Tere taas. Tänane keskne saade on lindistatud Tartus. Kõneleme Kulno Süvalepalaulude õhtust kaunimad aastad su elus mis on Vanemuise mängukavas püsinud viis aastat. Vanemuise teatri väikses majas ajavad juttu Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov, Jaan alavere ja Pille-Riin Purje ning jutu sekka kõlavad loomulikult Süvalepalaulud. Üks kordele saadalver maipõrnika tihti istudes kurvalt unista, oleks mul üks kulla väike naisuke. Oota nüüd, Aadolberit. Oota. Albert. Tuleb kevade. Vaatajatega ootel. Eravel voos kevaditi armastus leiavad endale isegi väikse põrnika. Keeva vee soojalase. Vaatan üle Kaplime oi-oi-oi-oi, mis mina. Kuule, minul sihukene tillukene, siis vaata otsambul. Kuule, kuule, kuule, pisikene pisikene armastas sul kevadel kõik vääri voos, kevadeks käivad halvastuvus, kuuled kelleltki kellelegi armastust rääkima. Kui ta sind õnne lennust väikesed maipõrnika valge sõites istuma sätendavad päikesest õnnelikud mõlema tuulevaikses kevades harvu sovhoosina. Missugune vaata ots sammul. Kuule, kuule, kuule, kas on pisikene viisikene armastusega, räägib sul kevadel klaasil armast armsa, isegi keraavel kõik pääseks kevadel armastus. Kummaline on see, et minu jaoks ikkagi seostub see alati kevadega või, või kevademeeleoludega see kava. Ma olen seda küll täiesti igal aastaajal näinud, aga millegipärast. Mul on tunne, et, et ma olen seda ainult kevadel näinud. Kas. Kas ta on teie jaoks ka niisugune kevadine või? Või on mingi teine meeleolu, kui kui südatalvel seda laulda neid kevade laule tuleb kevade tunne, siis minul on tunda. Ei muidugi on erinevad sõltuvalt aastaajast need etendused kindlasti, sest paraku publiku selja taga väikese maja ovaalsaali kaunid aknad mõõtmetega 1,5 korda neli meetrit ja sealt paistab meile vahetpidamata väljas toimuv käte ja silma. Et mina arvan küll, et kõigi etendusse põhimeeleolu või helistik on kevadine siis sügisel või talvel teda lauldes helistikke ei muutu. Aga mingit mingit intonatsiooni kindlasti seal on, mõned laulud on ju osa laule on päris kevadised otse kevadest juttu ja olgu siis sügis või talv, ikka on juttu, et kevad pole enam kaugel või nagu laulude ja oma jutuga tüürime juba nagu kevades. Et jah, kevadine on ta küll noorusarmastus, kevad. Ja siis naisterahvad. Tüdrukud on, on üksikud laule, mis minu mulle mäletavad sügist, suitsu, laula, segisti, olete mädased, tume meri, tume päriga. Aga võib-olla ongi huvitav see, et see põhihelistik nagu kevadine, nagu meil ära ei kao, sest igat teist laulu ütleme Suviste jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi näiteks laulda 20. detsembril, see mõjub, mõjuks nagu kohatuna. Kuid huvitaval kombel, Kulno Süvalepalaulud, mis räägivad kevadest fenorest, ei ole kohatuna mõjunud. Sõltumata aastaajast on nad. Ja seal on loogiline põhjendus selle seoses kaunimate aastatega. Seal on diktiselt öeldud, et kuna on kaunimad aastad, siis, kui inimene, noor on noor, on inimene ikka elu kevadel. Aga inimene võib igal ajal tunda ennast noorena, järelikult on kogu aeg kaunimad aastad. Järelikult võime laule kogu aeg laulda. Tegemist on ju Kulno ütleme siis elu kevadeaegsete lauludega, see kevade nendes lauludes vaieldamatult olemas. Üks huvitav etendus oli, kui me oleme Tallinnas seal Estonia talveaias ja siis laulsime ja vaheajal tuleb üks vanem daami juurde, ütleb, et et teate, poisid, mina olengi see Kristjani Aili, kellest meil ka juttu on keelega, Kulno Sis, noores põlves istus Porkuni järve ääres ja nad isegi ei suudelnud. Tema kulmineerub noorepõlve kiindumuse, tema tuli siis etendust vaatama ja pärast vaheajal tuli siis meie juurde. See oli ka selline huvitav. Huvitav päev, huvitav etendus. Mis puutub veel õnnestunud kordades kindlasti olles vist olla, et kui me oleme laulnud neid laule kolleegidele kas oma teatrist või mujalt, tähendab solvavalt viimane edasi linnateatri sünnipäev-paar kuud tagasi, eks ole. See oli hästi vahva, aga tegelikult ma hakkasin mõtlema, et noh, kas nüüd iga etendus, aga väga paljud etendused on olnud oma erilise, mingisuguse kulisenda seal ütlen sulle oma võlu või oma oma väikene, niisugune ilus asi olnud. Sest me üritame ikkagi natukene nagu uuesti minagi ei kurda mingit mingit vana asja, võime iga etendust, alustame lihtsalt nende lauludega sellest kohast ja kuidas ta täpselt läheb selle publikuga täna siin kohapeal. Et noh, selles mõttes iga kord natukene erinev, natuke uudne, võluv. Ma arvan, et, et see viis aastat, et ta nii kaua kestnud on, millest me kuskile teise aasta kolmanda lõpus nagu kahtlesime, et kas ikka peaks ja nii edasi, et see võib-olla see värskus või see uudsus baseerub sellele, et me selles etenduses laulu õhtul ei mängi. Vaid oleme ise, mistõttu kuna me ise oleme kogu aeg muutuvad niikuinii, ütleme, kui tavaliselt juhtub ja see, et näitleja peab jätma sinna teatri ukse taha iseenda, siis siia me saame kaasa tuua iseenda ja läbi iseenda leida või mitte leida, vaid see tuleb iseenesest, mulle tundub Et see on ka noh, me oleme ise muutunud ja see koos meiega on muutunud ka siis laulukava mingit pidi mingis suunas, suhe on nagu muud on alati värske. Uus ootavad ette teadnud. On siis olnud nii, et ei ole olnud ainsatki niisugust etendust, mis oleks olnud rutiinne või tülpinud või? Mulle tundub, et selle puhul on see lihtsalt võimatu. Ma ei julge teistest rääkida, aga mul on selline tunne, et kui mõnikord ikka juhtub, ei ole hea päev, hääl natuke ära või midagi, on nagu slepp, mida ei suuda võib-olla sinna teatri ukse taha jätta. Seda enam, et me nagu Andres ütles suuresti enda pealt, nagu seda etendust teeme. Aga mulle tundub, et, et et see kuskil etenduse käigus, et esimese osa lõpuks oleme enamasti saanud nagu taagast, lahtine et hakkab oma eluetendus, hakkab ise kuidagi ja kolleegid, sõbrad vaatavad nende otsa, elavad nendega koos ja üks toetab teist ja nagu tuleme välja sellest, et selles mõttes sellist päris lõpuni rutiinset etendust mina nagu ei mäleta enda jaoks. See on õige jah, see teatrici üldse ja elus ka üldse tuleb toetada, 11, aga seletada seejuures on kohe selgelt see näha, et, et kui ühel on hääl ära või noh, üks on tõesti väsinud või kolm minutit tagasi sõitnud 400 kilomeetrit või et siis see sisseelamisaeg vaid kõik võta teised võtad nagu kokku ei pealse rääkimagi. Sa võid alati kindel kindel olla, et et sind tiritakse lõpuks ikkagi üles. Sa ei pea. Et etendus sellepärast kummuli ei, ei, ei kuku kunagi, et üks, teine, kolmas, neljas või viies. Ei ole just oma parimas vormis ja ei ole kukkunud ka vist päriselt. Nad tulevad need kevadelaulud ja kui sa ikkagi murdelaulud nad lihtsalt nad ei saa neid, neid mitte kevadiselt laulda. Kevadööl valgel kõnnima ojja paindlikumaks tukuvad kevadest vanni, sest unistus sai üksinda puitata. Kevad öist kiige alt kaugelt kostab kõrvu tasane ja minu teist päeva teise lounge'is igatsuses. Kidd. Science'i igatses, kerki salaja. Siin. Suuõitega mängiksin. Ni mängiks puistu, laulaksin sinule kauneimaid laule, tataksid päiks, tee kevadet, poetaks su laul. Käi. Tänavail sinust jäi laul. Kuule. Igatses ootan sind kaua hõngu valt palgel puudutan sind, kaua igatses kuupaiste mängi tasa. Kell lahutus varjus katavad Mill. Tule, mu kevad on kevadööl valgel. Tarmasin kevadööl valgel, ootan sind. Tänavaid sinust jäi laule unel lõbus. Piiga. Lubil. Tänavaid sinust jäi laul tulel mus. Jaan alavere kas on rohkem olnud võimalik niimoodi, kui ei ole kogu aeg aktsioonis ka jälgida kõrvalt natukene nii muigvel pilguga, nii kolleege kui kui publikut, et kui erinevad need etendused selles suhtes on olnud vä? Ei, ega siin väga suurt erinevust. Ei mina küll ei ütleks, et nad väga erinevaid on, poisid teevad ikka ühtemoodi hästi, kogu aeg nägi siis, mõni naerab rohkem, mõni vähem inimesi on igasuguseid. Et ega ei saa öelda, et Jaan ei ole aktsioonis. Jaan on väga aktsioonistan. Algul oli tal mõned laulud, et noh, et, et kus ta nagu osa ei võtnud, aga pärast ta leidis oma väljundi oma väljendusvõimaluse peaaegu igas laulus, tegelikult Jaanuga niivõrd aktsioonisetega, tal bla aeglase meediani. Tegelikult ma ei mõelnud seda ette heita, ma mõtlesin pigem tunnustusena, et, et niimoodi kerge kerge muigega või, või kerge niisuguse mõnusa kõrvalpilguga ta ikkagi vahel minu meelest on seal kohal, tähendab. Spontaansemalt Maarjat, kui mõnikord nalja saab? Ma arvan, et Hannes Kaljujärv on ka selles suhtes hea naeria, olen mina tähele pannud või väga-väga vahetu reageerija partnerites. Ma tahtsin hoopis seda rääkida, et nato saali vallalisi inimesi valdav enamus vaatavad siin rõõmsate lapse silmadega elavad kaasad, aga vahel juhtub etendusel mõni surmtõsine inimene. Ja ta ongi surmtõsine. Ja siis ma tähele pannud, et mulle on hakanud ka see viimasel ajal nalja tegema. Noh, mulle teeb nalja, et on nii surmtõsine. Miks ta surmtõsine, et viis-kuus meest vähemalt smoking selga laulavad, talle püüavad teda endaga kaasa tõmmata, aga ta ei tule kaasa, siis teeb mulle naljavaene mees, vaene naine. See on juba sinu probleem, kasutades oma hea sõbranna väljendit. Et sul sapipõis on halli näiteks. See publik istub meie ees meetri või kahe kaugusel on ka kindlasti üheks. Selliseks käivitavaks momendiks, et sa tõesti näed silmast silma, kellega sa täna õhtul ühes ruumis koos oled ja, ja, ja noh, mitte kuidagi ei saa sa noh, peita selle taha, et hobusaalis oli ainult kaks inimest ja endale tagumises reas ja üks neist magas kogu aeg nädal kõik su ees, nad põhiliselt on rõõmsad, nad on valmis sinuga suhtlema sind kohtama ja, ja sa pead olema valmistunud. See oli esimene selline etendus, kus tõesti publik kohtus kohtub. Ehk siis nüüd veel korra näitlejatega noh, niimoodi mitte üle üle rambi on neid voolsalisele teisi ka etendusega, ütleme siis nii pikaajaline ja nii siis massiline, nüüd teine oli siis nüüd skin Paulseni Kaheteistkümnes öö, kus publik publiku nägusid sai taas näha nende langevaid silmi, kui sa nende poole pöördunud ja tal parajasti olnud probleem sellega. Sina rääkisid mahvat. Aga jah, seda ma tahtsin just küsida, et missuguse kogemuse see teile näitlejatel on andnud ja näiteks, et kas seesama Kaheteistkümnes öö on näiteks selle võrra kergem, et niisugune lähikontakt publikuga on juba läbiproovitud või, või kuidas üldse see, see publikuga suhtlemine on see nii spontaanselt tekkinud või on see olnud ka keeruline või natuke eneseületamist nõudev seal Süvalepalauludes? Milline kogemus olnud? Ma arvan küll, et see nad on suhteliselt sarnased ning publikuga publikuga ainult publikuga mängitavad asjad, nii lauluõhtu kaunimad aastad kui XII eriprojektina ja ma arvan ka seda, et kindlasti on need viis aastat andnud meile mingisuguse kogemuse publikuga suhelda üldse, mida meil võib-olla muidu oleks natukene vähem. Ma räägin nüüd enda eest, paraku ei oska teistest öelda. Väike vahe on 12. öösel suhtleb publikuga ikka nagu legi rulli. Et see kaunimate aastate etendust on mõnevõrra nagu uut või nõuab sellist ehedamalt tulekut publiku, kuivõrd kohtud ise. On see olnud hõlbus või, või on see olnud keeruline? Tea, eks heaks kooliks ole kindlasti hullud, sõltub tüübist, kõhkuse läheb kaunimates nagu lavale. Iseendana. Ma olen valmis kui vaja, ma võin rääkida, küll suhelda ja olla, aga olge head nagu paaris. Samas nagu ei ole väga suur suhtleja, kui vaja, siis ma võin suhelda küll, mul ei tekita see probleem. Aga seal, kuivõrd sa oled iseendana või on sul siiski mingi niisugune kuidas öelda roll või No võib-olla nii palju roll, et ma esitan Kulno Süvalepalaule ja need on mingil määral siiski ka tema mälestused ja tema elu võib olla, aga ma ei mängi, Kulno Süvalepa. Vaidlema Haakon iseendaga teatud mõtetega. Süvalepa. Laulutekstides mis iganes, alguses kui me seda tegime paar aastat, siis nagu iiri mainis, me olime nagu rohkem improvisatsioonialtid või see tekst ei olnud veel nii kinni. Kindla raamiline, mulle meeldis see variant tegelikult oh. Et oli teatud avatud luuk, õhuauk jäetud. Aga aga seal on ka nähtavasti aja märk, et, et me oleme nüüd kuidagi Kindlamalt tekstide juurde jäävad, et me elame väga, ei. Erinegi sõbralikult, teistele aga. Katsume need naljad ära teha selle teksti raames kuidas öelda nende otsingutele improvisatsiooni tulemusena on kuidagi välja distil leerunud selline kõige tugevam variant või selles mõttes et varem olid nagu ei olnud see nii tugev, eks ole, et siis oli, tulid uued mõtted, et lihtsam leida head mõtet, mis oli võib-olla paremini, kui ta oli eelmine või üle-eelmine kord. Praegu on ta nii, et üsna harva tuleb juba noh, parem mõte kui see, mis on, mis on kümneid kordi olnudki kümneid kordi järgi proovitud nagu mingi destilleeritud, mingisugune kindlam etenduse struktuur. Aga see, kui rääkida sellest, et, et selline publikuga lähikontaktis endana, ma arvan, et see on igale näitlejale tegelikult oluline või vajalik, sellepärast et kui sa pidevalt mängida üle selle rambini distantsiga ja ja suure lavareeglid on natukene ikkagi teised, et paganama kasulik või hea on aeg-ajalt kohtad iseendana lühikese distantsiga publikuga. Ikkagi võtan ma sellest lausest kinni, mis ütles Andres Dvinjaninov, kui vahetasin kasseti pooli, et, et see aeg-ajalt mängid ennast. Ei tähendab ma lisaksin võib-olla siia tõesti, et see on üks, üks üks rolle ja, ja seda võib sooritada hästi halvasti olla ise laval. Seda võib ka väga halvasti väga halvasti välja kukkuda, see suuda olla ise. Näiteks aga samas kõigi nende aastate lõikes, eks ole. Ja nende seitsmeteistkümne etenduse lõikes, mis ma olen näinud, ei saa ju öelda, et, et nad oleksid absoluutselt sarnased või alati on ikka mingi üllatus, mingi nüanss või ilmselt on ta ikka selles suhtes väga, väga ilusaks lavastuseks jäänud oma tee lõpuni. Jah, nagu Rain ütles, et mingi luuk on lahti. Ma arvan ka, et luuk on tegelikult kogu lahti. Kui inimesi ei ole saalis väga palju, siis ma ju lõppude lõpuks me näeme ära, tunneme nägude järgi ära, kes seal varem läinud tükki. Ja see on ka väikestimulaator, mis tegelikult ei lase, noh, mitte kunagi näitleja edevus ei luba juba olla viletsam. Tähendab, noh, ma pean siis selle võrra Kallis publik, Ma armastan neid, ma loodan, et armastan mindki. Ma tahaksin teile esitada väikse projekti. Tinglikult Ma olen jaatavat projekti kolm asja, sõnade autor Kulno Süvalepp. Esimene osa kannab alapealkirjapart. Pärast seda tuleksid siis lehm, kes seisab siin minu kõrval ja siis muud loomad, vahet pole, ühesõnaga klaveri taga ma näen, on juba toomas. Siis alustaks. Nii no pojal on kaunis hääl, minu poeg on varsti mäel taga, laulab praegu praegu oma pardi häälega arstide karjääriga suurt meele. Mina olen siis, tähendab lehme. Mina ei ole lehm laval lehma projekti osa. Tee. Luhtus. Eks ole täitsa. Ja suvel kaina laulule ema. Poega. Saava poega. Lihtsalt pead sa ses röövikud. Kus järjest näitleja kogemusest nüüd veel natuke rääkida, siin on üks laul, pealkirjaga instituudi nostalgia ja ja natukene, võib-olla teadlikult olete te lavastanud selle laulu nii, et on kaks Tartu meest siis jagaks lavakunstikateedrist tulnud inimest siis Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv on Evald Hermaküla stuudio lõpetanud, eks ole. Ja Andres Dvinjaninov Rain Simmul 13.-st lennust kui nüüd natuke laiemalt seda seda võtta ja mõelda, kas on mingi erinev taust, mingi erinev kool Teie enda jaoks, kui ta 11 vaatate või seesama instituudi nostalgia, mida see laul nüüd teis teis endiskeelestki käivitab? Ikka saab, ta saab igaühe, igaühe kooli isegi ei pea olema teatrikool. Ma ei tea, kus seerum Hermaküla stuudio poos käis, aga ma arvan, see on otseselt seal laulus, et oi, kui palju siin tehtud on etüüdi ovaalsaalis meie puhul konkurents. Ja muide siinsamas, kus me praegu istume solistide harjutussaali kunagi väikses majas proovisaal number 13. Ja siin me tegime väga palju trenni, aga etüüdi ja ovaalsaalis oli nagu siis ütleme, selline pidulikum etüüdi tegemise koht. Et tegelikult siin majas olemegi Hannesega, nagu oma kooli kooli saanud on. Siin ja praegu täpselt, kui palju siin tehtud, ei tee ta selles mõttes ettekujutus sellest siin ja praegu lavakast platool, umbes nagu selle Tallinn ruubisi naljakas skaks, ruumi saavad kokku tegelikult. Ega ma ei tahtnudki öelda, et, et see kõikide jaoks ei ole, et aga see on minu jaoks lavapostiga teele. Aga seesama, siis mingi erinevus või on olnud niisugust võtet teie jaoks? Publik, ütleme minagi, hooldusena. See on naljakas, et seda küsimust on üsna palju siiski küsitud. Ja alati, kui küsitakse, siis ma mõtlen, et näed Jällegi ei ole vaadanud ja mõelnud selle peale sest mina ei ole kordagi mõelnud selle peale, et kas need ühe või teise kooli oma on, on erinevad, juhul kui see kohe silma ei torka, et kuna see silma torganud, siis, Neid õpetas põhilises osas Hermaküla, nyyd õpetas põhilises osas Kalju Komissarov, kui ma õieti aru saanud komissar Hermaküla on üsna erinevad inimesed. Kuid ütleme, mingi mingi õpetuse alused või ütleme, selles mõttes on üsnagi lähedased, ütlen isiksused on erinevad eri meetoditega, võib-olla. Õpetasid, aga, aga võiks jõuda sinna välja, et noh, et armastus on üks tegelikult näen ühte asja. Mõtlesin mingeid kardinaalseid erinevusi kahe koolkonna või mingi sellise asja vahel küll minu arust ei ole mina kui endine sportlane pulli seal ainult nii palju, et kui inimene jookseb kiiresti, on absoluutselt ükskõik, kuidas teda õpetad kiiresti jooksma, igast vaheksased jalas või paljajalu, kui finišis üheaegselt on, mis. Mis puutub mingitesse koolkoldadesse või noh, siis paraku tuleb ka tõdeda, et ma ei tea, mis palju teil siin oli, aga seal Tallinna koolis on ju ikkagi Need õpetajad väga palju meie ajal siis karusoo, üks küla väga palju ja, ja tegelikult tuleb tunnistada, et igalühel olid omad kellelt, nagu sai õpitud rohkem kui võib-olla isegi sellelt. Ja mina olen niux, kõlab väga palju vaadanud, ma olen temast tema käest väga palju õppinud. Ükskülal minu õpetaja vabalt üht ongi ju, teatas nii, et kõik, kellega sa koos töötad või kelle keda sa huviga jälginud, eks ole, kes, kes sulle midagi on võimeline pakkuma, temalt sa õpid, et selles mõttes noh kui me koos töötame, juba üksteisega õpib õppides, et kui see vahe veel, ütleme alguses noores põlves oli, oli veel võib-olla mingisugune vahe. Minu arust praegu küll mingit vahet enam ei, ei oska ütelda, on lisada Andres ja Rain on väga head näitlejad, mis istunud on lavakunstikateedri väga tublid. Alles õpetaja, eks ole. Omaette koolkonnaga muidugi Jaan alal. Kõrgharitud viiulimängija ja temal on oma koolkonda. Aga selles draamanäitlejate seas on olla hea äärmisest. Äärmiselt hea. Meil Jaaniga on ka väga hea, nii et professionaal ja tolerantne ja mõistlik pealik Jaanil on hea seda just süda on õige koha peal. Ja. Südame. Uksel tuttaval kinud silmi. Nõnda sinust Instituut, Kall silmisti tini kannastu. Baarni kodust head tuttavat, ruumi mille sa pead tulvil südame noorusest tulvil suitsu, mis halliks kõik. Hobusest tulvil suid suvis halliks õigs. Ent kui kas sul ei vea ja probleemides kuulaksid vahel suve saab, ise ei teagi kuidas olla siin siiski ei ole olnud nii palju sõita. Kas sa mäletad loenguid hirmsast, paanikas eksamikuul oma kaaslaste naljakaid soenguid? Mõis hingelistki kui sul oleks oli, et. Hinge kui sunness oleks et siinses lauludes ära jäänud Kaauulimaalne Külla punaaastate pärast taevatee suu. Laulma ja tavalt hall. Rose tuli, see oli instituut Instituut, kalli, armsaks salatisaaja. Teetuudinsteetult kalli. Armsa Saala tee mulle. Sa. Kui me seda juttu räägime, siis on veel kaks nädalat viimase etenduseni etendus tuleb ka eriline, nagu ma aru saan, ehk võib veidi paotada. Etendus tuleb juba sellepärast erilisem. Et siin oli mõni kuu tagasi selline ideed, et kui viimane etendus teha, siis teha ta eriline. Ja ja esimene mõte, mis oli mina nagu mina, nagu arvasin, et seda võiks teha kuidagi nagu suuremalt või suurejoonelisemalt või kui see 50 60 inimest seal, et, et me oleme korra Vanemuise väiksemal laval olnud. Ei olnudki kõige hullem. Et kui nüüd samamoodi teha, et esiteks etendus toimub Vanemuise väikse maja laval ehk siis saalis on publik meie laval ja, ja, ja, ja seal tahaks siis läbi käia. Kui Kullo Süvalepalaulude õhtus. Me käime läbi Kulno elu eluperioodid ja perioodidel sündinud laulud küll pisteliselt, aga siiski need enam-vähem kõiki läbides siis sellel etendusel tahaksime veel lisaks sellele käia ka enda viis aastat läbi, mida meie oleme siis läbi rännanud ühes või teises mõttes neid laule lauldes, meil on plaanis üsna mitmeid videomaterjale Soomest ja kus meil on siin oma etendusi varasemad viie aastaga. Me oleme ise väga palju muutunud, endalgi naljakas vaadata, kuidas Hannes pikkade juustega oli viis aastat tagasi näiteks ja ja kõik me olime noored noore maad, ütleme nii. No seda on jäädvustatud nii ja naa, seda on võetud meil endal üks etendus päris alguses videosse väikese kaameraga seda on võetud televisiooni jaoks küll Hannes Kaljujärve teatrisaate jaoks küll, kui ma õieti mäletan, siis hommikutelevisiooni jaoks vist ja lisaks on meil terve Tampere teatri mängitud etendus lindis. Ja lisaks on meil ka võetud inimeste poolt, kes siin saalis on olnud. Etendus üles, ühe sellise peal on ka Kullo, valetab ise video peal. Ja see selle selle vaatamine oleks kindlasti hästi huvitav küsinud, ega ma täpselt ei teagi, kas Kulluga räägime seal sellel lindist. Selle hind on veel pikem poolest tundlikum, tootsime, kas me võtame pikemalt kuludekstega? Minu plaan oli küll see, et seal võiksid kõlada kunno rohkem juttu Kulnult, mina arvan küll, et Kullo kindlasti võiks ise ka laulda sellel õhtul küll siis lindi pealt. Et see, milline on see tema ja klaver mitmed külalised on, on nõusoleku andnud. Keskaanid, laul armastavad ja teavad kaasa lüüa. Ja meil on seal igasugu asju plaanis. Selsamal õhtul toimub ka sellesama kasseti esmaesitlus presentatsioon singel võimaluse omandada. Kuna kasseti tiraaž on väga väike, siis siis ta üsna rariteetne iseloomuga. Kas sellel kassetil on nüüd puhtalt laulud või on seal ka vahetekste või kuidas see ülesehitus on mõeldud? See on põhimõtteliselt. Võib öelda etenduse lindistus. Kõikideks. Ma sain nii aru poolt tema nagu põhiliselt seda asja teab, et kassett on natukene lühem ja kasseti tuleb teksti vähem, on rohkem rohkem laulud võib-olla, aga kui see idee, et sinna mahub natuke rohkem ta on. Ja sinna tulebki vist paar laulu rohkem ja teksti rohkem, et kas neid on rohkem nagu siis laulude lindistus, aga siidi ja rohkem etendust. Ükskord siis, kui olid väike tüdruk veel, mäletad, kuis laulsin sulle siis. Igal laulul oli oma salakeel, mis meid, elu muinasmaale viis, säravaid õhtueelseid, naljakaid ja nukrameelseid, oi, kui palju palju oli neid. Ja neid sulle lauldes tundus, et eimiski, elu sundus suuda iial lahutada meid. Nüüd oled suur kui lapsepõlve sai lauluviise ja sademehe elus unustada, kuna. Elus ikka püüdmata jääb see nii, nagu sageli on tühi õnnelu. Ainult vahel harva kohtan sind. Palun kuule, meenutame. Praegune vana ajakoored südamel on jälle nooled naerusilmi tahame ka. Sügis pole, on vaid kevadel helisevad ja lähme ülemäe. Aga me mõlemad teame väga priisata ei, vaba ja, ja kaugel muinasjutt. Oled sa lapsepõlve lihtsaid lauluviise ja isade elus unustada? Kunagi ei saa. Kulno Süvalepalaulude õhtu kaunimad aastad su elus viimane etendus on 30. mail Vanemuise väikses majas kes viie aasta jooksul on Süvalepalaulude õhtust osa saanud. Ei unusta seda rõõmsat ja nostalgilist, hella ja humoorikat lavastust. Aitäh teile, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov ja Rain Simmul, Jaan alavere ja Toomas Lunge. Ja kui öelda laulu õhtu lõppu sõnadega, jään teie järele alati igatsema. Saatetunnid seadis kokku Pille-Riin Purje ja kuni südaööni olgem veel Süvalepa lauludega. Kuidas igatsen sind minu kallis kodurannas, mu väike armas nei merekauge, härjatalli, tuule tundmatu. Kuidas saaksin sind jälle, kata kärtsu ulatada kaugede kui mu neiu su juurde koduranda, nõnda ääretult pikk on minu tee. Kuiv on ju su juurde koduranda nõnda ääretult pikka minut. Et sind iial ei unusta, suuda, olgu tuuliga tuhandeid mude Aleaurus määrmastust ei muuda. Minu kalli Soosaare külla torkeid, kurbus rinnast rauge. Kaaluranda mu väike armas kauge tähehälli tuure lahutavad meid küllalt kurbus. Turised, mesilane, kurrat nüüd naisHorizon me selle ülestõusu, ükskõik mis nad jooksevad. Mees, kes ei ole asi. Mis jookse, Saina meeste siin ei ole asi. Seire ja vaatan, et on näha, et sa oled. Toriseb mesilane Sebedeus kohust täites kurja sõitelt mett äkki kuskil kevadel? Ilmus putukneiu käikes silmis naervad kevadpäikse kelmilt vallatumale läikel ütles nii. Võisin mainida mõtteid, kiima, Käsmu hingekoori jääks. Käsin. Keeva. Mõtlesin vastasel korral piuksud ja isegi ei näe petma. Aga järsu peado küngas pähe tutvun veidi omas mõttes. Kui lihtne lärmi karv veidi mõistest vaimise Maarja, kuhu kadus? Su pärn ometi. Metallist süda sulas, naiste trikkad, kive, elektrinõiad, see päästa neegreid. Alles seda vihastanud siis sa oled lõksus. Olendiga. Saatusega. Päevad seljataga. Esimesed hallid juuksed. Kokku liidetuna. Sõnatuna teineteise ja. Suladuse varssa sõnatuna teineteise ja ja siis puudutavad kaugel. Eemal läksid järel.