Tere taas kõigile filmihuvilistele ja mul on hea meel soovida teile head filmi aastat, sellepärast et tegu on nüüd esimese filmisaatega. Ja kummalisel kombel me ei vaata tulevikku, vaid hoopiski minevikku, sellepärast et täna on meie saate teemaks Eesti film 100 ja Eesti nuku Flynn 50 ja meie saatekülalisteks on Annika Koppel, kes on Eesti film 100 projektijuht ja Gerdi loengu, kes siis töötab nukufilmis produtsendina ja seisab selle eest, hea, et uued ja vanad nukufilmi filmid meie ekraanidele jõuaksid. Ja tegelikult Eesti film 100 on, on selline suurem ja pikaajalisem projekt ja Annika, ega eesti film sellel aastal 100 ei saa? Ei saa jah, sinna on õnneks veel õnneks veel aega 2012 on see aastaarv siis millal me tähistame Eesti filmi sajandat sünnipäeva. Aga kuna tegemist oli ilmselt nii väärika üritusega, siis alustama peab ikka varem, et muidu teatriaasta oli eelmisel aastal ja seda peeti väga pompööselt ja äärmiselt huvitavat tegelikult, sest ta oli väga palju uusi etendusi, teatrielu elavnes ja samas ilmusid väga erinevad raamatud teatri ajaloost ja muudki erialased kirjutised, et mis teil plaanis, et millal see üritus üldse alguse sai, see Eesti film 100? No sellest ma pean, nüüd räägime pikemalt ka teatriaasta pealt edasi minnes. Teatriaasta oli tõepoolest väga huvitav ja see, kuidas eesti teater oma sajandat sünnipäeva tähistasid seal nüüd ka meile eeskujuks, mille järgi me saame minna natukene. Aga see Eesti film 100 projekt on tegelikult juba alustatud 2005. aastal juunikuus, kui, kui kirjutas talle siis ühiste kavatsuste kokku, et me Eesti filmiinstitutsioonide ja, ja kultuuriinstitutsioonide poolt et kes siis leppisid kokku selles, et nad tegutsevad ühiselt, et siis Eesti filmi juubeliaasta saaks toredasti maha peetud ja, ja enne seda muidugi tuleb meil teha hästi palju tööd. Hästi palju tööd, võib-olla siin on jällegi, et kui, kui, kui võrrelda näiteks filmiajalugu ja teatri ajalugu, et siis filmiajalugu on küll palju viletsamas seisus või et teda on väga vähe nagu kirja pandud ja väga vähe üldse uuritud. Nii et, et siin on tööpõld väga lai ja siis on meiega filmid vanad filmid, mis võib-olla on juba natukene kaotanud oma oma sellist pilti ja heli ja mida me peame siis nüüd kaasajastama ja taastama ja siis saame siis uuesti neid nii-öelda taas kasutusele võtta ja uuesti vaatajate tuua. Ega tegelikult ju ei meenugi, et oleks vähemasti 30 viimase aasta jooksul suurelt tähistatud filmiga seotud tähtpäevi. Et viimane tegelikult, mis meenub, oli nagu animafilmi 70. juubel, mida siis selline tore kutsu, Juku plaat pandi Filmari ette, mis tähistas siis nii-öelda Eesti animafilmi tekkimis tegelikult üldse. Aga kui rääkida nüüd sellest ajaloost 100 aastat, siis tegelikult ju filmi tegevus algas 1896. aastal. Millal siis näidati üldse esimest kinoseanssi Eestis ja see oli Tallinna börsihoones, et noh, loogiline oleks olnud võtta ja tegelikult see nagu ja filmi sünnipäeva tähistamiseks, aga aga teie valisite missuguse sündmuse siis? Meie valisime ikkagi selle sündmuse, mis on teadaolev esimene film, mis on Eestis tehtud ja see oli siis Johannes Pääsuke, kes, kes 1912 filmist Tartus katselendur uut otški nii lendamisi ja mida siis hiljem sealsamas Tartus kinos näidati. Ja mida hiljuti ja veel mõni aasta tagasi näidati ka Eesti filmi sihtasutuse poolt koostöös Eesti filmiarhiiviga tehtud üritusel, kus ja siis ka Eesti film sai üheksa, 10. Tõsi, selge, aga praegusel hetkel on sealsamas Tallinna börsihoones vist näitus ka filmiajaloost, et ta on ikka võib-olla mõne sõnaga räägid sellest näitusest ka, mis on nagu ütleme, selline suurem ettevõtmine Eesti filmi saja-aastase sünniaastapäeva tähistamisel. Jah, eks see on siis 110 aastat esimesest kinosiansist, meil möödus eelmisel aastal 110 aastat esimesest kinos EAS-ist Eestis ja see siis toimus Tallinnas ja siis toimus sealsamas. Praegu on selle ajaloomuuseum pikas tänavas börsihoones, nii et meil oli sisuliselt võimalus praeguse situatsioon taastada. Et mis siis toimus, et kuidas neid pilte näidati, et me avasime selle näituse neljandal oktoobril 2006 ja sellel näitusel me näitame siis filme. Me näitame peaaegu neidsamu filme, mida siis näidati esimesel seansil. Siis on seal kinoeksponaate ja siis kino ajalugu nende pannoo peal seintel välja toodud ja siis on seal ka selline huvitav asi nagu, nagu higisseni kinematograaf mis kujutab endast sellist põhimõtteliselt kasti, mille sisse saab piiluda ja, ja see oli siis üks selline vaheaste enne kui enne, kui jõuti kino projektarini. Aga kas kino näitamine oli algusest peale populaarne, tähendab, kui natuke tagasi vaadata ja, ja kuivõrd nagu plahvatuslikult see kilonäitamine Eestis üldse lahti läks, esimese vabariigi ajal läks pärast seda, kui need esimesed liikuvad pildid olid Eestisse jõudnud, et siis inimesed, et tulid seda vaatama kui, kui imeasja ja ja tegelikult see kõigile väga meeldis, et kuigi esialgu mäletan, kirjutati selle kohta, et kinopileti hind oli 50 pikad, et see oli nagu kallis, tolle aja peale. Lehtedes kurdeti, et need pildid on nagu selliseid liiga hägusaid ja isased õieti midagi aru, aga siis hiljem hästi seda kinopileti hinda alla ja siis käis järjest rohkem ja rohkem inimesi neid vaatamas ja järjest rohkem ja rohkem filme. Filmid olid siis sellised lühikesed. Et nad, et ühe seansi vältel näidati nagu mitu mitu lühikest filmi õppi. Et siis siis need muutusid ka populaarseks ja Tallinnas tekkis ja Tartusse jõudsid, et tekkis palju, palju kinosid, tegelikult esimene kinolaadimist 26 veebruar 1914 ja, ja siis esitatigi viiside Karujaht Pärnumaal nagu 14 14 lühimängufilmid. Kuraatoriks oli Johannes Pääsuke ja, ja, ja ja tootja Aleksander dipo, et tuleb välja, et Tartu oli nagu Tallinnast ees kikikino püsti panekuga? Jah, esimene paikkino oli see heinaturule Tsee, see au kuulub tõesti Tartule. Aga kuivõrd nüüd kinolevisse pärast hiljem ka teistesse linnadesse või jäi see ikka püsima nagu suurematesse Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse eeskätt suurematesse, aga ta muidugi siis hakkas, hakkas ka rändkino põhimõtteline liikuma edasi. Nii et võib öelda, et kinovõrk töötas, ütleme peaaegu 100 aastat tagasi samasugusel põhimõttel, nagu ta praegu töötab, et ikka suurlinnades on kinod ja ja mujal liigub kinobuss nagu praeguselgi hetkel meil seal kinovõrguga tegelikult ju kõige paremad lood veel ikka ei ole. Aga kui nüüd vaadata ja tagasi, siis kuivõrd palju on üldse säilinud meil vanu filme Karujaht Pärnumaal on jooksnud ka Eesti Televisioonis. Seda me oleme näinud, et, et palju tegelikult üldse filme on Eesti filmiarhiivis võib-olla kõige täpsemat vastust ei saagi öelda, sellepärast et Ivi Tomingas meil filmiarhiivispetsialiste on võib-olla kõige õigem inimene, keda selle käest küsida, aga kindlasti see puutun sellega kokku just selle eesti filme programmi raames? Jah, ma jätaks ka täpsete statistilised arvud öelda asjatundjatele, kes sinna igatahes sellega tööd teevad. Aga muidugi kasid eestivarast filmilugu ja filmi ei ole väga palju. Ütleme nii, et teda on siiski üsna vähe ja tegelikult sellel põhjusel, et ega see filmide rahastamine ju oli nende samade õnnetute tootjate produtsentide õlul, et esimese vabariigi rajal küll loodi Eesti kultuurfilm. Aga siiski valitsus oli suhteliselt praktilist meelt ja otsis ikkagi neid filmide rahastajaid nagu väljaspoolt ja otsis nagu ka näiteks ministeeriumide kaudu, et võib-olla keegi tahtis tellimusfilme teha, oli ka eesti kroonika sündimas, eks ole ju. Aga sellist noh, kunstfilmide toetamisteri suhteliselt vähe jah, oli küll vähe ja neid katsetasid, mis olidki, need ikkagi põhinesid väga paljus nende inimeste, kes finaalist tuntud on, on, on Theodor Luts ja Konstantin märskaja nende inimeste nagu hindas ise suure tahtmise ja entusiasmi peal, nagu see filmi tegemine, noh tundub, et üldse on. Ja siis ta mäletame, laks Ella Lutsuga kohtumist kuskil kaheksa aastat tagasi, kui ta, kui ta meenutas Nemad, väntasid filme oma raha eest ja veel noh, mitte ainult 10 aastat, väike praktiliselt noh, 20 aastat maksid neid võlgu, mis neil tekkisid seoses filmide tegemisega, nii et entusiasmi paistab, et siiski esimese vabariigi ajal oli päris palju ja ja sündisid ka koostööfilmid ja, ja oligi hiljuti veel kinomajas oli võimalik vaadata meil üht Eesti ja Soome ühismängufilmi isegi muusikalist melodraamat päikese lapsed ja kui ma ei eksi, siis ka Eesti televisioon vahendas seda, et, et selles mõttes on see äärmiselt palju kõnelev film. Et kui meile tundub, et esimese vabariigi ajal seal võisid filmid olla veidi naiivsed, noh, et, et kui vaatame karujahti või siis noh, tegemist oli seal nagu poliitilise satiirilise Paflekti ja samas kui me vaatame päikeselapsi, siis on täiesti küpseline melodraama suhteliselt frivoolsed, isegi alatooniga, et üllatav, et see on minu meelest niivõrd eluterve vaadata vanu filme, sellepärast et nad on huvitavad mitte ainult sellepärast, et et me näeme seal, et missugune, On see keskkond, kus tegevus toimub, tegevus toimub just nii-öelda parasjagu hetkel siis need kostüümid, interjöörid, aga kõige huvitavam muidugi need inimestevahelised suhted ja tegelikult need tegelaskujud, kes seal filmis on ja kuidas nad omavahel käituvad. Ja nii kummaline kui see ei ole, see on täiesti tänapäevane film. Nojah, võib ka nii öelda, aga, aga selge on see, et, et need filmid muidugi kandsid oma aja märki ja tegelikult filmikunst Eestis digitollel ajal siiski siis talle selliseid väga, väga esimesi samme. No see teema otseselt seondub muidugi filmide restaureerimise ja taastamisega ja kui me räägime nüüd esimese vabariigi aegsetest filmidest, siis need filmid, mis meil on siin olnud võimalik ära vaadata. Ta juba juba ekraanidel, noh näiteks karujaht Pärnumaal on, on taastatud variandid, on meil juba olemas, siis ka päikese lapsed samamoodi, mis tegelikult oli Soome filmiarhiivi initsiatiiv ja, ja nemad tegelesid selle filmi taastamisega. Et kuivõrd nüüd on plaanis veel Eesti film 100 raames need Eesti vabariigiaegseid filme taastada või, või mis sugulased, rõhuasetused praegusel hetkel filmiarhiiv tegeleb vanade filmide taastamisega, et nendel on praegu juba taastatud rida laulupeokroonikas ilme ja nad jätkavad sellega, et need on nagu lähemad plaanid, et edaspidi on kavas minna ka siis töödel lutseja kontserdil ka filmipärandi juurde. Aga Eesti film 100 projekti raames oleme me nüüd võtnud kätte Tallinnfilmifilmid, mis ei ole, mis ei kuulu enam, eks ole, nii kaugesse aega, vaid on 60.-test ja isegi hilisemast ajast. Needki filmid on juba väga halvas olukorras tihtipeale ja, ja olukorra teeb keeruliseks veel see, et filmida algmaterjalid asuvad Moskvas ja me peame siis selleks, et, et filme taastada, me peame need materjalid Moskvast ostma ja siis me saame nendega edasi tegutseda. Nii et me oleme nüüd taastanud Arvo Kruusemendi kevade 1969.-st aastast, mis on siis kohe-kohe ka DVD välja tulemas koostislisadega, et Me tootsime dokumente, kas filmi sinna lisaks, et kuidas tuli kevade, kus siis Arvo Kruusement ja teised filmis osalenud kõik meenutavad, räägivad, kuidas film sündis, son, analoogne projektiivse reliikvia, aga eks ole, see on analoogne projekt, Viimse reliikvia ka järgmised projektid, mis on plaanis teha siis peale kevadet nüüd ja nüüd on meil töös koostöös nukufilmiga operaator kõps, seeneriigis heinafarsi film, mis peaks nüüd nüüd oleme valmis nagu alus ja ja siis on priid Pärna, kus esinesid siis me, mis on siis Tallinnfilmis toodetud, et nende taastamine on praegu kusagil poole peal ja nende järgi on juba suurt küsimist ja nõudlust väljastpoolt Eestit kirjaga pöörduksingi sinu poole filmide taastamise osas. Et Euroopas kuskil 2005, kui ma ei eksi, võeti vastu selline memorandum, kus pöörati tähelepanu Euroopa filmide taastamisele, kui ütleme sellise Euroopa ühismälu säilitamise sooviga. Ja tegelikult küsimus oli selles ka, et kuna me oleme nagu nüüd jõudmas või jõudnu digitaal ajastusse, siis siis on selge, et me neid filme nii-öelda analoogkandjale enam ei restaureerija, mõttekas muidugi kohase digitaalsesse vormi viia, et kuidas see töö nagu iseenesest välja näeb või, või mida te nukufilmis teete, näiteks kui te restaureeriti operaator kõps ja et, et kuidas see reaalselt toimub, et seda oleks päris huvitav tegelikult teada, et meil on olemas filmilint ja see on ilmselt see v maa, eks ole, mille peale nagu omale seal need filmid sai üles võetud. Niisiis mängufilmid kui ka nukufilmid ja iga teised joonisfilmid ja dokumentaalfilmid. Et mida te teete? Tehniliselt küllalt, on ka kompleksne ja komplitseeritud protsess. Sest on ikka ütles, et. Algmaterjali negatiivne tasuvad kõik Moskvas ja Moskva isegi mitte ei anna väljeneid negatiivi. Nemad selle negatiivi pealt teevad vahe positiivi ja selle pealt meedias taastama. Ja, ja kuna Eestis ei ole olemas niisugune asi nagu filmiskänner, mille pealt saaks filmi võtta arvutisse siis tuleb seda teha kuskil mujal. Ja, ja seal on ka probleem veel selles, et, et kui me võtade arvutisega ju üsna mitut moodi, aga me on otsustanud, et tuleb kõik filmid taastada sellisel kujul, et oleks võimalik teha nendest ka veel filmikoopiaid, mida siis kinos näidata ja selleks on, ütleme, tehnilise poole lennuga resolutsiooni küsimus, millega see teised võimalikult perfektne pilt tuleks, mida on võimalik siis uuesti tagurpidi tagasi lindi peale panna. Ja kui see algselt Svema ja lindina olnud negatiiv võetakse positiivi ja siis uuesti vimiskadele pead läbi, käib isata muidugi näha kõik need vene filmiprobleemid, sest see film ei olnud selles mõttes stabiilne, kui ta erinevas partiis ta kõikusid, tema näitajad väga suures osas. Värviruumi puhul oli juba iseenesest mitte emulsiooni puhul see vahe võib-olla polnud nii suur, aga filmilindi enda, selle tselluloosi dise värvi, vahese toonivahe võis olla kõikuda päris päris kõvasti. Selleks oligi niimoodi omavahel mängitud peale nii-öelda pelg negatiivi filmil, et kui obaatoritegi Rimi Pütsid teha ühe või kahe, äärmisel juhul teljega filmi peale, et oleks võimalik mingilgi määral kokku ajada. Aga mis puutub, ütleme, joysime nukufilme siis ilmselt seal seda asja võib-olla nii täpselt ei järgitud, seal on küllalt palju erinevaid filmijuppe, mille peale on tehtud. Ja, ja protsess käis ju ka niimoodi, et tehti ju mitte järjest filmivad jupikaupa siit-sealt, kolmandast kohast ja kui asi kokku kleebiti, selgus, et erinevast filmist jupid on läinud siis segamini vaheldumisi ja kõik see asi seal sigineda kõigub. Ja ongi niimoodi, et kui see asi võetakse arvutisse, siis meil on selline mees Tõnu Talivee kellel endal on filmi obaatori taust, nagu filmis peas elandaga photography taust, ta suudab eraldada erinevaid probleeme, mis vajavad lahendamist. Ja põhiliselt on tegu, nagu ma aru saan värvi määramisega, eks ole, ainult mitte ainult mitte ainult probleeme on rohkem, ärimääramine on üksest vahe positiivne tõesti ühe valgusega ja seal on läinud, nagu ta on, nagu ta on tulnud sealt toobi liini pealt. Et tuleb alati seda ka valgus, mis jätkuvad heledamaks tumedamaks värvid paika panna, et nad Nendes säilise bioodides klapiksid omavahel. See on üks pool, teine pool on see, et vene film ilmselt võib-olla tema, see koostis ei olnud ka niivõrd kvaliteetne, kui oli omale kodakil ja, ja teistel temast käivad need keemilised protsessid emulsiooni edasi. Hoolimata sellest, et Moskvas pele tal põhjus on hoiutingimused ilmselt suhteliselt head. Ja see tähendab seda, et, et kõik need plaanid seal toimub justkui augu mingi oma elu seal veel selle emulsiooni sees. Et niukene, suhteliselt Sigrimegi liikumine peale selle on muidugi ilmselt seal ka kriime, tolme kõiki niukseid asju. Üks probleem tekkis veel sellest, kui negatiiv kokku pandi, siis omal ajal imiti kenasti Scotsiga kokku. Ja see tähendab seda, et feimi intelle koobalt läks paksemaks. Ja kui siis asja kopeeriti uuesti selle koha pealt masinad natuke hüppasid, tähendab, iga klimbi koha pealt hüppab ka pilt kaadris ja see on ka pärast näha uuesti näitama hakata ja need tuleb ka sealt ära likvideerida. Et seal noh, probleeme on, on päris päris ohtralt, nii et töötlil väheks ei jää, nagu ma aru saan. No loodame, teie. Aga, kuivõrd erinevad. Mõned koopiad või ütleme, mõned algmaterjalid on paremad, millest saab paremaid koopiaid teha, millega on nagu vähem tööd, et kuidas tegelikult operaator kõps ja olukorda. Kui teda kätte saite, ütleme võib-olla kõpsi, me tegime selle Moskvast, tulen kohe positiivi Pealt tänna. Esimest filmi tegime Eesti filmiarhiivis olnud negatiivi pealt. Ja ega selles mõttes suurt vahet polnudki, sest mõlemad on Pärna filmi, mis aastast pärit, see oli 70 saada kõigilt kõps on 64.-st aastast veel pärit. Aga ma ütleksin, et vahe näiteks on juba selles, kui hakati tegema kodaki ja putši negatiivi peale, siis läks tundma paremaks, need säiluvad paremini, seal ei ole neid ajaprotsesse, nii hullusti ei toimu. Ja kui me oleme oma filmitises Caninud juba 90 neljandat aastat nende olukord on tunduvalt parem, nendega on tunduvalt vähem tööd. See eesmärk on tegelikult siis Annika, ma saan aru ka. Et varem või hiljem olulisemad Eesti filmid tegelikult digitaalkandjatele üle kanda, et põhimõtteliselt see muudab täiesti totaalselt selle filmi lei võimalusi. Seda kindlasti, aga ma toetaksin seda, et mitte ainult digitaalkandjale, seejärel näevad niikuinii, aga säilida ka siiski on see uus negatiiv, selle päästeti. Me keegi ei tea, mis see digitaalselt ega mingi aja jooksul juhtub. On teada, et arvutid jooksevad kokku, toimub hirmsaid arvuti käes segadusi. Sama asi on ka DVD-plaatidega. Öeldakse, et Minny aja pärast informatsioon seal lihtsalt vajub kokku, me ei tea, kas seal viis, 10 ütleme kodukootud puuete puhul on see aeg lühem. Presidendipaatide puhul on see aeg, ütleme 50 aastat ja siis kui saega asja digitaalkandja peal ta lihtsalt enam ei ole. Kõigepealt, kõige parem asi täitumiseks siiski sama negatiiv mille peale ma säilub ikka tunduvalt rohkem aastaid kui digikandja peal. Et siis on teada, et filmilint säilita nüüd vähemasti seda aastaid ja võib-olla kui teda niimoodi väga korralikes tingimustes hoida, et siis ka rohkem. Aga mis veel ideaalsete filmide säilitamisel on probleemiks, see, ütleme arhiivides, et et tegelikult ei ole veel selliste universaalset süsteemi selle jaoks välja mõeldud, nii et see on uus tehnoloogia ja see on alles arengujärgus. Aga mis on nagu huvitav selles mõttes, et kui meil on kõik need vanemad filmid olemas ka tiigikandjatel, siis kindlasti ju võimalik tekitada nii-öelda filmipanku, et noh, digitaalsel kujul, mida on võimalik alla laadida näiteks arvutite kaudu, et noh, et ka vanematel filmidel tekiks, ütleme, suurem ringlus, et mitte ainult ütleme väga suured huvilised ja, ja võib-olla ka teadlased, kes kasutavad filmiarhiiviteenuseid, aga ütleme, kõige tavavaatajal oleks võimalik, kui kuskilt maha laadida neid filme ja vaadata neid clip No see oli ilmselt üks küsimus, läheb autoriõiguste valdajaks, kuidas, kuivõrd neid saab hakata siin-seal maha laadida. Teine küsimus on ka see, et, et kindlasti võimalik panka koguda ja seal on tema ikka teistsuguse resolutsiooniga tunduvalt väiksema formaadiga pilt. Et vaatamiseks tema seal arutegani pea ütleme kõlbab või teleekraani peal, aga, aga muud pilliga Surka teha ei saa. Sellepärast et kui säilida teda nüüd ütleme, maksimum resolutsiooniga, siis on need vaid on niivõrd suured, et, et keegi ei alla ei jõua laadida. Võtab niivõrd palju aega. Ühe see on seesama küsimus, lihtsalt. Saadavaks teha nagu ütleme ükstapuha mis eesti kultuuriliik või nüüd, kui me räägime mingisugustest tekstidest, siis just internetti ja, ja kõikvõimalikud andmebaasid on väga tänuväärsed selleks. Ma arvan, et miks mitte ka nagu filmi, see, sellist kanalit pidi nagu enam levitada, eks ole ju. Kahtlemata on see üks, üks võimalus üldse, digitaalne tehnoloogia võimaldab ju levi hoopis teistel alustel, kui see varem oli, see on palju kiirem ja palju odavam ja palju mugavam. Aga see on siiski niivõrd uus uus teema, et me oleme koostöös Eesti film 100 ja filmiarhiiv. Me oleme tegelikult tellinud ka uurimuse, mis siis kaardistab ära, et, et kui palju Eestis seda, seda digiteerimise ja vat filme, et kui, kui suur see kogus üldse on ja missugused oleksid vajadused ja missugused oleks võimalused, et, et tegelikult on selle kohta meile teinud päris korraliku raporti Raivo Ruusaleppe. See raport on nagu siis Eesti film 100-l ka olemas, et kui kellelgi selle vastu lähemalt huvi on küsimused ja kinolevis ka, sest tegelikult kinolevi samamoodi digitaliseeruv, eks ju seal ainult aja küsimus, millal tegelikult kaob ära 35 millimeetrine kandja. Et põhimõtteliselt on euroopas enam-vähem kokku lepitud, et missugune on see digitaalne kandja, mis siis lähituled, vaikus hakkab Euroopas tööle, et noh, küsimus ongi nagu, et kõik, see valmidus on olnud olemas juba 10 aastat, aga küsimus on just nimelt selle formaadi väljatöötamises ja kuna Ameerika meisiast juudi, et kõik töötasid oma formaatide väljatöötamisega kokkuleppe küsimuseks Euroopas, need jõuti kokkuleppele just hiljuti, ütleme kaks kolm kuud tagasi, et ilmselt nagu see annab ka võimaluse tegelikult noh, mitte ainult Eesti vanemate filmide, vaid üldse nagu filmi arhiivimaterjalidel paremal liiklemise korraldamisel tegelikult. No see see arhiivi kohta see, et võib ka vahet teha kahel erineval asjal üks asi on side, taastame konserveerimine. Et üks asi on siis ühesõnaga, kes nad on seal, teised oma praegu on, et see oleks suhteliselt tähtsam filmiarhiivi seisukohalt. Et siis taastamisega on aega jupikaupa seda teha ja mis on väga mõistlik. Näiteks sellepärast töötatakse tegelikult kogu aeg välja uusi tehnoloogiaid ja mõistlik on ka selles mõttes nagu Eesti film 100 puhul on tehtud, et noh, nimekiri nendest kõige olulisematest filmidest, eks ole, millel on ka väga suur publikuhuvi. Et noh, vastavad ka tehnoloogia arengule siis nagu järk-järgult ütleme, nende projektidega tööd teha. Aga võtsime siis võib-olla mõne sõnaga nüüd veel eesti film ja muudest eesmärkidest ja ülesannetest ja siis hea meelega räägiks muidugi nukufilm 50 juubeli tähistamisest anniga. Üks asi on see, et väga suur osa muidugi Eesti film, 100 programmistan, filmide taastamine. Sa mainisid ka seda, et noh, võrreldes näiteks teatriga on meil ikkagi filmis äärmiselt vähe kirjutisi ja kui me vaatame tagasi, siis võib-olla ongi kaks-kolm raamatut üldse, mis on 50 aasta jooksul ilmunud, mis konkreetselt käsitleb, kes on filmiteadusalased või filmiajaloo alased kirjutised. Et kas selles osas on, on teil ka plaanis kuidagi õlg alla panna sellele eesti filmi ajaloo uurimisele. Jah, meil lõngaks täitsa konkreetne algatasid, seal me olime, me oleme nii-öelda alustanud Eesti filmi rahvusviimagraafiaga, aga see on, see on tõepoolest nii, et olles alustanud, et me oleme võtnud kokku töögrupi inimestega ja arutanud, et kuidas see peaks olema, mis seal peaks olema, missugused väljad peaksid olema kaetud juba sellest ainuüksi on veedetud tunde ja tunde rääkides ja vaieldes, et mis seal siis täpselt olema peaks, nii et see on tõepoolest algusjärgus, aga me kõik mõistame, et see on, see on hädavajalik. Et selle järgi on väga suur vajadus ja, ja seda peab tegema nii, et ma, ma väga loodan, et jõuame selle käima lükates on pikk töö ja raske töö. Aga ta on hädavajalik, et sellest nagu, nagu pääsu ei ole. Mõne sõnaga selgituseks võib-olla klassikaraadiokuulajale ka, et võrreldes muude kultuurivaldkondadega on, on film täiesti nagu vaeslapse osas olnud, sellepärast et ei ole olnud Eestis ka filmiteoreetilist väljaõpet olnud tegelikult ka isegi teadus asutusi, mis, mis konkreetselt tegeleks filmiajalooga. Üks koht on olnud tegelikult ajaloo instituudi juures töötas Tatjana ilmanovitš ja see oli ka 20 aastat, kui mitte enam tagasi ja selle tulemusena ka valmis ka suurepärane raamat Andreitherkovskist ja peegel ja noh, ütleme sellega praktiliselt lõppesid Lauri Kärkondee kirjutisi avaldanud ja, ja samuti loenguid pidanud Ülikoolis, aga kõik see on äärmiselt kaootiline, et ütleme niimoodi filmiajaloo seisukohalt filmiteaduse seisukohalt on täiesti variseb ainult üks suur must auk Roscandile raamat ja ei noh, tõesti, need on nagu väga üksikuid äärmiselt üksikud, et maatilises absoluutselt ja täiesti puudub, et noh, selles mõttes on Eesti filmi sajab programmi tõesti võimalus teha nagu see algus või noh, et vähemalt mingi platvorm ladustada, et mille peale midagi tekiks. Sõnastasid jah, täiesti sellise kibeda tõefilmina ajaloo ja filmiteadlase seisukohta Eestis. Aga muide ma just siia stuudiosse tulin, ma tulin balti filmi ja meediakoolis, kus me istusime koos ja ja jällegi arutasime seda, et kuidas saaks korjata nüüd veel seda olemasolevat informatsiooni nende filmitegijate käest, kes on elusad, kes on siis aastaid tegutsenud filmi vallas. Et mõtted selles suunas liiguvad nii mitmeski kohas ja samas balti filmi ja meediakooli juures on siis sügisest alustamas ka filmiteaduse filmiajaloo õppetool. Nii et loodetavasti saame need asjad siis ühiste jõududega käima panna, sest no kuskil siin ja seal isegi Eesti raadios on suurepäraseid saateid näiteks intervjuud n sädemega, kes on täiesti selline praktiliselt kõnelev ja kõndiv entsüklopeedia ja et, et noh, et on, kes arhiivides kusagil mingeid materjale ja samas ta tegelikult isegi noh, kui me räägime konkreetselt filmides ja nendest kandjatest, kui selline on salvestatud, siis oli mingi teatud periood tegelikult meie elus, kui Eesti filmiarhiiv ei töötanud nii aktiivselt ja võib-olla oli osa täna, on see seotud võib-olla sellega, et olid väga piiratud ressursid, kuid mitte ainult et filmi tegijad tegid filme selle nii-öelda Eesti filmiajaloo musta 10 aasta jooksul, mida võib öelda täiesti siis Eesti iseseisvumine kus 10 aasta jooksul äärmiselt vähe filme üldse valmis, et need filmid toodeti nende filmitegijate omade rahadega väga väikestest vahenditest ja kõik nad on nii-öelda nagu meie nimetati, visati siis ka voodi alla pärast seda, kui film oli korra kinos ära jooksnud. Kuskile palun seda nagu panna tihtipeale, et mõned kandjad hävinesid ka selle pärast lihtsalt, et noh, toimusid kas mingid torud lõhkesid ja uputused ja on konkreetseid juhtumeid olemas, nii et jah, et tegelikult, et olles nüüd filmiarhiiviga siin tihedalt koostööd teinud, olen aru saanud, et tegelikult ei olegi probleem mitte niivõrd minevikus või nendes filmides, mis seal arhiivis juba on. Tegelikult kurioosumeid juhtub ka praegu, et filmitootjad, kes viivad oma filmilaborisse ja saavad oma koopiat sealt kätte, nad ei mõtle selle peale, mis selle negatiivid pärast saab. Nüüd oligi niimoodi, et just Soome filmilaborisse hiljaaegu filmiarhiiv organiseeris autokoormatäie eesti filmide negatiiv ära. Et nagu tootjad ei tundnud vähematki huvi, et, et mis nende negatiivi tega siis nüüd seal laboris saab või et kuidas nad siis ajaloo jaoks säilitada või võib-olla et läheb neile endale nyyd uute koopiate jaoks hiljem vaja selleks nagu üleskutse, et kes filme toodavad, et need võiksid mõelda selle peale, et mis saab nende negatiividega praegu küll raudselt kõige kindlam koht nende negatiivid säilitamiseks on Eesti filmiarhiiv, nii et loodame, et me sellises noh, ütleme kommunikatsiooni nõiaringist oleme välja pääsenud ja, ja need kandjad siis jõuavad täiesti sinna, kus nende kohtan. Annika, mida sa võiksid veel esile tuua peale filmide, restaureerimise, rahvusFilmagraafia loomi ja, ja kirjutist, et mis on meil veel vajakamaastikul ja ammu räägitud filmimuuseumist, mida oleks väga vaja. Ja siin on mul küll nüüd lausa rõõm öelda, et meil on filmimuuseumile on alus pandud, et tegelikult filmimuuseumi ametlikult kuulutas välja sealsamas ajaloomuuseumi näitusele neljandal oktoobril 2006 kultuuriminister Raivo Palmaru. Et filmimuuseum tegelikult on plaanitud ajaloomuuseumi osakonnana nii-öelda tuleks siis maarjamäe lossi ja tegelikult on olemas juba filmimuuseumi juhataja töökohti, konkurss oli ja, ja, ja sinna laekus ka päris palju avaldusi. See ei ole veel praeguseks selgunud, et kes selle koha saab, aga, aga ma loodan, et me leiame sealt inimese, kes seda asja vedama hakkab. Ja kui me hea del kuulajatelgi võib-olla on suur filmi hovi olen sinuga ühendust võtta, jah, muidugi võivad nad minuga ühendust võtta, et meil on Eesti film 100 kodulehekülge üleval, netis WWW punkti 100 punkti kus on kõik kontaktid olemas, et, et kui on ideid, et kõik on teretulnud. Aga see oli filmimuuseumiga, on jah, nii et kõigepealt tuleb kogule alus panna, tuleb otsida üles kõik need filmimuuseumi potentsiaalsed eksponaadid, mis tegelikult praegu on erakogudes laiali. Ja siin-seal institutsioonide juures arhiivis on mingisugune kogu olemas, kuigi filmiarhiivi ülesanne nüüd ei ole neid eksponaate seal säilitada, aga õnneks nad on kõik vastu võtnud, mis neile siin on toodud. Et siit ka üleskutse, et kui keegi teab selliste kogude olemasolust või, või tahaks nagu neid filmimuuseumile üle anda, et siis andke teada. Ja see on muidugi äärmiselt tänuväärt, sellepärast et oleme, loss on, eks ole, täiesti fantastiline hoone filmimuuseum iseenesest väga huvitav, et vähendada on äärmiselt interaktiivne, et kõik need päevased võimalused, missuguseid seal on ja ja Ta tuleb seal filmiüritusi ja näidatakse filme, mis oleks filmimuuseum ilma filmide näitamis jätta. Et esimene üritus, me tegelikult juba plaanimegi 22 veebruar näidata filmi noored kotkad ja siis sinna juurde loenguid ja kaaslane, võib-olla väikese väikese näituse kokku panna Siive planeeritud küll veel filmimuuseumi suure avaüritusena, mis lükkab tõenäoliselt ettepoole, aga sellise väikese tutvustuse, mis seal juba teine suurepärane ühest asjast oma muidugi kahju, et Tallinnfilmi ütleme sellistel rasketel aegadel ka, kui toimus selline ümberformeerimine, hoonete müük ja siis ei olnud tegelikult ju neid vahendeid just nimelt ja need kostüümilaod kõik põhimõtteliselt tühjendada, sest ei olnud ka hooneid enam meiega vahendeid ja no näiteks, mis on väga Ma olen endale kogud jääma, oma kostüümid, viis sealt minema, aga, aga tal polnud tookord võimalus kõige teda, samamoodi toimus rekvisiidi laaga, nii et noh, seal on muidugi nii-öelda korvamatu kahju tekitatud püüded. Siis teda nii palju, kui meie teame, nii palju, et meil informatsiooni on, et nendest erakogudest, et kellel missuguseid materjale on ja ja, ja siis ongi selle filmimuuseumi ülesanne ongi siis need kogud ikkagi kõik ühte ühte kohta ja koondada ja siis ühtlasi tekitada selline registrisüsteem, et kus oleks siis näha, et missugused kogud kusagil muuseumides on ja kõik need kogud siis saaks siis kasutada püsiekspositsiooni loomiseks ja loomulikult on on muuseum siis ka avalikus teenistuses. Et loodame väga, et tegelikult need oksjonid, mis toimusid, kus müüdi talifilmi, rekvisiite ja kostüüme, et et head kuulajad, et kui te teate või teil on neid alles, siis kindlasti filmimuuseum hea meelega neid ka eksponeeriks ja ja mis olekski enam, kui näha tõesti seda Agnese laulatus klist reliikviad tegelikult filmimuuseumis, et see on meie kõigi ühine ajalugu, et see on väga kena ettevõtmine, jõudo Ainika teile. Täna muuseumi poole pealt veel nii palju, et et nukufilm näiteks oma nukkudega Tartu mänguasjamuuseumisse, et kõik huvilised saavad, ei tea ka näha. Gerdi, aga nüüd võib-olla mõne sõnaga. Nukufilm 50 juubel läheneb sellel aastal, mis teil plaanis on seoses sellega? No kohe meil tegelikult on, õnn, saab õppida ja sa kohe kahel aastal 2007 2008 sest filmi esimeest nukufilmi tegema hakati siis 57. aastal, aga valmis said 58. aastal, nii, nagu jagama Teoobleid, nii sellesse järgmisse aastasse. Et ametlik sünnipäeva kuupäev on 25. november ja selle kuupäevaga kulmineeruva kõik üritused. Samal ajal toimub ka PÖFF-is animatsiooni alafestival niimoodi Dreams ja sellega on seotud ka meie juubeli suuremad üritused seal. Aga see ei tähenda, terve aasta möödub niisama, meil on planeeritud selline asi nagu rändnäitus. Mis käib ringi isegi lausa kahel tasandil, üks asi on siis siin Eestis kohapeal mööda maakondi, kultuurimajasid ja muid selliseid kohti ja teie rändnäitus on siis mis käib välismaal ringi festivalidel saatkondades ja seda ma olen näituse isegi joodud, veel niux xopiga, kus on võimalus siis huvilistel tulla. Käis läbi põksopikus ühe päeva jooksul, ütleme paari-kolme tunni jooksul tehakse valmis mingi pisike jupp nukufilmi sest tegelikult me ei kuule lisaks, võib-olla noh, on kummastav, et nukufilmi näitas, et välismaale, aga siinkohal peab ütlema tegelikult nukufilmistuudioid maailmas p ühtlaselt vähem. Just nimelt selliste nukkudega klassikaliste mõtlemiste lukkudega filme on tõesti väga vähe, kaks. Arutleme nimetame Armani stuudiot. Siis meie on Saksamaa, mingid paar pisikest toojat ongi alt, me oleme kaks suurematuks, ütleme niimoodi. Väikseid katsetusi tehakse nii siin-seal veel jah. Aga rikaal puhtalt ronisime ja kolm tean emotsiooni peale, seal isegi nukufilmi vaadataks suhteliselt vähe. Kuigi peab ütlema, et noh, sellist kui filmi on aina enam ja enam märgata. Et võib-olla see on tingitud ka heas mõttes nagu kolm d filmide pealetulekust, aga ütleme, selline huvi selle filmi vastu on jätkuv ja isegi tõuseb tõdeda, sest nukufilmi puhul on, on kõige rohkem siiski ilmselt näha seda, mida tähendab animatsioon. See on siis nagu hingeandmine. Nukufilmil on konkreetset tegija, hing läheb edasi, see omatehtud nuku sisse, seal ei ole vahepeal masinat, mis, mis loob seda nukku ja niimoodi, et see nukuliigutused kõik tulevad, tähendab Ani mootori enda kogemusest oma läbielamisest, et see nagu noh, ilmselt vahetum, käsitöömoment sealjuures ilmselt on see mis, mis võlub vaatajat. Kuulda tegelikult, et vaatamata Eesti filmiajaloo võib-olla veidi nukrale alatoonile on siiski meil üsna palju uut ja huvitavat tulemas nii filmi ajaloo tähistamisel, et meil on võimalus tõesti taastada väga palju huvitavaid filme. Ma loodan, et meil on võimalik ka tutvuda väga palju uute huvitavate faktidega ja teisest küljest on kena ka see, et aina rohkem ja rohkem uusi Eesti filme tuleb ekraanile. Nii et sellise rõõmsana voodiga. Me lõpetamegi oma selle aasta esimese saate. Täname Annika Koppeli Eesti film, 100 projekti juhtija Kerli loengut Eesti nukufilmist ja soovime teile häid filmielamusi aastaks 2007. Tänan kuulamast. Stuudios Irina sildas.