Muinasjutuliselt kaunil käredal õhtul, kui pargipuid dissirelililla härmatis sõidutas voorimees kassat, kin kleebovi toreda kõrge ja kitsasaaniga tuule kiirul mööda Tveri puiesteed alla Loskutnaja võõrastemajasse. Nad olid käinud iiliseevee juurest puuvilja ja veini ostmas. Üle Moskva kummusales hele läänekaarest rohetav, puhas ja läbipaistev taevas. Kellatornide võlvkaared olid õhulised ja õrnad kuid allhallis pakase venes hakkas juba pimedaks minema ning komasid äsja süüdatud laternate leebelt liikumatud tuled. Loskotleja ukse ees heitnud kõrvale hundinahkse saaniteki, ütles rebow üleni lume porrusele, kassat keele c tunni aja pärast talle järele tuleks. Viidment prestivakselisse. Olen vastas, kas saad kinni. Nii et asutate välja hammale. Ma välismaale ja vana kõrgete jalgadega traavli järsult ümber pööranud, niiet saanijalased Greginal jäässe lõikusid. Vangutas kassatkin halvakspanevalt mütsi. Eks igaüks, mis orjust ihkab. Suur veidi laokile jäetud vestibüüli, avar lift ning eri värvi silmade roostepruunide tedretähtedega poiss Vasja, kes viisakalt seisis, univorm seljas, kuni lift aeglaselt ülespoole kerkis. Äkiaks kahju seda kõike ammu tuntud ja harjumuspärast maha jätta. Tõepoolest, vesi jooksma sõidan. Ta vaatas ennast peeglist. Noor tarmukas aristokraatlikus kuivetu, silmad läikivad, härmatis ilusatele vurrudel hästi ja mugavalt riides. Mis peaasi, alati tundub, et seal kuskil ootab ees mingi eriti õnnelik sündmus, mingi kohtumine teel peatud kuskil kes elas siin enne sind, mis rippus ja seisis selles riidekapis, kellele kuulusid need öökapile unustatud juuksenõelad. Jälle gaasi, kohvi, õlle lõhn Viini raudteejaamas Austria, Itaalia siltidega veinipudelid, Päikesepaistelise restoranvagunilaudadel summer ringi lumiste nõlvade keskel. Rikku eine aeguseda vagunit, täitvate meeste ja naiste euroopalikud näod, riietus. Hommikul piki mereranda Nizzasse viival raudteel tunnelis uut nurisevasse suitsevasse pimedusse ja nõrgalt hõõguvad lambid, kupee laes, siis peatused ja mingile lakkamatu õrnelin väikestele jaamade ümber õitsevates, roosides palava päikese all unelema lahesopi ääres, mis on kui sulanud kalliskivid taastuskiirel sammul edasi mööda võõrastemaja soojade koridoride, vaipu. Numbritoas oli samuti soe ja mõnus. Akna taga kumas leha, õhetas nõgus, taevalaotus, kõik korda seatud, kohvrit pakitud. Ja jälle hakkas natukene kurb. Oli kahju lahkuda, omaseks saanud toast, moskva talvisest elust, naljast ja liist. Iga hetk pidiginaadia läbi astuma, et jumalaga jätta. Võttis puuviljad ja veini kähku kohvrisse, viskas palitu ja mütsi ümmarguse laua taha diivanile ja koolis samas kiiret koputust. Ta ei jõudnud veel ust avama minna, kui ade sisse astusin, teda süles üleni külma, õrnalt lõhnastatud oravanahkne kasukas seljas oravanahkne müts peas. Nägusama 16 eluaasta pakase õetava näo ja selgete roheliste silmade värskuses. Sõidan, kallis Nadia, Nadia ohkas ja vajus tugitooli nööpis kasuka lahti. Tead, ma jäin, jumal tänatud, öösel haigeks. Oh, kuidas ma tahaksin sind jaama saatma tulla, miks sa ei luba? Nadia, kallis, sa tead isegi, et see on võimatu. Mind tulevad saatma inimesed, kes on sulle täiesti võõrad, sa tunned end seal üleliigse üksildasena. Ja selle eest, et sinuga kaasa sõita, oleksin ma vist valmis oma elu on nagu mina ei oleks, aga sa ju tead, et see on võimatu. Ta surus end kitsasse tubli toolinaadia kõrvale, suudles ta sooja kaela ja tundis oma põsel ta pisaraid. Naadio, kallis, no mida see siis tähendab? Nadia tõstis näo ja püüdis vägisi naeratada. Ei näinud ta enam. Ma ei taha naiste moodi sulle takistuseks olla. Saled poeet, sul on vaja vabadust. Oled mullikad ärale, ütles ta liigutatunva Nadia tõsidusest, tema lapselikust, profiilist, põskede puhtusest, õrnusest ja kuumast õetusest poolavali huulte, kolmnurgast anuvalt tõstetud pisaratest, märgade ripsmete süütusest. Sina pole mul niisugune nagu teised naised, saaled ise, poetess Nadjale jalaga vastu põrandat. Kuidas sa julged mulle rääkida teistest naistest? Ja surija pilk silmades sosistas talle kõrvapaikades karusnaha ja hingeõhuga. Ainult natukeseks tänavaid. Bresti vaksali portaal säras külma talve sinises pimeduses. Astunud Rotava pakikandja kannul kamisevasse jaamahoonesse märkas ta kohe liid. Pikk, sale, selja sirge läikiv must karrakul kasukas peas suur must samet Barrett, mille alt langesid kahele poole nägu pikad mustad keerdus, lokid. Käed suures karakul. Movis vaatas liia oma imetlusväärsed hirmuäratavate mustade silmadega kurjalt. Kaabakas ütles ta hoolimatult, võttis mehel käe alt kinni ja tõttas kõrgete sallides potikutes koos temaga pakikandjale järeleaata. Küll sa veel kahetsed, teist niisugust sa enam ei leia, lõpuks ei jäägi sulle kedagi muud kui lollakas poetess. See lollakas on ju alles, päris laps oli, kuidas sul pole piinlik mõelda, jumal teab mida. Pea suu, mina ei ole lollakas. Ja kui see jumal teab, mis tõepoolest olemas on. Ma valan su väävelhappega üle. Sõiduvalmis rongi alt, mida ülevalt valgustasid elektrilaternate matid. Koolid tuli pahinal kuuma alli auru, mis lõhnas kaudsuki järele. Rahvusvaheline vagun paistis teiste hulgast silma kollaka laudvoderdise tõttu. Sees vaguni kitsas punase vaibaga koridoris mustrilise nahaga ületõmmatud seinte kirevast läikes paksudes, rähnilistes ukseklaasidest. Oli juba välismaa poolakast vagunisaatja pruun, vormikuub seljas, avas ukse väikesesse kupeesse, kus oli väga palav. Sile ase oli juba valmis tehtud ja põles mahe punane siidvarjuga laualamp. Sa oled küll õnnega koos, ütles nii. Siin on sul isegi isiklik emps olemas. Ja kes su kõrval sõidab? Võib-olla mõni litsakas naisterahvas? Ta katsus naaber kuppe ust. Lukus. Naasul vedas. Suudle mind kiiresti, kohe tuleb kolmas kell. Liiv võttis käe Mohvist sinakalt kahvatu, elegantselt kõhn, pikkade teravate küüntega ja embas teda tormakalt vääneldes liialdatud silmi välgutades, suudles ja hammustas tema huuli ja põski ja sosistas. May, jumaldan sind. Jumaldan siin kaabakas. Musta akna taga lendasid tahapoole suured oranzid, sädemevihud nagu pisuvennad. Rongi valgus laikudes vilksatasid mööda valged lumised nõlvad, mustendaval männitehnikud, salapärased ja sünged, oma liikumatuses talvise öise elu mõista duslikkuses. Ta keeras kinni tulise ahjulaual, tõmbas tiheda kardina külma aknaklaasi ette, koputas pesunõu kõrval asuvale uksele, mis ühendas tema ja naaberkupeed. Uks avanes ja naerdes astus sisse. Einer ris. Hästi pikahallis kleidis naine, punaka läikega sidrunkollased, juuksed kreeka moodi soengusse kammitud, näojooned peened nagu Hinglannal, erksad silmad, merevaik, pruunid. Noh, said jumalaga jäetud. Ma kuulsin. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas ta minu juurde sisse püüdis murde, mind litsakaks sõimas. Sa hakkad armukadedaks muutuma, Henris ei hakka. Kogu aeg olen. Kui ta nii ohtlik ei oleks, oleksin ma ammu nõudnud tema täielikku errusaatmist. Selles häda ongi, et ta on ohtlik, katsu niisugust hoobilt maha jätta. Pealegi kannatan mina ju ära, sinu austerlase ja selle ülehomme veedavad öö koos temaga. Ei temaga ööd veeta ma ei kavatse. Sa tead väga hästi, et ma sõidan peamiselt sellepärast, et loole lõpu teha. Oleksid võinud seda teha kirjalikult ja oleksid väga hästi võinud kohe minuga kaasa sõita. Naine ohkas. Jahistus kohendas juukseid, puudutades neid õrnalt oma läikivate sõrmedega tõesti saalist seemisnahast hõbepandlaga kingas jala üle teise. Ütles ei, mu sõber, ma tahan temast nii lahku minna, et mul oleks võimalik tema juures edasi töötada. Taan kainelt kaalutlev mees ja küllalt lepib rahuliku suhete katkestamisega. Kust leiab ta inimese, kes suudaks nagu mina varustada tema ajakirja kõigi Moskva ja Peterburi teatri, kirjanduse ja kunstiskandaalidega kes tõlgiksid, sokutaks trükkidema geniaalseid, novell? Tänane viieteistkümnes-, tähendab, sina jõuad Nizzasse, 18. mina mitte hiljem kui 20. või 21.. Ja aitab sellest, me oleme ennekõike head sõbrad ja seltsimehed. Ütles ta silmitsedes rõõmuga, naise, peet, nägu ja erksaid õetavad likeda põskedel. Muidugi paremad seltsimeest kui sina, Heinrich ei saa mul kunagi olema. Ainult sinu seltsis tunnen ma end alati lahedalt ja vabalt saan rääkida kõigest tõepoolest nagu sõbraga. Aga tead, milles on viga, maakan sinusse järjest rohkem armuma. Aga kus sa eile õhtul olid? No olgu. Ja öösel nähtis, instrel naas säästusid mingi suure seltskonnaga eraldi kabinetis mustlaste seltsis. See reedab juba halba maitset. Stioopaat, kruus, saad nende hukatuslikud, silmad. Aga see viini lapsi, veenceptšibiževski need sõber on juhuslikud tuttavad ei kuulu üldse minu valdkonda. On ta tõesti nii kena, nagu räägitakse see maasse? Mustlasromantika ei ole sa mõte minu valdkonda Henris ja Maša jajajaa kirjeldav teda mulle. Ideid vaeva tõepoolest armukadedus Leena Heinrichi töötajal mida siin kirjeldada, kas ei ole siis mustlasi näinud? Hästi kõhn ja üldse mitte kena sirget tõr, mustad juuksed, üsna robustne kohv, pruun nägu, ilmetud sinakad, silmavalged rangluud nagu hobusel kaelas mingi jäme kollane, pärlikee lame kõht. See oli muide väga kena, samuti nagu kuldne sibulakoorevärvi pikk siidkleit. Ja tead, kui ta siis haarab raske vanaaegse siidräti kätte hakata hamburrynydeetilinal seelikusaba alt pisikesi kingi loopima ja pikki hõbekõrvarõngaid hõljutamannud, tule taevas appi. Aga lähme nüüd sööma. Naine tõusis, muigas põgusalt. Lähme. Sa oled parandamatu sõber aga olgem rahul sellega, mis jumalana andnud. Vaata kui mõnus, meil on kaks kena tuba. Ja ja üks täiesti üleliigne. Juustele kootav toorenburgi rätiku, tema pani reisisoni pähe. Ja nad hakkasid naerudes minema mööda lõputut vagunitunneleid üle kolksu. Metall purret külmades lõõts Monikutes vagunite vahel, kus tõmbas tuul ja keerles lume pihu. Tagasi tuli ta üksi, oli istunud restoranis ja suitsetanud naine oli enne teda ära läinud. Kui ta tagasi jõudis, valdas teda soojas kupees täiesti perekondliku õnnetunne. Teki linanurga lahti keeranud võtnud välja tema ööriided, pannud lauale veinipudeli, tõstnud sinna laastukorvi pirnidega, seisis nüüd pesunõu kohal rippuva peegli ees juuksenõelad hammaste vahel. Paljad käsivarred üles tõstetud, täidlased, rinnad pingul, ainult särk seljas. Sinirebasenahaga ääristatud tuhvlid palja jala otsas. Vöökoht oli tal sale, puusad tugevad, pahkluud, õmblukesed voolitud. Ta suudles naist seistes hulk aega. Öösel pimedas naise kõrval lamades rääkis ta, naljatleb Annukrusega. Ah Einarist, kui väga ma armastan niisugusi töid vagunis õõtsuvad vaguni pimedust eesriide tagant vilksatavad jaama tulesid ja teid teid, inimeste naisi, meeste peibutamises, püünispaelu, Nendes, püünispaelte, see on midagi tõeliselt seletamatut jumaliku ja saatanliku. Aga kui ma sellest kirjutan, püüan seda väljendada, süüdistatakse mind häbituses madalates ajendites alatud hinged. Hästi on öeldud, ühes vanas raamatus kirjutajal on just see samane piiramatu voli julgelt kujutada sõnade abil armastust ja armastajaid, nii nagu ajast aega on säärasel puhul olnud maaliatele kuju raiduritel. Ainult alatud hinged näevad alatut isegi kaunis või kohutavas. Aga Liil küsis, Heinrich on rinnad muidugi teravad, väikesed, ise kanti kikkis, kindel isteeriku, tundemärk ja Anda, rumal? Ei. Muide, ma ei tea. Vahel näib olevat päris tark, arukas, lihtne, lahe, lõbus, haarab kõike lennult. Vahel aga ajab niisugust ülespuhutud labast või õelat ja ägedat jama, et mina istun ja kuulan pingul ja juhtum nagu idioot nagu kurttumm. Aga sa oled mind selle liiga ära tüüdanud. Ära tüüdanud, sest ma ei taha enam sinu seltsimees olla. Ja ma ütlen sulle veelkord, kirjuta sellele viinid, olgu selle, et sa kohtud temaga tagasiteel, aga praegu ei ole terve, pead pärast grippi Nizzas hakkama. Ja sõidame lahkumata edasi ja mitte Nizzas kuskil Itaaliasse. Aga miks mitte Nizzasse? Ma ei tea, millegipärast ei taha enam peasy, sõidame kuus. Kullakene, me oleme sellest juba rääkinud. Miks Itaaliasse sai, kinnitasid mulle, et vihkad Itaaliat. Ja tõsi, ma olen tema peale vihane meie Essteeditsevate tolvanite tõttu. Tseeräntses meeldib mulle ainult retsento, seal sündinud Lewis ja Firenzes olnud ühe ainsa nädalaga kogu elu jooksul Tredžento Kvatro džento. Maksin vihkama kõiki neid Redžentosid, Kvatrotsentosid, isegi Beatriidset ja luidronaagotaanted, kellel on peas naisterahva tanu ja loorberipärg. Noh, kui sa ei taha Itaaliasse, sõidame kuskile tirooli Šveitsi üle, pea mägedesse, kuskile väiksesse külasse, kus kivimajad seisavad taevasse pürgivat lumest laigulist graniitkoletiste keskel. Kujutlemaid, terav rõske, õhk, nüüd kummalised Kivioosimikud, järsud katuseviilud, kõik kobaras koos kaardus kivisilla ümber. Silla all voolab kiirelt pahinal piinias kollane jõgi, lambakari tuleb kellukistelt tilinal tihedalt, külg külje vastas. Sealsamas ana apteek, jakk, kauplus, kus müüakse Alpige. Pööraselt soe hotell ukse kohal, harralised, põdrasarved, pims, kivist välja lõigatud. Ühesõnaga, arr kuristiku põhjas, kus need mägi, metslased on muu maailma tundmata tuhandeid aastaid Ellanud sünnitanud, laulatanud matnud. Ja sajandite vältel on neid ülalt kaljurahnude tagant valvanud mõni igavesti valge mägi nagu hiiglaslik surnud hingel. Ja missugused tüdrukud seal on r riis ringi, põsed punased seljas mustad pihikud, jalas punased villased sukad. Ahneid luuletajaid küll, ütles naine lahkelt, haigutes jälle tüdrukut, tüdrukut. Ei, külasan külm kullakene ja ma ei taha enam mingit tüdrukust. Varssavis õhtu veel, kui nad viinivakselisse sõitsid, puhus vastu raske tuul, mis tõi kaasa harvu, jämedaid ja külmi vihmapiisku. Kipras näoga voorimehel, kes istus suurega lesi pukis ja vihaselt hobuste paari taga sundis, olid leedulase vuntsid Sorgu vajunud ja nahk mütsilt jooksis sorinalvet. Tänavad näisid proovintslikud. Koidikul, kui ta kardina üles tõstis, nägi ta õhukese lumega kaetud kahvatut lagendikku kus siin-seal seisid punased telliskivimajad. Kohe pärast seda tuli peatus ja rong seisis üsna kaua suures raudteejaamas, kus pärast Venemaad tundus kõik kangesti pisike. Väikesed vagunid, haruteedel kitsad röötmed, laternate raudpostid, tilluke sõdur, vintpüsse õlal, kõrge tüvikoonus. Moody põhjaga müts peas, sierral sineli, jupats seljas, tuli veduri depo poolt üle rööbaste akenda all kõndis puu perroonil pikk kõhn vuntsidega mees, seljas ruuduline jänesenahkse kraega jope peas roheline kirju sulega tirooli kaabu. Heinrich ärkas ja palus sosinal kardina alla lasta. Ta laskis kardina alla, jättis naise kõrvale sooja teki alla. Naine pani pea ta õlale. Kas nutma? Heinrich, mis sul on, küsis ta vaikselt. Ei tea, kullakene, vastas naine. Koidu ajal nutan ma sageli. Ärkan üles ja äkki hakkab mulle endas hirmusaale. Mõne tunni pärast sa sõidad ära ja mina jään üksi. Lähen kohvikusse oma austerlaste ootama ja õhtul jälle kohvik. Ja Ungari orkester, need südantlõhestavad viiulid. Ja ja kriiskavad Symblid, ma ju räägin sulle saadase austerlane, kus kurrat sõidame edasi. Kullakene ei saa. Millest ma elama hakkan, kui ma temaga tülli lähen. Aga ma tõotan sulle, et meie vahel ei juhtu enam midagi. Tead, viimasel korral, kui ma Viinist ära sõitsin, oli meil juba eksarvete klaarimine, nagu öeldakse öösel tänaval gaasilaternavalgel. Ja sa ei oska kujutleda, missugune vihkamine ta näost vastu vaatas. Nägu oli gaasivalgusest ja tigedusest kahvaturoheline, oliivroheline, pistaatsiaroheline. Ja üldse, kuidas ma saaksin nüüd pärast sind pärast seda kupeed, mis meid nii lähedaseks on teinud? Kuule, on see tõsi? Naine suruste tähenda vastu ja hakkas nii ägedalt suudlemattali hing kinni. Henry, ma ei tunne sind ära. Ütled täpselt, millal sa Viinist välja sõidad? Täna õhtul, kohe täna õhtul. Rong hakkas juba liikuma, ukse tagant läksid kannuste kilisedes pehmelt üle vaiba piirivalvurid. Ja siis tuli vineer, raudteejaam, gaasi, kohvi, õlle lõhn. Elegantne nukralt naeratav Einer rehveid disminema närvilise helliku euroopa voorimehe hobusega lahtises Landoos, mille kõrgesse Cyranis pelerin õlgadel, lakk silinder peas, punase ninaga kutsar. Siis saabus pikk peatus pimedas kurus Itaalia piiri lähedal. Sinises videvikus, kui loendamatud kalda tuled ulatusid nagu kaarjas teemantkee päris neeme tipuni, mis tuhk ja triibuna viirastus. Läänekaares seisis ta fraki väel rannahotellis oma toa rõdul, mõtles sellest, et Moskvas on praegu 20 kraadi külma. Ootased kohe koputatakse tema toa uksele ja tuuakse Telegram Heinressilt. Programmi ei olnud ka hommikul. Ta helistas, frakis, teener, ilus gaselli silmadega itaalia nooruk tõi talle kohvi. Padele ta ees, mis jääbadudele gramm. Ta seisis pidžaama väel avatud rõduuksel Kistitades silmi valguse ja merelt sähvivate kuldsete nooltega käes. Vaatas mereranda tihedat jalutajad, murdu. Kuulas rõdu alt, kostuvad itaalia laulumisena, rättas õnnest, mõtles naudinguga. Korra tema aga kõik on selge. Monte Carlos mängis, hulk aega, kaotas 200 franki, sõitis, et aega surnuks lüüa voorimehega tagasi sõitis peaaegu kolm tundi kliebadi klapp, klippadi, klapp, järsk, piitsa, plaksatuse, uus portjee kiskus suur rõõmsalt naerule. Badedele gramm, mis. Ta pani end lõunale minekuks tuimalt riidesse, mõeldes kogu aeg ühte ja sedasama. Kui praegu äkki uksele koputatakse ja tema äkki sisse astuks. Ta via ärevil käigu pealt, seletades, miks ta telegrammi saatnud, miks ta eile sõita ei saanud, ma vist sureksin õnnest. Ma ütleksin talle, et ma ei ole kordagi oma elus kedagi siin maa peal nii armastanud kui teda, et issand, anna mulle paljugi andeks selle armastuse pärast, annab andeks isegi hinnad ja võta, Heinrich, võta mind tervenisti. Ja aga einerisse praegu lõunatama austerlasega. Ai, milline jumalik tunne, see oleks anda Henryszile kõige jõhkram kõrvakiilu lüüa austerlasel pealuus siis šampanjapudeliga, mida nad praegu koos tühjaks joovad. Pärast lõunasööki kõndis ta tihedas rahva režinas tänavatel astus sisse baaridesse ja Ena jõi squanya kit džinni või viskit kui ta hotelli tagasi jõudis. Ta oli nii purjus, et jäi magama kohe, kui oli silindri pallitaja frakis seljast võtnud. Kolmandal päeval ei ta pärast hommikusööki raskelt magama ja nägi korraga ärgates kogu oma armetut häbiväärset käitumist kaine ja selge pilguga. Õhtu veel tulite, vestibüüli, läks rahulikul sammul Kuki reisibüroosse ja võttis pileti Moskvasse. Saabus õhtu. Kahvatu õhtune meri oli rahulik ja lauge nagu Paalselt läikiv, rohekas sula. Ta vaatas seda hulka aega, siis läks reipalt oma hotelli poole vastu tõtta vajale. Müüja torkas jooksu pealt talle pihku Novaja preemia, ta istus pingile eakas kustumas eha, kummas seda ajameelselt lehitsen läbi vaatama. Ja hüppas äkki püsti nagu magneesiumiplahvatusest kurdiks ja pimedaks löödud. Nii on. Seitsmeteistkümnes detsember. Täna tappis tuntud austria kirjanik Artur Speegle frantsens ringi restoranis revolvrilasuga vene naisajakirjaniku ja paljude kaasa ja Austria ja Saksa novel listide tõlkija kes kasutas varjunime. Einar ris.