Tere hommikust. Minu nimi on Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama maailmapilti. On argipäev, peagi algavad teatrites proovid, et luua lavastusi. Iga maailm ju kujuneb inimese sisemuses ja teater on paik, kus tahetakse mõista, avastada, mõtestada, nähtavamaks, mängida silmale nähtamatut peamist. Tänase kohtumise põhjuseks on Ugala teatri lavastus Heilus Jaani Tuglase loomingul põhinev mälestus ühes vaatuses. Noor lavastaja Ingomar Vihmar on lavakunstikateedri 15.-st lennust. Aastal 1992 Ugalas näitlejaks tulnud. Lavastuses mängivad tema kursusekaaslased Piret rauk, Gert Raudsep ja Üllar Saaremäe. Geenius Jaanitan mängitud Ugala väikeses saalis Rakveres Baltoscandali, Tallinnas Von Krahli teatris. Oktoobri algul mängitakse seda lavastust Tartus festivalil Draama 96. Ingomar Vihmar iga ajasin juttu ühel augustipäeval Tallinnas Draamateatri fuajees. Õhtuse etenduse lähenedes. Kuidas üldse tuli idee seda lavastust teha või kui palju on see nüüd dublasest ajendatud või, või hoopis millestki muust? See hakkas kuskilt kaugemalt peale, et ega sa ju Nagu päris täpselt ei tea, mis nagu peaks tegema või noh, oled teatris näitleja siis ja siis mängid ja ja siis noh, mingil ajal sa tunned, et midagi jääb kuskilt puudu, tegemata mõnda asja nagu ei oska seda, mis, mis antakse, ei oska ja tahaks midagi. Nüüd see asi on üsna keeruline ja. Ja noh, see, et ma nüüd siiamaani olen jõudnud, et see lavastus väljas on tänu sellele, et Andrus leppinud kolledžisse kutsus neli aastat tagasi. Noh, kui ma teatrisse tulin, päris alguses see oli juba siis oli mingisse tundmatus kohas vette hüppamine aga siis ma hakkasin seda. Hakkasime seal millestki aru saama ja see oli mulle endale kasulik. Viljandi kultuurikolledž. Seal oled sa siis õppejõud, eks ole? Mul on, mis selle aine või ametinimi. Ametlikult on ametlikud. Et olen ma kultuurikolledži teatrikateedri lavakõne õppejõud kuidas seda nüüd võtta? No tegelikult on üks suur suur eriala või noh, ei saa nagu neid lahutada lavakõne eriala. Teen nendega, mida ma oskan, mida peaks teatrikoolis tehtama, nii palju, kui mul neid teadmisi on, püüan neid õpetada. Teate siis nägema ja mängime nendega kaks lastelavastust teinud ja ja võib-olla Nad mängivad ühes selles järgmises tükis ka. Mida ma hakkan talvel tegema ja mis see mulle on andnud? Mulle tohutult tähte ei olnud, mind on see tohutult aidanud, nendega koos mängida ja iseendas arenev palju. Me oleme palju kindlamaks muutunud. Ma olen need mingid asjad üles leidnud mis on kuskil mu sees olnud, aga ma ei ole kuskil kadunud olnud. Seda rahu ja seda ma olen sealt saanud tohutult palju tänu nendele õpilastele ja põhiliselt koos mänginud ma ei tahetaks, siis võin ennast ka mitte kutsuda mingiks õppejõuks, aga seda võib nende käest küsida. Pärast, eks kunagi hiljem selgub äkki mees on midagi minust sees, siis oleks. Tuglase nagu siis sai tegeletud nende üliõpilaste ja see oli kunagi kooliajal, me tegime sugulase essi, Katriga ja Tuglas ei ole mul nüüd mingi nii mingi lemmikkirjanik, aga aga kuskilt tuleb nagu alustama ja tal on. Siiski on tal onlik kirjutanud mõnedki tootult mitmekihilised ja ilusad ja, ja ja head novellid ja temas on midagi, mis on, millest ma aru saan ja. Ja tegelikult oli see lugu lugu, mis ma tahtsin rääkida, see oli noh, see ei olnudki alguses dublasega seotud, see oli. No ma teadsin, et ma tahan selle selle loo ära rääkida. See oli mul olemas ja siis ma hakkasin seda materjali otsima, aga see ei olnud alguses, lugu oli mul enne valmis, kui see materjal. Kuigi mingid variandid olid mul peas, see Tuglas oli kindlasti mul kogu aeg oli mul kuklas ema sest hetkekski loobunud esimesed otsisin, aga, aga mis konkreetselt? Mingi konkreetse novelli põhjal või keda ma päris alguses kindlasti teatanud. Ja siis siis lugu hakkas, hakkas nagu selgemaks minema ja. Põhiliselt on ta on, ta tehti nüüd selle rända põhjal või see kui seal mingit süžeed on, siis on, see on see nagu põhijoonis on sealt ja miniatuurne ja ja teistest novellidest mõned asjad. Mulle tundub, tundub nii, et midagi teha, siis peab väga täpselt teadma vähemalt seda asja, mida sa tahad rääkida, see peab sul endal olema tohutult selge. Palju õnne näidendid maailmas ja kui ma midagi veel tee, nagu ma võin teha võttega mõni näidend, aga, aga selle, selle ise kirjutamise juures on see jääd. Sa oled selle asjaga koos palju kauem, et see on sul kogu aeg sees, kirjutades saatsime veel rohkem, siis on kergem keringuga proove teha ja näitlejatele oma asja selgeks teha. Nemad võtavad, nemad ei saa kindlasti päris sinna minu maailma, siis nemad, nemad toovad sinna oma arusaamised sellest asjast. Aga see on kasuks. Kui ma nüüd hästi läheb, siis järgmine lugu, mis ma teen, peaks olema jälle sama süsteemi järgi ja ma kogu aeg jälle tegelen enamus aja sellega, et. Mõelda selle peale, kuidas sellel vastu võetakse või kuidas sellest aru saadakse. Tegelen sellega, et ma julgustan ennast, et see on kui mina. Ma saan sellest aru, see on vajalik, siis on inimesi, kes kellele see nagu mõistetav on. Muidugi on see nii, et lavastus peabki iseenda eest seisma või rääkima, kas sa raatsid kuidagi paotada seda? Just seda, mis oli enne sinus valmis enne seda Tuglase, seda, mis sa rääkisid, et mis on see kõige olulisem selles loos või kui on võimalik seda sõnastada, et kui sa tahad seda sõnastada? Tahtsin nüüd selles loos oleks et oleks rahulik. Et see oleks sellel oleks mingit tarkust, et seal oleks peaaegu kõige mõistmist, mis tegelikult on, eks võimatu, aga kuskil oleks selline natukene kõrvalt vaatama, aga samas samas väga-väga hell ja väga isegi sellises kontekstis sentimentaalsus, kui selline asi üldse olemas on, ei mõju siis enam kuidagi nõmedalt. Et need oleks seal nagu koos nagu elus, nagu elus on, et oleks selline ülim igapäevases reaalsus mis vaheldub. Kuidagi täiesti täiesti äraarvamatult mingi mingi teise maailma mingi unenäolise, seega ja ma ei oska ka kui selle peale hakata nüüd pingsalt mõtlema, et noh neid unenägusid seda seda kuidagi ära seletada. Aga proovinud tegemine on, on, on teine asi seal, seal peab olema väga konkreetne ja see, mis seal on, sellist. No kui seal midagi on sellist, sellist kummalist see, see on. See jääb sinna niikuinii. Tajud su elus samamoodi seda hetkes, et noh, et see argine ja unistus või kujutlus või need maailmad on nii lähestikku lõikuvad ja sekkuvad ja tunned sa seda niimoodi oma igapäevaolemises? Seda ei saa niiväga konkreetselt tunda, need asjad tulevad ikkagi seoses mingite täiesti reaalsete asjadega. Ja need hetked, kui sa tunned midagi, need on, Need on seotud seotud mingi konkreetse asjaga. Vaest lihtsalt jääd kuskile istuma või eriti hästi tuleb see bussis sõites vist tänu sellele liigud kuskile või, aga see ei ole sellega kuskil mujal tulla. Äkki on selline selline hetk? Nende päevade vahel? Ja see kaob kohe ära ja seda võib-olla on see enda välja mõeldud. Aga tähendab, siis tunned, et nagu midagi on, millestki saad aru, aga pärast hakkad mõtlema, siis, siis kellelegi seda edasi jutustada on suhteliselt raske, aga aga need hetkel on küll. Ma isegi arvan, et mis on praegu teada, tahad või ei oska, seda ei oska seda rohkem küll seletada, ma olengi pigem selline, reaalsem. Noh, kas nüüd kogu aeg kahe jalaga maas, aga konkreetsed asjad noh, selles mõttes küll, et ma ma ei eriti selliseid konkreetseid asju, eriti. Noh, ebamitte konkreetsed asjad on kuidagi kuidagi. Võluvad ja, ja väga konkreetseid inimesi ja väga mulle meeldivad sellised rahulikud ja see on, see on võib-olla noh, mul mingi endale välja mõeldud mingi mingi sõna, aga, aga ma kuidagi kasutan seda seda rahu ja rahulik just inimeste puhul, kes rahulikult nendega on kuidagi hea olla, kes on saavutanud mingi sellise vea, suhelda teistele inimestele võib-olla selle kohta mingi teine sõna. Ja ma võin, ma võin muna Aja möödudes leida endale ka mingi uue sõnaga praegu kui seal noh, seda, seda, seda võiks ollus Jaani kohta öelda. Ja ma käisin päris konkreetne näide. Käisin Vanemuise külalisetenduselt siis taevane ja maine armastus, nüüd ma nägin seda esimest korda minu meelest see oli ka selline kuidagi rahulikult tehtud ja see on hea ja rahulik, seda vaadata. Mõtlesin isegi sellise lolli lolli mõtte sel ajal. Näe meil on ka oma Tammsaare olemas ja noh, mis sa veel tahad või? Umbes nii? Mets. Miks sa praegu ütlesid, et lolli mõte nagu püüad, püüaksid välja vabandada seda mõtet või et liiga pateetiline või miks? Noh, nii-öelda võib-olla natuke on jah, või neid asju, mis on nagu kuu nagu oleks kuskil kuskil olnud juba? Ei, ta ei ole, ta ei olnud loll matamiseid. Kuivõrd teater aitab seda rahu saavutada või neid olulisi hetki kinni püüda või kas see on mingi peapõhjused seal teatris oled? Vaid aitab ikka. Mulle. Mulle meeldib. Teatris teatris on võimalik küll seda tunda. Suhteliselt tihti. See tunne on suhteliselt kirjeldamatu ja, ja see noh, see jutt, mis räägitakse garderoobides, puhvetites, näitlejad omavahel või noh, mina ka tähendab see, mis räägitakse konkreetselt tükist, see ei puutu nagu siia see on jäänud kuskilt väiksest Tatikast peale on käinud noh, tohutult palju teatris. Ja noh, see on kuskilt sealt jäänud ma ei oska seda üldse kirjeldada. Aga noh silla peale tükk edasi ja võtad neid asju natukene konkreetsemalt ja vaatad seal mingeid konkreetseid asju, aga aga kui see enne tuleb peale, see on kõige tähtsam. Teatris on küll, on küll neid hetke ise mängides oli, on see asi natuke teistmoodi, päris palju teistmoodi, ise ise lavastades või tehes mingit asja on, see on see sel asjale natuke lähemal. Sellepärast mõistublaksime tahtsingi seda seda teha, et see on mulle väga vajalik. Mulle meeldib, see, selluciaani oli mulle väga vajalik, mulle meeldis seda väga teha siiamaani kindlasti nende aastate jooksul kõige-kõige tähtsam, kõige vajalikum, kõige parem asi, mis ma olen teinud ainult enda jaoks. Aga see hetk või see soov ise näitlejaks saada kui varane see on või, või mismoodi? See on suhteliselt mage jutt, sellepärast et erinevalt enamustest oleme nii palju kui mina tean, ma olen ikka tahtnud kuidagi olla. Teatris, ma ei ole midagi muud tahtmata kunagi kui tõsiselt ei olnud mulle sellist mõtet väetanud ja kui ma eksam tulin eksamitele, ega mul ei olnud absoluutselt mingit teist varianti. Ja ma kartsin õudsalt kindlasti. Olnud aga olles jah, reaalselt ja konkreetselt selles teatrimaailmas, kas ta on ka millegagi erinenud kujutlustest või mõnel hetkel mingit pettumust valmistanud või midagi niisugust negatiivse märgiga. Muidugi igast jama on kogu aeg, aga on igasuguseid pettumus ei olnud ja. Ja. Ja totralt õnnelik on olnud ja ma ei ole. Natuke aega olen olnud, teatas aga üksust Ühel hetkel mäletan küll, ma ei tea, kas seal on mingit. No ma ei tea, üks päev just, mõtlesin sellele siiamaani kõige Ma ei teagi kuu, mis, mis, mis liiki õnnehetk või mis see nüüd oli, aga see oli selline. Märkus oli kooliajal. Ja me tegime suveunenägu ja teisel kursusel vist ei olnud. Aga see on võib-olla see oli esietendus, võib-olla see oli ka mingi kolmas või viies etendus või oli see mingi proovida. Ja siis ma tulin. Alguses oli meil veel nii, kui ma koolis käisime, siis pidime oma kostüümi ise viima, garderoob, ära sinna suurde garderoobi oma garderoobist, peale etendust ja enne tooma ka siis mäletan, ma tulin seal. Minu garderoob oli meeste garderoobid Ugalas esimesel korrusel. See suur on teisel korrusel. Ma tulin sealt teiselt korruselt seda kostüümi tooma. Ma mäletan seda hetke, kui mul läksin seal mööda koridori, mõtlesin, et ma ei teagi täpselt, kuidas ma seda mõtlesin, ma mõtlesin. On see tõesti? Tuli meelde võib-olla korraks midagi mingist lapsepõlvest, sellest soovist ja siis need on, see läks kohe edasi, ei hakka mängima ja hüppama ja kargama seal laval ja selline hetk on meeles. See oli üks selline selline lavaväline, aga laval mängides on tohutult palju selliseid õnne või tõe või jumal teab mis hetki. Nii-öelda noh, mängides on ka, aga see on, see on nagu selline kuidagi. See on mul meelde jäänud kuidas mäletades koridoris seda kohta, kus ma umbes olin sel ajal, kui see mõte käis, see oli ka üks, üks hetk selle kõige vahel. Kui sa selle näiteks tõid, siis ongi ikka nii, et et on olulisem elus mäletada noh, niisuguseid hetki või neid rahuandvaid hetki või mingeid häid või tõehetk, kui seda lagundavad närvilist, kas see hajub kergemini. Suhteliselt palju asju läheb hoopis meelest ära. Teatas ja noh, seas ka igasuguste muude asjadega, nii et noh, elu läheb kuhugi edasi ja kõik muutub nii kiirest, paluldastlevad kulunud ikka ärast. Osad asjadest ei unune ka, ma ei tea Oli juba juttu sellest, teatritöö on ju konkreetne tõesti päevast päeva, kas tekib mingi rutiini oht, samas on ju jälle nii, et no ikka räägitakse selle etenduse ainuportsusest ja et nagu rutiin ei tohiks üldse olla, kuidas seda tasakaalu endas leida, siis või seda saladust hoida on see raske? See tuleb vist, tegelikult tuleb see mida edasi, seda vähem möliseda rutiinimist. Ma arvan küll, et ma olen. Ma ei tea, kas see on, on see võimalik nagu, nagu sellest sellest niimoodi teadlikult hoiduda. Juust on tunne. Mida nüüd edasi läheb, seda, seda rohkem. Seda rohkem. Ma hoidsin kõigest sellest noh, maksimaalne On lihtsalt endale ja, ja siis ta ei lähe, ei lähe rutiiniks ja siis tal on see maksimaalselt publikule on nii palju, nii palju kui ma antud hetkel oskan ja laval noh õnneks ikkagi on see asi kuidagi teistmoodi, oldi kuidagi kuidagi ilusam, kuidagi parem. Sest, et näiteks mingi selliseid Kareleid vastikut kostüüme, noh mul garderoobis nendega nii, nii vilets ja ebamugav olla, aga laval seda võib ka, et ma, ma kohe ma kohe mitte ei taha, ei ta selga ajada, aga seal ununeb prae. Mul tuli praegu meelde, kui mängisime paar aastat tagasi jõuluetendusi Üllar lavastatud nelja punast lillekest, siis mängisin seal seda isa leiutajad, kes pidi seal köiega seal rippuma lae all ja muidugi ma rõõmuga ei pannud seda. Seda ma ei tea, mitu kilose monstrum kaaluses kostüümi arv on selle, selle need vatid. Aga noh, see kaob kuidagi etenduse ajal ära ja sa unustad selle. Laval laual on sellegipoolest. On teistmoodi hea olla. Mäng käib, siis on heal mängida toot võlu ise mängida ja siis seda mäng, luu on teisi mingil seal on teine asi. Friedebert Tuglase novellis rändaja on read kuid harilikult olid nägemused ainult silmapilkselt mõne möödamineja ebaloomulik liigutus, äkiline valgustuse vahetus või ainult enese mõte millel polnud mingit loogilist tekkimis põhjust. Kuigi mõte ise oli täiesti loogiline. Ja see mõtteline viirastus viskas ta silmapilkselt Ühest olemasolu piirkonnast teise, kõige kaugemasse katkestades mõneks minutiks igasuguse kokkupuuteümbritseva tõelisusega. Kuid nii, kuis ta kartis neid nägemusi, niisama ahvatles teda nendega mängimine. Ugala teatri näitlejat, lavastajat ja Viljandi kultuurikolledži õppejõudu Ingomar vihmarit usutles Pille-Riin Purje. Head argipäeva jätku.