Palusin täna siis sõna saatesse külaliseks Heiki Metliku. Sa valisid jututeemaks muusiku argipäeva. Milline on siis muusiku argipäev? Kõigepealt võiks öelda, et muusikupäevad on sellised, et nad on kõik kordumatud ja see on, mis mulle kõige rohkem meeldib, et et see ei ole tavapärane, et igal hommikul on seesama. Igal lõunal toimub seesama ja igal õhtul kuni kella viieni toimub seesama. Pigem on nii, et et me küll teame, mida need päevad toovad, kuid erinevad päevad on erinevate muljetega, erinevate kohtumistega erineva muusikaga ja see teeb selle päeva niivõrd huvitavaks, et tegelikult ma naudin igat päeva. Öeldakse küll, et muusikud tormavad ühest kohast teise ja see päev on selline sigrimigri kui sellest natukene süsteemi luua. Ja süsteemi loojaks on tavaliselt märkmik, igal muusikul on oma märg. Harjub sellega üsnagi ära, et päevad on sellised kirjud. Aga muidugi on kahesuguseid päev, üks on päev, mil tuleb esineda, mängida õhtul või plaadistada Vi lindistada. See on siis selline päev, kus lõviosa päevast tuleb anda instrumendina kas siis valmistada ette või, või on selleks siis eelnevad päevad olnud, kui on tegemist mingi väga suure kontserdiga. Ja teised päevad on sellised, kus lausa kontserte ei ole, aga tuleb jagada natukene enda päevases, pedagoogika vahel harjutamise vahel muidugi ja siis muu niukse organisatoorse töö vahel ja kirjatöö vahel või arvuti taga vahel. Et siin need annab teistlaadi päevad. Aga üldine päevarežiim on see, et ma üldiselt olemas armastanud hommikuti tõusta väga vara. Ja eriti kui ma mingit väga suure kirjatööga tegelesin siis ma isegi võtsin sellest hommikusest uneajast natuke tõusta kell viis kell kuus, noh, võib-olla ka sellepärast, et ma olen inimtüübilt lõoke. Ja see oli kõige produktiivsem aeg, tegelikult on see hommikune aeg. Ja peale sellest varajast tõusmist, kui toimetused on tehtud tere, on tööle või kooli läinud, saab siis aega hakata endale pühendama ja siis mis sealt vastavalt siis järjekorrast tuleb, kas on tõesti tehnilist treeningut, et vaja teha üks poolteist tundi, keskeltläbi on selline drill siis sõrmedele ja, ja koordinatsioonile ja füsioloogile või on midagi sellist siis, mis on uus muusika, mida tuleb õppida väga aeglaselt aegluubis või teine võimalus, on siis mälutreening lihtsalt mingid teosed, mida tuleb uuesti meelde tuletada või õppida? See on vast kõige tülikam osa, sest ega ei taha ju kõik pähe jääda, nii nagu nooruses luuletused või kuskil põimib pähe, jäid. Edasi peale sellist kolme tundi tööd siis kas instrumendiga või sellele siis järgneb ilmselt pedagoogiline töö, kui see on selline tavaline päev, et vastavalt tunnid on kokku lepitud juba ja, ja ka nendele tuleb natukene aega pühendada, näiteks tuleb võib-olla mingitest noodipakkidest mingid noodid leida, mille asukoht ei ole täpselt teada. Kuigi noh, enam-vähem ma tean, kus mingi noot võib asetseda siiski selles hunnikus kus ma selle noodi leianud on, umbes viis 60 nooti, siis seegi võtab aega, et et sealt see õige noot leida ja see õige versioon just sellest teatud palast, sest mõnest palast on seal kolm, neli versiooni, et siis tuleb läbi mängida ja vaadata, milline just sellele õpilasele kõige rohkem sobivat anda, neiu on ta noormees anda väikse käe sõrmede haarde kanda suure sõrmede haardega. Ja peale sellist pedagoogilist tööd on siis selline õhtupoolsem aeg. Tavaliselt kulub mõnele proovile kas siis kuna ma nägin ka palju kammermuusikat ja ma armastan kammermuusikat samavõrd kui kui soolokitarrimuusikat sellepärast et see on suhtlus kolleegidega, suhtlus erinevate muusikutega ja vahetult ka selline rikastumine vaimses ja emotsionaalses mõttes ja oskuste mõttes siis need prooviajad tavaliselt on sellised õhtupoolsed, millel teised urkast randid, kas nad on siis tšellistid, viiuldajad või mõned pupilli mängijad vabanevad orkestrites siis järsust või Estoniast. Ja õhtune aeg on selline, kus mõni tund tuleb pühendada järgmise päeva ettevalmistamisele või siis on tõesti ka õhtune aeg harjutada vaja kui eriti kui midagi ees on ja muud deviisiks on olnud selline. Hoia pilli käes kaks tundi hommikul kaks tundi õhtul loomulikult 10 aastat tagasi, võib-olla tuli teha seda kolm-neli tundi hommikul ja kolm-neli tundi õhtul, et nüüd nagu see töö otseselt mehhaaniline tööpilliga ei ole nii suur küll aga aga selline vaimne tööteosega ja teinekord piisab isegi sellest, kui istuda kuskil noodiga veerand tunnikest ja mõtiskleda selle kallal, see on sama nagu romaani lugemine kui luuletuse lugemine. Ja tegelikult määravad need ideed ja need mõtted, mis tekivad selle teosega koos, nii et tihti on õhtune aeg just sellele pühendatud. Pean tunnistama, et muusikat, ennast, oma erialamuusikat ma kuulan harva küll, et kui meil on otseselt vaja või siis mõni kolleeg saadab mingi verivärske plaadi kuskilt Ameerikast või mida ma tõesti varem kuulnud ei ole, et, et siis seda ma kuulun nagu põnevusega, aga nüüd seda, et ma sellest kasseti riiulist või plaadiriiulist nüüd võtaks selle teose, mida ma olen võib-olla kaks-kolm korda kunagi elu jooksul kuulanud juba. Seda ma just kuigi sageli tee ja ilmselt see on seotud ka sellega, et see teos, mida sa oled kuulanud, tähendab see mulje, mis on sellest saadud, see on salvestanud kuskile mällu ja tegelikult on olemas juba see on nagu ära lindistatud enda sisse. Vot selline näeks välja üks keskmine päev muusiku elus. Aga kui on selline päev, kus on kontserte, kui palju läheb näiteks aega enne kontserti sellesse sisseelamiseks? No kontsert hakkab hommikul sellega, kui habet aetakse, mõned ütlevad, mul habemeajamist ei ole, kuna mul on juba habe, statsionaarne, aga just sellele Kellaajaks, millal sa lavale astud ja millal sa hakkad suhtlema publikuga ja, ja millal sa usud, et sa tõesti usud sellesse muusikasse, mida sa teed ja leiad, et see on nagu mingi tõe kuulutamine, mida täna õhtul maja kuulutatavad, selleks tuleb nagu koguda ennast ja keskenduda ja ja teha sellel päeval midagi hoopis teist. Noh, ma võin näiteks näite tuua, et kuivad ringreisil ja kui sa pool päeva kolad mööda linna ja vaatad mingeid vaatamisväärsusi, siis võib arvata, et õhtul ei jätku enam nii palju kontsentreerituse energiat selleks, milleks oled sinna linna tulnud, nii et tavaliselt Öeldakse muusikud rändavad palju, vennad näevad palju. Aga minu puhul küll on see teps, niiet et kui sa oled reisidel, et siis pigem ikkagi koondud sellele, mida sa teed koondunud sellele muusikale, mitte niivõrd, ei ahmi endasse kõike uut ja, ja kõike. Paelub, et tuleb nagu hoida ennast ja keskenduda, et see oleks nagu selline kontserdipäeva keskne idee. Ja kontserdipäeval ma muidugi üritan mitte väga palju mängida, kui selleks ei ole tõsist vajadust, tähendab jällegi ühest küljest, Ta peab nagu füsioloogia olema valmis selleks, et õhtul olla värske, samamoodi ka sportlane, kui ta terve päev trenni, siis vaevalt ta õhtul saab maailmarekordit teha, no ütleme niiviisi piltlikult. Küll aga on, on selline heas mõttes lahti mängimine vajalik, nagu valmistamine, et see on nagu enda läbi kompamine sellel päeval, millises vormis ma olen millises vormis on minu teatud tehnika, liigitremolo, tehnika, vile, kaoto tehnik või et kas nad vajavad väikest aeroobikat siis sellel aeroobika-le küll kulub mõni osa, et eriti hoolikalt suhtun kontsert sel päeval just selles aeroobikapilliga? Muidugi kontserdipäev on pidupäev, see tähendab selles seda, et peab olema pidu sinus endas, et, et see on, kui sa juba paned smokingu Vi fraki selga ja hakkad kontserdile sõitma, siis peab olema see tunne juba sees. Et, et sa lähed tõesti pidulikule hetkele vastu ja sa pead andma endast kõik parim. Ja ma saan aru ka, see on ilmselt sellepärast ka muusikud ja üldse esinejad, eriti lauljad on sellel päeval noh, natukene isegi närvilised mõne pisiasja suhtes näiteks ei ole kingapael korralikult kinni või ei ole. Noh, ma kujutan ette daamidel see meik või värv päris see, mis ta on soovinud laval välja näha, et, et võib-olla isegi pisiasjad teinekord võimendatakse üle, aga see ikkagi tuleneb sellest, et tahetakse anda endast parimat. Ja need pisiasjad peaksid sel juhul olema ka siis Okaag. Ja astudes lavale on minu jaoks tähtis mitte erutuda sellest laval, et ma olen nüüd laval ja ja mis minuga, need, mis nad mõtlevad. Et pigem tuleb mõelda nagu teistmoodi, et sa tuled lavale. Sa tuled suhtlema publikuga. Sa pead heas mõttes olema nagu sellises striptiisiprotsessis, et ennast sisuliselt oma hinge lahti riietama seal laval ja oma hinge ja oma retseptorite abil tunnetama seda kõike, mida sa tahad edasi anda. Sest kui seda ei ole, siis see tõlgendus on võlts, tan, väherdan lihtsalt tehnokraatia. Ja nii huvitav, kui see ka ei ole, see tabatakse kohe ära, et kas sa oled aus laval või, või kas sa tuled lihtsalt mingi maskiga homsesse mask, naer või on see selline pompöösne? Aga igatahes tuleb tulla lavale ja erutada sellest muusikast, anda seda edasi, püüda jõuda sellele sisule. Et kuidas mul läheb täna või kuidas see massaaž või, või Arpeedželsin kohast välja tuleb, nii et pigem on ikkagi nii, et muusika ja muusika sisu aitab selle tulemuseni jõuda, mitte need välised tegurid. Salvestus nõuab samasugust kontsentratsiooni või on see kuidagi teistmoodi? Ma ütleks, et salvestamisel ja plaadistamisel tuleb nagu mõelda. Ühest küljest sellele, et, See vastaks nendele nõuetele, mis plaadistamisele salvestusel hiljem kostab valju hääldajatest. See tähendab seda, et ei saa mängida niivõrd forsseeritult, nagu mängitakse kontserdil saalis. Selge on see, et see kostub hoopis valju hääldajates pärast, hoopis teistmoodi tuleb no ennast natuke natuke vaos hoida. Nii et võib-olla need emotsioonid, kõik ei pea välja kostma salvestused küll peab olema salvestatud, laitmatult puhas ja laitmatult korrektne, igasuguste pisiasjade krõbinat, vilistlasi, mis te nende suhtes ja üldiselt see teebki salvestamisel väga raskeks, selles mõttes, et natuke anda, läheb tähelepanu pööratud mingitele muudele asjadele ja puudub üks väga oluline kontserdi filosoofia mõttes oluline tegur. Seal on publik. Kuna ei ole, kellele mängida, on vaid üks mikrofon, ees on helirežissöör kuskil nootidega jälgimas, mida sa teed kes nagu muudab selle musitseerimisega filosoofia hoopis teiseks. Ja ei ole kuskilt tulemas energiat, publik annab tohutult energiat, ei oleks tohutult soe, oleks teatud kontaktisikud publikus kes aitavad sind pidevalt ja tunnevad koos sinuga rõõmu, vaid ta mikrofon. Ja sinna tuleb jäädvustada jäädvustus peab olema siis laitmatu ja korrektne tulla seal natuke teistmoodi filosoofia kõrvale ja loomulikult tuleb kasvatada ennast sellekski, kujutan ette, et nende protsessidega õieti nagu vastavuses olla. Kas kontserdid on pikalt ette planeeritud? Peame ütlema, et meil on käes tõesti need ajad, kus ka interpreedid siis, kes on natukene solistid, kammermuusikud teavad ka, mõtleme väga pikalt ette. Kui veel ütleme, viis aastat ei tunnetanud seda tagasi, võisime mõelda, et me tahame kahe kuu pärast mängida seda ja tegime mingeid sooviavaldused ja kui sellele vastu tuldile, siis oli võimalik. Aga praegune elu nii Eestis kui ka rääkimata siis raja taga näitab seda, et tuleb ette mõelda vähemalt aasta, kuivõrd mitte poolteist. Ühest küljest on see selleks, et, et saalid ja teatud finantsid, mis selles selleks varutakse planeeritakse majandusaastate järgi ja saalid samamoodi pannakse kinni väga varakult juba vahest ei ole isegi veel seda programmi olemas, teatakse ainult, et keegi solist tuleb mängima ja aga mida ta just täpselt teeb, kas ta teeb prantsuse muusikat sellel õhtul hispaania muusikat või Madagaskari saarelt mingit muusikat. Et seda veel ei teata või, või siis on teistmoodi protsessid, et on olemas mingi festival, kuhu vajatakse vanamuusikat või keskaja muusikat. Ja need festival, et seal muidugi planeeritakse väga pikalt ette ja selle kõige taga on nagu majanduslik kalkulatsioon ja me saame täiesti sellest aru, et seda tuleb teha. Ja teine aspekt on see, et et kui ütleme, sooloprogrammides ja ka sellistes kammermuusikaprogrammides tuleb nagu mõelda eta sellele, et jõuaks kavad ette valmistada. Paratamatult, kui me oleme elukutselised muusikud, me peame. Võib-olla täna mängime ühte kava homme mängima teist kava ja nädala pärast kolmandat kava see tähendab muidugi tohutut koormust ja loomulikult see töö peab olema varem valmis tehtud. Ja kui me tahame ühte solvurogrammi mängida, siis see tähendab seda. Et see peab olema mõeldud, ütleme jaanuaris, aga esitatakse või novembris või detsembris või, või siis hoopis järgmise aasta kevadel. Ja, ja see aastases pühendatakse sellele, et tegeldakse selle kavaga siis see ei pea olema igapäevane töö seal võib-olla ikka kolme, neljapäevane intensiivne töö, seal järel järgneb periood, kus siis alateadvuses kõik segatakse ära, küpsetatakse natuke seda. Ja siis järgneb uus etapp, kus jälle töötatakse nädalaga selle kavaga või õpitakse, midagi ei lähe ja ja minu puhul ma olen teinud sellise hea retsepti järgi, et ma õpin suvel, kui on rohkem aega, kui ei ole pedagoogilist tööd ja kui on tõesti kaunid suvepäevad, need päevad on ka pikemad ja seda, mida ma suvel õppinud, seda saab siis mängida järgmise aasta talvel või hooajal või, või siis järgmise aasta kevadel. Ja mulle tundub, et, et see on üks väga hea retsept. Niiviisi väga pikalt ette valmistada. Näiteks konkreetselt on sellel suvel või sellel hooajal on tulemas üks kava. See on hispaania helilooja hulian Arkas kitarri romantik, keda küll vähe tuntakse, ma, tema teosed sain, siis läks liimile, noodid sain siis, kui, siis kui ma õppisin Madridis. Ja tegelikult seda repertuaari omandasin eelmise aasta suvel. Aga mängima esmakordselt ma hakkan seda juunis Leobrauguri kitarrifestivalil ja hiljem ka siis Tallinnas ja Eestis. Aasta varem. Ja praegu on juba mõtted, ütleme siis hooajaks 98 99. Juba mõtted ja need noodid on juba mul kodus klaveri peal valmis, vahel teemiaid lahti vast, loen ainult pealkirju, vahest mängin mõne rea. Nagu töötame tulevikus. Kontserti tellija, kas tema määrab selle kava ära suures osas või kui suur on see valikuvabadus. Valik on alati olemas, ühest küljest on sellised ideed, mis nagu tekivad endal ja, ja ma arvan, et kui see idee on väga hea kui see on selline idee, milles on progressi ja milles on midagi uut ja loomulikult me kõik püüdleme uudsuse ja huvitava muusika poole siis impulsid tõesti tekib endal ja me pakume selle välja ja, ja ümbritsev kultuuri ühiskond võtab selle vastu ja nagu võtab selle omaks. Teisest küljest on jälle ideed, mida on siis ümbritsevat kultuurikeskused on natsid, mõned festivalid või, või on mingid kontsert mänedžeride, kes on organiseerinud midagi nagu tekitanud oma energiamustri ja, ja nad siis paluvad sind sinna esinema ja siis sa pead oma repertuaarist või oma arhiivist kusagilt välja võtma, siis selle muusika ja selle autori, mis sobiks siis jälle nende energiamustrisse, mis nad on välja tekitanud, need on nagu kahesuguseid impulsse. Ja valik on alati muidugi olemas, ütleks selliseid kontserte, mida ei oleks tahtnud teha või? Ma vist peaaegu ei olegi teinud. Et mul on saanud nagu alati valida, on see valik olnud, sest suuremal või väiksemal määral. Võib-olla see on ka mingi õnn ja kokkusattumus olnud. Ja teisest küljest, kui sa oled muusik, kes mõistab muusikat, siis sa pead kokku puutuma ka erinevate muusikastiilide ja ja nagu mõistma, ka neid mõistma klassikalise muusika kõrval samal ajal pluusi ja räpi ta viimast küll ma nüüd vaevalt et kuulan, kui see kuskilt tuleb, aga näiteks pluusi ja ja Helimentaline tänu oma kodus kõlab väga palju tänu mu järeltulijatele. Et ma olen hakanud ka seda armastama, nii et kui sa oled muusik, kes armastab muusikat, siis tuleb mõista erinevat muusikat. Ei saa öelda, et ma armastan Beethovenit, aga ma ei armasta kantrit. Keeran kinni või? Sel ajal raadio kantri tuleb, et tuleb lihtsalt hoida oma audiokeskused lahti ja püüda mõista seda. Aga milliseid kriteeriumid on üldse, mis tead kontserti tellimuse heaks või halvaks? No minu arust peab olema kolm nagu aspekti. Üks aspekt on väga hea muusika, väga head heliloojad. Teine aspekt on võib-olla väga head tingimused. Huvitav kontsertreis, huvitavad paigad, huvitavad inimesed, kellega sa koos musitseerid ja võib-olla ka kolmas aspekt on ka mingi majanduslik lähtekohta asjale. Et selleks, et ma noh, kakskolm kuud harjutan loomulikult pühendan sellele kogu oma energiaaja, siis see peab olema ka vastavuses tasu väärlile, nagu selle kahe kuu töö eest. Muidugi on, on väga erinevaid onorele ja ei saa võrrelda näiteks neid honorar, mida makstakse Saksamaal või, või ka Põhjamaades mõnel festivalil nende honoraride kamis siin makstakse. Kuid ma ütlesin, et igal kontserdil on erinevad aspektid, et ja teinekord ei ole niivõrd tähtis honorar, kuivõrd tähtis on see, mida saab mängida ja kellele saab mängida. Ja kolmandal momendil võib olla see, et on fantastiline saal, kus see hetk, mida musitseerid, jääb niivõrd meeldunud tänu oma akustikale ja oma humal sellele saalile. Ja, ja kui mõelda, et, et see saal on juba ajalugu näiteks Riias Wagneri saal või midagi sellist, et siis see on hea tunne pärast endale, et et mul on võimalus ka selles saalis mängida. Mitu pilli seal on mitugi tähistaja. Hetkel mul on kodus neli pilli küll aga ma tegelikult mängin praegu ühega ja maiust tuletan siinkohal meelde ühe Pablokazalsi ühe hea ütluses et muusika ei pea valima niivõrdpill, kuivõrd peab parandama oma mängutehnikad sedavõrd, et ta suudab ka keskmise kvaliteediga pilli peal mängida. Tähendab, et tuleb nagu enda kvaliteeti tõsta, mitte niivõrd osta kallimaid pille ja loomulikult on olemas maailmas selliseid. Näiteks Austraalia meistri smani pillid maksavad kuskil 17000 Lääne-Saksa marka ja nii edasi. See on meile kättesaamatu ja, ja ilmselt meil ei olegi selleks vajadust igal pilliga mängida. Kui mõelda selle Sotsialisti filosoofia järgi. Aga kui palju vaeva või raha kulub näiteks pillide hooldusele? Kitarr on selline pill, et hoolseks väga palju ei kulu, kui just lausa kuskile vastu kapinurka või kust seda pilli ära ei löö, jättel mingi pragu sisse tulemisel suur õnnetus. Küll aga on kitarrikeeled üsna kallid kuskil, noh, need keeled professionaalsed professionaalidele, Need on kuskil 120 krooni komplekt ja kui selliselt tõsiselt harjutada ja kontsentreerida, siis peaks Keili vahetama kuskil noh, kolme nelja kontserdi järel. See tähendab, et no nädala-pooleteise tagant teeme lihtsa aritmeetika ja vaatame, et kuskil viis-kuussada krooniga läheks nagu keeltele kuus. Ja kui me ei vaheta, siis me tuleme stuudiosse ja ei ole enam seda. Saundi öeldakse, see kostab kohe. Aga pilliga on veel huvitav, tegelikult tuleb pillis anda midagi muud kui, kui selline majanduslik hooldamine. Minu arust tuleb pillisse anda teatud hea aura ja hea energia. Ja pillidel on väga suur vahe, et ma ei mõtle seda hinnavahet, aga ma mõtlen just seda, milline energia selles pildis on, milline aura selles pildis on. Ja ühe pilliga on fantastiline mängida ja seal kõlab kõik ja teise pilliga, aga ta võib olla ka tükk maad kallim ja tükk vaata rohkem läikivam ja kaunimast puust palisandrist tehtud, kas siis Rio de Janeiro või India pole Sandrist, aga, aga seda head aurat selles pildis ei ole. Ma ei tea, võib-olla see on natuke selline umbluu jutt. Aga ma usun sellesse ise, palju, sõltub väga palju sellest, kes mängib ja kuidas on mänginud. Vastavalt sellele kõlavad ka pillid ja pillidest nii palju, et näiteks koma pillil noh, kaks nädalat mängida seisab nurgas ja siis ta läheb nagu kinni. Siis ennem on vaja jälle kuskil kolm-neli päeva, et see pill hakkab kõlama need tegelikult on elav see pill see puit, olgugi et ta on juba langetatud ja hööveldatud ja lakitud ja kõik, aga samas seal on midagi elavat sees. Iga ilm mõjutab vaip, villane. Kui väljas on selline vihmane ja sombune ilm, siis ka pilli taha laugud aia mängu väljas on päiksepaisteline, siis on kõige parem päev salvestamiseks, sest pill laulab sellel päeval. Milline on siis muusika puhkepäev, kui me siiamaani rääkisime argipäevast milline on parim puhkus? Parim puhkus on kindlasti siis, kui oled koos oma perega olid eemal telefonidest faksidest imelidest ja saab teha hoopis midagi muud, näiteks puid raiuda või vett tuua või sauna kütta. Pigem on mõte selles, et, et see on nagu vaheldust sellele kõigele. Ja tegelikult on see vist mõnikord isegi tähtsam, sellepärast et muusika peegeldab kõike, peegeldab elu ja peegeldab meie elamist. Ja kui meil ei oleks elu sees, ei oleks muusikat. Ja selline lühiajaline puhkus. Neid on vaja puhkepause, neid tuleks minu meelest teha siis kui tundub, et, et hetkel ei suuda enam kui on, kõrvad on siin olnud, kui on taju ja niuksed, meelelised, retseptoreid, kõik väsinud, siis tuleb lihtsalt aeg maha võtta, on see siis päev või, või pool päeva. Ja kuna meil on mere ääres Viimsis siis on meri kõige parem vahend üks jalutuskäik mere äärde võib vabastada inimese stressist. Sest Merise tähendab eelkõige vabadust, see tähendab uut informatsiooni, mis tuleb mere tagant. Et me kõik vajame merd ja soovitan kõigil mere ääres jalutada, siis me oleme, kõik. Võib olla paremad ja ideede ruttavad. Tänasest SÕNA saates kõneles Heiki Mätlik kõlas muusika Heiki Mätliku sisse mängitud heliplaadilt austusavaldus ning ka Heigimetliku kadents Rene eespere kammerteosele triivium.