Mis te jõudis infooste ligi 70 aastat vana elas koos naisega New Yorgis suures kuuekorruselises majas 62. rida tänaval ja neil oli neli teenrit. See oli sünge paik, külalisi käis neil vähe. Aga sel erakordsel jaanuari hommikul oli maja ellu ärganud ja seal käis kange askeldamine. Üks toatüdruk tassis tubadesse tolmukatteid laiali, Daniele tõmbas nad ilusasti mööblile peale. Ülemteener tõi kohvrid alla ja panjeeskota valmis. Kokk ilmus üht lugu köögist, et ülemteenri ka paar sõna vahetada. Ja Missis Foster ise vanamoodne kasukas seljas ja must kübar peanupu otsas lausa lendas ühest toast teise ja teeskles nende asjatoimetuste järelvalvet. Tegelikult ei mõelnud ta millestki muust kui sellest, et ta jääb lennukile hiljaks. Kui ta abikaasa oma töötoast õige pea välja ei tule ja end valmis ei sea. Ja kas auto niis ja armuline proua ootab juba, ma hakkan parajasti reisipakiautosse viima. Aeglühelgi lennujaama sõiduks kulub tund aega, ütles perenaine. Mu lennuk läheb kell 11. Ma pean pool tundi varem seal olema, et jõuaks formaalsused ära õiendada. Ma jään hiljaks, ma tean juba ette, et jään hiljaks. Ma arvan, et teil on aega küll, armuline proua, ütles ülemteener lahkesti. Ma hoiatasin, Mysterfoosteritete, peate minema hakkama. Kell üheksa. 15 on ju veel viis minutit aega. Ta hakkas eeskojas edasi-tagasi käima ja iga kord, kui ülemteener mööda läks, küsis ta tollelt, kelle ta korda sai naise endale, et just sellele lennukile ei tohi ta hiljaks jääda. Tal oli kulunud kuid, et abikaasalt välja nuruda mineku luba. Kui ta hiljaks jääb, võib mees kergesti ümber otsustada. Nii et ta peab kogu oma üritusest loobuma. Ja häda oli selles, et mees tahtis tungivalt lennujaama kaasa tulla, teda saatma. Armas jumal, ütles ta valjusti. Ma jäin hiljaks. Ma tean, ma tean küll, ma ju tean, et ma jään hiljaks. Väike-lihas pahema silmanurgas oli tal nüüd hullu müüti tõmblemas. Silmad isegi kippusid pisaraid täis, valgub mis kell on? Kuulge? 18 minutit läbi, armuline proua. Nüüd siis jään ma tõesti maha. Karjatest. Tykki tuleks. Mis siis Foosterile oli see tähtis reis. Ta kavatses ihuüksi sõita Pariisi külla oma tütrele oma ainsale lapsele, kes oli prantslasega, abiellus. Order, mis kell on? 22 minutit läbi, armuline proua. Sel hetkel, kui teener seda ütles, läks uks lahti ja mister Foster tuli ees, kata ta seisatas hetke. Vaatas teraselt naist ja see vastas pilguga oma mehele pisikesele end veel üsna kõbus vanamehele. Kell oli hiiglasuur habemes nägu, mis ilmutas hämmastavat sarnasust kaanegi vanade päeva piltidega. Ma arvan, et poleks paha minema hakata, kui seal lennukile tahad jõuda. Ja kallis ja kõik on valmis. Ütles mees. Pea viltu ja kael õieli, seires ta naist ligidalt. Tal oli veider komme kaela õieli ajada ja seda siis järskude pisi õnksatuste haaval liigutada. Peahoiaku ja selle poolest, et ta lõua all oli sõrmed vaheliti seadnud sarnanes ta tagajalul seisva oraga linnapargi kärme ja kavala vana oravaga. Sumantensiin Volkari käes kõnese selg. Tulen kohe, ütles mees. Tahaksin enne veel käsi pesta. Naine jäi meest ootama ning mantlite kübarat hoidev pikülemteener seisis naise kõrval. Holger. Kas ma jään hiljaks? Armuline proua, ütles ülemteener, ma arvan, et te jõuate täpselt. Siis ilmus mister Foster uuesti ja ülemteener aitastele mantli selga. Missis Foster kiirustas välja ja istus üüritud Kädil, läki. Abikaasa tuli talle järele. Aga jalutas maja trepist pikkamööda alla, peatus poolel teel, et taevast uurida, kerget hommikust õhku ninna tõmmata. Veidi udune, ütles ta, kui ta naise kõrval autosse istus. Ja lennuväljal on ilm alati halvem. Mind ei üllataks sugugi, kui sõit ära jäetaks. Räägi nii, kallis maa, palun. Nad ei vahetanud enam sõnagi enne, kui auto oli sõitnud üle silla Longaylandi saarele. Teenritega olen kõik ära klaarinud, ütles mister Foster. Nad lähevad viimane kui üks juba täna oma teed. Ma hakkasin neile ette kuue nädala pool palga ja ütlesin Volkerile, et saadan talle Telegrami, kui me neid jälle vajame. Ja ütles naine. Mulder ütles mulle. Täna õhtul, kui olin ma klubisse. Klubis elamine on kenaks vahelduseks. Hea kallis, ma kirjutan sulle. Vahetevahel käin kodunt läbi värske post kaasa haarata ja vaadata, kas kõik on korras. Aga kas sa ei arva, et Volker võiks selleks ajaks sinna jääda ja maja pidada? Küsis naine alandlikult. Pole mõtet, selleks pole mingit vajadust. Ja siis peaksin ma talle ju täispalga maksma. Ja ütles naine seda küll. Ja tead mis, ei või ju kunagi teada, millega inimene võib hakkama saada, kui ta üksinda majja jätta, nentis mister Foster. Võttis selle peale taskust sigari, lõikas sellelt nipsti sulenoaga otsa ära ja pani kuldse välgumihkliga tulevat. Naine istus autos, vagusi, käed reisiteki all, tihedasti kokku pigistatud. Kas sina hakkad mulle kirjutama küsist? Eksne, ütles mees. Aga ma pole selles kindel. Sa tead, et ma ei hooli kirjutamisest, kui just pole midagi erilist teatada. Jah, kallis, ma tean. Nii, tee endale tüli. Nad sõitsid edasi piki kuninganna puiesteed ja kui nad lähenesid soisele Madalmaale, kuhu oli ehitatud aed, luvaidi lennuväli hakkas udu tihenema ja auto pidi käiku aeglustama. Oi, kallis. Karjatas Missis Foster. Ma olen kindel, et ma jään hiljaks. Mis kell on? Jäta pabiin, ütles vanamees. See loe enam niikuinii midagi, nad on sunnitud sõidu ära jätma. Seesuguse ilmaga ei lenda nad kuhugi. Ei tea, mis häda sind üldse siia ajas? Naine polnud selles kindel, hakatele näised, mehe hääles kõlas äkki uus nuut. Ja ta pööras Henditmist silmitseda. Raske oli paksu karvkatte alt välja lugeda mingit muutust mehe ilmes. Üksnes suu tuli arvesse. Nii nagu varemgi oli juhtunud, soovis naine nüüdki, et ta saaks suud selgesti näha. Silmade ilmutanud kunagi midagi, välja arvatud ainult siis, kui meest valdas raevuhoog. Nõiajätkas mees. Kui ta juhuslikult siiski peaks välja lendama, siis jääb mul üle sinuga nõustuda, sa jääd kindlasti maha, võiksid selle mõttega juba harjuda. Naine pööras ära, ei, ei läbi autoakna ainiti udu vahtima. Näis, et mida kaugemale nad sõitsid, seda tihedamaks muutus udu. Ja nüüd võis naise silm seletada üksnes maanteeserva ja muru peenra piirjoont sele servadega. Ta teadis, et abikaasa silmitseb teda ikka veel. Naine heitis mehele taas pilgu. Ja seekord pani ta kerge õudustundega tähele, et mees seirab pidevalt tema pahemal silmanurka. Seda kohta, kus lihast õmbles. Sa siis ei usu vee? Küsis mees. Mida ma ei usu? Et sa kindlasti maha jääd, kui reis toimub. Selles homo, seisame kiiresti heita. Seeerreli lausumata naisel enam sõnagi. Autovenis aina edasi. Juht oli suunanud kollase tule teeservale, see aitas tal sõitu jätkata. Neile tuli udu seest vastu aina uusi valgus, vihke valgeid ja kollaseid. Ja üks iseäranis ere tuli, püsis neil kogu aeg tihedalt kannul. Äkki jättis juht auto seisma? Enne hüüatas mister Foster, jäimegi toppama. Seda teadsin ma ette. Ei, söör, ütles juht pead pöörates. Oleme kohal lennujaamas. Sõna lausumata karges Missis Foster autost välja ja jooksis läbi peasissekäigujaamahoonesse. Seal oli rahvast paksult piletikassad ümber seisis lohutu näoga reisijaid nagu murdu. Missis Fooste trügis nende vahelt läbi ja kõnetas ametnikku. Ja ütlesto Teie reis on ajutiselt edasi lükatud, aga palun teid mitte ära minna. Iga hetk on oodata ilma selginemiste. Naine läks tagasi oma mehe juurde, kes ikka veel autos istus ja teatas talle uudist. Aga Rasina, kallis, ootama jää, ütles naine, sel pole mõtet. Ei jäägi. Vastas mees. Kui aga autojuht saaks mind tagasi viia, kas saate mind tagasi? Vii autojuht? Arvan, et saan küll. Kostis too. Kas reisipakid on välja võetud ja seal kõvasti kallis? Ütles Missis Foster. Pistis pea auto aknast sisse ja andis abikaasale pisikese musi kareda hallikarvalise põse peale. Hüvasti rästas mees, head reisi. Auto sõitis ära ja missis Foster jäi üksi. Ülejäänud osa päevast oli tema jaoks täiesti Luubaina elik tundide viisi istuste pingil lennujaamakassale nii lähedal kui võimalik. Ja umbes iga 30 minuti järel tõusis ta püsti ja küsis ametnikult, kas midagi on muutunud. Ikka ja jälle sõidasama. Vastuseta peab ootama, sest udu võib iga hetk hajuda. Nigulus aeg kell oli juba kuus läbi, kui palju häälditest tuli viimaks teade, et reis on edasi lükatud kuni kella 11-ni järgmisel hommikul. Mis siis Foster ei teadnud, mis teha, kui ta selle tead, tuli ära kuulanud. Järgmiseks pooltunniks, jäi ta pingile istuma. Püüdis väsinult ja pea kaotanud välja mõelda, kuhu ta võiks öömajale jääda. Ta ei talunud mõtet, et peab lennujaamast lahkuma. Ta ei tahtnud näha oma meest. Ta kartis, et mees keelab tema Prantsusmaareisi ära. Tal oleks meeldinud jääda just sinna, kus ta oli jääda kogu ööks pingile istuma. See oleks olnud kõige kindlam. Aga ta oli juba väga kurnatud ja ta taipas üsna peadvanemal daamil oleks naeruväärt nõnda ööd veeta. Nii läks ta lõpuks telefoni juurde ja helistas koju. Ta abikaasa, kes pidi just parajasti klubisse sõitma, võttis ise kõne vastu. Naine rääkis talle kõike. Raie küsis, kas teenrid on veel seal. Nad on juba läinud, ütles mees. Sel juhul kallis, otsima iseendale kusagilt ööseks toa. Sul ei pruugi sellega endale sugugi tüli teha. See oleks totter, ütles mees. Siin on ju suuruma ja sinu käsutuses, kasuta seda. Aga kallis, tühi, Mai, see koos sinuga majas pole midagi süüa. Pole üldse midagi. Siis enne kojutulekut Role, niru maal iga tühise asja pärast pistad salati põrisema. Ja ütles naine. Palun vabandust, ma söön siin ühe võileiva ja tulin siis kohe koju. Väljas oli udu natuke haihtunud aga taksosõit siiski venis ning ta ei jõudnud koju 62.-le tänavale, enne kui päris hilja õhtul. Mees tuli naise saabumist kuuldes töötoast välja. Kuidas Pariisis oligarh ütles ta uksel seistes. Me lendame välja hommikul kell 11, vastas naine, see on päris kindel. Sa tahad öelda, et see on kindel siis, kui udu laiali läheb? See ongi kadumas, tuul tõuseb, juba. Näed väsinud välja, ütles mees. Ega ta just mõnus polnud. Põrist lähen kohe voodisse. Auto tellisin hommikuks ära, ütles mees kella üheksaks. Oi aitäh, kallis ja ma loodan, et ega see nüüd enam ei hakka endale tüli tegema, selle pika autosõiduga mind saata. Ei. Ütles mees aeglaselt. Ma arvan, et seda ma ei tee. Aga oleks mõttekas, kui sa teeb, paneksid mu klubi juures maha. Naine vaatas mehele otsa ja sel hetkel näis talle, et teine seisab temast väga kaugel, mingi piiri tagamees oli äkki nii väike ja kauge et naine ei võinud enam kindel olla selles, mida mees teeb või mida ta mõtleb. Või koguni selles, mida ta endast üldse kujutab. Klubi on ju alllinnas, ütles naine. See pole üldse lennujaamateedel. Aga sulle jääb aega külmu, kallis või sa ei tahagi mind klubisse viia? Muidugi ta, tore. Nii et kohtume hommikul kell üheksa. Naine läks üles magamistuppa kolmandal korrusel ja kuna päev oli ta nii välja kurnanud, siseida pärast pikali heitmist peatselt magama. Järgmisel hommikul tõusis Missis Foster varakult üles ja pool üheksa oli ta juba allmineku valmis. Veidi pärast üheksat ilmus mees. Kas kohvi keetsid? Küsis ta. Ei, kallis, ma arvasin, et sa saad klubis korralikult teinetada. Autoni ise ootab. Mina olen täiesti mineku valmis. Nad seisid eeskojas viimaselajal näisid nädalat eeskojas, kohtuvad naisel kübar peas, mantel seljas ja käekott, käes. Mehel veidralõikeline Edwardi-aegne kõrgete revääridega kuub seljas. Kui su reisipakid on lennujaamas? Ah jaa, ütles mees muidugi. Ja kui sa ikka kavatsesid mind esiteks klubisse sõidutada, siis arvan, et meil poleks paha nüüd minema hakata, eks ju. Ja karjatas naine ja palun sind. Ma lähen veel ja võtan mõne sigari, ma tulen kohe tagasi, mine autosse. Nänni läks, Relia juht seisis auto juures ning avastele ukse, kuid autole lähenes. Mis kelland? Küsis ta juhilt. Umbes veerand 10. Viis minutit hiljem tuli mister Foster välja ja kui naine seires, kuidas mees aeglaselt trepist alla kõndis märkastet mehe jalad nendes ahjulõõri taolistes kitsastes pükstes, mida ta kandis olid siku jalgade moodi. Nagu eelmisel päeval, nii peatus mees nüüdki poolel teel, et õhku ninna tõmmata ja taevast uurida. Ilm polnud ikka veel päris selge, aga läbi hägu tungis päikesekiirte viske. Ütles mees, kui ta naise kõrval autosse istuma seadis. Palun sõitke kiiresti, ütles naine autojuhile. Ärge reisiteki pärast vaeva nähke, küll ma sellise ilusasti jalgadele panen. Palun hakkame sõitma, ma jään hiljaks. Juhtistus rooli taha ja käivitas mootori. Oodake üks hetk. Ütles äkkimisterfoosta. Pidage korraks kinni, sohver, kui saate. Mis on kallis? Naine nägi, et mees tuhnis oma mantlitaskutes. Mul on kingitus Ellenile ja ma tahtsin, et sa selle kaasa võtaksid, ütles mees, kuhu see nüüd jäi, pagana pihta. Mul oli see kindlasti käes, kui ma alla tulin. Mina küll ei näinud, et sul midagi käes oleks olnud. Missugune see kingitus oli? Väike valgesse paberisse pakitud karp. Eile unustasin ma selle sulle kaasa anda, täna ei tahaks unustada. Päike, kõrk. Karjatas Missis Foster. Mingit väikest karpi pole iial näinud. Meeleheitlikult hakkas ta karpi tagaistmelt otsima. Ta mees jätkas mantlitaskud telepidurnimist. Siis nööbista mantli lahti ja katsus läbi kuuetaskud. Neetud. Ütles ta, küllap olen selle oma magamistuppa jätnud, üks hetk, ma lähen ja toonela. Oo palun. Karjatas naine, meil pole ju aega, palun jätame selle sa võita, posti panna. See on niikuinii jälle mõni Tottercam alati kingitsadele kammi. Ja mis kammil viga on, kui tohin küsida ütles mees vihaselt, et naine oli jälle korra ennast tunnustanud. Ei midagi, kallis, loomulikult mitte midagi, aga jääsi. Käsutas mees. Ma tahan pakki ära tuua. Tee kiiresti, kallis, palun teegilist. Naine Eeva, kus istuma. Ta ootas ja ootas. Sohver, mis kell on? Juht vaatas kella. Minu kell näitab pool 10. Kas me tunniga saame lennujaama? Peaks saama küll. Sel silmapilgul jäi missis Fosteri pilk käki mingile valgele esemele mis olid kiilutud istme prao vahele auto sellel poolel, kus ta abikaasa alistunud naine sirutas käe ja tõmbas välja väikese paberisse pakitud karbi. Seejuures märkas ta tahes-tahtmata, et Karpolid kõvasti sügavasti prakku kiilutud, otsekui oleks kellegi käsi siin mängus olnud. Siin see on. Karjatas ta, ma leidsin selle. Oh armas aeg, nüüd jääbki ta sinna üleskarpidega otsima. Sohver, jookske kähku majja ja kutsuge Tallolgeni lahke. Suhverkel oli väike, pürgis iirlase suurunis vastumeelselt autost välja ja läks trepist üles maja paraadukse ette. Siis pööras ta ringi ja tuli tagasi. Uks on lukus, teatas ta, on teil võti ja oodake üks hetk. Naine hakkas paaniliselt käekotis sorima. Väike nägu oli ärevusest pingule tõmbunud, huuled olid nokana torus. Siin see on eiei, ma lähen ise. Nii saab kiiremini. Ma tean, kus tahan. Ta kiirustas autost välja ja läks võtit käes hoides trepist üles. Paradoks, et ta pistis võtme lukuauku ja pidi seda juba keerama. Aga siis ei käsi pidama, täias kaela õieli ja seisis seal täiesti liikumatult. Kogu ta keha oli selle kiirustama, võtme keeramise ja majja pääsemise kihu sätti paigale tardunud. Ning nüüd ootas, ootas viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10 sekundit kael õieli ja keha pingul. Niiviisi ta seal siis seisis, näis, nagu kuulaks ta. Kas ehki korduse heli mida ta hetk tagasi kaugelt maja sisemusest juba kuulnud oli. Ja oli päris ilmneda kuulates terveda hoiak oli kuule, jooma. Paistis, ta surub kõrva koguni vastust. Juba oligi see täitsa vastust. Naine jäi veel hetkeks sellesse asendisse, kael õieli, kõrvastust käsivõtme küljes, valmis sisse astuma. Aga ometi mitte sisse astudes püüdes selle asemel, nii see vähemalt näis kuuleta teie selgusele jõuda neis helides mis kostsid nõrgalt maja sügavusest. Siis ärkas täkki ellu. Ta tõmbas võtme lukuaugust välja ja jooksis trepist alla tagasi auto juurde. On juba liiga hilja. Süüdistas ohvrile Maiuvated ära, tema lihtsalt ei jõua, ma jään lennukist maha. Tehke nüüd kiiresti juht kiiresti lennujaama. Kas teie abikaasa ei reisi kysis koos teiega? Küsis mees hämmastavalt. Muidugi, et ma pidin tavaid klubi juures maha panema, sel pole tähtsust, küll ta saab aru, küll ta endale takso võtab. Mis te siin istute, iroobisete, pange autole hääled sisse, ma pean Pariisi lennukile jõudma. Tagaistmel istuva missis Fosteri pealekäimisel tegi juhtkogu tee kiiret sõitu. Ja naine sai lennuki peale. Nii et mõni minut jäi veel varukski. Pealegi oli ta kõrgel Atlandi kohal, nõjatus lennukis õduselt istme toele ja kuuletas mootori suminat. Lõpuks ometi oli ta teel Pariisi. Vastne hingeseisund kestis edasi. Ta tundis endas imeväärset jõudu. Tuju oli ise järelikult hea. See kõik oleks äärepealt hingetuks teinud, aga naist oli vapustanud pigem hämmastust selle üle, millega ta oli hakkama saanud. Kui miski muu ning mida kaugemale lendas lennuk New Yorgist ja 62.-st idatänavast. Seda suurem meelerahu võttis ta üle võimust. Selleks ajaks, kui ta Pariisi jõudis, oli ta meel nii kindel, külmavereline ja rahulik. Nagu ta iganes oli soovinud. Kui kuus nädalat oli otsa saanud oli kõige kurb meel, et ta peab Ameerikasse oma mehe juurde tagasi pöörduma. Kõik peale tema enda olid kurvad. Oli üllatav, et lahkumine polnudki talle nii vastumeelne, kui võinuks oodata. Ja kui ta suudles kõiki lapsukesi hüvastijätuks siis oli ta käitumise ütlemistes midagi niisugust, mis näis vihjavad naasmis võimalusele lähemas tulevikus. Truu abielu naisena jäänute siiski Pariisi lubatust kauemaks. Täpselt kuus nädalat pärast saabumist saatis ta mehele telegrammi ja istus New Yorgi lennukile. Kui me siis Foster oli aegluvaldi saabunud, täheldas ta huviga, et talle polnud autot jaama vastu saadetud. Võimalik, et see võistele koguni pisut nalja teha. Aga ta jäi äärmiselt rahulikuks ega pakkunud liiga suurt jootrahagi pakikandjale, kes aitas ta koos pagasiga taksosse. New Yorgis oli külmem kui Pariisis ja tänaverentslitesse oli kuhjunud määrdunud lund. Takso sõitis maja ette 60 teises tänavas ja Missis Foster palus juhti, et see tassiks ta kaks suurt kohvrit paraadtrepist üles. Siis maksis ta sõiduraha ja helistas uksekella. Ta ootas aga keegi tulnutele vastu. Kindluse mõttes helistas ta uuesti. Ta võis kuulda, kuidas see sahvris maja kauges taga ausas pimedalt vastu kõlises. Aga ikka ei tulnud kedagi. Nüüd võttis ta võtme välje tegi ukse lahti. Esimene asi, mida ta sisse astudes nägi, oli põrandal vedelevad postilasu mis oli postipilust sisse pistetud. Maja oli pime ja külm. Vanaisa kell oli endistviisi tolmu võtleriga kaetud. Külmale vaatamata oli õhk raske. Ja naise nina haistis senitundmatut, nõrka ning veidrat lehka. Taastus kärmelt läbi eeskoja ja kadus koja lõpust hetkeks vasema nurga taha. Selles tegevuses oli midagi ettekavatsetud ja sihikindlat. Tal oli naise nägu, kes on ametis kuulujutu tõepära järele uurimisega või kinnituse otsimisega oma kahtlustustel. Ja kui ta mõni sekund hiljem tagasi tuli, kumas ta näol rahulolu. Kerge vastuhelk. Ta seisatas koja keskel, otsekui ei teaks seda, mida edasi teha. Dispöördust äkki ja läks läbi maja mehe töötuppa. Ta leidis laualt tema telefoniraamatu sirvis seda pisut haaras siis telefonitoru ja valis numbri. Halu ütles ta. Räägitakse 62. ida tänava majast number üheksa. Ja täiesti õige. Kas võite nii pea kui võimalik kellelegi välja saata. Ja näib, et see on kolmanda ja neljanda korruse vahele kinni jäänud. Nii vähemalt näitab tabloo otsekohe hoo, see on teist väga armas. Kas te olete mu jalad, pole enam nii noored, et pikast trepist üles ronida. Tänan teid väga head aega. Ta pani toru hargile. Näiteks kannatlikult lifti parandajat ootama.