Ma olen Tõnu Karjatse tänases filmipeeglis peegeldub ülevaade kuu aega tagasi toimunud Rotterdami filmifestivalist. Vaatamata sellele, et Rotterdamis peetakse filmipidu juba 30 kaheksandat aastat jääb ta ajakirjanduslikes kajastustes suuremate ja uhkemate pidude varju. Nii ka meie press, mis kirjutab, räägib vaata pigem Berliini ja kanni suunas. Ning see on ju ka tegelikult aru saadav, sest suured tähed ja punane vaip tõmbab rohkem kui sõltumatu filmitootmine ja nimed, kellest enne midagi kuuldud pole. Samas on Rotterdam just see Paikus avastada uusi andeid ja vaadata üle need filmid, mis filmihariduse koha pealt olulised. Samuti annab Rotterdami festival oma avatusega silmad ette nii mõnelegi teisele filmipeole maailmas. Rotterdam on nimelt oma nišis sedavõrd mainekas, et on saanud ja saab üha uusi järgijaid. Nii näiteks alustas ka Helsingi filmifestival rakkavad tee Anarc ja samal lainepikkusel. Alles hiljuti tekkis Pisi Rotterdam Poolas Wroclawis. Tähelepanu all on niisiis uuenduslik ja värske filmikunstis. Nii mõnigi töö jõuab hiljem Helsingi filmifestivalile ja ka näiteks Pimedate Ööde filmifestivalile. Rotterdami võistluskava pannakse kokku peamiselt debüüti testija neist autoritest, kes on oma stiilile truuks jäänud. Festivali võistluskavas on enamasti sealt need filmid, mis on raha saanud Hubert Balsi fondilt, kes toetabki peaasjalikult arengumaade filmitegijaid. Seda lähenemist on kriitikud ka tõsiselt kritiseerinud, sest see on toonud kaasa filmide teatud laadi ühtlustumise. Balsi fondi toel valmivad sellised linatööd, mis ongi eesmärgiks võtnud läbilöögifestivalidel ja erinevad siis vaid tootjamaa või paikkonna eksootika poolest. Nii ja naa võib öelda, sest Balsi fondi toel on raha saanud paljud filmitegijad, kel muidu kas poliitilise või siis geograafilise eraldatuse tõttu oma maal polekski võimalik filme teha. Rotterdami suur pluss on see, et aastate jooksul sisse töötatud mudel võimaldab seda mitte ainult tõusvaid tähti vaid teha ka üle vaatuslike programmi eksperimentaalse filmikunstis olulistest nimedest. Või võtta eraldi fookusse mõni režissöör, kelle filmidest ka pea kõik ära näidatakse. Ja peavooluga pole siinjuures midagi pistmist. Rahastamisega Rotterdamis probleeme pole tekkinud, sest neil on kindel rida Hollandi riigi eel. Arves ja Rotterdami filmifestival on omamoodi kaubamärk, mille järgi tõsistes filmiringkondades linn aga tuntakse. Ka sel aastal oli Rotterdami festivali kava taas suurejooneline mahutades endas mitte ainult filme, vaid ka kontserte, esitluskunsti, installatsioone. Miks sellest kõigest rääkida? Ehk aitab selline ülevaade kuulajal kaardistada Rotterdami olulise filmifestivalilinnana ja mõnel aastal ehk ka sinna tulla, sest eestlasi pole seal eriti kohata olnud. Pealegi, kuna Rotterdami festivali on aasta esimene kaalukas filmiüritus, siis on see tihtipeale ka heaks suunanäitajaks, milliseid filme või tegijaid maailma kinodes või festivalidel üldse peale passida. Niisiis Rotterdam 2009. Üldpilt festivalist oli kirju nagu alati tuleb tõdeda, et viiest päevast festivalil ei piisa vaid sellest täit naudingut saada sest näiteks elava muusika kontserdid jäävad tavaliselt just teise poolde ja paljud filmid jõuavad linale samuti alles hiljem. Rotterdami korraldajate kiituseks tuleb aga lugeda väga hästi toimivat pressilinastust süsteemi, mis võimaldab ajakirjanikele filmitööstuse inimestel vaadata festivalil pakutavad päev või paar, enne, kui need suurema vaatajaskonna ette jõuavad. Ja filmid linastuvad siis nii ajakirjanikele kui siis ka tavakodanikele. Ühe võrdselt pressilinastusi toimub samuti varahommikust hilisõhtuni. Lisaks on kasutada videoraamatukogu, kus arvutisüsteemi on üles laetud hulk festivali filme. Mine ja vali. Sel aastal oli Rotterdami festivali läbivaks teemaks aasia horror. Žanrina on aasia õudukad olnud lääne filmisõprade hulgas au sees juba aastaid Aasias aga õudusfilm hoopis sügavama kultuurilise tähendusega kui nii-öelda tsiviliseeritud kristlik läänemaailm võib arvata ja kummitusi on filmitoodud juba filmi algusaastatest peale. Rotterdami erikava hangry Gost ehk näljased võimud oli kokku pandud värsketest õudukatest ja klassikud jäid küll seekord näitamata, aga see-eest oli võimalik saada aimu aasia kummitusfilmidest. Ja Aasias tähendabki õudusfilm eelkõige kummitusfilme. Erygava nimi. Näljased vaimud tuleneb Hiinas ja mujal Aasia maades laialt levinud uskumusest, et vaimud või surnud sugulased tulevad tagasi elavate maailma etentuid. Ta kummitusilme võis Rotterdamis siis vaadata pea igast Aasia riigist, kaasa arvatud sedavõrd eksootilised filmimaad nagu Vietnam või Malaisia. Iga programmi koostamine on muidugi kompromiss ja nii oli see ka seekord. Korraldajad püüdsid anda võimalikult laia läbilõike õudusfilmi žanris valmivast alates taikassatükist Art of the Devil tõlkes siis kuradi kunst ja lõpetades jaapani eksperimentaalse mängu fini meistri sinnad sukkamata uue tööga nyt Märditektib kaks ehk siis luupainajaid detektiiv. Üks selle filmi esimene osa on jõudnud haapsalu filmifestivalil ka eesti vaatajani. Sellest, kuivõrd on kummitusfilm muuseas levinud, annab tunnistust kasvõi Rotterdamis näidatud taianimatsioon mis on tegelikult mõeldud lastele, kuid mille tegelased on kõik vaimud ning kummitused sealsest rahva mütoloogiast. Teostuselt oli film nimega nakk Piczarja aasia manga kultuuri vahepeal. Uues luupainajaid detektiivi son sukkamata veelgi eksperimentaalse kui esimeses filmis. Samuti on selles hoopis enam psühholoogilist läbida. Just uus ülesanne võib juba esimesest filmist tuttava Cage nuuma taaser juhi Matsada kehastuses iseenda lapsepõlve ja tal tuleb tegeleda probleemiga, mis teda ennast järele jäätmatult painab. Vaatajale saab selgemaks, miks sa mehele antud võime kummitustega suhelda ja teiste painaja ikkesse unenägudesse siseneda. Seetõttu võib seda võtta ka kui esimesele filmile. Eelnevat selgub nimelt, et ema tappis end avastades pojale üleloomulikud võimed ja on sellest ajast peale käinud teda kummitamas. Reeglina väldib aasia horror lääne õudukatele omaseid eristamise ja põhirõhk on seal hoopis seletamatul ning silmaga nähtamatult. Inimese elu ja füüsilise heaolu võimalik kattuvus taandub hingeliselt rahutuse ja tasakaalutu sees selle ees, mis juhtub siis, kui siin midagi tegemata ja peame minema sinna, kus me ei tea, mis meid ees ootab. Ning siinse maailma asjadega parandamine pole enam meie võimuses. Selles suhtes oli festivalil nähtud Aasia filmidest hoopis mõtlemapanevam Ungari eksperimentaatori pennede Fligophy tunnine video mis koosnes vaid kolmest monoloog. Oma läbielamistest rääkisid otse vaatajale kolm inimest, kes olid läbinud kliinilise surma. Need olid ausad ülestunnistused inimestelt, kes on näinud elu teist külge ja teavad seda väärtust, mida me kipume oma igapäevases rutus unustamatuks. Video nimega küll ehk säde on küll kunstiliselt null. Samas on selles palju sellist, mida ei pruugi saavutada ka kõige suurema eelarvega. Ekraanil nähtavad hiiglaslikud rääkivad pead kõnetavad vaatajat otse, ilma, et selleks läheks vaja lavastas ikka nõkse või arvutigraafikat. Näiteks rääkis üks tegelastest, kuidas ta veel pärast õnnetust õnnetuskohal ringi käis ja ei saanud aru, miks teda ei nähta. Või siis jutt kohtumisest teiste, samal ajal hetkele, surnutega, kusjuures need, kes endalt on elu võtnud, elavad oma senise elu läbi sellesama saatusliku hetkeni üha uuesti ja uuesti kuna nad on ise sellise põrguliku ringi tekitanud. Muidugi pole mõtet kaldude siinkohal esoteerikast ja rääkida sellest, millest rääkida ei saa ega oska. Kuid Fliga Fi säde oli kindlasti üks selle festivali ootamatu tipphetkel. Seda enam, et sellised filmid taolistelt festivalidel kaugemale kahjuks ei jõuagi. Veel kord tagasi aasia horrori juurde filmi komaga seoses korraldas festivaliga teemanäituse, kus mitmed filmitegijad Aasia riikidest said võimaluse sisustada kummituste tuba endises Rotterdami fotomuuseumis. Üks huvitavamaid installatsioone oli Tai filmitegijalt visiit Sasanat kliendilt. Kunstnik kasutab leidlikult kinokunsti, klassikalist võtet, peegeldust ja kitsasse tagasihoidlikult sisustatud tai eluruumi sisenenud vaataja satub ühtäkki vastamisi tõelise kummitusega. Väga nutikat lahendas kummitust Filipiinide filmirežissöör ja muusik Lav Diaz, kes on Rotterdami festivalil mitu aastat olnud esindatud äärmiselt pikkade. Kas kuus kaheksa tundi kestvate linatöödega. Tiia, see installatsioon või siis kummitustuba seisnes täielikus pimeduses ja selle täitvas muusikalises saates, mille on sisse mänginud enda trupp brokas. Selles on müra segatud leebemat meloodiat ja isegi vaala häältega. Vaatajat ümbritsev pimedus seab ta vastamisi hirmudega, mis on Endas? Sa ei tea, kui suur on ruum või kuivõrd sinuga keegi seal mängib. Pimeduses võid kokku põrgata ka teiste samasuguste eksijatega, mis kohutad ühtmoodi mõlemat. Nagu ka lavastaja ütleb, tuleb kogetav põrgu igaühe enda. Oli muidugi ka lihtsamaid lahendusi nagu rituaali toad, mis täidetud aroomide andidega, jumalakujudega, milles aga ei tundnud end üksi isegi siis, kui sa selles toas üksi olid. Või siis Malaisia lavastaja ardest singi lugemistuba, milles oli odav IKEA mööbel ja vaid üks raamat Malaisia elavate surnute raamat. Mis siis eristab aasia horrori Lääne horrorist võib küsida peamiselt usk üleloomulikku sellesse, et midagi jätkub ka pärast surma ja sealt tagasi tulla on võimalik. Filmitööstuses on horror kummitusfilmina ka levinud ja madalaeelarve juures saavutatakse üleloomulik efekt lihtsamate kinokunsti seisukohalt tavapärasemate vahenditega nagu näiteks kaamera lubada või siis montaaž. Muidugi tehakse seal ka Hollywoodi õudukatele sarnaseid Slessareid kuid nendega kaasneb lihalikus on pigem imporditud väärtusega. Ja sellised filmid jäävad ka teiste kummituslugude kõrval kahvatuks. Üleloomulike jõududega mängib ka PÖFFi külastajale tuttav kuka Maarava oma uues filmis Neitaanser ehk paksi. Mäletatavasti võitis haarava 2004. aastal filmiga skiso PÖFFil peatreener ja tema uus film anskisa mõtteline järg, ütleb autor ise. Tegevuspaigaks on samuti postkommunistlik Kasahstan, kus väärtustatakse raha ja jõukust ning jäetakse sealjuures pahatihti kõrvale traditsioonid ja elu tõelised väärtused. Film räägib traditsioonilisest ravijast, kelle peletavad ta elu ja tegutsemispaigast kasiinoäriga tegelevad gängsterid. Film küsibki kas üleloomuliku, selle, mis on oluline osa rahvakultuurist on üldse kohta tänapäeva maailmas. Skiso Gabrieldes on taksi kergem film, selles on lihtsamad karakterid, rohkem komöödiat ja aimatavam. Tegevusliin. Kaasstsenaristi xon taas Sergei Petrov, kelle käe all on Omarovaga palju õppinud. Kas siis kaksi oligi mõeldud kergemini võetava filmina, mida ehk lihtsam turustada. Seda saab loodetavasti haarava enda käest küsida. Kui peksta filmi näidata. Esimene oli Rotterdamis kummalisel kombel veelgi annavad ju tühjad välja hea taustsüsteemi hindamaks inimese tegelikku suurust. Nii näiteks võiks üpris edukalt ka meie kinolevis joosta gruusia päritolu lavastaja Mihhail galatose stiili film. Liikuja pooljet ehk metsik välisfilm räägib noorest arstist, kes töötab kusagil Saaremaal metsikus idas, kus on maksvad Metsiku Lääne seadused. Vene kuulsate stsenaristide Pjotr Lutšikuja, Aleksei Sanoriaadovi kirjutatud varem on justkuivõrdpilt tänapäeva Venemaale ehkki viiteid ajale filmis peaaegu polegi. Samamoodi on elus ja Läänemaal käinud ja arvatavasti ka tsaariajal juuakse kakeldakse, muretsetakse oma loomadepäraste kurameeritakse, mis viib kas abieluni või pigem järjekordse veristamiseni. Galatosis fiili justkui osutaks sellele tühjusele, mis tegevuseta või siis riigi poolt tunnustatud inimeste hinges valitseb. Ainukese välja pääsema igavusest näevad selle kandi mehed uut sõda, mis annaks tegevust neile ja mõtlemisainest naistele. See on ühelt poolt toorest heisata. On absurdne ilu, mida film näitab. Kui siia lisada veel kaunid maastikud, hea kaameratöö ja sobivad osatäitmised. Koos karismaatilise olektooliniga peaosas saabki hitti, mida on nimetatud ka üheksa aasta parematest filmidest. Väga mõjuva tööga astus Rotterdami festivalil üles samuti gruusia pärit Talurežissöör. Pakurdakuraatse seni lühi- ja dokumentaalfilme teinud akuraatsed esitas Amsterdamis oma esimest täispikka mängufilmi nimega Schultes. Film räägib loo silmapaistmatust tegelasest suures Moskva linnas nimega Essažultes, kes on taskuvaras. Ta vaatab telekat, käib jooksmas, annab rohtu haigevoodil oleval emal ja varastab saada sama töö eest palka, suuremat grupeeringut. Pakuraatse annab kogu loo edasi reaalsete tagasihoidlike filmikunsti vahenditega. Kadreering välja veetud gaasia mõjuvad näitlejatööd. Mitte mingile rahvusele viitava nimega sultest mängib ülimalt usutavalt filmimeeskonna autojuht keelatsitava, kes valiti rolli alles siis, kui ametlik võtteperiood oli juba alanud. Amatöörina ei paned osa täitmisse mingit kunsti. Sellest ei saa välja lugeda muud kui seda, mis kinolinal meile vastu vaatab. Režissöör jätabki vaataja otsustada, kui palju inimlikkust ta mehes, kes võtab oma hoole alla vanemateta kasvanud vargapoisi aga valetab sõjaväes teenivale vennale surnud ema kohta ja varastab naise tagant, kelle vastu ta näib midagi tundvat. Ratse kasutab vene kinole ebatavaliselt pikki võtteid. Samas annavad just sellised seisvad kaadrid edasi kivilinna atmosfääri ja justkui sunnivad vaataja kaasa mõtlema. Vene filmikunsti on Rotterdamis tavaliselt just selle põnevama poole pealt. Tulemuseks kujunes aga dokumentaalfilm legendaarse filmilavastaja Andrei Tarkovski operaatoris Georgi Relbergist. Filmirežissöör Igor Mayworada püüab filmiga edasi anda Tarkovski tülli läinud ja filmitegemisest intriigide tõttu eemale tõrjutud andeka operaatori lugu. 140 minuti pikkune, siis rohkem kui kaks tundi kestev film on kokku pandud mitmetest intervjuudest, filmilõikudest, fotodest, kui filmi pikkuse kohta tulvas reani liiga palju materjali. Üsnagi seisvas vormis edasi antud teabe hulk väsitas, pealegi oli seal ka palju sellist, mis oleks võinud jääda huvitatud vaatajale hoopis edasiseks uurimistööks kas siis vastavalt kodulehel või eraldi raamatus. Samas on muidugi film omaette uurimistöö tulemus ja tuleb aru saada režissöörist, kes seda kõike tahabki oma vaatajale edasi anda. Vis teine äärmus oli jaapani režissööri Ivaidžika täispikk dokumentaalfilm qigoe. Kiko räägib jaapani muusika eksperimentaatori fotonoshessidest, kes oma loomingule piiranguid ei sea. Just selline ongi poolteist tundi filmi sellest väga mitmekülgsest muusikust. Muusikanäited vahelduvad intervjuukatkete ja video üles kätega ning stiililiselt tonn toimuvad pea võimatu määratleda, sest kohe üllatab film uue pöördega. Sõna saavad sellised korüfeed nagu tiitšesspukjanshank Mayer, Jonas mekas, Keichaina, Johnsorn, Chimorurg ja kes kõik veel. Filmitegija Ivadžikara on öelnud. Kik oja on dokument süsteemist, mis on edasi antud ühest kindlast punktist. Ja selleks punktiks ongi muusik Atonen. Tšehhide Jossif side on selline muusik, kellele pole võõras vist mitte ükski muusikaline stiil. Ühtviisi on ta tegev olnud müras, friitšassis, elektroonilises muusikas samuti popmuusikas ja saadetes telesaates tele- või kinofilmidele. Kindlasti saasta filmimuusikast sama võimsat Oki, sest Jeff side on kirjutanud muusikat sellistele režissööride ja nagu Cinzia aujaama Kertši korras saavad siin siis sama ei või. Anhovi Ivadžikara filmi võib nimetada julgelt üheks selle festivali elamuseks, kuna sedavõrd tempokat lähenemist tõsielufilmile annab otsida. Muusikat kuulis Rotterdamis filmides veelgi väga hea minek ka briti lavastaja pätte õlgeni mängufilm vōi täistegevusel Thatcheri varasesse valitsusaega paigutatud film rääkis loo ägedalt elatud noorusest ja sõprusest. Ühtlasi on see film popkultuurist ja Inglismaal väga levinud jalgpallihuligaansuse eest. Mõnes mõttes võib selle filmi iseloomustamiseks kõrvuti panna sellise pinnatööd nagu kontroll ja puhtalt faktorid või täis räägib üheksateistaastaselt boot kaardist, kellele meeldib käia kontsertidel, jalgpallivõistlustel ja riietuda moodsalt ta elu, aga muut õppida tutvub pea sama vana Elvisega, kes kuulub ühte jalgpallihuligaanide jõuku. Ainuke, mis nende sõprust ohustab, tuleb neist endist, kuna kumbki pool peale päris kindel, kuhu oma eluga edasi minna. Film haarab oma tempo ja intensiivsusega, meeldejäävad rollid teevad nii Nicki pelgu, Liam vôi ning jalgpallihuligaanide argipäev on edasi antud üpris paksudes värvides. Ekraanil on varased kaheksakümnendad ja vana hea Inglismaa koos heli teada, kus võib kuulda nii Joidega isenesest kui ka altra läksid. Kokkuvõttes on see hoopis vaimustavam ja mitte palgalise kui paari aasta tagune löök film Football Factory, mis püüdis pelgalt moraliseerida vutipättidele. Muusikafilmis väika pettuda nik morani hiljemalt eelstaar räägib legendaarsest 1900 kuuekümnendatel aastatel tegutsenud produtsendid ja heliloojast Chamiigist kel polnud tegelikult mingisugust muusikalist kuulmist ning lisaks veel küllaltki konfliktne homoseksuaalNiki. Loodud on ka mitmed 60.-te löök, lood nagu näiteks teel staar või jonärimeenberni. Ehk siis värvikas isiksus ja põnev aines, millest saaks intrigeeriva ning silmaringi laiendava linatöö. Nii näiteks tekkis filmi kohaselt mihkel ideel staari tarbeks. Ma arvan, keda tunneme Ritchie filmist Lock Stock and the Speaking pääs lavastab oma esimese mängufilmi, aga seebiooperilaadsest lapstik komöödia võtmes. Cheumiiki mängib konnaniil, kes on seni astunud üles peamiselt telesarjades. Niki tegelaskuju mõjub aga eemaletõukavad labaselt ja üle mängitult oligi see lavastaja taotlus, kohandadovniili osatäitmine filmi üldise meeleoluga, mis tähendab seda aga pigem telekomöödiate kui kinofilmile. Tuleb tunnistada. Del staar oli kahjuks üks neist filmidest, mille lõppu ma ära oodata ei suutnud ja tuleb tõdeda, et ma polnud ainuke. Väga värske tuulepuhang, kuna mõjus aga Argentiina päritolu noore filmitegija Alexis dos Santose uus linatöö andmeid peed ehk tegemata Ta voodid, tas Santose teine lavastajatöö rääkis seiklasliku loo Londonisse oma isa otsima. Noorukist, kes satub oma otsingutes kopterite sõbralikku seltskonda ning ellu täis muretust ja muusikat. Dialukku põimib dos Santos ka kõrvalliini neiust, kes on pettunud oma armastatud ja kes leiab Londoni Istandiskotis oma uue kiindumuse. Film on vormilt värske, pretensioonitu ja sisult armsalt naiivne. See on lugu oma koha otsimisest elus saatjaks heliriba uutelt, seni laiema avalikkuse ees veel tundmata bändidelt. Näiteks kius. Filmirežissöör Alexis dos Santos näeb ise välja nii-öelda filmi peategelane, muretu, sõltumatu riietusstiiliga tagasihoidliku maneeriga sarnane jätame väljanägemiselt pigem mõnele indi rokkarile kui film režissöörile. Kas siis filmitegemine on ta jaoks rohkem lõbu kui raske töö? Alexis dos Santos räägib, et see on lõbu, aga see on ka töö, mida ta oskab teha ja seega võtab seda muidugi tõsiselt. Kuid see on lõbus töö, mida teha ja ta naudib iga hetke selle juures. Kõige vaevarikkam on mõnikord kirjutamine, ütleb dos Santos. Küsisin, kas töötab täpselt käsikirja järgi ja ees on siis paksud stsenaariumid, mida järgida ning kui palju neist muuta tuleb. Alexis tasandas ütleb, et andmeid detsijuures oli see teisiti kui tema esimese filmi klou juures. Kloun oli väga hägune, käsigi vaid ligi 15 lehekülge. Teie ees on selles suhtes hoopis konventsionaalse tavapärasem. Selle stsenaariumi kallal töötas dos Santos kuus aastat. Käsikirja paksuseks tuli 90 lehekülge koos dialoogide kõigega. Kui lähen aga võtteplatsile, räägib dos Santos. Olen avatud impravisatsioonile, kuna minema alustan. Huvitav see, mida näitlejad saavad toimuvale lisada, kui neile anda selleks võimalus ja vabadus oma ideedega välja tulla. See puudutab ka näitlejate enda rollisooritust. Hoopis teine tulemus on siis, kui sai püsi jäärapäiselt mingi idee juures. Ja sa võid saada hoopis vabama ja värskem osatäitmise. Näitlejad annavad dos Santose sõnul karakteritena sisu, mis rohkem elu. Kuidas dos Santos leiab oma näitlejad, tema filmid on väga elulised ja värsked nagu kohates mõnda huvitavat inimest, ja vaadates siis, mis sellest välja tuleb. Näitlejad leian läbi kastingute, ütleb Alexis dos Santos andmeid BC juures oli see natuke raske, sest casting tehti Londonis ja peaosalised tulid hoopis väljastpoolt Londonit. Seega, ehkki London on täis noori välismaalasi, on raske leida nende seast näitlejaid. Põhjus, et selles, et kui oled noor näitleja, lähen Londonisse kuueks kuuks pole sul mingisugust inglisekeelset vahendajatega agenti, kes sulle tulevate pakkumiste või võimalustega tegeleks. Seetõttu pidigi dos Santos oma filmi tarvis valima näitlejaid hoopis mitmetest riikidest. Alexis ütles, et talle meeldib töötada väljaõppinud näitlejatega, et tal on ka endal näitlejakoolitus ja ta naudib seda tööd ning teab, mida teistelt oodata. Siin on oma osa ka selles, et kuidas rull improviseerida, räägib Alexis dos. Santos. Kui oled õppinud näitlejaks, tead loo jutustamise ja edasiandmise reegleid näideldes kirjutadki lugu. Seega on väga peen joon millegi värske loomise ja luuedasiandmise vahele, seda veel omatahtsi improviseerides. Alexis dos Santos kinnitab, et nii, nagu talle meeldivad võimalikult naturaalsed elulähedased rollisooritused naudib taga madala eelarvega tehtud filmidest kuna neis on alles teatud puutumatus ja lapselik tegutsemisluist. Oma esimese filmi Rotterdamis 2006. aastal võistluskava võitnud kruu tegi dos Santos 20000 euroga. Uue filmi eelarve läks aga ühele koma kahele inglise naelale. Muidugi aitas filmi rahastada ka esimese filmi edu ja Rotterdamis saadud au. Jah, muidugi, ütleb režissöör, see äratas usa just ja ma sain loota ka nende inimeste peale, kellega eelnevalt koos töötasin. Aga vahe on muidugi suur, glov, tegin omal algatusel andmeid, teed oli aga selles suhtes lihtne teha, et kõik oli täpselt planeeritud stsenaarium, võttekohad ja nii edasi. Kruu oli sellele täielik vastand. Mul polnud käsikirja, pidin ise kõik välja mõtlema ja seetõttu oli see lõbus. Aga produktsiooni poole oli keeruline, sest polnud ju mingit raha. Nii et tuli kohaneda sellega, mis võimalik. Alexis dos Santos räägib, et andmeid p-s valmis siiski väikese eelarvega 1,2 miljonit naela pole suur raha, see kulub kõigile asjaosalistele tasude maksmiseks. Ta ütleb, et see on ka baasraha, mis peab ültse ühe filmi tegemiseks olema. Kedagi sealjuures üle ei maksta ja kõik on täpselt piiri peal. Nagu eelnevalt öeldud, on filmis palju muusikast, sest see on ka oluline osa 20 aastase noore elus dos Santos kinnitas, et filmimuusika peaks jõudma eraldi albumile ja praegu otsivad nad selle väljaandjat. Peipsi juures on oluline tegelaste vanus, selles eas on muusikal väga suur, isegi peamine roll. Muusika järgib sind ja tõukab siin, nii on see paljudele inimestele selles eas. Seetõttu oli minu jaoks oluline, et filmis olekski palju muusikat, räägib dos Santos. Ka keskkond mängis oma osa, tegelased töötavad rokkbaaris ja mulle muusikafilmis väga oluline. Ta ei võta seda niisama muusikalise saate üle, mõtleb režissöör väga palju ei pane seda lihtsalt saateks. Ja muusika peab. Tema arvates on aga filmile midagi, mis seondub loo emotsiooniga ja sulandub filmima. Rokivast Londonist 2000 kaheksas vingimasse Londonisse 40 aastat tagasi ehk uue ande juurest juba end tõestanud filmilavastaja Jerzyst kolinovski ja tema filmi tyypens juurde. Poola filmi kullavaramusse kuuluv Jerzy scalinovski oli Rotterdamis esindatud kõigi oma filmidega, kuna aastal oli teenekas filmitegija üheks neist meestest, keda festival kutsusime aukülaliseks näha võisgoli mowski esimesi katsetusi lühifilme läbilöögikaasa toonud täispikki mängufilme, jagada kõige viimast mullu valminud tööd neli ööd annaga kaaskoli, maske, filmides, muusika, eelkõige peategelaste hingeliikumiste väljendus. Retrospektiivi raames õnnestus ära näha ka ükskolinovski popimatest filmidest tyypenud aastast 1970. Ehkki filmi peetakse igati sobivaks illustreerima svingivat Londonit, on ta üles võetud hoopis Hamburgis. Film räägib täiskasvanu ikka sisenemist noorukist, kes vaimustab ühes spaas töötades oma kolleegist endast veidi vanemast noorest naisest. Alguse saab traagiline armastuslugu, kus juhusel on täita saatuslik kõrvalosa. Väga meeldejäävad osatäitmised telestaar Cheinascherilt Jan Moldebraanilt, kes hiljem mängis peaosa seni ületamatuks Toomas Manni Feliks Krulli seikluste kaniseeringus. Kokkuhoidlike vahenditega tehtud diipendi peetakse üheskolinovske karjääriparemikku kuuluvast linatöödest ja tähendab imehästi edasi. 60-lt taastati lõpuõhustikku Euroopa suurlinnas. Muusikaliseks, saateks kännias käts Stevens. Scalimowski tyypenud oli hea üllatus, mille avastamiseks Rotterdam just sobib. Karl Rotterdamis käia, see on omamoodi üllatus, aga see, millise filmimeistriga on seal võimalus kokku puutuda. Sel aastal oli Rotterdamis oma videoinstallatsiooni On esitamas Kanada visionäär madin kelle tööd ei näidatudki mitte kinosaalis, vaid Rotterdami pilvelõhkujate seintel. Lisaks mädinile eksponeeris seal spetsiaalselt festivali jaoks tehtud tööd näiteks Mehhiko sõltumatu filmitegija Carlose reigatahes korrusmaja viimastele astmetele paigutatud, et kraan oli piisavalt kõrgel, et mitte segada liiklust ja piisavalt suur, et seal toimuvast saaks aimu ka mitme kilomeetri tagant. Ja neid ekraane oli muidugi mitu. Mädiniga ei rääkinud maaga ekraani suurusest, vaid sellest, millest innustatud. Täna on ta kujundanud välja oma jäljendamatu käekirja filmimaailmas. Selles ristuvad eelmise sajandi alguse katsetuslikud propagandafilmid, 40.-te 50.-te aastate melodraamad. Seda kõike varjutab hämar muinasjutuline loor. Eesti kinopublik on saanud võimaluse mädini salapärase maailmaga tutvuda kahel korral. Viis aastat tagasi, kui PÖFFil linastus ta maailma kõige kurvem muusika. Ja mullu, kui PÖFF näitas mädini üht autobiograafilise malt tööd minu Winnipegi. Alates 1986.-st aastast on madin teinud 35 filmi ja pole kahtlustki, et ta kuulub tänapäeva omanäolisemate filmitegijate hulka. Küsisin Kaimedinilt, milles on tema jaoks kino võlu. Kiimedin räägib, et oma esimesed filmid tegi ta unenägude tõukel. Unenäod olid tema isast, kes aisa suri ja naasis siis unedes väga mitmesugustes vormides. Mõnikord lahkus ta kannatamatult taas nagu tulles vaid teatama, et ta polegi tegelikult surnud vaid läks elama paremad juurde aga jättis samas jällegi õudset üllatuse tunde. Samas jätsid need külaskäigud ja unenäod ka suurepäraseid tundeid. Räägibki, sest ma mäletan oma isa neis unedes nii hästi. Ta kuju oli seal reaalne, nagu oleks tõepoolest temaga koos olnud. Kiimedin räägib, kui ta ärkas, siis tundis kummalist segu sunniduseste kurbusest ning lisaks olid need unenäod väga sürr, reaalsed. Need unenäod kaevasid üles selliseid tundeid ja olid ühtaegu maagilised ning keerulised. Kohe oma filmikarjääri algusest ongi kiimädin püüdnud samasuguseid skeemi ja unelmaid ekraanil uuesti. Kiimandil räägib, et kunagi ei eemaldada sürrealismi täielikult, kuna teab, et kui seda korralikult käsitleda, toob ta esile emotsionaalse tõe, mis on meis peidus kõigis. Kunagi ei eemaldu kiimädiniga, kurbusest ja seksuaalsest ebamugavustundest, mis saadab ka inimesi kogu elu. Kiimedin ütleb, et peab jätkuvalt silmas ka seda, kuivõrd algeliselt melodramaatilised me oleme. Me mõistame alateadlikult muinasjutte tükk aega varem kui hakkame midagi taipama narratiivist, jutustuse ülesehitusest. Lobiseks anekdoodis Krakamaid, Freud seos, seega ütlebki madin iga. Puutun kokku filmi või raamatu või isegi maali või sümfoonia, aga võtan ma seda muinasjuttu enne, kui seda taipan. See ei pruugigi olla muinasjutt, kruvid kasutan muinasjutuust sellesse skeemi sisenemiseks ja kui juba sees olen, võin sealt leida midagi, mis meeldib või ei meeldi. Ja kui madin oma filme teeb, siis võtab samuti aluseks muinasjutu liku lähenemise, lisades sinna oma eluseiku ning muid ebamugavusi, näiteks rahutust või hirme, ihasid samuti ka jälestusteni unedest kuiva ilmis toimuvast. Kiimadi arvab, et kuna kappe ehitama filmi üles just unes nähtud mustandist siis on sellel kõigel ka selline unenäoline tunne. Kiimädin pole seni teinud ühtegi filmi kindlas žanris. Kuna tänavune Rotterdami festival pöörab palju tähelepanu aasia kummitusfilmidele, mis viitavad otsaga painajatel unenägudes siis küsisin, miks on madin žanrist seni mööda vaadanud. Jahtudes kiimädina, päriselt pole ta tõesti veenev, ühtegi žanrifilmi võib-olla kõige lähem on Dracula balleti versioone, kus kohtusid kaks žanri tantsu ja vampiirifilm. Aga see pole ju teadupoolest žanr omaette. Igatahes praegu veel mitte. Kiimedin tõdeb, et jah, paljud ootavad, et ta teeks žanrifilmi, neid on ju kergem müüa ja, ja kummaline küll, tantsiv Dracula tõi rohkem publikut kinno, kui keegi oleks oodanud. Esiteks keegi ei oodanudki, et film võetaks kinolevisse, kuna see oli toodetud üldse televisiooni jaoks. Kuidagi madin eeldab, et asi oligi siin žanris, mis levitajate tähelepanu köitis. Õigemini siis kahe žanri kombineerimises. Inimesed ju teavad, mis neid ootab. Siis tantsijate Dracula. Inimene teavad Dracula lugu ja teavad ka, milline tantsimine välja näeb. Seega kui levitajad filmi nägid, oli see ehk isegi parem, kui nad ootasid. Ja palun väga suurepärane tulemus oligi käes. Kiimedin ütleb, et on mingil määral otsustanud, et teeb järgmise filmi film nouaar žanris. Samas on viimasel ajal nii palju räägitud Köörlandi kan fenomenist ehk siis tüdruk püssiga, mis on teadupoolest üks p filmide võtmemõisteid. Nii et kiimädin kavatseb teha relvavaba filminuaari relvade asemel. Veel tahab ta teha sellise filmi, kus tehakse haiget hoopis tunnete tasemel. Enamus inimesi ju relvi ei kasuta, kuid haiged teevad üksteisele küll, räägib märin. Neil pole isegi vaja tulirelvi ega nuge ega mürki põhjustada teineteisele kõige valurikkamaid agooniaid. Seega ta teeb krimifilmi, kuid kuritegevus selles on sellist kodust laadi filme lähtuv film naaristama, väljanägemiselt aga sisemiselt stiilist, räägib ta. Igapäevaelust. Näidatakse naiste armukest, kes tapavad abielu mehe, kuid ei kasuta selleks mingit relva, vaid hoopis petmisi murtud südameid. Selliste seebiooperiatribuutikat ja Nadine nimetab seda zhanri suutma vaariks. Kui ma elan, ütleb ka, et kui panna vägivald kinolinale, tuleb seda teha huvitavalt. Seega ma arvan, et kui ma kunagi teeksin Vägivaldse stseeni nagu krimifilmides ütleb madin, siis peaksin seda tegema ülimalt kohmakalt nagu näiteks sõja või politseimänge mängivad lapsed. Esmalt ärritas selline lähenemine mind, räägin mädine, kui sellise lähenemisega kokku puutus. Kuid vaadates Akira Kurossaava samurai filme, kus Toshiba iphone lihtsalt lähenes kellelegi oma mõõgaga ka ja ohver karjatas ning langes ilma, et oleks olnud verd näha siis meenusid, et just need puumõõkadega mängivad poisid, kes teavad, et tegelikult üksteisele häda ju ei tee. Kuid elavad nad sealjuures läbi mingi unelma ning selles on midagi ilusat, ütleb madin. Lihtsalt mitmeid viise on vägivalla näitamiseks, kui seda üldse näidata. Kõige olulisemaks filmi juures loob kiimädin atmosfääri loomist. Kindlasti see viib teda tagasi 1980.-te aastate juurde, kui ta alustas filmitegemist. Toona oli kanada kinol probleem just atmosfääriga, seda lihtsalt polnud. No kui sega oli, kiimedin arvab, et mingisugune siiski see atmosfäär neis filmides oli pidi olema siis pannud see igatahes väga kütkestav. Igatahes näis talle, et atmosfääri loomine on kõige olulisem ja seda ta usub ka praegu. Kui oma filme ja kirjutas, siis võttis arvesse, et võib läbi kukkuda luu aga mitme atmosfääriga. Kiimedin ütlebki, et ta pidi saavutama midagi, mis polnud Kanada 1988. Või on see lihtsalt siis maitsev, siis ei arvata. Praegu on ta igatahes suur Filmuaari fänn, kuid polnud seda enne 1900 üheksakümnendaid aastaid. Need filmid lihtsalt ei meeldinud talle nii palju, samuti meeldivad talle näiteks vesternid ja enne 90.-te aastate lõpu ei saanud teda kuidagi neid vaatama panna, samuti ka mitte Nõukogude Liidu filme. Praegu ka on ta nende järgi nagu hull. Kii madin ütleb ka, et Tal on olnud oma eelarvamused, teistel omad ja ta teab, et paljudel näiteks tema filmid ka üldse ei meeldi. Küsisin sõltumatu kino meistri käest, mida arvata siis kino tulevikust? Kino siis sellisena, nagu me teda teame juba üle 100 aasta. Kiimedine vastab võrd pildis ütleb, et nägu ta naaseb oma lapsepõlve kogu aeg ma mõtetes. Nii naaseb kinofilmi prorektorite juurde filmi juurde tulekahjude juurde, mis projektsiooniruumis süttivad filmirullide juurde, mis korralikult riiulitele laetud. Ta teab seda ja tunneb seda. Ja ta on siis piisavalt noor, et seda nautida, kui see aeg kätte jõuab, sest ta on siis kümneaastane, sama vanad kui siis, kui ta armus kogu sellesse kraani. Esmakordselt. Selline oli siis kaleidoskoopiline retk Rotterdami filmifestivalile sel aastal. Saate pani kokku Tõnu Karjatse.