Tere me oleme rääkinud antiigist, oleme rääkinud pizzansist mingis mõttes, see on üks ajaline tervik, antiik, mis regionaalselt on erinev, aga ajaliselt sajandite kaupa on küllaltki kattuv territoorium või niisugune soon. Seda võib vaadelda kui ühtset tervikut ja kui vaadata seda 20. sajandi lõpuinimese seisukohalt, siis tundub mulle, et alati vanade kultuuride juures on tegemist millegi niisugusega, mis on kauge. Mis on, võibki olla natukene müstiline, mis ei pea olema väga täpselt teada. Bütsants ühelt poolt, tema esimene õitseng on mingis mõttes seotud antiidiga, kuna võetakse euroomast. Teiselt poolt on Bütsants ka vaheetapiks keskaja ja antiigivahelisest, religioon on ju Petsansis kristlik, aga need mõtted ja see suhe on veel niisugune kauge ammune, mida võiks kantiigi puhul jutuks võtta. Eelmisel korral ma lõpetasin küsimusega ja ma hea meelega oleks jätnud selle küsimuse õhku moskva järgnevusest roomale. Kui seda natukene lahti mõtestada, siis ühelt poolt, kui Rooma riik jagunes kaheks ja pealinn viidi bütsantsi, võeti sinna kaasa tol hetkel mitte veel riigi usundiks kuulutatud kristlus mis sai riigi usundik spetsansis ja võeti kaasa. See antiigi pärand võeti kaasa kreeka-rooma kultuur ja selles mõttes võib Konstantinoopoli pidada teiseks roomaks. Kui 1000 aastane Bütsants oli oma eksistentsi lõpetanud siis antiigitraditsiooni temas enam ei olnud, arvan ma. Aga religioon oli sama, religioon oli säilinud, religioon oli kandunud ka edasi kandunud kõige esmalt kindlasti Venemaale ja osad bütsantsi, vaimsed väärtused olid ka kandunud Venemaale. Kui nüüd see Ivan kolmas abieluteel püüdis säilitada sidet või moodustada tugevamat sidet pizzansiga, mis oli juba hävimas või täiesti hävinud siis see on tegelikult tõesti võib-olla rohkem niisugune poliitika kultuuri Venemaa otseselt enam edasi viinud. Bütsantsi kultuuri vene kultuur on ikkagi eraldi võetav üksus. Kui nüüd religioonist rääkida, siis selleks hetkeks võib lugeda kreekakatoliku kirikut ja roomakatoliku kirikut. Vene õigeusk lähtub loomulikult kreekakatoliku kirikust ja võib-olla, et see moskva järgnevus roomale Konstantinoopoli-le. Ja siis Moskva on pigem võetav kirikuringkondade baasilt. Aga mõned küsimused kunstiajaloos võivad alati ja üldse kultuuriajaloos võivad alati jääda õhku, sellepärast et kõigile küsimustele ei peagi vastust saama. Kui me läheme nüüd vaatame uuesti siiapoole, siis mulle alati tundub, et kui jõuda keskaega siis see on midagi sellist, mis on meie ka praeguse aja inimestele suhteliselt mõistetav. Ta peaks olema. Me ise näiteks Tallinna tingimustes elame ju keskaegsest tsoonis. Ja minul endal on ka alati keskajaga selline suhe, et mulle tundub, et ma saan aru, ma isegi suudan, need loojad, kes keskajal on tegelenud kunstiga, on olnud käsitöölised, pigem küll ma suudan ennast panna nende seisukorda või nende vaimsesse maailma mingis mõttes, kuidas ma saan neist paremini aru kui antiigiinimestest. Kui vaadata keskaja algust neljandast, viiendast seitsmenda sajandini, loetakse suureks rahvasterändamiseks. Ma ei peatuks sellel pikemalt, sest ühelt poolt on need siis metsikud veel küllalt Porbaarset ja suhteliselt võrreldes antiidiga madalal arengutasemel hõimlased, kes mööda Euroopat ringi rändavad, kusagil peatuvad, võib-olla isegi vilja maha külvavad, aga siis tuleb järgmine suguharu ja nad lähevad edasi. Ja võib-olla see järgmine lõikab nende viljagi. See on segane periood, sellest ajast on säilinud muidugi ka loomingut ja kunsti aga see on võib-olla rahvakunstiga rohkem seotud. Ta ei ole kõrge kultuurikanalitega mõõdetav. Esimesed kindlamad moodustised, tekivad riiklikud moodustised, tekivad Merovingide Karolingid ajal. Ja Karolingid kindlasti on ka kunstialase kultuuriajaloos juba sees. See on suurriik, mis hõlmab Põhja-Hispaaniat, Prantsusmaad, Šveitsi, Hollandit, Belgiat, osaliselt ja osaliselt ka Saksamaad ja jõuab vist ka serva pidi Itaaliasse välja. See on tolle aja mõistes suur riik ja selle kõige tähtsam kõige olulisem esindaja on kindlasti Karl Suur, kes laseb ennast 800. aastal kroonida Roomas tõeliseks keisriks. Ja tema puhul väärib võib olla märkimisteete Ta on kirjaoskamatu. Väidetakse, et alles vana mehena õppis ta lugema. Aga see ei tähenda, et oleks olnud rumal ja harimatu. Pigem vastupidi, tema koondab oma õukonda tolleaegseid haritlasi Euroopas arvatakse, et sel ajal on kirjaoskajaid võib-olla üldse ainult mõni 1000. See on tilluke arv. Tema koondab kirjaoskajaid oma õukonda ja moodustab Aachenis residentsi Karzure lossi kompleksist. Aachenis ei ole suurt midagi järel, on järel lossikabel. Lossikabel, mis on kaheksatahuline kaheksatahuline oliga Sambitaale, Ravennas, bütsantsiaegne kirik ja võib arvata, et Karl Suur või vähemalt tema ehitajad olid seda näinud, millest muidu niisugune tsentraalse ehitise ülevõtmine. Ta on võrratult väiksem ja tükk maad lihtsam, aeg on teine. See ei nõua veel niisugust väga, võib-olla suurejoonelist arhitektuuri. Aga ta on analoog ja ta on ka siseviimistluse poolest püütud viia ilmselt niisugusele teatud luksuslikkuse tasemele. Karl Suure õukond koosnes siis omaaegsetest haritlastest ja põhiliselt tegeldi jälle kreeka käsikirjadega. Ja need käsikirjad võisid nüüd tulla ka juba araabia maailmast ja neid tuli võib-olla veel kord tõlkida araabiakeelne juhul kui kreekakeelne ei olnud säilinud. Neid tuli siis tõlkida uuesti neuroopas loetavasse keelde. Karl Suure õukonnast alates võibki hakata rääkima tõelisest keskaegsest kultuurist ja selle kultuuritõusust. Ja kui vaadata seda keskaega, kui teda vaadata, siis on mitu võimalust. Ühelt poolt ma mäletan, et kooliõpikute samal ajal oli juttu sellest, kui pime vaimupime rumal oskamatu on keskaeg, millised hädad inimesi valitsesid katku näol ja milline oli deodaalne rõhumine. Ma ei tea, kas õpikud on muutunud. Aga sellega seoses tekib küsimus, et kas inimene, kes on rumal vaimupimehädade ja õnnetustega koormatud, kas ta on võimeline looma sellist arhitektuuri nagu loodi keskajal. Kas need kirikud, mida Euroopas peaaegu et igal pool võib näha on loodud kuidagi kehval ajal? Keskaeg saab oma nime hiljem ja need 16. sajandi renessansi humanisti, kes hakkavad välja kaevama antiiki leiavad, et see aeg, mis lahutab neid antiigist, on vahepealne aeg. Sellel ei ole üldse mõtet tähelepanu pöörata. Ja see vaheaeg nimetataksegi keskajaks hiljem, 18. sajandil, siis kui maailma vallutab romantism, kunstisuunana hakatakse huvi tundma ka keskaja vastu, muidugi nende möödunud sajandite jooksul on keskajast palju väiksemaid ja võib-olla ka väga kauneid asju juba kadunud ümber tehtud. Osad ka suured kirikud on säilinud. See 18. sajandi romantismiaegne inimene leiab keskajast kõik need positiivsed küljed üles ja leiab, et keskaeg oli igas mõttes parem kui 18. sajandi esimene pool. See aeg, kus Need inimesed elasid Kustpoolt ühte aega vaadata kui keskaega nüüd üldiselt püüda vaadata selles plaanis mis ta siis tegelikult oli kui pime, kui tark, kui ilus. Ühelt poolt väidetakse, et inimesed elasid väga lühikest aega. Keskmine eluiga on kusagil 30 40 eluaasta vahel. Selle keskmise eluea madaluse põhjustab suurlinna laste suremus. On tõesti keskaja probleem. Teiselt poolt keskajal koondub teadus kloostrites kloostrid peaasjalikult vaimulikkond tegeleb loomulikult ka bioloogiliste probleemidega, aga tegeleb ka nendesamade varasemate aegade teadmiste omandamise kinnistamise ja laialdamisega. Tähendab ei tegele mitte ainult probleemiga, mitu inglit mahub õele nõela teravikule? Kui me tänapäeval läheme sauna ja vahetevahel korraldatakse seal ka mõni niisugune söömisega pidu siis selles ei ole midagi uut. Keskajal olid saunad vägagi moes ja nendes söögi- ja joogivõtmine täpselt samuti. Ja seda räägib padu kahetsuskirjad, kus on mainitud, et kui sina, nüüd see keskaegne inimene lähed sauna ja näed seal oma naist või võõraid naisi paljalt, siis sa pead kolm päeva vee ja leiva peal olema. See on karistus selle eest, et sa oled neid paljalt näinud. Aga tegelikult sellist asja vist mitte kunagi ei rakendatud. Keskaegne saunakultuur oli olemas ja keegi ei teinud probleemi ja kolmeks päevaks vee ja leiva peal ennast ei määranud. Katk, mis esimest korda tuleb keskaegsesse Euroopasse 14. sajandi keskel 800 aastat, et ei ole katk Euroopat külastanud. Ja loomulikult on inimesed sellise haiguse olemasolu unustanud. Ja nüüd siis tuleb katk ja 14 kümnendat sajandit hakatakse Euroopas pidama katastroofi sajandiks. Samal ajal see katk ei võta ju kõiki, ta võtab haiged ja vanad. Ja jätab järele tugevalt noorenenud ja tervenenud inimkonna, kes väga kiiresti taastub. Arvatakse, et keskajal on perekonnad väga suured ja peale katku kindlasti sünnib lapsi rohkem. Aga samal ajal on laste arv perekonnas sõltuvuses perekonna varanduslikus seisundist. Kui poeglapsi on perekonnas palju või mitu siis tavaliselt, et mitte jagada varandust, abiellub nendest ainult vanim. Kui rääkida üldse perekonnasuhetest, siis kindlasti viib keskaeg ellu naise austamise. Seda ei tunta kunagi varem. Naine on alati ühiskonnas enne keskaega olnud veidi tahaplaanile surutud. Keskaeg tänu neitsi Maarjale muidugi tõstab esile naise. See naine peab olema küps. Miks? Tütarlapsed, kes ei ole veel abielus, on valvatud, on kaitstud. Nad on suletud oma koduseinte vahele. Kui tütarlaps abiellub, see juhtub tavaliselt juba enne tema 14 kümnendat eluaastat siis saab ta teatud mõttes vabaduse. Abielus naine võis liikuda ringi ja ta oli nähtav seltskonnas. Teda sai ka mõni rüütel austada. See on kultuur, rüütlikultuur, kus rüütel võis siis oma südamedaamile rõdu all serenaadi laulda ja kasvõililli saata. Kui me tõstame klaasi pokaali veiniga ja ütleme toosti siis ka see komme on keskajast enamus. Ka praegusel ajal tuntud kombeid on pärit keskaegsest kultuurist, keskaegsest Euroopast. Taalne rõhumine on veel kindlalt alati keskajal jutuks. Keskajal tekkisid alluvussuhted. Talupoeg toitis oma isandat, aga seisanud kaitses teda ja tema perekonda ja tema põldu. Seda territooriumit, millelt oma põldu haris. See isand, kes kaitses talupoega, allus omakorda järgmisele. Noh, minu pärast kas või suur verstile tinglikult, kes kaitses nüüd teda omakorda tähendab vasallisuhted ja keskaegne rüütli eetikagi ju toetab seda, et kaitsta nõrku ja toetada niisuguseid, kes abi vajavad. Et see oli kindel ühiskondlik süsteem ja see toimis vägagi vägagi hästi. Ja mis puudutab pika tööpäeva, siis oli väga palju usupühasid, kus inimesed said vaba päeva või juba enne usupüha said pool päeva vabaks. Keskaegne tööpäev nägi välja tegelikult selline, et hommikul tõusti küll varakult, aga kella üheksa ajal oli kindlasti nõndanimetatud hommikujoomine. Lõuna ajal oli paus, see paus oli paaritunnine suvel, kui valge aeg. Siis tehti tööd edasi, aga kõhtu poole oli veel mitu pausi, nii et seetõttu see tööpäev ei olnud tegelikult nii pikk. Ja kui vaadata neid keskaegseid, kas käsitööesemeid, ükski ükski asi ükski tarberiist ei valminud ju vabrikus veel siis nendesse on iga tegija pannud oma hinge ja nad on kõik mingis mõttes unikaalsed. See on looming, unikaalne looming, mille keskel inimene elas ja mida ta siis järjest tegi. Aga looming on ka needsamad sakraalehitused, sest keskaeg on läinud ajalukku kuu kindlasti oma arhitektuuriga, see on kõige olulisem. Ja sellest keskaegsest arhitektuurist tahaks ma järgmine kord rääkida ja võib olla mitte temast nii väga, üldiselt aga vaatleks lihtsalt ühte kirikut.