Tere me oleme aja Sofias kirikus, mis ehitati kuuendal sajandil. Mis sai valmis viie aastaga ja mis oma suuruselt oli kuuenda sajandi suurim kristlik kirik selleks ajaks kui vaadata ringi veidi mööda Euroopat, siis aja Sofia on selline kõige vanem kirik mida võib veel kaasajal nautida. Mitte küll enam kirikuna. Kui justin Jaanus seda väidab legend esimest korda sisse astus, oli ta hüüdnud. Saalomon Matrumpasin, sule. Vana Kiievi saadikud kes viibisid selles samas kirikus 500 aastat hiljem läksid tagasi koju ja rääkisid, et neil kodus arusaamine, kas nad olid maa peal või taevas. Esmalt võib-olla mõjus neile suurus, võib olla mõjusid need kupli aknad 40 akent kupli alla. Need säravad kuldsed fantastilised mosaiigid, mida meie tänapäeval enam ei näe. Võib-olla mõjus neile mõni väiksem asi. Näiteks seet peakupli. Keskelt laskub 50 meetri pikkune tross alla. Selle trossi otsas ripub võimas kroonlühter. See on tõeliselt suur kroonlühter. Ja selle kroonlühtri all. Otse põrandas on tilluke rist. See on aja Sofia keskpaik. Tegelikult oli see sajandeid kogu idakiriku keskpunkt. Veerandi maailmateadvuses maailma keskpunkt. Ja hiljem kui aja Sofias sai mošee muutus ta kõige suuremaks mošeeks ja muutus ka islamimaailma keskpunktiks. Tal on olnud läbi sajandite päris mitmeid funktsioone. Aga see kuuendal sajandil muidugi ei ole veel aktuaalne. Mis siis saab aja Sofiast nimelt? Bütsantsi riik elab üle oma õitsengu, elab üle oma langused ja selleks ajaks, kui Konstantinoopol vallutatakse, ongi Bütsantsi riigist jäänud peaaegu et järele ainult Konstantinoopoli linna. Ja see võimas vallutaja on Mehmed, teine kes tuleb. Ja kolm päeva pärast Konstantinoopolis võimu võtmist. Kolm päeva hiljem kuulutatakse aia Sophia mošeeks ja ilmselt siis on seal ka esimene niisugune rituaal. Mehmed, teine on kena valitseja, ta nimelt jätab mosaiigid puutumata ja ta katanud lihtsalt kinni kangaga. See on loomulik, sest islami kunstis ei lubata inimese kujutamist. Ja noh, seda enam, et tegemist on täiesti teistsuguse religiooniga. Alles hiljem alles järgmistel sajanditel tulevad valitsejad, kes arvavad, et kangas nii kaunima saigi katmiseks on siiski vähe. Ja krohvivad mosaiigid üle. Praegusel hetkel võime neid nautida väga vähe ja jääb ainult üle lootus, et nad kohati seal Kurphy pinna all veel on säilinud. Et kunagi on neid võib-olla veidi rohkem. See oli siis 1453. aastal, kui püstitati minaretid ja aja Sofias sai suurimast kristlikust kirikust sai suurim mošee. Aastaks 1934 muutub pilt veel kord, sel ajal on Türgis võimul Atatürk. Ja nii juhtubki, et ta kutsub kohale moslemid ja leiab, et, et pole sünnis paluda Allahi kristlikus kirikus. Võib arvata, et kreekakatoliku patriarh tõmbab selle peale juba kopsud õhku täis, et hakata halleluuja hüüdma. Aga Atatürk arvab, et ka kristlastel ei sobi enam jumalat ja halleluuja hüüda. Kohas, kus on olnud nii pikka aega mošee. Ja niisiis, alates 1934.-st aastast on aja Sophia lihtsalt Istanbuli muuseum. Ja sinna on jäetud välja nii tahvlid araabiamärkidega kui ka siis on vabastatud mõned nendest mosaiikidest ja kindlasti üks kuulsamaid mosaiik ja pärineb sellest samast kuuendast sajandist, kui kirik valmis. Justin Jaanus esimese ajast. See kujutab madonnat. See kujutab Neitsi Maarjat lapsega, kes istub keskel. Ühel pool. Neitsi Maarjat on seismas Constantinus, esimene suur, kes ulatab talle Bütsantsi maketina. Või Konstantinoopoli linna. Ja teisel pool seisab Justin Jaanus esimene kes ulatab aia Sophia kirikut, kiriku maketti. Kaks suurt meest, kahe surek kingitusega. Jumalaema ees. Samal ajal kui niisugune suurepärane ehitis Konstantinoopolis ehitati samal ajal kuuendal sajandil ikka veel toimub tormiline ehitustegevus ka Ravennas. See on Bütsantsi üks provintsides aga millegipärast armastatud provints ja nii ehitatakse Ravennas sel perioodil väga palju kaks Basilikat. Sanapolinaarenovojas Annapolinaaringlasse üks apolinaari kirik, mis asub vanas sadamas ja teine, mis on uus. Ja sanitole. Mis on tsentraalehitus. Aga alustame nendest lihtsamatest. Need basiilikad on väljastpoolt äärmiselt vaesed kivi ja lihtne suurvorm, ei midagi enamat. Apoli noore Novos on pealöövi kohal. Keskmine lööve on teatavasti kõrgel ja seal ei ole täies mahus aknaid, vaid mosaiigid. Ja need mosaiigid on ilmselt bütsansi. Jah, meile näha olevate mosaiik-ide meistriteosed. Võimalikud meistriteosed. Nimelt kujutatakse ühel pool seinas pühakute märtrite protsessioon nii ja teisel pool neitside protsessiooni. Mis asi on protsessioon? Protsessioon peaks olema pidulik rongkäik. Pidulikest rongkäikudest olen ma käin rääkinud. Ma meenutan teile Ateena kroopalisel olevat heidese piduliku rongkäiku mis on kujutatud portenani friisidel, kus ateenlased viivad jumalikule Ateenale rüüd ja muid kingitusi. See oli madalreljeefi teostatud protsessioon, kus kaunid inimesed, üks ei korranud, teist kaunist liikusid. Protsessioonina võiks võtta võib-olla ka Egiptuse hauakambrite maale, kus kujutatakse, tõsi küll, seal on tegemist ühe inimesega, kuid kes ka teeb läbi, võiks öelda piduliku rongkäigu ühe jumala juurest teise juurde matruumist Anubise Kaalude juurest kuni Osirise riigini välja. Ja nüüd siin Ravennas märtrite protsessioon, pidulik rongkäik, märter oli see usutunnistaja, see inimene, kes oma usust ei taganenud ja kes tavaliselt suri kannatades, suri märtrisurma. Järelikult need kodanikud seal seina peal, need märtrid on juba surnud. Kas nende teekond üldse saab olla füüsiline või on see vaimne? Ühelt poolt tundub ta küllaltki realistlik, aga ta on äärmiselt monotoonne. Nad praktiliselt liiguvad väga vaikselt või see liikumine vaatajal ei ole tajutav. Nad peaaegu et seisavad. Need märtrid on kehatud olevused, kuigi neil on seljas tuunikad, neil on seljas mantleid, neil on seljas kingitused või kroonid või käes õigemini. Nende liikumine ei toimu füüsiliselt. Nad pigem liiguvad vaimses maailmas. Kui seista selle mosaiigi all siis võib sellest ka peaaegu, et aru saada. Ja vastasseinas, kus on kaunid, neitsid täpselt samuti liikumas, märtrid liiguvad kristuse drooni suunas. Ja kuivõrd kristus tõepoolest siin ilmas elades ju mitte kunagi troonile istunud, siis on selge, et teekond on ainult taevane. Huvitavam on lugu nende neitsidega ja neitsite protsessiooniga vastasseinas, sest nemad liiguvad kristus lapse ja neitsi Maarja suunas. Aga enne, kui nad Neitsi Maarja Kristus lapseni jõuavad Liiguvad kolm hüplevad kummalist figuuri. Need on kuningad. Nimelt sellel seinal on kõige ees kujutatud kolme kuningat, kes viivad kingitusi, kristus lapsele, kolmekuninga kummardamised, seen. Nad on lihalikud, Nathan materjalistlikud. Neil on seljas moodsad rõivad ja neil on käes erisugused, kaunid kingitused. Nad plevad ja nende näod on suunatud nii, et need väljendavad uudishimu. Nende näod suunduvad EDP poole tundmaks huvi, mis toimub. Mis toimub sellel troonil, kus istub neitsi Maarja Kristus lapsega. Ja nende taga tulevad neitsid oma täiesti vaimses tasakaalustatud monotoonse ess reas. Nende rüüd ei ole päris ühesugused. Neil on valged kleidid, neil on kuldsed mantlid ja valged loorid. Nad on väga sarnased. Nende näod on siiski erinevad. Mosaiigid on mulle tundub bütsantsi, kunstist astuks kõige paremaid osasid. Kunstis on toimunud üks suur muudatus kui antiigi puhul. Ma võib-olla otseselt ei öelnud, et tegemist oli alasti kultuuriga. Inimese füüsiline vorm toodi esile Bütsantsi mosaiigid. Reeglid mis tahes, muudavad inimese vaimseks olendiks. Inimene, kelle keha On patune. Selle patuse asja kujutamist ei pea Bütsantsi kunstnikud ja pikka aega kogu kristliku maailmakunstnikud üldse kujutamise vaevavõtmise vääriliseks, aga see ei tähenda seda, et figuuri ei oleks, on küll. Ja sellesama Bütsantsi tingimustes neid seene kas või piibli teemadel suuri inimgruppe kujutatakse väga hea meelega. Aga selle kujutamise juures on üks, üks kaval moment. Nimelt rõivad on ilmselt rasketest brokaatsetest kangastest, nad säravad, nats tähendavad, aga nad ei too esile keha vormi. Gea varjatakse nii tegelikus elus kui ka kunstis. Esile tuleb tuua inimese hing, tema vaim, tema usk, tema kannatus. Sellel on nagu väärtust. Sellel samal kuuendal sajandil ehitatakse ka son vitaale. Ja san Itaale on nüüd hoopis teistsugune bütsantsi ehituste, nimelt tsentraalehitus, see tähendab, et ei ole piki hoonet, vaid on niisugune. Väljasse võib-olla ei tundugi päris kaheksa tahulisena, aga seestpoolt on kaheksatahuline arhitektuur nähtav ja peale selle liigendab seda keskset ruumi San vitaale kirikus veel kaheksa ülivõimsad piilarid mis moodustavad kiriku keskel rott tondi kauni tondi. See on siis niisuguse ümarehitus ratanud. Sanlitaale on üks keerulisema põhiplaaniga ehitusi tol hetkel. Ja miks ma seda tsentraalehitus siin rõhutan nimelt vene kirikud püüavad just nimelt seda tsentraalehitust üle võtta kuivõrd Euroopa regioonis mõnda aega siiski püsib. Välze basiilika pikihoone vorm, sanitaale on ka kuulus oma saitide poolest, aga seal ei ole kujutatud niivõrd palju pühakuid, märtreid või keda tahes vaid keisripaari ennast on kõige kuulsamad mosaiigid. Justin Jaanus saatjaskonnaga ja keisrinna Theodora saatjaskonnaga ja ka need säilitavad või jätkavad Bütsantsi mosaiigi traditsiooni. Kujutatud on palju inimesi. Kujutatud on kauneis säravais rõivais kehad, Tõid inimesi kes on siis võimul. Võib-olla et vaimse maailmapilt jääb nende osariikide puhul tahaplaanile. Tuleb esile ka teatud võimutunnustega keisri kuju või keisrinna kauni pea ehtega figuur. Nende väärtus võib-olla on rohkem niisugune dokumentaalne, ajalooline, mitte niivõrd emotsionaalne. Mis teeb läbi oma raske ajaloo läbi 1000 aasta. Kannatab vael vahepeal ka neljanda ristisõja ajal ristirüütlite käes, kes rüüstavad, ei nadi rüüstagi. Nad reostavad. Aia Sophiat. Siin muidugi peaks ka mainima seda, et selleks ajaks juba kuuendaks sajandiks on tekkinud kirikulõhe kirikulõhe kus siis ühel pool on rooma kirik oma paavstiga ja teisel pool on ida kirik oma patriarh iga, samal ajal need võimuvahekorrad ei ole nagu selgeks tehtud. 11. sajandil pannakse see kaks kirikut rahulikult paika ja siis 13. sajandi alguses toimubki see neljas ristisõda kus tullakse ka Konstantinoopolisse, kuigi nad on ju sellesama religioonikandjad. Nikaia. Vürstiriik taastab Konstantinoopoli ja ta saab veel eksisteerida oma viimases kultuuritsoonis. Kuni aastani 1453. Siis tulevad türklased, siis tuleb seesama Mehmed teine ja algab selles samas Konstantinoopolis ajajärk islami kultuuriga ajajärk Istanbuli linnaga. Aga järgmisel korral peaksime minema juba keskaega. Enne veel toon ühe küsimuse. Kui tsaar Ivan kolmas 1453. aastal olles Konstantinoopoli kaitsel abiellus viimase Bütsantsi keisri konstantiinose järeltulijaga Soega oli see ühelt poolt ajalooline malekäik. Ivan, kolmas ei olnud mitte rumalalt saar. Nimelt kui pealinn Roomast viidi Konstantinoopolisse Sis Konstantinoopolist sai teine Rooma. Konstantinoopoli ei ole kunagi viidud ametlikult Moskvasse. Kui Konstantinoopoli viimase keisri järeltulijaga abiellunud saar valitses Venemaal edasi, kas Moskva on siis kolmas rmt? Järgmisel korral jätkame.