Sel ajal, kui Euroopas ehitatakse romaani ja gooti stiilis kirikuid toimub aktiivne ehitustegevus ka Itaalias. Ja Itaalia paistab muidugi mõnedes punktides teistmoodi silma. Nimelt ei ole seal kunagi unustatud antiikset marmori töötlemist ja see juba väliselt annab Itaalia kirikutele hoopis teistsuguse ilme. Nad on erinevat värvi marmorist, kaunistatud just fassaadi poole pealt. Itaalia kirikud, kui nad ei ole just prantsuse gootika sugemetega või seda järeleaimavad ei pürgi kunagi niimoodi kõrgustesse, nagu saksa, prantsuse või kasvõi Madalmaade kirikud. Itaalia kirikud. Romaani perioodil on ka küll suhteliselt pimedad ja võib olla suhteliselt väiksed. Ja on veel üks omapära, kui Prantsusmaal kas või kaunistatakse kirikuid paljude skulptuuride ka siis Itaalias ei ole kirik seotud skulptuuride ka, vaid pigem maalidega. Ta on ikkagi algselt suhteliselt pime ja suhteliselt väikeste akendega ja seinu kaunistatakse maalidega. See mõte ilmselt pärineb Bütsantsi spetsansima saiigist. Ja Itaalias hakatakse loomatahvelmaali ja reskot tahvelmaal, võib-olla tuleb veidi hiljem, algselt tehakse teda temperaga. Aga fresko on see, millest võib rääkida Itaalias juba 13. sajandil. Joobes sel ajal kui prantslased ehitavad oma imekaunist transsi on Itaalias juba mitte need maalikoolkond, aga vähemalt üks meister, kes läheb ajalukku ja kelle kohta öeldakse, et tema mõjutab oma loominguga ka järgmisi eriti 15. sajandi vararenessansi meistreid. See mees on sündinud 1266. või 67. aastal. Täpselt ei ole teada. Ta kuulub siis 13. sajandi lõppu Neljateistkümnenda sajandi alguse meistrite generatsiooni. Tema nimi on jota Tibondoone. Mõni, mis võib-olla ei ole väga tuntud, kuid mis võiks olla väga tuntud. On mees, keda võib-olla esimesena hakkab huvitama maalikunstis ruum. Te kindlasti teate, et renessansi peamiseks küsimuseks on joon ja õhuperspektiiv on küsimus, kuidas kahemõõtmeliselt pinnal kujutada kolmemõõtmelist objekti. Soto ei tegele selle probleemiga veel teadlikult või teaduslikult aga teda huvitab ruum, teda huvitav valgus. Teda huvitab vari ja koloriit. Ühelt poolt on tema kujutatud figuurid veel suhteliselt puised ja võib-olla ka nende volditud rüüd ei ole veel eriti plastilised ja kaunid. Ja võib-olla ka näod on veidi sarnased, aga ta suudab vaatajale minna hinge. Ja ta teeb seda lihtsate iseendast tulenevate vahenditega. Ilmselt ta usub seda, mida ta teeb. Kummaline on see, et see mees on maalinud kolm väga suurt objekti. Tema selja taga on suurepärane töökoda ja palju õpilasi. Peale selle loetakse teda oma aja kõige lugupeetavaks inimeseks, kunstnikuks see on juba midagi uut, sest keskaeg ei pidanud kunstnikku kellekski muuks kui käsitööliseks. Aga jotol on positsioon. Peale selle väidetakse, et ta tegeles ka kangastelgede ja raha laenamisega aga ise väidab ta kindlalt seda, et kui puudub haridus, siis puudub ka varandus. Saltot iseloomustades võib-olla tema välimust iseloomustades peaks alustama ühest legendist. Nimelt ta on Dante kaasaegne ja nad olid ilmselt ka päris head sõbrad. Ja ühel päeval tuleb Dante Ottole külla ja näeb majas ringi jooksmas lapsi, kes on tegelikult väga inetud, nutavad nende isa Chotot. Ja Dante küsib, et Auväärne meister, millest see tuleb? Et te maalite suurepäraseid inimesi, kauneid figuure. Aga Teie enda Skulpturaalse looming on kuidagi niisugune tagasihoidlik või ütleme, kehv Jotto kes ilmselt oli haritud ja mitte eriti suu peale kukkunud, vastas, et vaadakem. Probleem on selles, et ma olin ma päevavalguses. Aga nikerdan öösel. Seesama jota saab kõige esimeseks suureks tellimuseks Franciscuse kabeli assiisis. Sedasama Franciscuse kabeli, mis mõni aeg tagasi maavärina tagajärjel Franciscuse kiriku. Ma tahtsin öelda, mis mõni aeg tagasi maavärina tagajärjel on kahjustada saanud. See on kahekorruseline kirik kassiisis ja see tellimus tuleb just sajandi lõpus, kusagil 1290. aasta paiku. Assisi Franciscus, kes on 13. sajandi pühak, on surnud sajandi alguses. Ja tema haua kohale hakatakse ehitama kirikut, mis on tugevalt gooti sugemetega Itaalia tingimustes. Kui nüüd frantsiskusest lühidalt rääkida siis. Ta on rikka päritoluga. Tema isa oli kangakaupmees. Ja Franciscus saabki võib-olla esimesena hakkama sellega, et ta müüb salaja oma isa kangaid, et parandada ühte lagunevat kirikut. Kui see välja tuleb, ei kiida isa tema teguviisi heaks. Ja Franciscus saadetakse piiskopi kohtu ette. Selle kohtu ees viskab ta oma isale näkku. Raha ja riided seljast. Nii ütleb ta lahti oma perekonnast. Franciscus hakkab propageerima elustiili, kus teel olijale selles elus teil oli, all ei ole mitte midagi tarvis. On tarvis lihtsat rüüd, mis kataks keha ja on tarvis keppi. Et oleks rännates hea sellele toetuda. Ta on kerjusmunk, lu seisab ja pruun frantsisklaste rüü on just nimelt saanud sealt alguse kasinus, alandlikkus, sõnakuulelikkuse ja vaesus. Need on need põhilised printsiibid, millest peavad Franciscus ja hiljem ka peaksid pidama siis lugu tema järgijad, õpilased. Sellesama Franciscuse elukäik maalitakse Jotto ja tema õpilaste poolt sinnasamasse assiisi kirikusse. Ja seintel on ridamisi Tseenid alates sellest samast piiskopikohtust ja jätkates kõikide sündmustega Franciscuse elust kuni selleni välja, et kui ta ise mõnele kohtumisele ei jõudnud, siis sinna läks tema vaim. Ka see on sõtta poolt maalitud kuni lõpetades selleni, et Franciscus oli nii pühamees et ta pidas vajalikuks näiteks pidada jutlust ka lindudele. Kui vaadata seoto maalitud seinu siis mingis mõttes on jahedad hästi sinakaid toone. Ja kindlasti meenutavad nad mingis mõttes ka varast võib-olla ikonograafiat, kuigi ta ei ole otseselt enam aupaistet ega aga mingi viide, mingi kujutlus ka sellest. Samal ajal kui vaadata neid mehi, kes, nagu ma juba ütlesin, on võib-olla isegi natuke ühte nägu ja kelle emotsioon annavad edasi käed siis siin on üks võib-olla võlu või võti seto kunsti mõistmiseks. Kätega suudab ta anda edasi inimest suudab anda edasi tegevust. Järgmine suur töö on kapelladel Arena Paadoas. See käsitleb juba piibli teemat käsitleb just nimelt uut testamenti. D. Ja võib-olla, et selle kabeli maalingute juures tasub jälle rääkida ühest legendist või anekdoodid, mis on seotud maalikunstnik Chotoga nimelt käinud sealt aeg-ajalt mööda kardinal, kellele meeldis maalikunstnikuga lobiseda. Ja nii astus ta siis jälle ühel päeval kabeli uksest sisse ja Jotto maalist parasjagu piiskopi. Piiskop teatavasti kannab niisugust kahe terava tipuga mitrad peas. Ja kardinal oli siis esitanud Sutale küsimus, et miks piiskopid kannavad mitrat ja Choto oli talle vastanud, et loomulikult on see sümbolkandja, peab teadma uut ja vana testamenti. Aga miks tulevat mitralt taga lindid ja lehvivad siis sealt, ta sai aru, et kardinal teda Tügab või narritab. Ja vastased kaks linti mitra taga tähendavad seda, et tänapäeva Kleerikud ei tunne juutega vana testamenti. Jaan mõlemale selja pööranud. Siin on ka viide sellele, kuidas tol ajal, miks on kas või seesama püha Franciscus nii tähtis nii oluline, et talle terve kirik püstitati. Ta propageerib kõike seda, mis on tolleks hetkeks kirikuisade juures ammuseks unustuse hõlma vajunud, kus kirikutesse on tegelikult kogunenud juba suured rikkused ja kus kirik tegeleb pidevalt sellega, et neid rikkusi suurendada, saada juurde kirikumaid, saada juurde kõikvõimalikku ilmalikku vara ka jumala auks, kiituseks kuulsuseks, aga loomulikult ka enda tarbeks. Viimase osa oma elust töötab Choto Firenzes töötab Santa Krootsi või Püha Risti kirikus ja maalib seal. Need viimased freeskod on suhteliselt rangemad. Võib-olla võib-olla et ta on jõudnud teatud sellise küpsuseni. Nad on kindlapiirilisemad ja mõjuvad veidi karmimalt kui assiisi. Freeskod. Aga samal ajal kas anta Krootsi kirik on tänu Jotto maalingutele kindlasti üks kuulsamaid vaatamisväärsusi Firenzes. Ja paar aastat enne oma surma projekteerib Jotto kampaniili Firenze toomkiriku tarvis. Selleks ajaks on projekteeritud basiilika pikihoone ja Kyoto projekteerib kompaniili. Edasi jääb veel kuppel. Selle kupliga tuleb rännata järgmisesse sajandisse. Tuleb rännata järgmise mehe juurde, kellest ma võib-olla ka paar sõna räägin. See on Brunne leski Brune leski, kes on võrreldav just nimelt 15. sajandi alguses kõige paremate arhitektidega. Tema on see, kes viib ellu unistuse, kui renessansi arhitektuur ei võta kasutusele erilisi uusi ehitusdetaile või-konstruktsioone vaid suunatakse pilk antiiki. Ja mingis mõttes on see taassünd, renessanss ongi ju taassünd. Antiigi taassünd. Võetakse kasutusele antiiksed, detailid, sambad, kaared. Itaalias ei hakka kirikud pürgima kõrgustesse, nad kaotavad natuke üldse oma osatähtsust arhitektuuris. Aid hooned muutuvad just nimelt horisontaalselt liigendatud teks. Aga alates antiikajast, see kandub edasi renessanssi. Igal endast lugu pidaval renessansikunstnikul või arhitektil on unistus. On unistus projekteerida üks tõeline kuppel ja pruune leski on just see mees, kes oma esimese ja selle ajastu esimese tõeliselt suurejoonelise kupli projekteerib. See on Santa Maria difioore ehk Firenze toomkiriku kuppel mis oma mahtudelt ja mõõtmetelt just kõrguse suunas. Kõik eelnenu. Firenze toomkiriku kuppel on kaheksatahuline. Tal on sees 24 ribi ja diameeter 42 meetrit. Brunner leski on kindlasti oma nime jäädvustanud ka sellega, et ta on perspektiivi teooria looja. Nimelt seesama probleem, kuidas kahemõõtmelisele pinnal kujutada kolmemõõtmelisi esemeid ja selleks töötatakse välja joon perspektiiv, mis on siis Brunne leski, teine suurel määral. Edasi muidugi tekib küsimus ka õhuperspektiiviga, kuidas see Auguses joon perspektiivis paigutatud asi välja näeks, kui ta on maalitud kas ta muutub lahjemaks või kuidas need värvid kauguses peaksid mõjuma. Aga Bruna leski? Loomulikult, iga suur skulptor saab ka teatud tagasilöögid, 1400 on see aasta, kus kuulutatakse välja sellesama toomkiriku paktisteeriumisel, siis ristimiskirik eraldi baptisteeriumi pronksuste konkurss ja Gabrune leski võtab sellest osa. Aga seekord tema tööd ei valita, valitakse kullasseppa, teeuste kavandid. Runnel leski jätkab Firenzes, peaaegu kogu tema looming on seotud Firenze linnaga. Ja järgmine võib-olla tähelepanuväärsem objekt on hüljatud lastekodu, mis on tõesti antiikset vaimus lahendatud, seal on õhukestele, õmblukestele, õrnadele, Korintose sammastele niisugune kaaristu püstitatud ja ta on oma laiafassaadiga nagu vaataja poole avatud. Capella patsi. Sellesama Santa Krootsi või Püha Risti kiriku õuel on niisugune pisikene kabeli ehitus, kus Brunner leski veel kord püüab fassaadi lahendada antiikses vaimus. Aga see on tõeliselt pisikene. Me kabelikene. Ja tema võib-olla arhitektuurse osa lõpetab San Lorenzo kiriku ümberehitus. Nimelt see on Firenzes kuidagi säilinud väga vana, väga arhailine basiilika ja ta on tänapäevalgi veel niisugune igavalt punase seinaline, aga samal ajal kohe kaugelt, et näha, et ta on vana sees, ehitab Runnel, leski ta siis ümber ta kolmel ööbiline ja see sisemine ümberehitus on ka kindlasti viide antiikse Rooma kohtuhoone sisemusele. Kõik need sambad ja kaunistused, sellesama Sallo rentso kiriku kõrval on ka tuntud meditsite kabel. Mille juurde võib-olla tuleme tulevikus?