Tere taas ajakirjandussõber kuulama klassikaraadiot kuulama spiikri saadet. Kuu aega on eelmises saates taas kord mööda saanud ja mina kohe juhatan sisse. Uskuge või mitte, eelviimase spiikri saate vähemasti nii pole teada, on antud, et majandussurutise tingimustes see saade peale juunikuud läheb ka määramata ajaks sundpuhkusele ja mis seal ikka paljuski nii veel rääkida. Paljust jääbki rääkimata, aga osalt ka teades, et selle saate lõppemist võtsime vastu mõneti ennast hävitusliku pakkumise kirjutada selle aasta kohta loomingule proosaülevaade, nii et vähemasti proosa osas saate palju räägitud ja veel rohkem, rääkimata jäänut lugeda. Aasta pärast, järgmise aasta märtsis. Aga tänases saates tuleb rohkem juttu luulest mitmest uuest luulekogust ja õige pea tahaksin teha ka väikese tagasivaate äsjastel kirjandusfestivalidele ja mõtiskleda selle üle, kuhu nendega üldse edasi võiks minna. Aga selle teema juhatas siis Riho Sibul kellest üksvahe justkui taheti panna kuju Vanemuise juurde, see kuju muusikust, mis sinna Vanemuise juurde sai või kontserdimaja juurde Riho Sibulat enam väga ei meenuta, aga aga mis tost lugu igatahes on nimega vaenlased Tatu varblased? Mis ei räägi küll peatselt oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistavas Hannes varblasest mu teada. Aga selle teksti autor on Jaan Kaplinski, kes siin Tartu kandis tegutsevad on ja ka Tartu festivalil Prima Vista ühena paljudest üles astus. Paarilised Tartu pisut teist mõtlemine käib sulle üle jõu. Üks. Prima Vista festivali korraldamise juhend olnuna on muidugi väga hea meel selle üle, et tänavu oli festivalil publikumenu. See kuueaastane töö on lõpuks hakanud vilja kandma ja festival on nii-öelda kohale jõudnud nii väga paljudele tartlastele kui eestlastele kui ka üha rohkem tundub juba, et ka inimestele väljastpoolt Eestit. Eks selles mängis oma suurt osa ju ka Umberto Eco esinemine või õigemini mitu esinemist. Kui ma suudan kokku lugeda, siis ma sattusin mõlemal neljal ta avalikul esinemisel nende kahe päeva jooksul Tartus ja veel niimoodi väiksematel jutuajamistel. Kaaja pika võimas tunne oli eriti seal ülikooli raamatukogus, kus saal oli täis ja ka need ruumid, kuhu olid ekraanid üles pandud, olid täis. Ja selles mõttes on naljakas lugeda praegu mõne kohaliku kolleegi sellist kerget kirtsus, ninalist ütlemist, et Küllikastaaritsest Noobitses, mida ta siis oleks pidanud tegema, ütleb, et ah, mis nüüd mina. Minu meelest eco saab seda endale lubada ja kui temaga aeti tarka juttu, siis ta targasti vastas ja kui temalt küsiti ilmselgelt küsimusi, mis olid esitatud inimese tahtest ennast suures saalis näidata, mitte sellepärast, et see küsimus midagi väärt tuli, siis eco andis seda ka peenelt, aga tuntavalt mõista. Igatahes kui juba selline mees siia saadi, siis põhjubergateks kõik, keda siia saada, vähemasti selline tunnedeks sisse küll, aga hea vastukaja oli olnud ka Aleksander veinina esinemistel ja eks see Prima Vista üks oluline alltekst on igal aastal olnud see, et pakkuda midagi kohalikule venekeelsele publikule. Ja tuua siia just selliseid esinejaid, kellel Venemaa võimu kuritarvituste kohta nii mõndagi öelda on. Lõppude lõpuks ju festivali põhiprogrammist väljaspool või festivali järel jõudis Tartusse üle viie aastaga, Sofi Oksanen, kellel on samuti nii mõndagi öelda ja kes muide on hakanud seda tegema väga heas eesti keeles. Kui veel viis aastat tagasi Sophilt intervjuu võtsin, kui ta alles oli oma esimesi teoseid välja andma hakanud, siis ta veel nii hästi eesti keelt ei rääkinud, aga nüüdse siin tähelepanu ja vastutus ja oma juurte mõtestamine on minuta küll selleni, et suhtleb vabalt eesti keeles ja tõlkija vaba ei vaja ja ja tal on nii mõndagi tehast öelda, nii siinse kui soome kultuuri kohta loob sellise heas mõttes kriitilise ja heas mõttes pieteedivaba silla mitme kultuuri vahel. Aga kui väliskülalistest rääkida, siis teeb rõõmu, et elav vastukaja oliga džinspak ländile, kes tuli Inglismaalt ja kelle puhul paratamatult see meedia tähelepanu oli märksa vaiksem kui suurte staaride puhul, aga publiku huvi oli suur, küsiti palju ja nii palju, kui ma jõudsin jälgida, küsiti ka üsna tehaseid, küsimusi just loomingust, kirjutamisest üldse. Kui festivali teemaks oli ju sel aastal lehekülg minevikust tulevikust, siis hakkas mitut puhku festivali kestel silma, et ennekõike huvitab publikut isegi just see pingeväli siinne ja praegune mineviku ja tuleviku vahel. See, kuidas kirjanik seda pinge välja mõtestab ja kuidas ta minevikku ja tulevikku just siin ja praegu oma teksti kokku paneb. Ja muidugi üllatas väga positiivselt Ta Ungari esindus sel aastal, kes olid valmis saanud mahuka kogumikuga pluraalika mis pidada küll justkui ajakiri olema, aga sellist uuema vihjendus antoloogiat eesti keelest mitte ainult ei anna otsida, vaid ei paista ka justkui kuskilt midagi niivõrd esindusliku. Loodetavasti siis see vähemalt tõlgitakse eesti keelde tagasi või pannakse nende laekunud tekstide alusel kuidagi siin kohalik versioon kokku. Ja loomulikult teeb rõõmu see, et väga hästi läksid noorteüritused nii Tartus kui Viljandis. Ja see, et noored ise tulevad kuulama oma eakaaslased, värske rõhu seltskond üllatas mitut puhkusest, esines Nendel erinevatel kohtadel sageli natukene muutunud või muudetud kavaga. Ja on näha, et seda püssirohtu on, on küll nii juba kogenumatel tegijatel kui ka päris Debetantidel, sest et üks väga mõnusaid esinemisi oli ka selleaastase esimese sammu preemia laureaadi Berit Karlssoni esinemine kehandasema krüptis. Ja omalt poolt on muidugi siiras rõõm, selle hullumehed ei nuta projekti õnnestumise üle, kus viis kirjanikku läksid erinevatesse kaugetesse paikadesse Eestis küladesse, kuhu nii naljalt ei satuta. Patroon Andres Ehin kui Tõnu Õnnepalu kui eia uus Mehis Heinsaar, Urmas Vadi kirjutasid, väga vahvad tekstid ja mõnedel kes festivalil käsitöö on seal väga haruldane trükis, nüüd kodus olemas ja ma ikka ja jälle kuulen selliseid rõõmsaid reaktsioone sellele ideele ja nendele tekstidele ka rõõmu uuest heast kirjandusest. Ja selles mõttes on kahju, et näed, noh, ühelt poolt on muidugi hea meel, et päevad ja viimane viljandi päev olid väga tihedad ja sündmusi tulvil. Aga samas on kahju. Olles ise korraldajana nii asja saanud Timo vestal Tallinna festivalile jõudnudki mitmedki jõudsid, teadsid seal ka mõndagi põnevat teha, mõnda kasvõi need linnaosade tuuridel tallinlastele väga hea idee ja barrikot tahtsime me ka, Prima Vista-le jõudis ta siiski Tallinnasse, eks oli väikene revanš eco siia toomise eest ja põhiliselt ikkagi ainult tähtusse toomise eest. Aga noh, muidugi natuke mängis kaasa see, kui nüüd natuke kriitiliselt rääkida, Tallinna kava selgus niivõrd hilja. Taia planeerimisega läks raskeks. Ja muidugi läksid ilmad külmaks, mis pole loomulikult üldse korraldajate süü, mis on lihtsalt näide sellest, kuidas maikuuski Eesti ilm võib veel uperpalle visata. Prima Vista õnneks pääses suuremate happe rünnakuteta taevataadi poolt, aga Tallinnas läks vahepeal päris külmaks nagu üle kogu Eesti ja selles mõttes ka spekt Tallinna festivali tegijatele, et nad selles külmas vastu pidasid ja ja publikut kohale meelitasid. Ja no muidugi, mis veel juhtus, oli see, et meedias jäi see natukene Eurovisiooni voodingu, küllap seal Tallinnaski toimus vahvaid asju, õige mitmeid veel mis väärinuks vähemalt meediakajastust, aga noh, võib-olla edaspidi ei olegi pähkleid, festivale kohe nii üksteise järel teha. Mingi väike vahe võiks sees olla ja, ja äkki võiks testiga üks vahva Eesti festival hoopis sügisel toimuda sügise hakul, kui ka ilmad on veel ilusad. Aga eks ole kohaldajatele nuputamiseks. Igatahes on näha, et kirjandus on oluline ja läheb ka rasketel aegadel publikule korda. Ja need jutud kuidagi Kirjanduse mahhinaalsusest on ikkagi liialdatud, pole viga, kui teha häid üritusi, lugeda tekste, siis tulevad inimesed välja küll. Mängiksin nüüd siia ühe ühe vähestest salvestustest, mida mul õnnestus selleaastasel Prima Vista teha. Õnnestus telefoniga salvestada, aga seda on jälle väga raske panna niimoodi avalikus eetris mängitavaks ümber diktofon kahjuks sai tühjaks peaaegu kohe, kui ma teda kasutama hakkasin ja seetõttu on ainult mõned mahe Engeli esinemise salvestused kultuuritehasest. Loodan, et ta ei pahanda, et ma neid väga ilusat lugu selles saates mängin. Ja nüüd kõlab ka üks ammusest ajast tuntud Raimonds Pauls ei lugu ka vene keeles. Et meelde tuletada, et Tartus ja tegelikult ju ka Tallinnas oli sellel vene programmil üsnagi tuntav osakaal. Ja eks selline vanade laulude avastamine ja, ja uuesti esitamine ei ole ka selline lehekülg minevikust ja lehekülg tulevikust. Muidugi see helikvaliteet, ma pean ütlema ka sellise keldrilise heli või ütleme siis tehase helitasemel, aga kui laul hakkab kõlama kohe läheb ilusaks. Minu meelest hea sissejuhatus rääkimaks Tõnu Õnnepalu uuest luuleraamatust, kevad ja suvi kevad ja suvi ja õigupoolest tegu on ju luulevamis päevikuga mis algab küll aprillikuust, sest et proosa vormis tekkinud alguses otse jättis ta siit raamatust välja, aga on natukene kummastav kuulda või lugeda juba selliseid reaktsioone sellele kogule, et sa kuidagi väga masendav või selline kurtev ja vananemist põdev, ütleme lausa mingit reaktsiooni on sellised olnud. Minu meelest ei ole see raamat nii masendav midagi, või kui siin-seal nukrust on, siis just sellises kas või äsjakuuldud laulu võtmes või bossanova onju, tugineb suuresti sellised Saudaaži tundev faadul on seal mingi nukruse teema väga kõvasti sees ja ja samas ei saa ju öelda, et oleks kuidagi väga masendav muusika, pigem neid on harjutud pidama selliseks kaunilt nukraks. Ja nagu tolles lauluski, igatseti, armastust, igatsete, teist inimest ja ja lõpuks see raamat kuulutab ka selle teise inimese või sina leidu. Aga ega see igatsuse aeg ka ei ole selles mõttes kuidagi tühi, ehkki noh autor räägib siin külvanud kogemuse, tühjusest või olemise tühjusest või elamustevaegusest, aga samas ta kinnitub haagistesse tegevustesse, maadetöödesse, looduspiltidesse ja ja minu meelest mõjub see iseenesest isiklik mõttepäeviku luulepäevik, kuidagi väga üldistus võimeliselt eesti kirjasõna ja Lõuna-Eesti kultuuri kohta, et eks seda sellist kaamust või eksistentsiaalset ängi ole onud siin selle eneseteadliku sajandi või pooleteise kestel külla ja ja tihti läbi selliste lihtsate asjade või ümbruse looduse vaatlemise saadakse nendest masendus mõtetest üle. Ja lõpuks ülendataksegi samamoodi kauniks nukruseks. Tõnu Õnnepalu, nagu ma mainisin, esines tolles mehed ei nuta ettevõtmises ja seal nagu mõnda puhku, siingi on tal sellist roopaia siinse kogemuse kõrutamist või või pigem võiks öelda, et ka siinse Eesti kogemuse kummastavuse tajumist sellist võõristusefekti tajumist, millest tuleb üle saada ja ja see annab Tema puhul on ka niimoodi, et nii üks kui teine ütleb, et see kuidagi Novistlik, mida ta teeb ja ja kuidagi külmalt distantseeritud, aga minu meelest annab see tema luulele ja miks mitte tekstidele just sellise pingestatuse, ta ei jää ju sellesse võõrandamise kinni, ta püüab seda mingite võtete või mingite endale avanevate ümbruse tahkude kaudu ületada ja ja see annab ka näiliselt väga lihtsalt sõnastatud tekstidele sellise intensiivsuse, mida mingisuguse ka näiliselt loodusest temal harrastusluuletaja lihtsalt ei ole. Seal ei ole seda, noh, kui soovite, siis traagikat. Miks vete traagika ei pea tähendama nutuhala traagika, võib tähendada ka just nimelt seda sellele vastupanekut, et ei suuda nii palju tunda, kui, kui tahaks nende tunnete aistingute kummatigi teksti ja luulesse lahti elamist. Miks siis ei võiks traagiline olla. Aga mängin selle peale veel ühe palama inglilt sealtsamalt kultuuritehase kontserdilt Tartus ja see on nüüd üks briti lauljatari Julia Fordami lugu, mida ta esitab, ja minu meelest ka kuidagi selle Õnnepalu, kevad ja suvi ja raamatuga meeleolult hästi haakub. Teemalugu minu Ugala sõnadega. Iga sahin ja jalaaste müksamine muidugi selliste Butlev lindistuste puhul hästi kuulda, aga aga laul tuli ka ilusti läbi. Nende tema vist raames juba traditsiooniks saanud laulvate kirjanike ürituste puhul on see vahva joon alati, et need laulad kehadega on niivõrd eripalgelised. Aapo Ilves on täiesti teistsugune isiksus kui Maria Engel. Ja seda kirjutajana. Aapo ilvesel on tulnud välja mahukas luuleraamat, võiks lausa öelda, et koguteos tulen öösel sulle koju. Kätkeb tekst aastatest 1996 kuni 2009 siis peaaegu et kogu tema avalikus kirjandusorbiidis viibimise aja pealt. Ja noh, mis seal salata, Aapo Ilvese tugevamad tekstid on valdavalt need, mis on saanud ühtlasi lauluks ja mille puhul tegelikult on juba lahutamatu see muusikaline pool ja ennekõike muidugi see, kuidas ta neid esitab. On ikka vaks vahet, kas tuleb see tekst puhtalt tekstina, kus on ju sellist kohati tõesti teha meelset, ehkki oksitseenset keele mängu või samalaadne tekst on küll tekstina silme ees või luuletused on silme ees, aga kõrvus kõlab see, kuidas ABBA seda kontserditel esitab ja kasvõi sealsamas Genialistide klubis andis Zappa täiesti vaimustava kontserti. Kus ikkagi peaaegu, et kõik tema nii-öelda suuremad hitid tehaseid kõlatud ja ja mõnedest veel kõiksugu pilliefektide vahenaljadega pikendatud versioonid. Tõesti kahju, et seda kontserti linti saanud. Loodetavasti keegi sai. Ja raamat on toimetanud Andra teede, Aapo ilvesele lähedane inimene. Või siis ilmtingimata ei pruugi olla kõige varus toimetamiseks, sest et et minu meelest kohati on sellist ballasti ka. Või üsna Ühe kohe nalja või kui see üldse naljakana mõjub. Aga samas on teiselt poolt ikkagi ka selliseid tekste, mida ma laulule kuuluvat ei mäleta, aga mis löövad ja on mõnusad ja kas või vastastikku lehekülgedel ja ühe triipkoodiga ühendatud kaubanduskeskustes ja hävita loodust, on, on üsna karmid tekstid ja jäävad kuidagi mällu hammerdama kaubanduskeskusesse stes nimelise luuletuse. Sees näiteks sõida jõgedes, kaladel puudub triipkood. Ja muide huvitav riim, huvitav, visuaalne heim moodustub siin raamatu sees. Siin nende tekstide vahel on triipkood, aga mõned head leheküljed, edasi tuleb hoopis klaveri klahvistik. Ja kui tuua siit veel välja mõningaid vahvaid luuletusi, siis on siin veel 56 helkivate lihaste kõlin, mis on vahva Jürgen Rooste paroodia. Ega kastan isegi paroodia või pigem selline stiili parafraas. Loen ta lausa ette. Mõtle sellele, mitu Jürgen roostet avab igal hommikul õhuakna ja võimele tihastele paljas ülakeha, helkivate lihaste, kõlin mõtetes naeratus algava päeva rõõmudele, kakao ausamas valamu äärel. Mõtle sellele, mitu õnnelikku nooti, Jürgen Roostelt elab Detroidis, New Yorg'is, Philadelphias Jaroslavlis, Võrumaa metsade sügavikes mehe laidudena pilvelõhkuja katuse säästades. Jumala otsata. Mõtle sellele, mitu Jürgen roostet külmub Moskvas, jõulude ajal jalutaks suhet Namiibias, iga päev aidsi hukkub suitsiidipommiplahvatustes jääb defize Sergei Kadonoiks sest miiniväljad on tulnud, et jääda. Mõtle sellele, mitu Jürgen roostet ei saa mitte kunagi, täiskasvanu võiks isegi eostatud mitte. Mõtle sellele, mitu Jürgen roostet võttis meilt holokaust? Väga Jürgen Ligi kloostrit, luuletus seal võsas. Huvitav oleks kuulda, kuidas seda ise kunagi. Esiteks, miks pühast ei, võiks ju luuletajat teha üksteise luuletustest kaver versioone või esitada teise autori luuletusi, eriti kui see nende kohta käib. Aga näidiseks siis sellest, kuidas Aapo tekstid minu jaoks ikkagi oma põhielement, mis töötavad. Üks laul ristan või priistan sellenimelisest suvelavastusest esitatud koos Lili linnuga. Nii nagu Aapo Ilvese puhulgi, nii Triin tasuja puhul on see elava esituse puhul väga tähtis, nagu täna välja tuli, tõin tasuja, esitles tema, vestan oma debüütkogu provintsi luule. Ja siit mõne tekstiga oli juba eelmisel aastal niimoodi, et kuulad mingisugust noorte luuleprogrammi äkki mingisugust teksti rohkem kuulatama ja tuli välja, et seal triin tasudeksite sel aastal oli jälle niimoodi, et seal Prima Vista noortikaled. Mis seal salata, kuulad küll ja kuulad ja üks teine auto ja ühel hetkel hakkavad nad ikkagi paratamatult natukene ühtemoodi kõlama ja ja hakkad tundma ennast kuidagi väga küünilise lubjakana, kes ei suuda noorte maailmavalust ja siirast luule tahtest aru saada. Ja siis äkki tuleb esinema keegi, kelle puhul äkki ärkad üles tutatud, kes see nüüd on. Ja tõin ta 100 küll samuti niimoodi, aga see noortekas inimene oli veel ainult sissejuhatus sellele, mida ta sealsamas kultuuritehase õhtuses programmis oma kogu päris esitlusel tegi. Sellist elutervet eneseirooniat oma kooliplika ängide suhtes ei olegi ammu tähele pannud. Sellist Väikelinna masendust ja kooli frustratsiooni on selles koos palju, aga. Ja peab, ütleme ikkagi, et intensiivsemalt ja jõulisemalt kui paljudel teistel kooli elu ja, ja lohutu, väike lina depressiivse väikelinna elu üle nukratsetel on. Aga avalikus esitluses tuli välja ainult mitte nendesse tekstidesse pandud jõudvaid k. Väga kõnekas see autojuhi distantseerumine juba mõne mõni aeg tagasi kirjutatud tekstidest ja mõne teksti veel hakkas ta poole pealt naerma ja ütles, et ta ei suuda seda jama edasi lugeda ja see oli ennast väga tõsiselt võtvate noorautorite kõrvale. Üsna ootamatu kontrast ja siis tõepoolest sellist muusika kuulamise ja poiste alkoholiga ja sassis suhetega mängimist ja muusikalugude tsitaate on siin kogus tuntavalt, aga saab näha, kuhu ta selle punkrock dekadentsi pealt edasi liigub. Kas nüüd sinna hapu Ilvese suunas, sest ütleme igatahes ise ei laula, aga muide Ena Aapo Ilvese kohta ütlemata see, et esiteks Need, Muuedelised tekstid tõusevad sellest tema kogust väga jõuliselt esile ja kuni niimoodi, et vaatad, ikka õhutad ja ei tunne täitsa eesti keel, mida ta küll väga hästi valdab, on nagu võõrkeelda jaoks, aga võib-olla see tuleb sellest, et see Lõuna-Eesti mure on minu jaoks võõrkeel ja tekib natukene eksootika efekti ma ei tea. Ja teine asi on muidugi see, et tohed Aapo ilvesel on selles kogumikus väikeste linnade meeste tekst täispikkuses miskipärast ansambel koer jaga Jaan Pehk esitavad seda lugu poolikult, kus Tallinna poon olemata. Minu meelest võtavad tõesti puändi ära sellest iseenesest väga teha meelsest loost, aga tagasi tulin tasuja juustu, tahtsin tegelikult mõtiskleda selle üle, et kas ta sellest punkrock dekodentsist liigub hoopis teistsugust, keeleliste ja eluliste otsingute juurde. Praegu on mul võrdluseks sees Andres Allani varalahkunud ja väga kummalise ja mitmekülgse luuletaja koguteos. Andres Allanilt ilmus ainukese kogunemiseni urnjamised postuumselt 1992. aastal. Nüüd on ilmunud mahukam kogu väga põhjaliku ühesõnaga Lauri Sommer helt, kes see on vahepealsest pungist liikunud hoopis müstilisematele hädadele ja samas ei ole seda pungi vaimu unustanud, vaid on suutnud need kaks asja kokku panna ja Andres Allan on tal väga tugevalt eeskujuna ees. Soovitaksin tõin tasu jälle seda lugeda, vaatame, mis juhtuma hakkab. Aga ma ei räägigi pikemalt ära sellest Andres Hollandi raamatust muudkui, et teisipäeval, 26. mail on Tartu Kirjanduse Majas selle hooaja viimane kirjanduslik teisipäev. Just nimelt selle Andres Allani raamatu trükid esitlus ja seal kuulete ja näete juba rohkem. Ja maikuu viimane kirjandussündmus Tartus on minu andmetel muide 29. mail toimuv Mehis Heinsaare konverents, tulge sinnagi lõpetama, jätan pala, mis samamoodi saadetroomiks on lauseid homme kagulõpetuse ingel ja see on Tõnu Õnnepalu tekstile. Kohtume kuu aja pärast viimase spiikriga, aga ega see siis lugemist ja kirjutamist ei lõpetajat, spikker lõpeb. Kõike kaunist teile ja nautige kevadet, nautige head kirjandust. Kaunis kevades. Ootan kevadet ja siis ta jälle tuule vabasele saastas. Tühje valged linnusule, must astronoome, must laulaval geto. Lõpetus, kellega paadi üles väga Tema halliselgelune lapsest saati ta on minusse. Teises sõbrad kõik on möödaläinu. Kes nad olid, kui mina oskasin tale ratsin, näinud kullasiniisilmaaline Ma armastus taevasse täna May, loen. Klisel kõigub vete kohal, mida tahaksime sünkal. Aga mis seal karta, midagi ei tule pärast ega olnud enne. Palun, natukeseks silmad, sule üks, üks, seal ainult on imelõpetuse ingel paati ülejäänud väga vähe. Tema tuhmisel, palun saatke ta minusse.