Tere olen aastas 324 peale Kristust. Constantinus esimene on saanud võimule on Rooma keisririigi ainuvalitseja on selleks ajaks juba kuulutanud riigis ristiusu lubatuks. Ja kõige põnevam. Võib-olla ongi konstant tiinuse aja juures teed, ühelt poolt jätkab ta traditsioonilist Rooma keisri elu. Teiselt poolt hakkab riik järjest rohkem muutuma just oma niisuguses kultuurilises olemuses ja väljanägemises. Geistrina ehitab ta edasi nagu varasemadki keisrid on Rooma riigis ehitanud. Ma rääkisin tiitluse võidukaarest, mis on kõige esimesi järelejäänud võidukaari. Need võiks rääkida kõige viimasest Rooma keisririigi tingimustes valminud võidukaarest Constantinus omast. Ta on tükk maad suurem kui Tiituse oma. Tal on kolm väravat või kolm niisugust läbikäigu ava. Ta on kaunistatud rikkalikult skulptuuride ka, ainult et need skulptuurid ei ole loodud Constantinus ajal, vaid need on võetud eelmistelt. Võidu kaardelt. Asub väga lähedal kolosseumile. Niisugune tervik moodustub erinevatest sajanditest Vespast Jaanuse poolt ehitatud Colosseumi konstantiinuse võidukaar ja veidi eemal vahetult enne foorum romaanumit Tiituse oma. Ja eitas ta, õigemini jätkas maksentiuse basiilika ehitamist. See basiilika pidi hakkama endas kandma või endas hoidma keisritrooni. Tali esindushoonena mõeldud ja alustas tema eitamist Maxent. Just sellest tuleneb ka nimi Maxentuse basiilika. Jätkas ja lõpetas selle ehituse Constantinus teine nimevariant, Constantinus, basiilika ja kolmanda nimena tuntakse teda ka basiilika noovana. Ta oli väga luksuslike sisematerjalidega kaunistatud ja noh, nagu esindushoonele kohane. Tänaseks päevaks on temast muidugi järelejäänud kahjuks ainult ka selline kivine vare foorum romaanumi ühes servas. 337. aastal, kui Constantinus sureb siis laseb ta ennast vahetult enne surma ristida. Seega, olles elanud Rooma keisri na keiserliku elu sureta esimese kristliku keisrinna jäädvustades ennast ka sel moel kuidagi natuke eriliselt ajalukku. Ja vene kirik ja armeenia kirik kummardavad Constantinus esimest kui pühakut. Tema võib-olla kõige olulisem pärand on see, et ta sisuliselt viib ellu rooma riigi jagamise jagamine saab toime peale teda aga 326. aasta paiku paar aastat siis peale Rooma keisriks saamist ainuvalitsejaks saamist otsustab ta Rooma, kui pealinna viia üle Bütsants ja nii see on vana kreeklaste asundus täpselt Euroopa ja Aasia piiril. Ja peatselt, neli aastat hiljem nimetab ta selle uue pealinna ümber Konstantinoopoli-iks. Viiakse Roomast pealinna loomulikult ka sellised varad, mida annab kaasa võtta käsikirjad, raamatud, kunstteosed. Peatselt hakkab Konstantinoopol arenema ja kasvama ja temast saab suurem võimsam kaunime. Linn kui Rooma. Riik ise, Rooma riik jätkab oma eksistentsi peale konstantiinust. Kuidagi kõikuvalt on veel üks keiser, kes püüab uuesti ausse tõsta vanu jumalaid. Püüab uuesti tulla tagasi minna tagasi selle vana juurde. Aga see, mis on üks kord möödas, seda nii lihtne enam tagasi tuua ei ole. Ja 390 Viiendal aastal Diodosiuse poolt jagatakse Rooma riik kaheks. Ta pärandab oma võimu kahele pojale. Üks asub Rooma ja teine Konstantinoopolisse. Sellest ajast alates saame me rääkida Ida-Rooma riigist, pealinnaga Konstantinoopolis ja Lääne-Rooma riigist, pealinnaga Roomas. Lääne-Rooma riik ei kesta enam kaua ja siin on ainult mõned niisugused märgid. Kusagil viienda sajandi alguses rüüstavad Läänegoodid Itaaliat. Viienda sajandi keskel on Itaalias hunnid kuulsa väejuhi Attila juhtimisel. Ja 455. aastal rüüstavad Roomat mandaalid, kust tuleb sõna vandalism. Vandaalid rüüstavad, hävitavad, põletavad ja edaspidises kunstiajaloos räägitakse kunsti hävitamisest kui mandalismist. 476. aastal, see on vähem kui sajand pärast Rooma riigi jagamist tuleb ruugide väejuht ooker. Jaak kukutab viimase Lääne-Rooma keisri Romulus augustuse. Selles regioonis võib Öelda, et antiikne traditsioon katkeb. Lääne-Rooma riigis ja sealt edasi hakatakse tinglikult lugema keskaega. Tegelikkuses hakkab toimuma suur rahvasterändamine, kus siis erinevad germaani hunnid alaani ja hiljem ka slaavi hõimud liiguvad ringi mööda Euroopat, moodustavad uusi riike. Kaklevad omavahel, peavad sõjategevust, moodustavad järgmisi riike. See on kuni seitsmenda sajandini selline pulbitsev liikuv, veidi otiline seltskond, kes Euroopat valitseb kuni seitsmendast sajandist võib siis öelda, et saabub jälle teatud teatud stabiilsus ja selleks ajaks on Euroopa jagatud peaaegu et sellisena, nagu me teda tunneme. Loomulikult sajandite jooksul need piirid veelgi muutuvad, neid nihutatakse siia ja sinna. Aga oma põhiolemuses on Euroopa olemas niisugusena, nagu ka praegu. Konstantinoopol jätkab oma arengut oma reisi oma tuhandeaastases tsoonis. Ja Konstantinoopol pealinnana. Pizzancina tuntakse riiki. Bütsants on kummaline moodustis. Ta võtab kaasa antiigitraditsiooni. Selle alla kuulub nii antiikne Kreeka kui antiikne Rooma oma kultuuris. Teiselt poolt tema paiknemine Konstantinoopol, kaasaegne Istanbul. See on Euroopa ja Aasia piir. Ida pool on orient pärsia seitsmendaks sajandiks tekib Bütsantsi kõrvale uus religioon, täiesti teistsugune islam. Islamiriigid, kellega Bütsants hakkab suhtlema, hakkab vahendama sedasama kultuuri, sedasama antiikset pärandit, mida pizzanzilon ohtralt pakkuda. Ja kui Bütsantsi lõunapiir on reeglina meri peaaegu täies ulatuses siis põhja pool on ida ja lõunaslaavlased. Ja ka nemad on veel sel ajal küllaltki metsikud bütsantsi. Suhted venelastega on niisugused sõbralik sõjalised, aeg-ajalt katsutakse jõudu ja siis püütakse jälle milleski kokku leppida. Venelaste jaoks. Bütsantsi olemasolu on ilmselt kultuuri mõistes väga oluline. Sest just venelased tänu pizzansile võtavad vastu ristiusu. Ja väga palju hakkavad vastu võtma kapitsansikultuuri Bütsantsi kultuuri, mis selleks ajaks on juba segunenud ka selle idapoolse pärsia, islami kultuuriga. Bütsants oma kõikidel sajanditel säilitab väga suure haritlaskonna kõrge vaimse kultuuri ja paralleelselt võtab vastu sellist välist tseremoniaalsust just nimelt sealt idast. Ja see kandub edasi ka Venemaale. Kõige põnevam. Võib-olla on bütsantslaste suhtlemine islami kultuuriga araabia kultuuriga. Nimelt araablast televahendatakse kreeka käsikirju ja alati peet peavad eurooplased silmas Bütsantsi puhul, et Bütsants on tõesti kreeka kultuuri väga palju säilitanud. Samal ajal ilma Bütsantsi niisuguse vahenduseta ei teaksime ilmselt Aristotelesest plaatonist suurt midagi. Käsikirju selle kohta ei oleks. Trooja sõjast me teaksime, võib-olla ainult nimesid. Bütsantslased müüsid, vahetasid kreeka käsikirju araabia maailma, selle kohta on olemas niisugune peaaegu et anekdoot kus keiser Constantinus VII olevat Cordoba Califile Rahman kolmandale kinkinud imekauni kreeka käsikirja. Aga kuna korduva kaliit ei olnud eriti tugev kreeka keeles, siis ta saatis, see tähendab konstantiinas saatis muidugi ka keeleosava tõlkija munk Nicolaus kordavasse järgi. Hiljem keskajale kui keskaegne kirik hakkab huvi tundma vanade käsikirjade vastu, siis paljudel juhtudel ei ole kreekakeelset algupärandit enam säilinud ja tuuakse sisse araabiakeelne ning tõlgitakse omakorda ladina keelde. Niisugune on ringkäik. Loomulikult Bütsantsi. Kunsti võib ka jagada mitmesse erinevasse ajastusse ja kindlasti kõige esimene ja kõige fantastilisem õitseng toimub kusagil viiendast kuni üheksanda sajandini. Tavaliselt alustatakse Justin Jaanus esimese ajaga, kes valitseb tõsi küll, juba kuuenda sajandi alguses. Seda perioodi kuni üheksanda sajandini loetakse ka mõningatel juhtudel veel hilisantiigi hulka. Justin, Jaanus esimene, kes valitseb kuuenda sajandi esimesel poolel on väga võimas keiser ja tema riik, tema Bütsants on sel hetkel oma võimsuse tipul. Ta ulatub Apenniinideni välja Apenniinidest, osa maa-alasid, kaasa arvatud nagu näiteks Ravenna ja ehitustegevus kuuendal sajandil on äärmiselt hoogne. Kindlasti peaks alustama Konstantinoopolist, kus kuuendal sajandil valmib aia Sophia türklased. Tänapäeval ütlevad aia Sophia. Võib-olla lepime meiega natuke eestikeelsema variandiga. Täidati kirik, mida tõlkes võiks nimetada pühaks tarkuseks kahe suurepärase arhitekti ja 10000 orjakaasabil. Ta on oma põhivormilt basiilika. Need peakski tulema selle juurde tagasi, et rooma kohtuhooned, turuhoonet, tseremoniaalne, kas või konstantiinuse basiilika. Need kantakse üle järgmisesse vaimsesse perioodi, nimelt basiilika mahutab ju väga paljud on suur ja algselt tühi ruum. Kuninglik koda oli ta tõlkes ja ta võetakse üle ning hakatakse kasutama teda kui kristlikku kirikut. Esimesed kristlikud kirikud ka Roomas on basiilikad. Aja Sofia ei ole puhas basiilika, ta on küll põhiplaanilt basiilika jagatud kolmeks lööriks aga keskmisel ööbik kohal päris keskel on kuppel. Ja siin võiks siis mainida, et ta on ühendanud tsentraalehitus ja basiilika. See kuppel ei ole sellise läbimõõduga nagu Adriano poolt ehitatud panteoni juures, kus ta oli üle 40 meetri, ta ulatub ainult 32 meetrini. Aga ta on tükk maad kõrgem. Ja seal on üks huvitav konstruktsioon veel. Kupli alumises servas on 40 akent. Need 40 akent annavad kupli osas valgust ja tõstavad kupli nagu veidi õhku. Eriti kui sealt akendest paistab sisse päike. Tõeline lõunamaine päike. Loomulikult peab olema sellise suure kiriku interjöör luksuslik ja nii ta siis ongi kaunistatud ka sammastega nimelt 11 meetri kõrgused päris suured hallikad sambad on toodud Diana templist Delfist ja punased või niisugused tumedad sambad Jupiteri templist Baal petist esimene tempel peaks kuuluma Kreeka tsooni, teine peaks kuuluma juba Rooma ehituskunstitsooni. See uus arhitektuur lubab endale võtta vana küljes teatud detaile või vana natukene ümber ehitada. Seda peetakse kunstiajaloos küllaltki normaalseks, seda on sajandite vältel pidevalt juhtunud. Mõnes mõttes on tore, need sambad on meie päevini säilinud ja kui me teame, kust nad pärit on, siis me võime neid nautida mitmekordselt selles kirikus viibides. Teiselt poolt sellise kujutava kunstiga, mida on kergem hävitada on halvem lugu, sest seda on tõepoolest läbi sajandite hävitatud ja aja. Sofia on selles mõttes üks tüüpilisemaid näiteid, muidugi siin on põhjendus. Aia Sophiat hakkab hävitama järgmine kultuur. Hoopis teine kultuur. See, mida aja Sophia kohta arvati omal ajal ja mis tast sai, sellest tuleb juttu järgmisel korral.