Hea kuulaja algab, pooltund kannab pealkirjasõnaline. Parim viis muusikasaatesse sõna tuua on otsida seost konkreetselt sõna- ja muusika vahel ehk luulet. Tänase teema, kuidas Karl Ristikivi tuli muusikasse kinkis meile Ristikiviuurija Helgi Ever. Ja mitte ainult idee pole temalt, vaid ka asjakohased ja unikaalsed intervjuud. Heliloojate Ester Mägi ning Harri poldiga. Karl Ristikivi 85. sünniaastapäev oli oktoobris. Võime ka öelda teisiti. On Ristikivi 85. sünniaasta. Olgu siis valitud helindid nii fonoteegist kui arhiivist. Meiepoolne kompliment kirjanikule luuletajale Karl Ristikivile. Saates esinevad Harry Ester Mägi ja luuletusi loeb arhiivilindilt näitleja Heino mandri. Esimesel oktoobril 1972 sai Karl Ristikivi 60 aastaseks. Stockholmi Eesti kultuuri koondis. Selle muusikasektsioon oli sünnipäeva ette valmistanud selliselt, et sektsiooni esimees Harri Kiisk tellis uudisloomingut Eduard Tubinalt kaljuraidilt. Ja minult. Tulemuseks oligi Tubinalt kolm laulu minult kaks laulu ja Kaljo Raidilt fantaasia g-moll kus tagasi tas ära nelja luuletuse teksti. Nii oligi see väline tagapõhi nende laulude teoks saamisel. Tellimistöödega on ju tihti nii, et tuleb leida ühine nimetaja tellijale ja kompunistile. Antud juhul oli tekstimaterjal üsna piiratud, kuna Karl Ristikivil luulet eriti palju ei ole. Ja peale selle oli ta väga tagasihoidliku olemisega inimene kes mitte ei tõusnud esile ja kanud ette mõne oma uuema luuletuse vaid tema luule nagu hoovas igapäevasest elust, pühapäevasest elust, elust ja surmast, saatusest läbi inimese elutee oligi tema luuletuskogu pealkiri, mis ilmus just sünnipäeva aastal 1972. Minul seda kogu veel ei olnudki ja tuli kiiresti kopiaatoriga teha lehekülgedest koopiad ja siis teha tekstivalik. Teksti valiku tegemine ei olnud muidugi mitte ainukene töö, millega tuli tegeleda päevast päeva. Mänedžeri Noarootsi kultuurielus oli tööülesanded hoopis teistsugused. Ja siin võib nimetada seda, et just 1972 oli üsna pingas eesti kultuuri aasta Rootsis, aprilli lõpus käis Tallinna Kammerkoor Rootsis ja detsembri alul Estonia ballett. Ja see tuli kõik rootsi keelde panna ja rootslastele arusaadavaks teha. Nii et mõtlemist ja käimist oli palju. Olen tagantjärgi mõelnud ka sellele, et võib-olla selle tõttu on ka tekstivalik selline, nagu ta on. Mõlemad on natuke melanhoolselt ja elusaatuse ja loodusekäiguga ühtuvad. Mõtted. Lainte voodi on võib-olla eriti poeetiline oma piltidega kus hõljuvas lainte voodis. Nagu unenäos võib heita ühel õhtul koos päikesega. Ja see oleks nagu mõni kaunis muinasjutt. Rukis on õitsenud. Kirjeldab eluringkäiku külvist kasvust rukki õitsemisest, küpsemisest. Kuni jälle põllul on kord künni ja adra käes mida juhib mullase käega kündja. Kes aga nagu Ristikivi ütleb, alati läheb ära. Enne hommikut. See ei saa muud olla, kui fantaasiamaailmas lähedale tulev. Näiteks isa. Need kaks laulu on kirjutatud ka ülilihtsal viisil peaaegu selliselt, et noot ja sõna vastavad teineteisele ei ole Travuurseid, saate käike, ei ole ka allaandmist. Võiks ehk öelda, et on kõikemõistev melanhoolia, kõikemõistev, altruism, loodusega kokkukuuluvus. Ettekande Stockholmis tegi tsenta mõõt halveri. Ja klaveril saatis Harri Kiisk, kes oli ka nagu ma varem nimetasin. Eesti kultuuri koondise muusikasektsiooni esimees. Esimene tutvus oli muidugi kooliaeg rohke aeg. Ja siis oli väga pikk aeg, kus ma nüüd olen saanud nii aeg-ajalt mõne raamatu, hingede öö ja aga muidugi see töö, mis ma praegu kirjeldasin, see oli mulle tuli esimene Ma pean ütlema, et see ei olnud mitte väga lihtne, seda ei ole mitte väga lihtne viisistada, sest mõte on väga tihe. Jaa. Rütt ei ole ka mitte tavaline. Ma ei ütleks, et ta oleks just Vabarit, aga siiski teda nii pulssi. Ta on küllaltki keeruline. Ma julgesin päev pärast seda esimest katset isegi veel ühe ühe koorilaulu kirjutada tema tekstile millele on küll kirjutanud juba Tubin midagi. Mängivad pillid. Kas see helilint oli arhiivist aastast 1988 ja samast aastast kuulame Helvi raamatu esituses Ester Mägi maarjasõnajalga? Aastal 1987 oli Karl Ristikivi 75. sünniaastapäev. Ja sama aasta sügisest on näitleja Heino mandri näitleja tunnis loetud sisse ka mõned Karl Ristikivi luuletused. Et Ristikivi teie muusikasse on lakkamatu ka praegu. Selle tõenduseks on see, et tema luuletusi ikka ja jälle lauldakse. Ja Heino mandri loetud luuletuste vahele mängimegi samu asju laulduna, sisaliku tee või originaalis ka sisaliku tee on Ühes esituses Tõnu Tepandi laulduna ja teises aastast 1995 ansamblilt Uma muudu. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved? Kuidas muidu üksainus silmapilk? Ta. Võib kunagi otsa saada. Agana. Täna on mõõt. Ja kuhugi tallele. Kui ta muidu meie kes vaneaal Kuidas muidu üks silma abil võlgini paigalkalana võib kivi paigal. Ta. Mida sa, ta eid? Jääveega. Kuidas? EV paigal. Missa naeratades. Kuidas võib õis puhkenud elavast oksast toidetud mullast ja veest õhu ja päikese, poeg, tule ja südamevärvi, elu, side eluga, tarduda kiviseks kindluseks. Kuidas võib laul ilma kordagi vaikiks kaotada viisi ja sõnad Anguda tähtede reaks? Kuidas tantsivad jalad kaovad sammudega ajaks kummaliselt murtud rütmiga. Meri ja müürid on üks. Pageda sellest, mis olnud asjatuks, kuulutas tõstarkus. Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. Jah, tõesti ja. Ärge öelge, et ta kera lõnga Mis on need sammud? Aare. Veski val. Hobuse maastumeng. Tapu. Aasta. HV ka ju arenes ma. Messu kuuleb soostarvi Järve aga? Ka tavaari. Ka draama ja. Ka draama ja. Mis on, ma ei saa, et sa ära, aga ta ta.