Tere esimesel sajandil enne Kristust vallutab tseesar Reemeri nimelise teede ristumispunkti ja selles teede ristumispunktis hakkab arenema tõeline kaubanduskeskus ja põllumajanduspiirkond. Tol korral kutsutakse teda Reemeriks, temast saab Belgia pealinna provints Rooma keisririigi tingimustes hiljem. Tänapäeval tuntakse seda kohta teise nime all võib öelda rääns rämps aga võib ka öelda Reims. Aga roomlastest lisaks sellele ammusele mälestusele on jäänud ka üks kaar või väravaehitis keset kaasaegset Rämsi. Kolmanda sajandi keskpaigast teatakse, et selles samas räänsis tegeleb juba kristlik kogudus eesotsas piiskop Nikaia sega Kaisega. Arvata võib, et sellel kolmandal sajandil otsest niisugust sakraalse arhitektuuri veel ei püstitata. Esimesed pärimused esimesest kirikust räänsis selles samas kohas, kus praegugi asub kirik on viiendast sajandist viies sajand, son veel rahvasterändamise sajand. Ometi püstitati ju ka juba rahvasterändamise ajal kirikuid ja nii ka rään siis mitte midagi ei ole päris uut siin päikese all. See esimene kirik meenutab väga tugevalt Rooma passiivikat sedasama Rooma kuningliku koda, kus oli turu ja kohtuhooned. Pikihoone, mis on jagatud löövideks ja viitab ilmselt antiigimõjudele seegi, et sellel esimesel viienda sajandi kirikuvormil on kellatorn kõrval. Selline varajane keek ei jää kauaks püsima. Ilmselt ei ole ta ka veel väga kapitaalne ehitis. Ja üheksandast 12. sajandini võib rääkida järgmisest kirikust ikka sellel samal kohal ja olgu öeldud, et ta on juba siis pühendatud jumalaemale. Neitsi Maarjale. Üheksas sajand. Ma juba suhteliselt stabiilne ja sel ajal hakatakse aktiivselt tegelema romaani stiilis kirikute püstitamisega. Need on paksude seintega, need on kindluskirikud. Need on väikeste akendega. Ja kui on sõda või häda, siis saavad ka lihtsad inimesed sinna varju minna. Ja ilmselt see üheksandast sajandist pärinev kirik kandis ka osaliselt neid funktsioone. Aga aeg läheb edasi. Ja ühel kaunil päeval 1211 see on siis 13. sajandi algus leiab tollane kiriku juht ränzis, et nüüd tuleks üks tõeliselt suur ja uhke katedraal püstitada seda aastat loetaksegi ränzi katedraali stamise alguseks. Olgu öeldud, et selleks ajaks ei ole võib-olla veel päris valmis, aga on juba ehitusel Pariisi jumalaema kirik. Ja veel mõned selles regioonis. Räätsa on gooti stiili raames kõige võib-olla stiilipuhtam ja võib-olla ka gooti stiilist kõige parem näide. Kui romaani periood ehitas kindluskirikut, kus oli see oli tõesti paks müür ja kus põhiliseks stiili tunnuseks väliselt on ümarkaar siis gooti arhitektuur hakkab pürgima üles õhku jumala juurde. Kõik kaared, mis võivad olla, olgu nad siis uksel või akendel, tehakse terav kaartena ja kõrggootika tingimustes püüakse aknad viia hästi kitsaks ja kaared võimalikult teravaks. Täpselt sama kehtib ka võlvide kohta kiriku sees kus projetega püütakse anda sellele kaarele teravust. Loomulikult tekib kohe küsimus, kuidas selline kirik hakkab seisma püsti. Tähendab tehniline probleem. Ja gooti kirikutel leitakse lahendus, nimelt tuuakse raskusvälja kiriku sein hakkab muutuma mingis mõttes formaalseks. Aga väljaspool on tugikaar ja tugipiip, et mis toetab võlvi, seda terava kaarelist moodustist kiriku sees. Ja kummaline on see, et kui gooti kiriku ümber jalutada just Prantsusmaal ja prantsuse mõjutustega kirikute ümber siis nad meenutavad väljastpoolt mingit hiigellooma jalad kuidagi kaunilt laiali. Samal ajal nende põhiplaan ei ole väljastpoolt eriti hoomanud. Nii on ka räänsi puhul. Kui see esimene basiilika oli hästi lihtne, siis edasi. Juba romaani perioodil areneb kiriku ehitus nii, et ehitatakse põiki löö kirik muutub ristikujuliseks. Seda põiki lõõri kutsutakse trantseptiks. Ja gooti arhitektuuris on formaalselt on sekt olemas, seda näitab ka katusekonstruktsioon, kus on nelitis pikihoone ja trantsepti lõikumine. Aga samal ajal põhiplaani vaadates seda tantsepti osa nagu ei hoomagi. Niisiis räänson kolme löövilise pikihoonega ja trantsepti osa on viie lööviline, aga see lõpeb ümara väljaehitusega idas, kus asub Alt ja omakorda sellele ümarale välja ehitusele pannakse juurde tavaliselt viis niisugust väiksemat ümarat. Kabeli moodustatakse absiidi ümber kabelite pärg. Ühelt poolt, see ei ole väljast vaadeldav nii lihtsana kuna nüüd need tugipiidad ja tugikaared, mis teda toetavad teiselt poolt siseinterjöör muutub nagu selliseks väga liigendatuks ja kauniks. Põhiline, mida gooti kirikute juures hinnatakse just kõrggooti kirikute juures, on see, et see väline lihtne arhitektuur on seotud skulptuuriga. Kirik kaunistati kõikvõimalikel skulptuuride, mis olid figuurid tavaliselt ja käsitleti siis erinevaid piiblit, seene erinevaid legende nii uuest kui vanast testamendist. Tavaliselt on kiriku peasissekäik läänest lääneportaal. See on siis kolmeosaline gooti kirikutel. Nii andaga räänsis kolmeosaline ja kasutatakse perspektiivportaali, see kitseneb nagu sissepoole või vastupidi, siis laieneb väljapoole. Kui on tegemist suure kirikuga ja Prantsusmaal, reeglina sel ajal ehitatakse suuri kirikuid, seda on garans siis tavaliselt vajab kirik ka lõuna ja põhjaport Taali või lisasisse ja väljapääse. Ja ka need kaunistatakse vastavates kultuuridega. Kui vaadata seda esialgset projekti, mida kavatseti ehitama hakates, siis räänsi puhul on võrdsed nii läänefassaad kui põhja ja lõunafassaadid. Nad on kõik kaunistatud tud kahe fassaaditorniga ja kujundati alguses ka hästi niisugune lopsakas nelitis torn kõige kõrgem ja kõige uhkem. Loomulikult ehitussuurte objektide juures kindlasti kippus natuke venima, väidetakse, et kusagil 15. sajandi esimeseks pooleks oli rääns peaaegu valmis. On teine pärimus, mis ütleb, et 1516 oli see aasta kui ehitusmeister pani oma pillid kotti või oma riistad koti ja läks ära. Tegelikult selleks hetkeks kirik veel valmis ei olnud, ma mõtlen seda 15. sajandi esimest poolt. Ja kas ta ongi valmis, sest Lääne fassaadi kaks suurepärast torni on ehitatud teravad tornikiivrid, mis algselt olid planeeritud, on puudu. Kuigi me oleme harjunud sellise pildiga enamikel juhtudest välja arvatud võib-olla saator on need nurgatornid nürid gooti prantsuse gooti kirikutel kavandatud põhja ja lõunasissekäigud olid märksa tagasihoidlikumad. Nendelt need tornid ehituse käigus üldse likvideerisid. Ja kõige võimsam nelitise kohale planeeritud torn, kus oli isegi vastav niisugune katusekonstruktsioon täiesti eraldi jäi üldse tegemata, seal on noh, ma julgen öelda, et niisugune Nublakas väike väike kõrgend, väikese kaunistusega. Aga sellegipoolest mõjub rääns niisuguse kõrgusesse pürgi vana ja sellele annavad kindlasti oma ilme pisidetailid, arvukad pisidetailid, nimelt tugi piikade ja tugikaarte juures, jaga fassaadil on kõik otsad püütud teha teravaks kaunistatud väikeste tornikestega Fiaalidega või loodud niisugune kaldpinnal, selline väikeste nupsakatega ülespoole liikumine, mida kutsutakse Kraliideks. Kui nüüd seista selle peasissekäigu läänefassaadi ees ja võib-olla kõigepealt vaadata seda portaali, mis on siis kolmeosaline, Lääne fassaad kujundati teemadega kas viimsest kohtupäevast või Neitsi Maarja surmast. Tavaliselt ei kasutatud seal väga helgeid piibli süzeesid ja nii ka räänsi puhul. Üks erinevus on tal nüüd võrreldes teiste gooti kirikutega. Tema portaal, kus on peal nagu kaare väli terava nurga all on niisugune tühi koht, kuhu tavaliselt skulptuurid paigutati. Selles on väike roosaken. Ja Skulpturaalse kaunistus on portaali kohal eis viiluna Eisviiluna, mis kujutab Neitsi Maarja kroonimist. Seal viimane Tsee Neitsi Maarja elust ja see kujutab siis hetke, kus ta on juba surnud, kus ta võetakse taevasse Kristuse poolt, kus ta istub Kristuse paremal käel ja Kristus kroonib ta taevaseks kuningannaks. Selle ehisviilu tagasi on siis portaali kohal on suur roosaken, mis on gooti kirikul kohustuslik, peaaegu võiks öelda. Ja sellel roos aknal ta on küll liigendatud väikesteks piltideks, aga kõige kesksemal kohal kujutatakse juba klaas maalis või vitraažis Neitsi Maarja surmastseeni, nii et ka see ei puudu lääne fassaadilt. Kuna ma ütlesin, et on tegemist kolmeosalise portaaliga siis selle peasissekäigu kõrval on kaks väiksemat sissekäiku ühel pool, täpselt samuti on nad lahendatud, terav kaarelistena. Ühel pool on kujutatud viimne kohtupäev, täiesti traditsiooniline teema ja teisel pool mitte vähem niisugune süngemad sorti teema, passioon ehk kannatuslugu. Kõik halb kippus tulema läänest. Nüüd edasi selle roosakna kohal on siis juba ka niisugune nõndanimetatud kuningategalerii ka kõikide prantsuse kirikute juures gooti perioodil kohatud. Miks üldse nii palju sellist skulptuuri kasutati? Ta jätab eemalt pitsilise mulje, aga väheusutav, et arhitektuur nüüd tahtis või püüdis ainult pitsilisena mõjuda. Kirik kandis endas ka informatsiooni ja kui arvestada, et sel ajal enne reformatsiooni on tegemist ajaga, kus kõik liturgiat kõik teenistused viiakse läbi ladina keeles ja kogudus, kes nüüd võib-olla juba 13. 14. sajandil on rohkem kirjaoskaja siiski sellest ladinakeelsest loost aru ei saa. Ja seda püüabki toetada kirik ja püüab toetada kunst nii väljas kui seespool kirikut. Ja see on nagu lihtrahvapiibel, kus need sündmused siis pildi kirjas tehakse inimestele selgeks. Ja kui tulla veel kord selle peaportaali juurde tagasi, siis sealgi on mitu Tseeni just nimelt uuest testamendist, peaportaali külgedel või nendel põskedel. Perspektiivis on neli figuuri paremal ja neli neli figuuri vasakul. See kaunistab nagu kõiki portaal, aga võtame selle peaportaali siis nagu vaatluse alla. Kõige esimene on kaks figuuri peaingel Gaabriel tema kõrval Neitsi Maarja. Päris hästi ei olegi võib-olla aru saada, mida nad seal teevad. Aga kui peaingel Gaabriel satub neitsi Maarja kõrvale, siis ta tavaliselt viib läbi kuulutust ja nii on seda ka räänsis mõeldud. Edasi on järgmine Neitsi Maarja kuju ja tema kõrval on vanem naisterahvas, nõbu Elizabeth. See on hetkel kui Neitsi Maarjale kuulutus Gaabrieli poolt juba tehtud. Elizabeth, kes on vanem, teab, et ta sünnitab peatselt ristija Johannese. Loomulikult kombestik näeb ette, et kui noorem läheb vanemale külla, siis tema tervitab esimesena külastused. Stseenis, kus neitsi Maarja läheb Elizabethile külla, toimub kõik kuidagi vastupidi. Nimelt tõstab Elizabeth, kes on vanem tervituseks käe ja küsib, kust see tuleb, et minu issanda ema on tulnud minu juurde. Sellega annab ta nagu teada. Neitsi Maarja kannab lunastajat kannab ka tema lunastust. Nii seesama külastust, see on siis ka pea Taali Parempoolsel küljel nähtav ja selle vastas Kristuse templisse esitamine, täpselt samuti neljast figuurist koosnev lugu. Kui vaadata neid skulptuure ikka sellel samal fassaadil, siis puudub täielikult see kohmakus, mis on omane romaani perioodis, kultuurile ja kotifiguurid on kindla niisuguse tunnusega eristatavad, öeldakse, et neil on S tähe kujuline poos nimelt pea natuke ettepoole kaldu. Õlad on võib-olla veidi taga ja siis tuleb kuidagi voolujooneliselt puusaosa ette ja raskuspeet püütakse anda ühele jalale. Ja üks jalg on põlvest kõverdatud ja ka tuleb nagu ette. Aga see rüü, mis on tavaliselt maani, ulatub siis nagu jälle taha tagasi, nii et ta moodustab ka külje peale nagu S tähe ja liigub ka vaataja suunas edasi-tagasi mitu korda see figuur, nad on plastilised. Selles samas räänsis on üks naeratav ingel, mida eriti tuntakse alati Re, produtseeritakse fotodel. Ja selle naeratava ingli puhul arvatakse, et tegemist on keskaegse käsitöölisega, kes ei ole seda inglit mitte peast raiunud vaid You on tal olnud mõni kaunis tolleaegne neiu või daam modelliks. Et niisuguseid figuure, mis on inimlikud ja nii sümpaatsed ei ole võimalik päris fantaasias ainult teha. Ja nüüd, kui nendest üldistest suurtest Piiblitsiinidestan juttu, siis tavaliselt kasutati ühe regiooni kirikut ka selleks, et tutvustada inimestele konkreetselt selle regiooniga seotud pühakuid. Ja põhjaportaal kannab endas ideed pühast Remyygiusest, kes viiendal sajandil see on siis selle esimese basiilika aegu valiti 22 aastaselt ränzi piiskop x. Teda peeti suurte teadmistega ja särava mõistusega meheks ja valitseja, kes tol hetkel oli veel pagana pöördus ristiusku tänu Remyygiusele. Kogu see põhjaportaal on siis kaetud skulptuuride kamis, jutustavad remiiduses tema elust tolleaegsetest valitsejatest kohaliku tähtsusega legend, aga mitte ainult. Remyygiust peetakse jumala kiriku asutajaks Prantsusmaal, nii et ka selles mõttes on rääns endale vallutanud kõikide prantsuse kirikute hulgas tõsiseltvõetava koha. Ja kindel on veel see, et räänsis on kroonitud 25 kuningat. Kui nüüd seista sele kiriku ees, mis on kaetud paljude skulptuuride, ka sinna interjööri, nagu täna eriti ei jõudnudki, aga ma tahan kindlasti rääkida ühest isiklikust kogemusest kunsti nautides ja teda erinevates muuseumides ja ka erinevaid asju käies vaatamas. On alati see moment, et kas ta ületab sinu tõsi või vastupidi, ta jääb mingis mõttes alla. Kui ma seisin eelmisel aastal Bransi katedraali jumalaema kiriku ees siis ma imestusega mõtlesin, et see on täpselt selline, nagu ma olen fotodel teda näinud. Mitte midagi ei ole üle ja mitte midagi ei ole puudu. Täpselt nii nagu on pilt, niisugune on ka katedraal. Isegi suuruse mahtu kujutlesin ma umbes, nii et seegi oli rabav. Rabav just selles mõttes, et pilt ka ükskord annab edasi tegelikkust.