Tere, minu nimi on Pille-Riin Purje ja ma kutsun teid kaasa Tartusse teatrimajja Vanemuise väiksesse majja. Seal ovaalsaalis on viis aastat esitatud mitmekülgse teatrimehe, lavastaja ja näitleja, näitekirjaniku ja laulude looja Kulno Süvalepalaulude õhtut kaunimad aastad su elus. Esietendus oli 10. veebruaril 1993 ja viimane etendus on 30. mail 1998 sellest erilisest lavastusest kõnelemegi ühel mai õhtul Tartus. Vestlusringis on näitlejad Jüri lumistel, Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov ning muusik Jaan alavere. Kahjuks puudub Toomas Lunge. Kell tähtis roll laulu õhtu elus. Ja muidugi kõlavad ka saates Kulno Süvalepalaulud. Tomatut kohtumised elus on nagu kiirelt mööduv kevad menoonuses vaid unistame õnnest. Kuid õnn nii sageli meist mööda. On see slaid unis? Sageli. Kaunimana aasta suvel aastad su noormees armastas nii kaunis ja Sellena viivake armastus kena ja loom kaunikkond, armastus, ema ja mis on veel kaunim? Esimesest pilgata ja kaunim, helgem on su kevadpäev. Sa usud seda esimesest pilgust? Kaunimad aastad eluki aastas nooruse meel, armastus, armastus kaunis ja, ja seejärel saab tema silmades päikeseloit. Tantsijana. Kuid kui sa oma armastust ei usu ja kevadpäevad mööda lased siis peagi tunned üksildust ja valu, sest iialgi ei tule tagasi. Aasta-aastalt zoonoos. Veenil armastas armastas kaunis ja püüa raadiolainetele saatmas. Millal te üldse kuulsite Süvalepalaule esimest korda, mulle tuli meelde üks niisugune lugu, et minu ema töötas nukuteatris ja see oli üks 20 aastat tagasi, kui mina seal ühel suuremat sorti sünnipäeval kuulsin üht hästi vahvat teatraalset laulu mesilas Sebedevusest, aga mul ei olnud siis veel aimugi, et seal üldse Kulno Süvalepalaul. Mina kuulsin esimest korda täpselt ei mäleta, aga Lembit Eelmäe. Ka kuskil lõbusas seltskonnas laulis ta pöörde. Ja siis tuli jutuks, et on Kulno Süvalepp ja temal on selliseid vahvaid laule. Vähesed oskavad tervenisti üksikuid laule, mõned mõned teadsid Orgurdaga kulmu, ise. Hiljem juba natukene laulis neid laule siin-seal nii päris täpselt, et ei oskagi ütelda, kuna milline see esimene kord oli. Aga võib-olla kui Jürid Eelmäe lemb, siis ma hakkan mõtlema, et võib-olla tõesti oligi see eelmine emps, kelle käest esimest korda. Ja siis tuli see suitsulaul, mina kuulsin esimest, kuulge ta lavakunstikateedris. Kalju Orro tõi ühe kasseti soli. Panso näitemäng, õndsad on need, kes vaimud elavad. Ma võin eksida natukene. Ja me esitasime selle näidendi ja siis sinna vahele laulsime neid laule, mis me siis nagu selle kasseti järgi õppisime, kassett, nähtavasti oli see teater muusikamuuseumisse tulla seda rada pidi, et Hannes Jüri lindistasid selle Kollo käest. Ja me kuulsime seda kassetti laataja Andresega. Ühel päeval õppides lavakunstikateedris aasta, siis oli umbes 85 tuli minu juurde. Lavakõne õppejõud Kai Oro andis mulle kasseti ja ütles, et siin tohutult vahvad laulud. Nende autor Kulno Süvalepa oled kuulnud? Jah, nagu oleks kuulnud, teisel kursusel olime, mäletan ja siis, et äkki sa võtad selle kasseti, äkki sa võtad siit kasseti pealt maha, need laulusõnad ja õpid, viisid ja õpetad kursusekaaslastele ka mina siis võtsin ja siis Rain elas ka tihti seal. Ta oli tagaotsitav sõja lõhkruppide sõjavägi tahtis teda saata ikka lahingusse ja otsisite taga, ta oli minu juurest asjad ühiselamus elades med koos vahel kirjutasime, õppisime neid laule ja kursus 13. lend, nagu päris paljusid neid laule laulis ka, ma mäletan Viljandis mingil teatriballil laulsime viina näiteks ja sealt tekkis see nii et laulud peaaegu kõik, mis siin etenduses kõlasid said, said juba kooli kooli ajal selgeks õpitud ja siis kui noh, ja siis, kui me siia tulime Rainiga, siis me oskasime neid laule ja üllatusega avastasime, et, et siin on lausa plejaad näitlejaid, kes neid oskab, aga nüüd siis lähemale sellele lavastusele, kuidas ei tee, siis tekkis, mis oli enne seda, kui viis aastat tagasi veebruarikuusse Kunnasega lepalaulude õhtu kaunimad aastad su elus publikuni jõudis? Ta oligi palutud, et kas ta laulaks linti neid laule, et, et tal olid siin ja seal, aga võtaks noh, ükskord ette oleks linti kunni nõus siis kontserdilaval laulis poolteist tundi linti võetud ja sellest siis. Ma ei tea, kas kõik, aga vist enamus said ka sellesse teater muusikamuuseumi volikusse ümber lindistatud hiljem. Ja nii me nüüd seal kuulasime, natuke õppisime ja laulsin ise ja raided täpsemalt, sest tema juures see idee vist tekkis veel siis, kui teatrisse tulime, vinniga, siis oli vaja kohe midagi teha ka niimoodi. Alternatiivset argikatse mingi näidendi ise kokku klopsida, et noh siis noh, ja esitada kuskil kuu aega palju üle. Ja siis me tegime seal laulsime neid laule. Ta läks päris pikka aega mööda, enne kui sähvatas, et ma ei taha seda enda peale võtta ka, ju see minu pool vist oli, sest on, kõigil on nagu meeles see legend, et ühiselamu köögis, et mis oleks, kui teeks miks mitte, keda me kutsume? Loomulikult, ja kes siis muusika? See oli ka noh, küllaltki ruttu leks, et Toomas peaks appi tulema. Hetkel Jüri oli veel kuskil reisu reisu peal, Jüri tuli nagu hiljem, et idee oli juba valmis ja Jüri liitus ilmselt seal oli ka see, et me üritasime laule omavahel lihtsalt omavahelisel koosviibimistel laulda ja sünnipäraselt musikaalselt inimestena eriti Dvinjaninov näiteks üritas kohe mingit häält, eks ole, tekitada mitte laulda unisoonis. Ja sealt tekkiski mõte, et noh, et võtame siis ette ja teeme korralikult jumala hääleks, aga Jüri Hannesega kuidagi me sattusime jää Rainiga siis neljakesi väga tihti samasugustes kohtades sama eesmärgiga oleva ja neid laule ka siis laulma ja Toomase, siis me kutsusime kutse sinna juurde. Aga selline, mis nad kokku sattumuslik või saad saatuslik taustal, sellel Lunge on Juudwinoinoiga koos ansamblit teinud ja, ja me kõik tundsime ennem ja, ja algselt oli meil üks niisugune, ei palutud appi viiulit mängima, tema mängis küllalti. Aga mõne aja pärast me natuke nagu kasvasime, kasvasime võib-olla edasi ja, ja siis pöördusime kõrgemal tasemel viiulimängija poole nagu Jonalale. Palusime teda endale appi. Esimest korda kuulsin, kui Andres andis kasseti, et siis Rainegi vist sina tegid ettepaneku, et ma võiksin ka teiega liituda, saab kasseti, kuulsin esimest korda, mis ajast või kaua, Jaan alavere selle lavastusega siis 94. Ma tulin teatrisse. Aasta ma olin, on siis kuskil talvel olisi, Rain tuli mingi balli ajal Tõnu juurde koridori peale. Sellepärast Soome-sõitu, eks ole, kui me käisime seal Tamperes ja pärast seda hakkas joon tegema Toomas Lunge ennast, nüüd ei ole meil siin ringis praegu, aga kui palju siis tema nende lauludega seda eeltööd tegi? Ma ei tea, nüüd kui kaua tuumas kodus nendega töötasin. Aga temal oli, küsin Kullu lint tööstu, sealt siis muidugi nuputas ja siis, kui me hakkasime kuusk hõimuses kustumine hääli lõpetama ja mõningad ideed sündisid, koostöös lauldused tungib, suhtlesime, aga kuidas see valik tuli, et mis laulu keegi laulab, paigas oli mõne laulu pärast ka nii-öelda rebimist või kuidas see käis, kui on, siis oli niimoodi, et igalühel. Soololaulu kellelegi laul ja teised aitavad kaasa, ma ei mäleta, et oleks olnud, et ma tahan väga seda ja anna mulle ja, või seda ma ei taha. Üks laul oli küll, mina ei tahtnud mulle alguses kuidagi ei meeldinud kiire instituudi. Seda poisid, kuidas suitsulaulu vastada, tekkis tõrge alguses. Niimoodi jagasime ära, et sina said selle säärakesi. Hannesel sobis väga hästi meremehe laul, mina see tumeda mere suitsu pole mingi probleem, et ma ei leidnud kuidagi kuidagi seda ühist keelt, et kuidas seda esitada. Me ei leidnud talle. Jah, mõtlevad mitte mõtet, mõtetes oli ka meedia seda vitsu pontsakas. Vormi viinalaulja suitsulaulu vist jääb, nii nagu on süvaLepal endal arutatud. Natuke mustlaspärasemaks on läinud selle riiuliga sellega. Aga see on kummaline, kuigi minu lemmiklaul jäi nagu lisaks see kuidagi, sest ma sain, nõudis kaks laulu. Lunge väga palju konsulteeris tegelikult Süvalepaga ja uurisid, et kas ta võib nii teha ja et kas Süvalepp on nõus, kui seda lauluga annate näiteks võib-olla natukene teisi võtmes. Kulno oli üldiselt väga rõõmsalt valmis, umbes, et tehke, mis te teete, jõuti Ma poleks kunagi uskunud. Et võetakse ette niimoodi tõsine etendus tema nüüd tema sellistest lauludest. Ja kui ta esimest korda, kui me nagu kava enam-vähem koos üliproovietapil, siis palusin nende sinna siiasamma kõrvale balletisaali. Nagu kuulama, siis Kulno kuulus, kuulasin vait ja siis järsku läks välja. Mõtlesin, mis nüüd lahti on, et kas midagi tuksi, Kulno lihtsalt mõjusid nii, kuidagi läksid nii hinge, tal tuli pisar silma ja ta tahtis natuke summati olla. Tegelikult oli ääretult rõõmus ja õnnelik, et me sellise asja ette võtsin. Lungele, ta jagas kiitust veel pärast mitmeid kordi, et Lunge sellised sattungitegi. Et kes ja kaunista särast, jääb mälestuspärast just seda koos sigaretiaju. Jaa ka elu. Ja kuule. Sigaretti. See, et seal vahetekstidena Kunnase bände repliike kasutatud, millal see idee tuli, see tuli niimoodi, et kuidagi neid laule siduda. Lihtsalt, et nad ei oleks numbrid omaette, vaid mingitel, kuid kogu see etenduskasvatuse tegeldi, nõksime laule õppima. Võtame täna need laulud, eks ole, võiks teha nendega tiks, vot ei taha, nüüd on need umbes nii. Kasvas, meil ei olnud mingit nagu tavaliselt plaanilistele etendustel teatas, eks ole, mingi tarnioneeseni, peame kiirustama, tegime, tegime kohaga, saime, tegime ühel hetkel kooli, kuid nagu enam-vähem laulu matel Kuusatud, mis seal vahel võiks olla, et ei oleks ainult kontsert. Palusime Kulno sinna proovisaali, et, et kui lihtsalt juttu ajada, et noh, natukene laulude ajalugu, tekki lugusid natuke teada saada, siis Kulno rääkis ka käis vahepeal ära ja ja järjest rohkem nagu väsinuks. Ja te rääkisite. Ma arvan, üks poolteist tundi seda linti me sinna ees või sealt pärast noppisime siis üksikud sellised parimad kohade meile sobivamad kohad välja. Sõlmite Kullo kirjad. Tähendab iga iga laulu kohta kirjutas ka sellise loo üks asi, palusime kuulnud midagi laulu kohta kommentaari kirjutada. Aga nendest kommentaarides minu meelest käiku läks vist ainult üks tervikuna enne Leo noored ja mõned üksikud mõtted veel tegelikult esimestel etendustel üsnagi noh, mitte väga kindel, eks ole, ütleme, kolm aastat on ta olnud enam-vähem, nüüdsama jutt, alguse jutt muutus ikka üsna palju etendusiti ja mängupaik oli kohe arvestatud siia väikese maja ovaalsaali. Oli siin ennem ka juba olnud niisuguseid salongi. Ta ei tohi minu teada mitte. Kunagi enne põlemist ja nagu väike maja oli, siis oli, ju, siis olid etendusele etendusel Tõnu Tepandi laulu teinud, eks ole. Noh, selles mõttes ja akustika võrratu kunstikool saalis oli meil teada, et siin pole vaja mingit võimendust, et iga väiksemgi häälevarjund tegelikult mängib ja töötada selles mõttes meil ei olnud mingit kõhklust, et seda kuskil mujal oskasite mõelda või kujutle täitsa nii menukaks kujuneb veni pika elueaga lavastuseks. Oi ei, kui mitte üks raas ei osanud. Oli meeldiv üllatus. See ei olnud üldse prognoositav, nagu paljud asjad siin siin ilmas või praktiliselt kõik asjad, ettenägelikkus on vahva asi, aga tavaliselt jääb see ikkagi, ta tahab vaateliseks konstanteeringuks, et jah, ahaa, selleks, et hästi. Päris alguses minul küll ei ole seda tunnet, et küll on menukas, sest me ise ju lasime, vaimustasime tohutult sellest koos kullaga sellest materjalist ja sellest võiks ka lisada sellest töötlusest, mida, mida Toomas Lunge omal ajal tegi või mida ta välja pakkus, või koos meiega. Eks see oli avastuslik, et Jüri Lumiste, Hannes Kaljo, Rain Simmul ja, ja üle teinud kõigil nii ilusad hääled, ega noh, iga iga päev ei kuule draamanäitlejaid laulmas ja siis, kui nad nokka lahti tegid, ükskord siis oli, kus oli kohe loonud, olekasin teatris kõik. Mitte küll nii kulmulaulud muusikalidest ja muusikalugudes. Me oleme ikka teinud draamatükkides, laulnud. Nende vanemaid. Aga ei kurda, ei olnud põhjal järjestatud Williamile oli laulu ütelda ikka 12, see on mingil määral vähemalt Hannesel. Tuleb laulda palju ja veel kahtlase Londoniga laule. Lasime lasime aga samas, et kuidas publik selle kõik vastu võtab, meid on siiski üsna ütleme sisend stiilis ja iseloomuga teatriinimesed teadsid ja nii edasi ja nii edasi. Härra Lennart Meri igipeab neid laule, aga mida ütleb public selle kõige peale? Sest et kui me läksime esimest korda ju tolleaegse teatri juhtkonna juurde koosseisus Linnar Priimägi, ent Honka, siis oli ju nii, et tehke, tehke, me vaatame üle ja otsustada, kas seda võib mängida või mitte. Noh, see oli ka nii, et telekontrolletendus kõige tõsisemas mõttes. Kas meie Vanemuine saab enda sildi alla sellist asja lubada või mitte? Lubati märk sellest, et tegelikult ei teadnud keegi, mis, kuidas nagu minema hakkab. Aga olete te nüüd selle aja käigus, sest viis aastat noh, praeguste elurütmide tempade juures ühe lavastuse elu jaoks on ikka tõesti väga pikk aeg. Olete te mõelnud või endale selle vastavuse leidnud, et mis see fenomen on, oleksin sõnal laulu siirud? Loodus, siirus ja see peaks ikka, see peaks igale kordumine vähegi lisaks sellele, et nad on lihtsalt head laulud väga heade tekstidega ja väga põnevad ja vahvad laulud. Ma ei ole selle peale mõelnud. Kas moodsa seda, et võib-olla nagu kogu aeg läks ja läks ja siiamaani hakkab ära lõppema. Natuke kahju see ära lõppeb, on need teie otsas või ma usun, et publiku poolest läheks veel. Kas on see aeg ümber saanud vä, mis ta niisugune aeg ümber saama. Sest see viis aastat on näidanud, et seda niimoodi paar-kolm korda kuus mängides 80 inimest sinna seal oli alati jagub. Spekuleerida mõtetega, et võiks oma viiekümnendat juubelit ka selle lauluõhtuga tähistada, aga siis oleks natukene koomiline. Eks seda aega ole ümber ja tuleb osata ka õigel ajal ära lõpetada. Tekib see, teatada väsimuse tunde, Marklised õpetaja küll selle, et on alati nagu esimest korda, aga see on järjest raskem, sellepärast, et ta niivõrd juba selge Jaan alaverekoni ta lühemat aega valida, selleks kas tahaks veel edasi jätkata. Mina jätkaks. Täiesti tore, vahva lampi, ega see ei ole üldse enam ei laula. See ei tähenda seda. Kodus ikkagi tussi võttes ja nii edasi. Missugune on neid olnud selle laulu õhtu publik jaguneb kaheks. Need, kes teavad, mida nad vaatama tulid ja need, kes ei tea veel. Kui üks bussitäis inimesi kusagilt tuleb, siis saab võib-olla kuskilt kuulnud, et selline asi olla, aga mis nad seal toimuma hakkab, seal kohe kindlalt. Teine publik, kes teab täpselt, kes on ilmselt juba näinud korra kaks, kolm või neli. Kes teab täpselt, mis asi see on. Ja ta tuleb seda etendust vaatama ootusele. Siinkohal on hea küsida Pillerini käest, mitu korda oled sa seda näinud? 17. Räägime. Selle lavastuse pooliga etendusega publikust küllalt palju oleneb, kuidas seda tunnetate. Kas te saate alati selle publiku kätte, praegu vist võin öelda, et me oleme ta kätte saanud küll alati vahel on juhtunud kohe natukene hiljem, aga, aga kätte oleme me saanud alati. Sest ega me ei ole ju programmeerinud sellesse õhtusse lisalugusid, aga mitte üks etendus ei ole lõppenud küll ilma lisaloota või ilma lisalugudeta ega algusest peale ei olnud seal lisapalas seda Mozartit, joogi kaanlanik. Millal see mõte tuli? Lihtsalt kuidagi omaette koosviibimistel või? Hakkasime laulma ja siis ühel heal päeval kants müüsin, et siis on ta jäänud. Kui jõuluaeg, siis mingi jõululaulu. Kui oli Eesti vabariigi aastapäeva võtab vastavalt siis päevale, katsun ka või see võimalik joogikaanon selline lihtsalt lõbus ülev peale selle põhimängupaiga ovaalsaali, kus see kava on veel kõlanud. Siin on kõlanud, nagu meil tekst on see et seda on lauldud teatrilaval estraadilaval laululaval saunalaval olla, kui kõik vaiksel klubi lavadel, koolilavadel maad kujunevad turuplatsidel väljakutel küll siis Soomes, Norras, Saksas, pangasaalides on ka saali nii Eestis kui Soomes Saksamaal näiteks turuplatsil isegi igal pool. Et neid kohti tõesti väga erinevaid. Palju siis arvuliselt vaid neid esinemisi kokku olla, olete te arvet pidanud ka? No kui söödendusi niuksed on? 125 sama palju umbes neid kõlanud veel. See on väga tahtnud, et on need laulud ära kuulanud. See vaiksel festival. Kas ta on mõni eriti ereetendus, mis on millegi poolest eriliselt mällu sööbinud? Minul on emotsionaalsel baasil kõige enam mällu sööbinud kulmu matustel need laulud, kui me laulsime, mis me laulsime kaunimaid aastaid ja suits suitsulaulu ja oli vist saaks ära küsi, eks ole, need, need omandasid siis ikka emotsionaalselt ikka tohutu kaalu. Kas nüüd see moment või 96. aasta suvi, kui Kulno Süvalepp lahkus siit, mis mõtteid see tekitas nüüd selle lavastuse suhtes, kas oli ka mingi murdepunkt? Oli mõte, et lõpetada või võin, ma pigem kujutan ette, et oli mõtet kindlasti jätkata, minul küll mingit mõtet ei tükkinud. Kutsun on üks kohtute. Hullu on, võib-olla ta siiski midagi ütleb? Kuni sinnamaani, kui Kulnumil külas oli see koht niimoodi, et tihtipeale oli ta oma füüsilises isikus ovaalsaali ukse taga ta eriti seal joonistada üteldes jälgime koid ukse tagant. Tihtipeale siis oli see oli siis me reaalselt just nagu teda otsin, kus ta on. Aga, aga pärast seda 90 kuuendat suve. Kuidagi see koht muutus just nagu teisi suundasid nagu teised lahendused, kus, kus on selle peale naine ütleb, et jah, kus ta on, eks ole. Ja võib võib-olla ta siiski midagi ütleb. Esimesed etendused. Mis olid siis nagu ilma kullata selles mõttes, et teda ei olnud Jovaal saali tulemas? Need etendused olid kuidagi ääretult kontsentreeritud või need olid kuidagi sisemise hästi tugeva, sellise emotsionaalse läbi tunnetatuse ja sellise jõuga mõnevõrra seal ütleme Speiedelemisel. Temal oli, oli isegi juttu nagu beelised ja sugulased natuke väljendasite igati nüüd jumala pärast seda lauluõhtut ära ei lõpeta. Et sai nagu natuke jah, mingi teise. Et kui ka mingeid kõhklusi ennem oli, sest lõpetamise plaane oleme varengu pidanud natukene aga üsna veendunult jätkasime veel, alustasime siis natuke teistmoodi nende etenduste tegemist ja millest oli seal peegelistega juttu sugulastega, et kindlasti kindlasti peaks need laululisele etenduse salvestama. Nüüd me oleme siis lõpuks kas selle üle nagu korda ajanud selle rannale üsna lähedal, tegelikult laulud on salves, aga me tahame ka mai lõpuks vormistada siis kassetid ja ja kui hästi läheb, võib-olla ka mõned CDd. Sa küsi, milleks jälle lasen. Ja milleks ikka otsin, uusid. Mu süda valutama. Ja mul. On kõigest, mis seni köitis. Maantee ja need kuskil veel on uued ranna. Ja siis sündmusi või. See igatsen sind kaugustes. Ekslemist. Lähen jälle. Seda no mis see asi Kui kus valge ristikheina ja saajal murra ta siin on. Kuid uski. Ja salaja murraga siin. Mad. Seda leina mis siin ja siin. Plats on kõik saama. Ei saa ju, põgene. Kuna see käis vist päris tihti ka neid etendusi vaatamas paarkümmend korda, olgu siis järjest kohe julgelt koju. Hiljem hakkab, hakkas harvemaks jääma, aga pisteliselt ikka kogu aeg. Viimane oli vist 14, mai. On just olime tulnud hansapäevadelt, kui oli siin meri oli president, oli siin. Viimane kord. See oli nagu ekstra etenduse. Kui härra president oli Tartus, siis etendus sai nagu tema tema auks või temaatidena jookseb siin tehtud, siis ta vaheajal helistas oma koolivennale Hans trassile kutsus Hans trassi ka siiani, et oli väike selline Nõmmekate nõmme, kooli sõprade kokkutulek. Kes veel niisuguseid prominentseid isikuid on külastanud, seda etendust? Vähi suri, mul meenus sellega seoses niukene naljakas seik, et maja oli turvamehi täis ühe laulu ajal lumililli ajal, nimelt me peame kuidagi sihukeste akustilise efekti tekitamiseks kolmekesi minema sinna ovaalsaali klaasustest välja ja ja kui meile kah püsist morni turdi mees seisnud ja pean kõhunokad lahti tegema, Läku laulma, aga vaba maa sisuliselt päris naljakaks. Minule üldse meeldivad sellised etendused, kus president või peaminister on saalis selle küljes väljas väga hästi? Ei tähendab selle sellepärast, et et nendele etendustele niukene võlu või tähendab mitteetendustel veel üldse nendega käib kaasas selline vahva aura lähevad presidendiga ja siis seal nii tore selle selle auraga kohtuda vä. Mina mäletan, et minul ei olnud üldse häält, kui, kui, kui härra veri meie etendust vaatas, sest norra sõit kestis kuus päeva ning oli väga pingeline, sõitsime bussiga ning laevaga läks ära. Ja sellele vaatamata, no see on nii naljakas vaadata kõrval. Kuidas noh, muutud, kõik muutuvad, publikut muutub ju. Kes meil täna saalis, muuseas on ju presidendile turvameeskonna tagant ukse kaudu oleksime väljaks ja muidugi ei ole pääsenud sellest etendusest ka Tartu kohalikud prominendid, et kuivõrd kuna peaminister sinovi president, siis nemad peavad saatma neid, eks ole, ja on kogu aeg pidanud kaasas oleva ja ütelda, sest vaatavad eile veel. No ma usun, et niisuguseid vallatumaid või koomitsemaid seik on ka päris palju, seda sellega seoses, äkki meenub midagi eredat? Nalja saanud kohutavalt palju. Tähendab tavaliselt saab ikka nalja sellega, et midagi maha või keegi maha või. Esko deemon smokingu. Pärnusse sõitsime smoking maha. Seda etendust oli üsna raske ilma smokingut ta teha kuid osutus võimalikuks. Olidki ainsana siis ilma smokingut smokingu sarnastes riietes. Mina minus makki maha jäänud ja siis oli juhuslikult jõuluaeg. Jõuluvana kostüüm, apline, aga. Sai ka nõnnamoodi. Hannesel ei tahtnud, tema selle selga, ei pane. Pärast, et midagi muud ei jäänud üle. Moodustasindis jõuluvana saatis väga vahvast Hannesega. Väga lõbus oli. Rahvas jäi väga rahule. Siis vaatas meid keskkonnaminister. Naljade peale hakata mõtlema siis mõttesse ja ütleb natuke aega. Olime kunagi Käärikul, käisime kümnekoloogidele. Terve saal oli paksult ökoloogia täis. Õhkulinostest tiine. Pärast tulist saunapidu. Väga vahva. Andres sõitis pärast kraabi valge Ford Sierraga. Ma ei tea, kas tal oli naljakas. Naljakas mul ei olnud üldse naljakas, sellepärast et esinemine lõppeski 10 juhatasid, jõuab ilusti kenasti üheteistkümneist koju, Andres ei saanud viina võtta ja teised kõik, tema oli roolis. Kõik saidki olekoloogidega viina võtta ja kõik tahtsid vägagi kohe günekoloogi tega pikalt viina võtta ja tegidki seda. Ja Andres ootas ja ootas ja väsis ära, vaene mees, autojuht, selline, kellelt iga kell kolm öösel sain nendel günekoloogiline liin otsa ja mehed ennast auto juurde auto juures kõnelokoloogid küljes, neile. Jäime ukse kinni, hakkasime sõitma, sombune ilm oli. Ja siis muidugi sõitsin kraavi. Sõitsid sellest Otepää teelt Valga maanteetulekus, E-tähe kujuline riste, sõitis otse üles. Lugupeetud autojuhid, kes te praegu liiklejate sellel hilisel tunnil otepää Võru kandis, siis teate seal sõltlased tatra orust ülespoole sõltlase Kambja ja sealt pöörab Otepääle paremale. Olen Otepää poolt nüüd tulla nagu kodu sõita, maha võtta ja siis on seal niimoodi, peab seisma jääma ja vaatama vasakule ning paremale veendumaks ka öösel kell kolm, et autosid ei tule, sest neil on peale ja pärisluba raamatu on sealt lihtsalt otse täishooga üle sõita, sest siis tuleb ristida väga kiiresti puude ning nende teivast postide vahelt läbi. Ja ma kardan, et seda kruusahunnikut seal enam ei ole, mille otsa ma kinni jäin. Kuid nüüd tuleb minu nali. Sina oota minule sellesamase iga päev, kui me sinna kraavi olime juba sõitnud, tahtis kitarri kohvritega vastu pead olid saanud. Siis mulle meenub, et, et see oli, pakkus mulle kohutavalt lõbu. Kui need mehed, kes olid siis kolmeni viina joonud, pidid minema autod välja tõukama, eks nad siis kooperdid smokingutas. Ilusad, need punased rubiinid särasid minul nende kaugtulede valguses. Ja siis nad pidid selle auto välja lükkama ja nad ei saanud toime, nadolid, vedelad mind õudsalt naerma ja lõpuks siis kui auto okas välja tulema, siis ta läks sellise hooga nagu ära, et nad kukkusid sinna kruusahunnikusse kõik kõhuli. Eriti üks. Siis oli minul naljakas. No ja Andres on nüüd autode suhtes kosunutes, siis tuli tal valge Ford Sierra. No see ja sõidukis kruusahunnikus. Seisa, eks naljakas lugu publikuga oli ju see, kui meil oli üks. Maamees Vahva maamees istus saalis kõige lähemal olevas lauas peaaegu ja kui meil vahepeal oli juttu siin nendest etenduse käigus, nendest 50.-te aastate neljakümnete aastate lõpulauludest. Miks ma ei mäleta seda laugud, seda lugu teate jaoks, nagu võttis väga elavalt osa. Pärast ütles Andresele, et kui Andres oma oma etteaste seal lehmana lõpetas putult putukad ja siis maamees kommenteerisid, mängis välja, mängis välja tunnustavalt tunnust. Tähendab, see, mis ta nüüd naljakas, aga, aga üks huvitav seik mis meenub, polegi seik, vaid selle osa, pikem periood aasta esimene ning aasta teine, kui me seda lauluõhtut tegime, siis peaaegu kunagi ei läinud. Me siit majast ära. Kui etendus sai läbi, publik lahkus. Kuid meie jäime, baar oli avatud. Ja siis me laulsime seal ovaalsaalis edasi. Tihti. Teisi laule või siis hoopis muid laulad, et see oli selles mõttes omamoodi. Suhtluslaad või see oli pikk etendus. Alguses alguses oli päris pikk etendus, hilja jõudis koju, kui kuigi publik läks vahepeal ära, ei lõhu vene keele, jõudis ka vara koju. See jõudis sinnamaani välja, et naised, kes mehi koju ootasid lõpuks ei jää muud üle, kui oma oma selline kokkusaamise klubi luua. Kui tihti siis on see sinine esmaspäev, nagu olnud hingelähedane laul? Mul. Ma ei tea, kas see on tegelikult igal hommikul silmi avades peavad olema ettevaatlik. ÄRA Cars. Hektari. Tädid, moraalsed mistahes asi seisab meie maitset. Ja maitse, siis hakkas. Täna Tõime Singla. Täna võime minna. Midagi. Curry nägusest. Tänasel hülged on ooperirollid. Ja kui hommikul koju sa lähed mööda värvitu Lankale ei asu pea. Aasta. Eks varaalama trauma, mis seal matkata. Arreteeritud aitab patus. Kui küsida nüüd natuke seda lavastuse teksti, tsiteerides kõnet lavastus, kaunimad aastad su elus, patsa, kas ons kaunimad aastad teie elus nüüd otsas sellega? Maksuga loodud ei ole. Võtaks midagi uut? Vana isiklikult. Midagi niisuguses laadis analoogilises. Ja muidugi niisuguses jah, ideid on siin küll rikkunud, aga need ideed ei ole, ei ole nii, ütleme põletavadoni himuga, meie ole nende ideede kallal asunud, kui selle Kulno laulude kallale kaunimad aastad ei lõpe, kindlasti mitte, aga no ma ei tea, mis poisid välja mõtlema, mind vaja on, siis ma olen lahkesti nõus. Ma ka ootan tegelikult mingit järgmist. See oli kihvt kogemusi. Tahaks midagi analoogset jätkata. Kunagi. Vanemuise väikses majas olid maikuises vestlusringis Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov, Jaan alavere jaa, Pille-Riin Purje. Kulno Süvalepalaulude õhtu kaunimad aastad su elus. Lavaelu lõppenud laulud koos etenduse vahetekstidega on nüüdsest jäädvustatud kassetile. Ent veel elavamalt püsib see viis aastat kestnud lavastus nii esitajate kui publiku mälestustes. Jäigatsustes ja kaunimad aastad kestavad. Ükskord ära, saadad maipõrnika tihti üksik, istudes kurvalt unista, oleks mul üks kulla väike naisuke. Nüüd A talverit. Oota, Albert tuleb kevade. Oota, oota, oota. Eradel sinivoos kevaditi armatuur leiavad endale isegi väiksemaid põrnika. Keeva veel troojalased, vaatan üle Kaplimäe oi-oi-oi-oi, mis mina näen. Särab kuldne väike. Kuule, minul on niukene tillukene siisikene vaata otsambul. Kuule. Kuule, kuule, sa pisikene pisikene armastatut, räägib sul. Kui väsind õnne lennust väikesed maipõrnika valge sõites istuma sätendavad täiksestonnelikud mõlema tuulevaikses kevadel harvu baasina. Kuule, minu niisukene tillukene viisikene, vaata ots sammul. Kuule, kuule, kuule, kas on pisikene pisikene armastusega, räägib sul kevadel? Armas. Aivar kõik pääsenud. Kuidas igatsen sind, minu kallis koduranna, mu väike armas nei merekauge härjatalli poole tundmatule lahutavad meid. Kuidas saaksin sind jälle kanna kartul rulatada, kanged kui neiu su juurde koduranda. Ääretult pikk on minu tee kui mõne Joosu juurde kalu rannaäär. Kõik on minus. Sind iial ei unusta, suuda, olgu tuul iga tuhandeid mude Aleaurus, armastust ei muuda. Minu kalli saare küll abiks sorke kurgus rinnad, rauge. Kathy kaalulanna, mu väike armas. Aitäh, härra halli toore lahutavad meid küllalt kurbus rina.