, nii et setele tsetele. Rass, sisemine oht 1963. O. Ja toimetanud mees tviidist golfipükstes esimesel bodi päevikud ja kirjad. Ahnii ütles Bob. Kas me ei peaks sööma minema enne, kui telefon uuesti heliseb. Hea küll, popp olnud kuhulasel huvitav. Tema klubid on National liberal, Jarek. Mis selles huvitavat on? Jon Tyson lõi, kes on kesi Laksti kinni ja viskas kirjutuslauale. Sa oled tõhk, vab, ütles ta irvitades. Edi. Me oleme Jeruusalemmas. Jeruusalemma väravates oli harilik kamp koos Pill, Vadi, Mike Sparrow, Ralph apsalum endi roil, hõõrits, kärid, Olmroid, lussi, raamatukogust, Pätsiilik. Täna olid nad kõik Mountsi ümber kobaras. Mouns tammus rahutult ja ärritatult jalalt jalale. Yks värdjas selle saatis, kordas ta. Käest, kätte liikus mingi kortsus masinakirja paberileht, millele oli midagi trükitud. Olete juba läinud, küsis Pill Vadi, ulatades selle disainile ja pabile, kui need seltskonnaga ühinesid. Üks naljahammas saatis selle röögile. Ta leidis selle hommikul tööle tulles oma laualt. See oli ametliku teate vormis kiri. Peatoimetajalt Mount sile, algas see isiklik ja salajane. Olles asja põhjalikult läbi mõelnud ja vastavate isikutega nõu pidanud, olen ma jõudnud järeldusele, et teeksite targemini kui hakkaksite ringi vaatama, kuidas endale mujal rakendusvõimalusi leida. Mulle tundub, et meie toimetab, Ta ei suuda teie võimetele küllalt avarat tegevus välja pakkuda. Meil on tavaks kolmekuuline ülesütlemisaeg, nagu te teate, aga kui te peaksite tahtma tingimata varem lahkuda, siis ma usun, et leiate meid mõistlikkuse piires teile vastutulevat. Teil on, nagu ma aru saan, kasutamata õiguse ühenädalasele puhkusele. See makstakse teile muidugi täies ulatuses välja või kui te soovite, võite selle puhkusena välja võtleja lahkuda töölt nädal aega varem. See oli väikeses pruunis ümbrikus ja peale oli kirjutatud err mahulz Essk vaier täpselt nii, nagu peatoimetajal kombeks on, ütles Ted Kravitz. On, kui ma selle värdja kätte saaksin, ütles Mouns. Aga võib olla, on see mõni sinu fotograaf, oletas Tyson. Aa, meil tuli ka see mõte, ütles pill padi. Aga nad on kirjaoskamatud, eks ole, reeg. Aga ta on täpselt peatoimetaja stiili tabanud, ütles kärid Holmroid. Sellepärast me arvamegi, et see peab olema keegi, kes saab pihikabinetist kirju, ütles pilvodi. Igavene värdjas, ütles mahulz. Asi oleks päris tõsine, ütles Anderoil. Kui see oleks mõni Daily Expressi taoline toimetus, kus inimesi tõepoolest vallandatakse. Kõik hüppasid mõtlikult õlut. Kuulake ütles Tyson juhust kasutada, lisades kõigile veelkord sama ütles rahv Absalom samuti juhust kasutades. Ma esinen televisioonis, ütles ta Esson. Täna teen mina välja, ütles Mike Sparrow tuut, tuut, tuut, tuut sulle veel kord sama lusi äpat. Ja kui võtta seekord pint, Jon koos normann, vool ei, ainult pool, palun, Ralph. Koos nool manu, ordu vestormaniga. Sund sinu küünarnuki juures. Ja lord Padiga vaena fräänd poodi, ütles karrifalmlaid. Ei, ei, ei, mina ei taha, aitäh, Raw. Ikka ma ei taha. See on mingi diskussioonisaade või mõtle ümber, oli mees. Ei, ma ütlen, et see on mingi diskussioonisaade käris. Äi ma tõesti ei taha, Ralf, mis diskussioonisaates sa rääkisid Jon värviliste probleemist lord podiga? Oi, ma ei näinud seda ikovliselt mängijat. Ütles Mouns, vaadates õlleklaasi ja kõikudes kergelt. Kas sa ei arva, et tuleks klubi liikmeks astuda, Paap? Küsis taheson, laskudes toolil, lõõtsakile ja haigutades. Toimetuses oli väga vaikne. Mis klubi, küsis Bob, kas sa mõtled ööklubi? Vaab, sa oled harul lane, ütles Tyson ühtlasi haigutades ning naerdes ja muutusi selle tõsiseks. Asi on selles, et mul oleks üsna lihtne kandideerida Kärlikusse, võist, Sävičisse või isegi lossi. Mis sa arvad, bob? Tead, tegelikult on vaja, et oleks koht, kuhu minna kuhu inimesi viia. No ma mõtlen, et kui aeg-ajalt televisioonis esinetakse, siis mis on loomulik, kui ollakse meie positsiooniga inimene? No hea küll, oletame, et ma tahan režissööriga rahulikult rääkida. Noh, ütleme selleks, et visandada ideed, mis mul on tekkinud saate asjus. Või oletame, et lihtsalt niisama, näiteks, et me saame lord Modiga järgmisel reedel juhtumisi lähemalt tuttavaks ja ma tahan teda kuhugi kutsuda. Aga kuhu me võiksime minna? Ta vaatas aknast välja, krimpsutas kaalutlevalt nina ja Brundita suuli. Mulle millegipärast tundub, et restoran ei ole kohane paik, ütles ta. See oleks nagu pisut liiga pealetükkiv. Saad aru, mis ma mõtlen? Külalisele võib jääda mulje, et sa poed tema pärast nahast välja nagu tahaksid tema käest midagi saada. Klubis aga võid teda oodates tugitoolis istuda ja lehte lugeda. Ja siis lähed temaga täiesti rahulikult söögisaali, nagu teeksid seda iga päev. Ei, see on juba rohkem sedamoodi, nagu paluksid teda mööda minnes enda juurest läbi astuda. Miks sa ei palu siis teda mööda minnes enda juurest läbi astuda, Jon. Ta ohkas. Ah sa ju tead, Bob tänapäeval, kus ei ole teenijaid ja igal pool on lapsed ja katkised mänguasjad ja see ja teine ja. Muide, ja et see mul meelde tuli. Jenny käskis sind täna kaasa võtta sattulla. Ja väga tore aitäh, Jon. Ta vaatas jälle aknast välja. Või sobiks sulle võib-olla? Ta oli üsna kena koht, tead. Ta lonkis üle toa patsutades selja taga käsi ja jäi akna alla seisma, vaadates inimesi, kes läksid üle Händenbool gooti. Aeg-ajalt ta haigutas hajameelselt. Kas sa ei arva, et peaks laskma ülikonnad rätsepa juures õmmelda? Ütles ta viimaks. Võib-olla peaks niisugustele asjadele rohkem tähelepanu pöörama, kui oled avalikkuse silma all. Aga Bob oli süvenenud sellesse, mida ta kirjutas. Tyson haigutas jälle, märkas seda ja püüdis käega suule kloppides haigutust alla suruda. Issand, ma kavatsesin täna mõtteti autoreid pommitama hakata, ütles ta. Ega keegi ei taha mind aidata? Kuidas sinuga lood on? Vob? Muu tegevusvabadus on pisut piiratud, Jon ütles Paap mõtetega mujal olles kirjutusmasinalt pilku tõstmata. Naison haigutas jälle nüüd juba tagasi, hoidmatult. Issand issand, ütles ta. Ma pean tõesti selle õllejoomise lõpetama, see teeb minust Wellurrarcy.