Niisiis jätkuvad tänased teatrilood koos Jüri Kruusiga eesti teatri teemadel eesti lauljate teemadel. Kuulsime äsja laulmas Ženja Anvelti Eesti raadios ei olegi seda helisalvestist, see on Jüri Kruusi kodusest varamust Ženja Anvelt, Seppe Verdi ooperi Attila esimeses vaatuses aga üri kruusilt võib küllalt niiviisi küsida, et töö ja hobi käivad temagi puhul käsikäes. Nii et sa oled töiselt õnnelik inimene. Ma olen tõesti väga õnnelik, et ma töötan Estonia teatris. Mitmed minu tuttavad on ütelnud, et mis sinul viga, sinul on töö ühtlasi sinu abi saad peale selle hel makstud ka. Nii see tegelikult on, kuigi ka mitte päriselt, sest peale passiivse kuulamise. On ju minu koht selline, mis nõuab igati professionaalset vastutust. Kui räägid õilsa Estonia teatrist üldse muusikasse üldse minu kujunemises kahtlasena. Esimese mulje kujundas minu emakene, kes ise oli pianist-kontsertmeistrina töötanud paljude meie instrumentalistina ning lauljatega omal ajal ka Milvi Laidi Edo karisoga. Kust ma muidu võisin nii varakult midagi teada Alfred säilikust, Idabloost, Karl otsast, Aleksander orderist ja paljudest paljudest nendest, kel ühel või teisel viisil oli otseselt seotud Estonia teatriga ning kujundasid tema uhke ajaloo. Estonia teatrites rääkides meenutagem kõigepealt kahtlemata iidabloo Tõrandoti mis ajakirjanduse vaimustatud vastukajas järelkajas paistis olema peaaegu et maailmatase peno Hansenit, Carlotsalts Vaarmani, kelle karminit ülistatakse tänapäevanigi. Meenutagem Tiit Kuusiku ning Aleksander Püvi võite rahvusvahelistel võistlustel Viinis ning Berliinis Georg Otsa lausa enneolematut populaarsust Hendrik Krummiman riikot ning Kalju karaskeiatellat mille esituse tase oleks andnud au paljudele maailmateatritele. Aga Veera neelus meie hõbehäälse tehnikaga Birk toas kelle kohta Varvara mala maa kunagi ütles, et ta võiks olla peaaegu nagu miilitsakorjus. Eelmistes saadetes ma rääkisin Helmi Puuri kunsti maagilisest võlust nii minule kui ka arvatavasti tuhandete tuhandetele inimestele. Meil. Aga ma meenutan samuti oma esimest ooperietendust, kui kohtasin lapsepõlves Elsa maasiku Violetta Verdi Traviatas. See oli tõeline realeta, kelle lüürilist dramaatiline võimsus hääles leiust selle värvide gamma, mida nähtavasti omal ajal nägi ja kujutas ette suurt Giuseppe Verdi. Kuivõrd suurepärased oli tol ajal Georg taarežermoonina, samuti grafarma viimane Figaro pulmas, või Ott Raukas ja Georg Ots Jomannis. Kui 1000 962. aastal jõudis mängu kaubale Giuseppe Verdi maskiball siis etenduse superkoosseis Hendrik Krumm, Georg Ots, Tiit Kuusik ning suurepärase meeliana Aino külvanud leid vapustava ansambli. Kahtlemata oli ameel ainuke ilmandi loomepagasis kõige õnnestunum lavaosa, mis tänaseni ei kaota oma väärtust. Kuivõrd suurepärane ning vahetu oli seal ka noor Hendrik Krumm. Kuuekümnendad aastad olid Estonia teatri seotud eeskätt Neeme Järvi nimega kelle kvaliteet järsud täiuslikkuse suunas. Neeme kunst oli sedavõrd orgaaniline, et ta suutis juba mõne prooviga saavutada kogu etenduse muusikalise orgaanika loogilisuse ning terviklikkuse. Ning seda perioodi tuleks tähistada kuldtähtedega kui Neeme Järvi aega Estonia teatris, mis ühtlasi tähendas ka tema tipptaset. Seda igas mõttes. Millised etendused jõudsid lavale. Igaüks kujutas endast terviklikkust nii laululiselt kui ka kvaliteediliselt samuti lavastuslikult. Paul mäe, Neeme Järvi ning Eldon renteri koostöös jõudsid rambivalgusesse sellised pärlid nagu hotelloayyda Roosikavaler Türka Itaalias samuti Udo Väljaots lavastuses Caborgia pess kus iga etendus ning lauljate suurepärane vorm ja tase tegid sellest publikule igati oodatava sündmuse. Estonia teatri ajaloos on palju võite, millest saab ja tuleks rääkida, sest sellele tugines ju teatri hea nimi ja populaarsus. Kas üksnes see, et meil olid sellised rahvusvahelise tasemega lauljad nagu kuusik ots, Krumm külvanud hiljem Mati Palm, Urve Tauts, Teo Maiste kellega võis julgelt minna igale poole ja lavastada samuti kõige raskemaid nõudlikumaid oopereid. Väga meeldejääv Oriotello etendus, mis kujutas diaatriale lausa trumpiaalset võitu. Estonia oma suurepärase lauljate koosseisuga Kuusik ots Aleksander Püvi külvanud Panova ning Paul mäe renteri mingi neeme kunstide sulas nagu ühte tõeliseks muusika tervikuks. Aleksander Püvi esituses kuulsime esimest Cavardossi aariat Toscast ja nüüd, Jüri Kruus jätkab taas Estonia teatrisuurustest. Eriliselt pääses hotello etendus kõlama siis, kui peaosas esines Kalju karask kelle suurepärane päritonaalne tenor üllatas etendusest etendusse alates prints Jamina paja teerist ning Maritses tassilana sele Rudolf ana poeemist. Kuni nüüd siis hotelloni välja ooperiliteratuuri ühe raskema osani. Ma mäletan selgelt seda aplausitormi, mis toimus saalis, mis saatis Tiit Kuusiku Kaljo karaski esinemist hotellas. Kui palju on eesti publik võlgu Eldon renteri suurepärasele andele? Mäletan aidaetendust, kus renteri dekoratsioon sai pidevalt publiku aplausi. Aga suurepärane lavakujundus mõlemas viini veres 20 aastat tagasi ja nüüd Roosi kavalerist türklases Itaalias, Manonis ja paljudes paljudes teistes tema tükkides kus Renter näitas ennast alati stiilse ning andeka kunstimaitsega kunstnikuna, kelle looming on diaatrile andnud lõpmatult palju väärtust. Ning muidugi Hendrik Krumm, kelle esinemine man rikkana trubaduuriks, et kardan oludžeedi lammermuri, samuti tooniana rügemendi tütres võib pidada samuti Estonia ajaloo tipptaseme eredaks, näitajaks kui palju selliste lauljate kunst on toonud meie teatrile nii siin kui ka välisriikides. Ma viibisin Hendrik Rummi esinemistel nii suures teatris, Leningradis kui Odessas. Ja mul oli ääretult uhke tunne, et meil on selline või sellised lauljad nagu Krumm karas külvanud Georg Ots. Palm. Kuuekümnendad aastad tõid Estonia lavale tohutu toreda järelkasvu. Teater sai endale kaks igati omanäolist ning huvitavat soprani Margarita võitjase ning Anu Kaalu. Mõlemad suutsid luua diaatris oma ajastu. Kusjuures nii nende Violetta tra peatas kulutšia kušeti lammer Maris olid sellised asemel mis näitas samuti Estonia loomejõudude suurt andekust ning perspektiivi rikkust. Ma mäletan selgelt, millise eduga kulgesid Anu Kaalu esinemised Moskva suures teatris või Leningradis ning Margarita Voites lausa trumpiaalsete edu. Estonia kast rolli ajal Rootsis Lutšeedilammer Maris. Need olid samuti suurepärased, igati omanäolised kunstnikud kelle võrdlemine teineteisega võib-olla polekski eriti õige. Sest kumbki näitas ennast omanäolisena, luues just eriliselt isikupäraseid eetilise naudingu osaks saanud lavarolle. Alati võis juhtuda, et üks osa sobis kunstnikule rohkem kui teine, siin pole midagi parata. Ma mäletan, kui ma omal ajal töötasin muusikakoolipäevil õhtuti pillimängijana restoranis, et natuke raha teenida siis selleks, et mitte puutuda mõnest huvitavast etendusest, ma tellisin endale takso ning sõitsin diaatrisse, et vähemalt vaheajal saada osakese sellest kunstiloomingust. Eriti mulle tol ajal meeldis väga Viktor Gurjevi Lenski Jevgenia niiginis, mis oli kahtlemata üks omapäraseid ja väga põnevaid saavutusi kunstniku loomingus, kus iga fraas ning nüanss oli välja töötatud peenelt ning selliselt, nagu tahtis, võibolla Tšaikovski. Kuivõrd sageli ma mõtlen tagasivaatena Estonia teatri kastrollidele, sellele uskumatul edule, mis saatis enamik meie etendusi sellistes kohtades nagu Moskva, Leningrad, eriti aga Stockholm, Pariis või Kopenhaagen. Ja nii nagu publik seal võttis Estoniat vastu, seda on raske millegiga võrrelda. Aga tegelikult kogu kas trolli siiski enam-vähem kandsid eelkõige meie suuretsialistikkid, kuusik Krumm, hoitis, kaal Palm. Ühtekokku, näidates Estonia teatri õiget taset. Pariisis oldi isegi niivõrd vaimustatud pärast Boriss Kodonofi etendust. Et kohalik juhtkond, kes meid kutsus, sinna tegi diaatrile toreda kingituse võimaldas viibida. Meil õhtu suures Lido restoranis, mis maksis väga palju ning see oli tohutu tore sümpaatiaavaldus meie Estonia teatrikunstile kuivõrd õnnelikuna ma tundsin tol ajal ennast, et olen üks selle suurepärase kollektiivi liikmeid. Et mul on võimalus nendega viibida seal ning saada osa kõigist sellest, mida meie teater sai. Samas on mul väga kahju, et kunst on niivõrd hetkeline, et kõik möödub, kõik läheb nagu unustusse ning udupilve sageli öeldakse kõlavaid fraase, asendamatuid ei ole. Tegelikult faktidega näitavad, et on siiski. Nüüd hetkel ei ole meil ei Tiit Kuusiku ega Aino Külvand it ooperilaval ei Georg Otsa ega intrica trummi, ei Milvi Laidi meta Kodanipork ega Benno Hansenit. Tegelikult iga inimene on asendamatu sest sellist isikupärasest enam ei sünniteist korda. Ning kuigi teater töötab edasi ning noored lauljad tõestavad oma võimalusi olla samaväärilised kui nende eelkäijad on siiski kaotust selgelt tunda eelkõige teatri võimalustest kujundada sellist repertuaari, nagu oli kuuekümnendatel aastatel. Tähtis on see, et me suudaksime kõik oma väljapaistvaid lauljaid, tantsijaid, dirigenti, kõiki neid, kes on teinud Estonia teatrist sellise tasemega kunstide, oli nagu teda tuntakse paljudes välisriikides tänada veel nende eluajal mitte aga, et kogu suhtumise määraks vaid ühe või teise juhtpositsioonile pürginud inimese isiklik vaatevinkel ning arvamus. Teater seal nagu eriline kliimavöönd, kus tihtipeale põrkuvad kokku nii andekus, kulandetus, töökus ja ükskõiksus, siirus ning kadedus, samuti ehtne karjääris kõik see, mis teatud olukorras või ühiskonnas määras küllaltki olulise osa inimeste saatuse kujundamisel. Mulle väga meeldivad need kunstnikud, lauljat, instrumentalistina, kes teevad enda täiendamiseks fanaatiliselt tööd, siis, siis on ka tulemus selgepiiriline. Ma mäletan oma teatri algul, kuidas ennast täiendasid Hendrik Krumm, Urve Tauts, Mati Palm, kes käisid ju Itaalias õppimas, aga tulid tagasi kogu aeg kuulasid, võrdlesid ja olid niivõrd enesekriitilised, et selle tulemusena sündis tõeline tase. Igal inimesel teatri, siis peaks olema stiimul või et ta peaks ise endale looma stiimuli, sest muidu läheb ju töö rutiinseks kätte ja samuti igavaks. Võib-olla ei tule tulemus nii kiiresti kui oodati, aga peaasi, et inimene ei anna alla. Kõige tähtsam on õige repertuaari valimine, see, mis pakub huvi nii lavastajatele kui dirigentidelt. Samas aga oleks heas kontekstis kogu kollektiivi võimalustega. Lauljad ei ole ju mitte malenupud, keda võib suruda ükskõik kuhu, peaasi vaid, et oleks koht täidetud vaid tegelikult nad on ju diaatri kaev kus ka tulevikus juuakse vett. Peaasi on see, et repertuaari kujundamisel arvestatakse iga laulja võimalusi, nii halbu kui ka häid külgi. Kahjuks on olnud ka vastupidiseid juhtumeid kui näiteks lavastaja dirigent põhjendatult ei näe lauljat ooperis. See aga pürgide trügib ja surub oma tahtmist peale, peaasi, et saada osale. Kõik see tekitab ebameeldivust nii publikule kui ka teatrile kui ka solistile endale. Võib öelda suures plaanis, et repertuaari õige valik on lauljale üheks kaua ealisuse põhjuseks, sest see ei kurna tema häält. Ma isegi mõtlen suures plaanis selliseid lauljaid nagu kallas ja mofo. Võib-olla nii marja kallas kui anna mofolex karil kauem laulnud kui nad oleks siiski pidanud õigest repertuaarist kinni ning mitte oleks hakanud laulma metsosoprani repertuaari, mis siiski ruineerib nende hääli. Estoniast ma mäletan kurbi juhtumeid, kui näiteks sellisele suurepärasele laulja nagu ainukülvandile kelle õlgadel olid tohutu Estonia juht soprani repertuaar, anti selline raske ja hoopis vastukäik partii nagu kontraldi osa verises pulmas. Lavastaja ilmselt nägi teda arvestamata üldse häälelisi võimalusi, kas sobib või ei sobi. Samas pidi külvanud laulmat Rubatuuri ja vahetult pärast seda järgmisel päeval uuesti kontraldi partiid. Kuidas see sobis, see oli teada. Senine eksperiment asus käte ning laulja kaotas vormi küllaltki varakult. Samuti võib öelda kalju varaskiga, kellel looduslike häälematerjal lausa harukordne. Teame, kuivõrd suurepäraselt sobisid temale Putšiini looming samuti tema tellot ja samuti paljusid paljusid teisi rolle, kus ta lausa köitis publikut oma sarmiga. Tegelikult tehnilised, liikuva partiiga osad olid temal ilmselt vastunäidustatud. Egokarask pidi esinema sellises osas nagu kihlus kloostris väga raskes plastilises liikuvas rollis. Siis tegelikult teatriühing nagu rääkis, märkis üles tema õnnestumisi, kuid tegelikult see partii oli see, mis rikkus karaski hääle. See oli üle tema võimete, nii et iga inimene peaks alati valima just nimelt sellise rolli või temale antama seda rolli, mis sobib siiski tema häälele. Ma mäletan, kuivõrd Tiit Kuusik oli selles kindel ja järeleandmatu ning ta laulis, vot kui kaua samuti Hendrik Krumm. Talle anti radamisi partija idas, aga kui ta oli Itaalias, siis parrakategoorise keelastele ära, sellise partii laulmist ja Hendrik loobus, Paul Mägi tuli talle vastu. Ning võib-olla tänu sellele Hendrik Krumm säilitas kaua-kaua farmi. Ma mäletan samuti Ženja Anvelti esinemist Moskva ooperis Attila etendusel kus laulja tuli tegelikult laulma praktiliselt ilma ülemise registriga millest sellised tingitud seni Anvelt oli vahetult õppimas Itaalias. Kliima mõjus selliselt, et laulja kaotas hetkeliselt oma vormi. Sellised aga minna ja laulda suures teatris. See oli kahtlemata mitte õige tegu. Ta informeeris teatri juhtkonda, kuid sellele eriti reageeritud, kuigi oli ju teine laulja valmis. Salvei krae oli ka kohaliku Etendusega ei oleks tohtinud mitte mingi ilu riskida, seda enam, et tegemist oli ju väga suurepärase lauljaga ning Ženja Anvelt laulis hättide esietendusel niivõrd hästi, et temast kirjutas nii Moskva lehed kui ka Tallinna lehed. Kuid Moskvas pantis ta löögi alla ning kõik see drameeris lauljat, mis oli võib-olla üheks põhjuseks Edgaseni Anvelt lahkus Eestist. Võib öelda, et seni läks kahtlemata väga hästi Itaalias on esinenud mitmeid koordiniila skaalas kui ka kogu maailmas, tema partneriks on Pavarotti olnud Domingo. Aga Eesti võib-olla muidugi õnnetu. Aga sellist lauljatar momendil enam ei ole. Muidugi, mis väga tähtsa koha moodustab, on töö dirigendi ka. Ma mäletan, kuidas Neeme Järvi töötas väljatel paduri igat fraasi kui palju vaeva ta nägi, et koor kõlaks ja tulemus oli tõesti võimas ja fantastiline. Ning etenduse kvaliteet oli lausa kadestusväärne. Ma sugugi ei mõista neid kunstiinimesi, kes elavad ainult karjääri edestamis tabeli nimel. Selle nimel tehti omal ajal ükskõik mida harva polnud juhus, et just karjääri nimel, mitte aga tõekspidamiste nimel mindi partei ridadesse. Ning inimesed, kellel pilet taskus, tundsid ennast nagu eliitseisus kõrgemal teistest olles valmis otsustama ning määrame paljude ausate ning andekate inimeste saatused. Isegi juhul, kui nende enda tase oli küllaltki hall. Viimasel ajal räägitakse aktiivselt omal ajal represseeritud inimeste õiguste taastamisest. See on inimlik, suurepärane ja nii peabki olema demokraatlikus riigis. Kui tihti mõtlema siiski nende peale, kes omal ajal vägivaldselt ja teenimatult kisti emale oma kunstiloomingu aastate kaunitest hetkedest. Kerde murre. Estonia opereti ajal kahtlemata sarmikas, säravam primadonna. Suurepärane laulja, kelle kunst on rambivalgusesse toonud terve galerii kõige meeldejäävamaid operetiosi. Mid tegid temast publiku lemmiku. Näis, et pärast ülekohtuselt teenimatult pikka äraolekut avastad 957. aastal nahkhiire etendust nagu uue etapi nimeka lauljatari loometeel, kus kunstnik tõestas. Ka suudab alahindlused anda nõudlikule publikule suurt kunsti. Detarimoon Pajodeeris, nimi Osamaaritses, Lolita kusagil lõunas ja teised rollid näitasite, milliseks on võimeline Kerda murre ka tänapäeval. Kunstnik andis ennast kõik andis nagu püüdes tagasi võita, kaotatud aastaid, teadmata, et Stalini diktatuuri meelevalla sügavad juured ulatusid vilgaste kannupoiste näol ka tänapäeva. Ning kas teatud inimesed argusest, usaldamatusest või harjunud viisil vahetanud vaid maski jätkavad oma tegevust. 1009, seitsme neljandal aastal valmistati Kerda murre 60.-ks juubeliks, mis oleks olnud ühtlasi palju kannatanud kunstnikule, rahva tänuavalduseks kogu tehtud töö eest juubelietenduses, Johann Straussi nahkhiirest pidikerda murre tegema Rosalindajat kolmandas vaatuses. Eelmise päeval igati õnnestunud proov näitas, et laval olid aasta erinev operetiprimadonna, kellest teater juba 10 aastat tundis puudust tulnud järgmisel päeva teatrisse. Nägin lauljatar istumas valvelaua juures tuhkali näoga ning minu küsimusele, mis juhtus, vastasvaip jälle keelati ära, kõik jätkub. Olukord oli kohutavalt võigas, halastamatu, nähtavasti õnnestunud proov kellelegi taas ärevile ajanud. Ning rõhutas Kerda murre poliitilisel minevikule pannud liikuma mitmed mustad jõud. Tänu direktor Ants Sõbra otsustusvõimele juubel siiski toimus sest saal oli välja müüdud. Ja kuidas oleks publikule räägitut? Gerda murre. Uuest represseerimisest. Otsustati, et lauljatar istub aukülalistena saalis kolmandas vaatuses vanglapildis mida millegi sümbolina kardeti eriti näidata pärast finaal ja võib aga lavale tulla. See oli kõik lahendus, aga ääretult solvav sellises suurepärases inimesele nagu Kerdamur. Ma olen tagantjärgi lõpmatult tänulik Tallinna kinostuudio dokumentaalfilmide osakonnale ning Eesti raadiole, kes reageerisid samal päeval koheselt minu informatsioonile Gerda murre juubelit tulla filmima ning jäädvustama ning tulid. Tean, kui raske oli saada samal päeval võtte brigaad kokku, aga kujutan ette nende salajaste hallide jõudude krimpsus nägu kui õhtu teatrituledes rahvast puupüsti täis teatrisaal aplodeerib tuliselt oma lemmikule ning kinokaamera särin näitas, et õhtu ajaloolist väärtust jäädvustakse. Teine küllaltki ebameeldiv mälestus on seotud ajaga, kui Paul Mägi otsustas lavastada Prokofjevi sõda ja rahu. Lavastus Plaan oli nii Paul mäel kui Heldur renteri filigraanselt välja töötatud ja olen kindel, et selline omanäoline versioon oleks meie laval igati õigustatud olnud. Kusjuures suur hulk solist oleks saanud väga huvitavaid osasid. Töötasime Paul mäega koos terve suve oma vabast tahtest oma vabast ajast. Kuna mulle väga meeldis selline sirgjooneline inimene siis aga korraga kõik peatati Moskva korraldusel, nagu öeldi. Ma olen kindel, et mõni usina jooksupoisi abita poleks Moskval olnud midagit Paul mäe versiooni kohta öelda sest keegi polnud seda näinud ja keegi ei teadnud sellest mitte midagi. Ainult plaan oli Paul Mägile mõjusse äraütlemine surma hobina. Ka loodetud nahkhiirelavastust tal ei võimaldatud ning kogu toimunu oli üheks kui mitte peamiseks põhjuseks, miks me kaotasime varakult niivõrd suurepärase inimese kui Paul Mägi. Ma armastan töötada väga huvitavate põnevate lavastajatega sest see täiendab ka mind. Mulle meeldivad rasked etendusest siis selle koormuses ma nagu ise kontrollin oma võimeid ja ühtlasi oma taset. Mul on väga hea meel, kui lavastaja tuleb proovi ja tunnen, et tal on kui viimse hetkeni koguteos läbi mõeldud ja lahendatud. Et mitte jalga proovides pikad otsingut, see kindlustab kogu tööd. Selge, et kui lavastaja leiab vajaliku, võib ta kahtlemata midagi muuta, aga põhi peaks olema kindel. Väga meeldivad orgaanilised läbi peetud etendused, selline, kus näitleja vokaal on nagu üks tervik ilma asjatute ning põhjendamata jooksmised ning askeldamiseta, mis isegi mõnikord muusikas kokku alati meid innustab koostöö selliste andekate lavastajatega nagu Paul Mägi, Boris Pokrovski rocki ning kindlasti Mai Murdma. Sest nende anne rikastab ka mind. Ma mäletan veel kord, kui Paul Mägi võttis kavasse türklane Itaalia siis see lavastus oli ju täielikult tundmatu. Tegemist oli ju siiski väga vähetuntud krossini ooperiga. Aga kuidas stiililiselt pani Paul Mägi ning Heldur Renter selle tüki paika ning kogu lavastus oli viidud lõpuni vaid paari nädalaga. Ning see oli tegelikult suur tunnustus ning suur lavastaja taseme triumf mida see asendada, ükskõik kui suured õpingud või samuti ainult teoreetilised teadmised olles ise viibinud nii paljudel erinevatel etendustel, nii siin kui ka Moskvas, Leningradis võin teha selge võrdluse ning öelda, et häälematerjali poolest oleks meie tolleaegsed tipptasemega, lauljat, võimet esindate paljude maailmade ooperilavadel kas või selline laulja nagu Aleksander Püvi, kelle häält võiks lugeda nagu, eks suureks maailmaimeks. Ning kahtlemata selline hääl oleks võinud olla kipp tasemega esitenorina paljude juhtivatete laval. Kahjuks aga nii Pivi kui paljude teiste lauljate puhul mängis suurt osa nii kooliline kui ka paljudest muudest põhjustest sõltuvad asjaolud, mis võimelund lauljal oma karjääri saavutada. Kõrgpunktini. Hiljuti sain ma ühelt oma tuttavalt muusika kriitikult Austriast kirja, kes muuhulgas küsis, et kas meil on olemas rahvuslik ooper. Senine võitlikus rabas mind, kuigi on seletatav sellega, et kunagine raudne eesriie oli nagu oma töö teinud tegelikult vaatamata õnnestunud kast rollidele siiski meid tuntakse küllaltki küllaltki vähe, kõik on tegelikult ainult unustusse. Ma kujutan ette, et kui meie endiste tipplauljate aeg oleks olnud nüüd, kus piirid on praktiliselt vabad, igaüks võib minna, kuhu tahab küll nad oleks siis võitnud. Võib ju öelda, et isegi selliste solistide nagu Georg Ots, Kuusik, Voites, Krumm kaal tegelikult nende liikumine omal ajal oli siiski suhteliselt piiratud. Eelkõige võimaldati ju minna vaid Moskva, Leningradi lauljatel ning isegi nendel, kes olid eriti ustavad ning väljavalitud. Praegu on õnnis aeg, kus kõik võivad minna ja tahaks, et inimesed kasutaks kõik seda ära, mis praegu on võimalus. Ja kui palju külalisi käis meil tolle aja teatris. Ma mäletan, ma kirjutasin pidevalt anatutsioone lehtedesse, nendest tihti vaatiline, tuletan veel seda meelde. Meenutagem tervisest ratast, poeemist, suurepärast Metropolitan lauljat. Ma sõitsin pärast seda etendus veel kord Leningradi ning nägin temaga samuti Jevgeni Oneginit, kus Georg Otsaga, mis oli suurepärane etendus. Estonias laulsid sellised lauljad nagu mille Bacotševitš Jugoslaavias, sina heida palli, Richard ferro, luikiliku kreis, Pämbri korgas, Parian, suurepärane, Karmen Valentiina rekka Anatoli, seal jänku ning igaüks andis omapoolse rolli kujunduse meie teatrietendusse. Kui palju huvitavat tantsijaid esines Estonias, Suusa kun, Gadjemaksiimavani Dianagusi, eriti põnev ja meeldejääv oli ka kohtumine sellise suurepärast tantsijaga nagu Eeva jäigemad kiimova, keda me nägime sellis ning Aadeedeejotiilina Luikede järves. See oli tõeline maailmakuulsus. Ma tihti mõtlen, et milline õnn, et meil on olemas praegu Kaie Kõrb ning Mai murdma tihti mõtlen. Kas me ikka mõistame täielikult, mida kujutavad need kaks inimest meie balletis, inimesed, kelle looming on kaunistanud kogumeediaatrit nii nime kui ka luues pretendendi tõeliseks kunsti küpsetele etendustele. Iga Kaie Kõrbi etendust peaks olema filmitud, peaks olema täismaja. See peaks olema jäädvustatud televisiooni. Sest see kõik on kordumatu. Kõige raskemas hetkeks diaatris on ühe või teise kolleegid kadumine. Igaviku. Teadis oleku ajal on mul tulnud ära saata paljusid armsaid kolleege viimasele teekonnale. Eriti kurb aga on lahkumine nendega, kellega olen kogu aeg olnud koos töödanud koos ning siis järsku tuli vikatimees ning tegi oma töö. Kuna hiljuti liaansuga meie trupijuhiga olime metsakalmistul tekitas nördimust aja niivõrd halastamatu kulg. Alles olid villalt Orav, Arvo Laid, Vello viisima, Sulev Nõmmik, Vallo Järvi ja paljud teised meiega. Nüüd aga puhkavad koos oma kunagiste kolleegidega igavest und. Eriti raske oli mul 1975. aasta kolmas september, kus me koos Aarne Mikuga teatri poolt saadetuna viibisime Georg Otsa juures haiglas. Ning suurest lauljas oli juba tunnetada igaviku pitserit, aga elav tuli säilis kurnatud kehas kuni viimse hetkeni. Minu elu kõige raskem hetk peale minu Emakesin tädi surma oli Endrik Summi kaotus. Mäletan, et kui kirst Hendrik Krumm põrmu katoodi kontsertsaali ning ma jäin oma kustunud sõbraga kahekesi mingi asi nagu rebenes minus ning valus klimp kurgus, paisus nagu valusaks sisemiseks karjaks. Rääkides minu tööst teatris ei saa sugugi rääkima teate nendest inimestest, kes mind ümbritsevad ja kellede tulemusest oleneb ka minu õnnestumised mis on toredam kui hea koostöö inimestega, keda sa usaldad. Tead et nad mitte üheski olukorras sind maha ei müü. Me teame ju kõik, kui palju oleneb teatris, valgusest see etendus tehnikas juhtiv osa, eriti balletietendustel on inimesi, keda etenduse käigus me ei näe. Tihti unustaks isegi nende nimed kavalerile märkimast, aga ilma nendeta diaatrit ei ole. Ma ei kujutad oma tööd teatris ette, ilmat, minuga teeks koostööd valgusregulaatori, minu kauaaegne sõber ja kolleeg Valguskunstnik Tiiturvik läbinisti asjalike diaatik, professionaal. Etenduse õnnestumisel oleme mõlemad rõõmsalt, kui aga miski äpardub, vaikime, teadis ise selle põhjuseid ning püüdes tulevikus neid vältida. Kui teatri algperioodil töötasin koos pealavameister Tootsiga, kes on ajalukku läinud igati nõudliku ning asjaliku töötajana sai ülejäänud aja töötada koos heinu libuga kes ükskõik millise etenduse väljatulekul näitas kindlat kätt ning hiaatrigeerimis võimalus, mis eriti oli vajalik siis, kui teater sõitis kuskil kastrollile. Rääkides oma kolleegidest tuleb suure austusega rääkida sellistest tublidest inimestest nagu meie vanimat riietajat Lili Pirke ning Linda Lõhmus kes kogu oma elu on pühendanud teatrile. Kõik solistid Annelli Pirkele nagu linnupojad, keda ta suure armastusega hoiab ning nendest hoolitseb. Ühtegi balletietendust ei möödu ilma et Aime Leis, Helmi puur või Aigi Rüütel tuleks ja oleks jälgiks kogu etenduse kulgu. Ning pärast väga asjalikult neid kommenteeritakse ning püütakse parandada, kui midagi juhtunud. Nimetus sfääri, paigi, rüütleri, kannatlikkus ja eriline töötahe. Ta tegeleb tegelikult koreograafiakooliõpilaste vormimisega meie balleti. Kusjuures mõnikord tuleb viibida teatris hommikust õhtuni. Aga Aigi Rüütel säilitab kogu aeg erakordset entusiasmi. Hiljuti ütles mulle kauaaegne Estonia teatripuudemeister Urmas Rätsep. Estonia teater, see on väga huvitav maja, seda tuleb hinnata ja hoida. Nii taga on rääkida võist veel paljudest suurepärastest inimestest kes on pühendanud ennast Estonia teatrile igati täpsest korrektsest lavastusele juhatajast Jaan Mikilist kelle kogemuste tulemusi on pannud kogu tehnilise personali töö väga õieti tiksuma eriosakonna juhatajast onu Dormetist, kes on alati kindlakäeliselt, igas trollis täpne ja kellele võib alati loota pearaamatupidajast Everenitist, kes mõnikord lausa ägab temale kuhjunud arveti all. Samas aga püüab igati leida lahendus ka kõige raskemale olukorrale. Rääkida tuleks kahtlemata ka veel kindlakäelisest ning alati otsustusvõimelisest leida tallust ning tema abist liis soodest juurde lõikajast Meeta Nurmsest, kelle täpne ning kindel tõesti alati on kindlustanud kostüümid õigeaegse valmimise samuti paljudest paljudest teistest, ilma kelleta teater kaotaks palju oma särast Öeldakse. Kui leidub inimene, kelle juurde kõik tulevad oma murede ning rõõmudega siis on tõelised nähtavasti väga väärt inimene. Siis teda usaldatakse, eriti aga teatris. Juba seetõttu tahaks kõige paremate sõnadega rääkida meie trupi juhist alati heatahtlikkust ning õigust tagasi nõudvast liaansest kes on kogu meie teatri solistidele nagu moraalseks emaks. Ma tihti lähen tema kabinetti, kui südamel on raske või siis oleme sinu. Ning kuigi teades, et ka seal on palju tööd ja tegemist ning ka temal pole füüsilist ja kogu aeg aega ning vastu võtta võimalus kõigi inimeste muresid. Aga ometi ta leiab selleks aega ning teeb seda. Ning ma siis seal istun vaikselt ning liist hoovab alati midagi nii head ja kindlat mis paneb vastu igasugustele tuultele diaatris alustanud tööd. Noodikoguhoidjana on temast saanud ajapikku lausa asendamatu trupijuht kelle teadmistepagas ning kogemused on hindamatuks väärtuseks tekitavat sügavat austust selle inimese vastu. Nüüd on aga jälle käsil uus põlvkondade vahetus. Ilmet hakkab andma uus tase, mida kujundavad sellised noored kunstnikud nagu Pille Lill, Vello Jürna, Riina Kadaja, Mati kõrts, Annika Tõnurist ja paljud-paljud teised kes viivad oma andega edasi Estonia teatri kuulsus rikat minevikku. Praegu on olemas võimalused viibida ükskõik kus kohal, peaasi, et tase kannatab ning kutsutakse tagasi. On võimalus õppida, on võimalus otsida hea õpetaja. Mis on lauljale kõige tähtsam kui hea ning õige laulukoor, siis see ühtlasi kindlustab ka pikali laval oliku vaja. Hääl pole üldse bitte pillikeel, mida saab uuega asendada. Rikutud häält on väga raske parandada. Eelkõige on väga tähtis lauljale eesmärk õppida ja sellega näha vaeva. Ilma selleta ei tule mitte midagit. Ma olen väga palju lugenud 30.-te aastate silmapaistvatest laulu pedagoogidest Itaalia meistritest Varvara malamaast ning armandadena patist ning nende töö suurepärasest näitajast miilitsa kurjusest ning Veera neeluses. Võib-olla oleks kasulik leida ning siia kutsuda mõni tõesti hea pedagoog mitte paariks nädalaks, nagu nüüd moes on vaid tõesti terveteks hooaegadeks, siis, siis on ka kogu kasutegur suurem. Peamine on, et meid mõistetaks, et midagi on viga. Et ilma õige laulu hoolita kaua ei laula. Mitte aga lihtsalt mängimas solvunud, kui keegi tuleb. Väga tore on kuulsa leedu tenori veel geenius Reica viibimine Estonia teatris, kus ta võttis oma käenduse alla nii mitmedki mees tonni teatri noored lauljad, kellel on nagu tulevikku. Ma mäletan, et omal ajal, kui Noreiku oli veel päris noor, siis ka temal oli raskusi kõrgete nootidega. Ta isegi saanud kätte sellist nooti nagu Soll korralikult. Aga siis tulid õpingut õpingud Itaalias meister parra ja peatsa juures. Ning tulemus oli selline. Sest no rikast sai nii leedu kui tolleaegse nõukogude liidu kahtlemata parimat tenorit. Ja nüüd kuna Reik annab siin tunde, on ta nagu oma kogemuste varnast võimalus võtta kogu seda abi, mida on võimalik anda meie noortele lauljatele. Ja see on kahtlemata väga-väga tore, peaasi on, et meie lauljatel oleks püsivust ning nad teaksid, et see kõik on suur stiimul. Nendele ter võimaldab. Väga meeldib, on peadirigendina näha Estonia teatris Paul mäge asjalikku ning väga huvitavat muusikut kellel on Estonia teatri suhtes huvitavaid, nii väga põnevad perspektiiv, plaanid. Ning kahtlemata Ta Paul Mägi kogu tööstiil kindlustab meediaatri õitsengut, selles, ma olen täielikult kindel. Tänase diaatrilo lõpu numbrid aga pühendan kahele inimesele, kelle looming oli ühtlasi üheks põhjuseks miks Estonia teater ning laule minust Taniseni heliseb. Laulavad Gerda murre ja Kaljukarask.