Tere kuulama saadet vestlusi kultuurist ja täna räägime eesti muusikast. Mina olen saatejuht Tõnu Karjatse ning saatan ajendiks on Eesti muusika päevad, mis tänase kuupäevaga alguse saavad. See on siis 12 ja neljapäev. Avakontsert Estonia kontserdisaalis on praegu saate eetrisse mineku ajaks juba toimunud. Aga minuga istuvad stuudios praegu Timo Steiner, festivali juht. Tervist, tervist. Märt-Matis Lill. Tere ja Tatjana Kozlova. Tere. Tere. Teil kõigil on ka sellel festivalil nagu juba tavaks saanud ka esiettekandeid. Aga tänavused Eesti muusika päevad pühendatud hoopis ühele vanemale tegijale eesti muusikas, Veljo Tormis ele nimelt. Ja uurikski seda, et miks just Veljo Tormis. Timo Steiner, sina oled selle festivali kava kokku pannud ja kunstiline juht. Võib-olla peamine põhjus on see, et ma ühtelugu Veljo Tormise til ammu kuulnud tema ooper Luigelend, mida ei ole 40 aastat mängitud ja ma tahtsin seda kuulda, et ma selle võimaluse lõin läbi selle festivali. Teise põhjuse andis välja ise, ta tegi meie festivali suhtes kõva kriitikat, et meil on vähe vokaalmuusikat ja, ja nüüd läbi tema enda, me näeme selle küsimuse lahendatud kokkuleppel. Et vast nii võiks, oleks tore vastata. Ei päris huvitav, sellepärast et Veljo ise ju ei ole päris mitu aastat juba ühtegi uut teost kirjutanud. Aga ta on sedasorti õnnelik erilooja, et tema teosed elavad juba väga ammu oma elu ja nendega tehakse erinevaid asju ja siin festivalil on ka võimalik näha, kuidas erinevad töötlejad on võtnud need asjad ette, et kui ta ise ei kirjuta, siis tehakse tema muusikaga testima. Ja tehakse isegi niimoodi, et noored elektronmuusikud, kes võib-olla polegi vastavat haridust saanud, kooliharidust, kes on nagu harrastusmuusikud, on võtnud ette ka omakorda tormise töötlesid. Tore oli see, kui nad esimest korda kohtusid ümmarguse laua ümber ja siis alustas Veljo Tormise sõnavõtuga, küsis kõigilt kohe hariduse kohta, et kuidas teil on ja siis nad pidid põhjendama, mida nad teinud siiamaani on. Lõpuks need saab päris hästi hakkama ja kui ma lõpus sissejuhatus ei saanud, juba laulsid, nii et. Ma arvan, et väga huvitav plaat saab olema. Jah, no seda plaati veel tuleb oodata natukese aega. Aga Tatjana Kozlova, ütle, kas sind kõnetab miski Veljo Tormise muusika juures. Mind paelub see jõud ja see siirus, mis on nii tema muusikas kui ka tema enda kujus, et et minu meelest väga lahe, et kui inimene suudab olla just nii otsekohene, et ta saab aru, et millele on see piir kätte jõudnud, et millal, nagu ta arvab, et tema elutöö on tehtud ja edasi ta nagu tegeleb nende eelmised teostage, jäi ja elab elu. No selline on päris, härra ütles ju, et rohkem ma enam midagi ei kirjuta. Aga noh, tõepoolest tema looming või see, mida ta on vahendanud, on läinud nagu kuidagi oma elu elama. Ja kas või praegused pärimusmuusika festival Viljandis tänavune pühendatud tormisele Märt-Matis Lill, kuidas on sinu suhe tormisega ja sellega, mida ta on hakanud? Kehastama juba noh, minu jaoks on tormis kindlasti üks Eesti olulisemaid heliloojaid, kindlasti on ta mind väga palju mõjutanud ja tema nii heliloojana kui, kui nagu ideoloogiline mind väga võlub tema juures ka selline noh, võiks öelda, suhteliselt radikaalne hoiak või selline väga aga nagu kindel hoiak oma seisukohta, et võib-olla ma ei ole nagu mõnes asjas nõus, aga, aga samas nagu mulle meeldib nagu see, see kindlus, selle juures põhjendatus, kuidas ta oma seisukohta esitab. Aga noh, näiteks minu arust tema Raua needmine on kindlasti noh, mitte ainult Eesti, vaid võib-olla üldse 20. sajandi olulisemaid teoseid. Ja mis, nagu tema puhul paeluv, et on mingis mõttes nagu noh, meie teise suure helila Pärdi nagu täielik vastand, et nii nagu Pärdi heliloomingu esteetika isiksus aluseks on mingis mõttes nagu kosmopoliitse siis välja nagu elude aluseks on täiesti nagu selline reaalsus võiks öelda, on keskendunud just sellele, mis me oleme ja kuidas me oleme sellised, nagu me oleme mingis mõttes sa nagu paradoksaalne, et on maailmakuulus, kuna tegelikult teda on väga raske laulda mingil, mitte eesti koori, mitte eesti keelt emakeelena kõnelevale koorile näiteks hiljard, ansambel tormis laulab minu arust nagu üsna koomiline. Ja samas ta on töötanud välja täiesti sellise oma laulustiili, kui ta seal Fila kammerkooriga kunagi koostatud tegijat, et selles mõttes see on asi, mis on nagu ainult meil ja nagu võib-olla isegi ainult praegu, vähemalt sellisel kujul, nagu väljalisedada tahab. Aga juba kolmas aspekt, millest peaks ka rääkimata, et ta on üks väheseid erinevalt minust üldse muusika ajaloos, kellel on õnnestunud ikka suhteliselt õnnestunud viisil ühendada rahvamuusika kunstmuusika, ma ei tea, kas see on nagu päriselt ongi üldse võimalik neid kahte asja ühendada, aga nagu välja on jõudnud nagu väga lähedale sellele, kuidas, nagu see on võimalik, sest noh, ma tahan ikkagi nii radikaalselt erinevad maailmad, aga, aga just fenomeid kuidagi nii sügavale leidnud mingisugused ühisnimetaja. Ja see, see teeb temast, sest väga suure Lilo ja, ja Lillo, kelle tähtsus ei seisne siis mitte ainult sellises lokaalses kontekstis, vaid tegelikult väga-väga globaalses kontekstis. Jah, siin ongi ju see, et regilaulu võivad laulda no ükskõik kes, kes vähegi viisi peavad aga näiteks raua need mist saab ikkagi laulda vastava ettevalmistusega meeskoor ja Timo, kuidas leiad? Tormi seal on ka väga palju asju, mida lauldakse amatöörkooride poolt ja ma arvan, et see on ka üks väga oluline silitama musikaalsed, kui paljude erinevate puhul on suur probleem, et mis nende paljude amatöörkooride, kas teha võivad oma lugusid tahta, aga lõpuks on päris keeruline kirjutada ilma väga suuri kompromisse tegemata. Tormis on ka seda suutnud. Ma võib-olla kommenteeriksin, et see ei ole päris täpne, ütles, et regilaulu peaks kõik, kes laulda, mis räägi, laulge märgime raual eelmisesse loitsen loitsu võisid laulda ainult šamaanid, et selles mõttes see on nagu midagi väga spetsiifilist ja väga nagu elitaarsed. Et selles mõttes on ka loomulik, et seda võivad laulda nagu väga konkreetsed NSV koorid ja, ja mitte ainult professionaalsed koridorid, koorid, kes on saanud ka ettevalmistus selle konkreetse loo laulmiseks, noh tõesti nagu Fila kammerkoor või ramm ja teised praktiliselt. Tormise tuntus välismaal on ka ju teada, kas võib öelda, et tormis ja see meie ürgne kultuuripärand see muusika pärandan kuidagiviisi moodi tõusnud regilaul on sinu arvates moest Tatjana. No, ma ei tea, mis asi on, kus, kus moes kui võtta muusikuid, siis noh, kindlasti on ja torm, mis on need konsis ka teinud mõned loengud regilaulutuba, kus sai nagu ise laulda neid temaga. Et eestlased küll nagu väga naudivad vähemalt muusikut. No kindlasti on ka mingeid väljamaakoore, kes püüavad tormist laulda, noh muidugi hiljard, ansamblit jäävad kõik, eks, aga lugesin ka Vladimir karssav orgus saare ühte kirjutist, kuidas tormis Pariisi jõudis. Ja esimesed ettekanded, mis seal kohalikud koorid siis kuuldavale tõid olidki tõepoolest võib-olla rohkemgi jäljendus katse kui see tõeline jäljendas. Kas sellest võib midagi öelda, et tormis on nagu levinud üle maailma ja, ja ta on siin oma tagasipeegeldusega saanud moeküsimus ikka tagasi tulema? Sealt seda ma püüdsingi välja vastava. Ma ei tea, mulle tundub, et mina küll ei leia aega, kus tormis ei oleks moes olnud või selles mõttes teda ei oleks tarbitud ja mängitud ja, ja lauldud. Et selles mõttes ta on alati alati olnud alati leidnud oma koha siin muusikamaastikul. Aga mis puutub välismaa koordis, siis samad meie festivalilgi tuleb üks rootsi koorma plaati esitlema tarvise muusikaga. Eks neid on teisi veel lisailmselt mitu võimalust olemas, et püüda seda teha nii autentselt kui võimalik, mis on võib-olla päris keeruline või siis minna läbi tõlkija ikkagi läbi oma maa kultuuri. Läheneda, mis oleks täitsa võimalik tee. Tormi seal on mitte ainult siis Eesti lood, vaid on ka näiteks isuri ja vadjalaste ja väga paljude pisikeste rahvakildude loomingu pärandist on tehtud oma lugusid, et. Selline kuidagi omapärane on see, et vene koorid laulavad suure rõõmuga neid isuri ja vadjalaste lugusid ja loomulikult vene keeles, aga suure rõõmuga. Aga eks see rahvamuusika ongi ju selline kahe otsaga asi, et ühtepidi ta on nagu selline väga meie teistpidi. Ma andsin oma itaalia õpetajale kuulama eesti rahvamuusikat, ta ütles, et see on väga lähedane Sloveenia rahvamuusikale, näiteks, et noh, neelata Sloveenia piiril, et antud päris palju kuulnud et selle põhjal võiks nagu, kui eeldada, et ka välismaa koorid teeksid nagu hakkama sammusega Tormise muusikaga kihutamise Sloveeniasse, invasiooni normisega. Aga küsimus ei ole ainult, nagu me ütleme, mingisuguses muusikale struktuuris aga paljuski keeles selles tunnetuses ja noh, kui sa ikka laulad väga tugeva aktsendiga näiteks neid laule, noh see, see ikkagi noh, vähemalt eesti kuule laseb paratamatult kõlab nagu naljaks. Mis aktsent on, ei ole nagu see, mis see tunnetus, et kuidas sa seda, sa pead seda rahva mentaliteeti ikkagi tunnetama selleks, et seda esitada, aga samas nagu jällegi üks rahvamuusika on nagu sarnane teise rahvamuusikaga, siis miks, nagu see nii väga erinev peaks olema? Inimene on oma ürgses olemuses siiski üks ja sama. Sellest keelest saame ju lõpuks ikka ainult meie aru, kui iganes on ja ja on ka suuremaid rahvaid, kellel võib-olla nii teinud, aga no ma ei tea, ma mõtlesin, et õnnetus on see, mis mind häirib. Kui hiljard laulab. Küll, et see on nagu väga akadeemiline nagu koor, onju, aga, aga samas ma just eesti ballaade vaadates mõtlesin, noh, et noh, see on vaieldamatult üks viimaste aastate selliseid nagu tõelisi nagu suurteoseid üldse, mis skulptuuri vallas Eestis on tehtud. Millal selline tähendus kindlasti jääb veel väga kauaks püsima, aga samas ma mõtlesin, et see on asi tegelikult, mida ainult meie vaadata saame selle pärast, mida saab sealt välismaalane, kes, kes kuuleb nagu selle pika loo ära, kes ei saa sealt sõnastki aru, vanni isegi eestlasena seda kohati raske kuulda neid sõnu välja kuulda. Aga räägi, laulja oma olemuselt kogu aeg kordab ju ühteviisi. No mida sa neist viisides nii palju kuulanud, et ikkagi teksti sisu on niivõrd oluline, et selles mõttes Väga tõlkega ma saan aru, et oleks võimalik. No vot. Meil on kogemus olemas, et ma läksin oma Itaalia sõpradega seda vaatama ja tõlkisin neile autos teeb veel kõik need tekstid ära. Ja arhailisi itaalia keelde muidugi loomulikult. Ja Capri oli see, kus oli reaktsioon, siis nad ütlesid, et nende jaoks oli liiga Supnootiline. No seda ma arvan, sellepärast et ta on niivõrd lineaarne, tekstiliselt lineaarne lugu, kui see muusikalt puhtalt nagu muusikale keskenduda, siis ta tõesti on nagu selline noh, ma ei oska öelda, nagu väljavenitatud minimalism, mingisugune varane rihmis, mis kestab tunde Aga samas jälle sellesama tunnetusliku poole pealt, selles lavastuses oli ka jaapani Butto tantsija. See visuaalne pool oli seal väga oluline kogu selle lavastuse juures selle kontsertetenduse juures siis kui nii-öelda ja väga hästi sobis tegelikult, et sa tegeled Märt-Matis Synoloogiaga ja selle jaapani kultuuriga, eks. Et. Ega sa ei tea, et kas mõni jaapanlane on seda näinud, kuidas ta seda vaatab? See Aki ise vähemalt muidugi. Aga jah, ma ei oska öelda, noh minu enda suhe sellesse puhtasse, seal kantakse natuke kaheti minust, sellega mindi natukene liiale, põhimõtteliselt hea mõte, aga seda ekspluateeritud natuke liiga palju, et see kindlasti ei ole nagu Tarmise selline eesmärk on nagu niimoodi oma asja serveerida, vaid et sorry, puhvega selline vägam, Von Krahli lik lähenemine on ju selles mõttes ennast mulle vist pigem meeldis, kui mitte, aga teatud reservatsioonidega. Hea küll, tuleme Eesti muusika päevade juurde ja eesti muusika juurde nüüd tagasi, nimelt tahaks sedasama moeasja veel edasi uurida, et Timo Steiner, mis sa arvad, kas eesti muusika päevad on moes, kas eesti nüüdismuusika on moes? See küll hea küsimus. Ikkagi. Ega ma sellest, kellele see mood suunatud on või mis mõttes, kelle puhul moes, selge see, et me siin enne saadet vestlesime, et, et kas me tahame Hollywoodis tantsivad bulikad tingimata festivalil saadan muidugi taas, neil pole seal eriti midagi teha, neil hakkab igav seal, et tehku oma tegevusi edasi, kindlasti nende hulgas me ei ole moes, aga, aga ma arvan, et oma publikumi hulgas. Me oleme kindlasti moest, meil on saalid juba tükk aega täis ja selles mõttes nüüdismuusika reaalne positsioon varule küllalt hea, et saalid on ka teistel festivalidel ja kontsertidel küllalt hästi täis. Teisipidi peab muidugi ütlema, nii mõnelgi pool oleme kriitikat teinud, et ajalehtede ja meediakajastus võib-olla alati kõige adekvaatsem ehk siis tegelikult ei kajastata neid sündmusi sellele publikule piisavalt. Ma arvan. See tähendab, et meil ei ole piisavalt muusikakriitikuid, kes nagu asjast korralikult juttu teeksid niimoodi see on juba kolmas aspekt, et kas neid on või ei ole, aga et ka tegelikult meediakontserni omanike poolne võib-olla selline etteantud näpunäited, mida kajastada, mida mitte kajastasin. Päevalehtede puhul on see probleemiks. Et seal tegelikult üsna raske saada ülevaadet või pilti, mis siis toimub meie nüüdismuusikas. No sama on tegelikult, millega ma põrganiga aasta kokku Pimedate Ööde filmifestivali juures, kus väljaanded huvitavad rohkem algusest ja lõpust kasvõi näiteks uudiseid või mingisugused päeva saatanat, ehki, tuleb kohale päris rida selliseid huvitavaid tegelasi, kellega saaks jutte teha, kasvõi mingite riikide poliitilistest oludest siis nagu eriti ei ole huvitatud, et ah, see on see PÖFF, las ta olla nagu kusagil eemal. Kas nüüdismuusika on samamoodi, et ta on nagu tõrjutud mingisse nišši ja ta peab nagu sellega rahulduma kuidagiviisi, et mis aitaks seda sealt siis välja tuua? Siin oli juba natuke selle meediastrateegia poolase küsimus, et loomulikult ikkagi festivali puhul on ava- ja lõppkontsert on need uudised, mida paremini ampsavad endale erinevad meediaväljaanded, aga aga ma arvan, et kuidas üldse nüüdismuusikat lähemale viia, see on üks väga keeruline küsimus, ma oleksin kolleegid, tulevad appi mulle. Kondril retsepti, no üks selline väga universaalne retsept, mis on ka juba üsna levinud, õnnetad sellised noored miniseelikutes keelpillikvartett. Tõsiselt muusika austajatele eemale seda kompromissi on väga raske leida ja Empiga nagu üritatakse minu meelest iga aasta seda kompromissi kuidagi saavutada, et, et oleks nagu uut publikut keda, nagu võib-olla tõmbaks mingisugune uudne lahendus. Ja samas, et, et see uudne asi oleks ka piisavalt sügav ja piisavalt kunstilise tulemusega, seda minu meelest ka nagu üsna rasked, siis tuleb nagu noh, väga ettevaatlikud balansseerida, nagu nende kahe asja vahel. Alati on ju ka selliseid interdistsiplinaarsed asju, kasvõi mingit ooperit või filmiga mingisuguseid õhtuid, nagu näiteks seegi kord ju nukufilm ja muusika või on midagi veel kavas, nüüd nukufilmimuusika on praeguseks juba saate eetrisse mineku ajaks juba kava läbitud, aga Timo, mida veel kavas? No üks valdkond, mida ma siiamaani ei ole täitnud, on, ma ei tea, kas ma edaspidi selle rea peal olemad on, päris ilma laulmised, näitemäng, etendus on muidugi põhjus, on puht musikaalne, et härra Heino Eller on saanud 120 aastat vanaks ja temale pühendanud. Nii et. Me otsime ikkagi mingid sellised muusikaga põhjendatud radu, kus käia ja, ja läbi selle ka tegelikult natuke informatsiooni jagada inimestele kes siis saali satuvad, et, et meil on selline festival ja meil on selline muusika ehk mõni jääb ka sõjale. Tundub küll, et on jäänud. Märt-Matis sa oled ka Pärnu uue muusikapäevade korraldamisega olnud juba aastaid seotud, et kui palju need kaks üritust üksteisega sarnanevad või kui palju oled eeskuju võtnud Eesti muusika päevadest. Mis on vanem üritus Pärnus? Ma olen võtnud ja me oleme võtnud täiesti sellise liini, et me üritame nagu absoluutselt mitte dubleerida eesti muusikapäeva, et meil on nagu lausa selline põhimõtteliselt Eesti muusikat ma praktiliselt ei mängi, et, et selle jaoks on nagu Eesti muusika päevade seal ma nagu mängima sellist muusikat, mis praktilised muul ajal mujal ei kõla, et nad ütleme selles mõttes Pärnu muusikapäevad on, on väga, väga selge profiil. Ja väga erinev profiil. Ta ei ole ju üldse muusika mängimisel seal, vaid noh, arutlusel ja Jah, et see on nagu selline nagu mingis mõttes workshop isegi rohkem kui, kui nagu festival mingis mõttes nagu siia. Mingisugust kultuurikonverentsi näiteks ümber tekitama Timo et neil on just vastupidi, rõhku muidugi, eelkõige muusikal seda muusikat võimalikult palju pakkuda võimalikult laial kandikul, võimalikult paljude kvaliteetset heliloojate poolt. Nii et kui sa ka kunagi tuleb, võib-olla siis ta on ka, ma arvan, et suhteliselt ajutine nähtus, et iga aasta otsivad mingisuguseid muid väljundeid juurde, siis ma kindlasti ei saa välistada, et ta mingi lastel on, siinjuures aga, aga see enam ei põhieesmärk. No üks huvitavaid pärle, mis ei ole otseselt nagu Eesti muusika ju, Kevin Briers on kirjutanud muusika, õnne valemine, mis etendub Von Krahli teatris. Kas need etendus ja festivaliaeg on puhas kokkusattumus või see on ikkagi tellimus? Mingil määral on muidugi puhas kokkusattumus, sest et helilooja ei kvalifitseerunud teosega eelmisel festivalil, kus see võimalik oleks olnud, et siis oleks tegijaid, aga no nii palju on ikkagi seost, et kui meil festivalil on Veljo Tormis, kes on palju rahvamuusikat kasutanud ka selles ooperis on eesti rahvamuusika mingit kohal, nii et mingi link on ikkagi olemas. Kas meie esitajatele on ka huvi noorte heliloojate tööde vastu või see käib sellise, kuidas öelda kampaania korras, et kui on Eesti muusika päevad näiteks selline festival, mida korraldab heliloojate liit et siis peavad ka meie kollektiivid või siis muusikud võtma endale repertuaari harjutama neid teoseid ja võib-olla nad rohkem nende teostega ei tegelegi kui palju. Neid uudisteoseid hiljem nagu repertuaari, see on küsimus, mille üle on ka mõnda aega. Kaega Kultuuriministeeriumis vaieldud, et, et kas peaks tasustama neid heliloojaid kõrgemalt, kelle teosed jäävad repertuaari, ma küll arvan, et päris lühinägelik. Mõni asi võib ilmneda uuesti alles mitmekümne aasta pärast ja väga kvaliteetne asi, et minu arvates ei ole kõige olulisem näitaja, kui palju teos repertuaari jääb, pigem on olulised asju ilmale aidata ja kvaliteetseid asju ja võib-olla ka erinevad saavad neid hiljem täiendada, parandada, et nad siis oma koha leiaksid. Aga ma arvan, et paljud asjad on jäänud, et see ei ole probleem, aga mis nüüd puutub selle alguse sellisesse väikesesse mõttearendusse, et kas me nüüd reastame kõik interpreedid üles, käsimuusikat mängida, et enamusele ikkagi oma vabal tahtel siin festivalil? Ma arvan, tegelikult viimasel ajal ikka järjekord rohkem ukse taga olnud, et et võib-olla varasemal ajal oli neid Eestis raskem leida inimesi, kes mängivad Eesti muusikat, aga neid on ikkagi väga palju tekkinud interpreetide, kellega tahavad tegeleda ja uusi kollektiive, nii et siin küll väga suurt probleemi ei ole ja üsna palju tellimusi on ka väljaspool sul eesti muusika päevi. Kollektiivid ja interpidid ise teevad nii, et see teeb jõelt, rõõmusin. Levib see eesti uus muusika ka väljapoole pealinna piire, noh, pealinna on koondunud sellised tugevamad kollektiivid, tugevamalt muusikud, aga noh, ega see ei tähenda, et näiteks Tartus või Narvas või Võrus või Pärnus neid ei oleks. No suhteliselt keeruline on seda väljaspool Tallinna tegelikult olnud elus, vaid me oleme siin-seal katseid teinud ja mõned linnad on jäänud ka püsima Viljandiga meil on suhteliselt juba mitu aastat partnerlus olnud, aga eks me niimoodi otsime. Ja see on festivali sellise järgmise arengu küsimus, et kuidas kohtade peale jõuda? Kui hakkab paremaks minema institutsioon, mida mäletad, need Tartu Jaani kirikupäevad on juba mitu aastat toimunud ja seal ikka tuntakse nagu järjest rohkem huvi, noh, esimestel nagu ei olnud üldse publikult peale heliloojaid Emengeidendi ja nagu praegu on juba situatsioon palju paremini. Ta hakkab taimed, hakkavad võrsuma. Aga praegugi need kontserdid näiteks toimuvad Tartus, Viljandis, Haapsalus, Viimsis, et neid kohti on muidugi siin, nagu ma seda kava vaatan, on ikkagi pealinna kollektiivid, kes sinna ringi sõidavad. Jah, et niipidi veel nüüd väga. Kuskil maakohas elav interpreet, no neid elada Tallinnas väljas kindlasti palju, aga mul ei ole andmeid kõikide kohta. Aga ma arvan, et interpidur on kindlasti kasulik ikkagi oma haridusteel, pealinnast või isegi kaugemalt läbi käia, et ma ei tea, kas see on eesmärk, et ainult oma külakooli baasil muusikat mängida. Või pigem me tahame ikkagi väga haritud heliloojad ja väga haritud interpreet saada. Et no ikka kaasaegse muusika puhul kärmiselt oluline, et oleks hästi mängitud, eks need teosed on keerulised ka, et võib-olla teised linnad peaksid kuulama, siis hakkame sealt peale, jah, et hea, kui nad kuulavad disjalgu. No aga siis võiks ju neid teoseid rohkem jõuda plaatidele, kui palju neid praegu näiteks Tatjana sinu puhul? Lahati vist ei ole ühtegi, ses mõttes hakkab kogunema tasapisi, et mõned lindistused, mis nagu üks või teine ansambel plaanib panna. Et on lootust. Neil on. Ega mul ei ole selle eesmärgiks. On ka teisi kanaleid plaatide kõrval internetti panna Eli näiteid üles, et ma arvan, et see füüsilise plaadi tegemine on suhteliselt keeruline seetõttu, et me siis peame rääkima, et mis on see muusikaturg. Et meil on mõned poed ja ostetakse neid seal umbes kümmekond, ma arvan ja mitte ainult nüüdismuusika, vaid ka teisi plaate. Nii et selle tõttu see plaadi tegemine ei ole nii väga lihtne. Meie tingimustes aga on ka palju muid võimalusi selle muusika tegelikult ikkagi kättesaadavaks teha. Ja kutsun siinjuures muidugi kõik need kasutama inimestele, kes need informatsiooni otsivad. On ka olemas, väga hea sait ju Eesti heliloojate Liidvalt leiab selle kindlasti. Kas on siis eesti muusikale pühendatud terve netilehekülge? Erinevaid žanre on seal esindatud? Välja kuulata asju ja juba muusika infokeskuse kodulehel kulunud näiteid üleval, nii et muusikapunkt on ka ju see oligi vist jää silmas peeti. Aga ma arvan, et ka plaate tuleb. Kuidas jõuab üldse Eesti muusika välismaale, kui palju näiteks Märt-Matis sinu lugusid on, mõni muu maailma? Kollektiiv mänginud no ikka on ette tulnud, et ma ei oska öelda. No muidugi, kui sa ise juba Soomes õpid, siis Soomes ei ole palju nagu ei, seal on ka esitusi andaga rohkem nagu noh, Prantsusmaal on päris mitu võtta kannatamatu ja ka mujal Hollandis ja ikka tulevad praegu ikka nagu on seda tunda, et piirid on lahti ja mingi hetk vist oli eriti tugev huvi nagu siis, kui me äsja siin Euroopa liitu astusime, siis näguna huvi nende uue liikmesriikide vastu nagu oli selgelt nagu väga kõrge praegu võib-olla pisut nagu. Aga samas ikkagi väiksem kontakte on nagu tulnud sealt selle kaudu ja nad on noh, alguses võib-olla võtsid lihtsalt puhtalt uudishimust, aga nüüdseks juba aru saanud ka, et, et see on võib-olla heal tasemel ja ja see on nagu mingil määral isikupärane. Seda on huvitav mängida ikka, minu meelest eesti heliloojatel on päris palju välismaa tellimusi, nii palju, kui ma nagu ringi vaatab. Aga sellist välisajakirjandust, kes kirjutab just nendest nüüdismuusikast kui palju näiteks sellised ajakirjanike tuleb Eesti muusika päevadele, Dima. Kalt üritanud kutsuda seal mingis mõttes päris keeruline, keeruline protsess, mis präänik võiks olla, miks, miks nad siin peaksid olema, aga see on ikka meil õnnestunud. Ma ei tea, kas seekord vist ei, ma isegi ei ole sellega tegelenud, vist ei ole tulijat tulevad täitsa iseseisvalt ka või niidule? Harva ikka tuleb ajakirjanik iseseisvalt, tal on aega ette informatsiooni klot palju, palju töödelnud, aga aga on ka päris ilusaid näiteid olnud selles selles vallas. Aga see on ikka oluline, et Eesti muusika leiaks väljaspool mängimist, plaadistamist võib-olla või sellist kajastust. Muidugi ta on oluline, aga Eesti muusika päevade ja muidugi selline põhirõhk läheb ju ikkagi siin selle asja elus hoidmise ja populariseerimisse. Aga et ta välismaale ei jõuaks, rohkem mängitud saaks, ma arvan, et mis, mis selle vastu on muidugi eesmärk, see on mis asi, kuidas seda kõige paremini saavutada, ega siin väga head retsepti ja ma arvan, et ei ole ikka isiklikud kontaktid on siin eelkõige olulisid. Et siin ma ei tea, kas saab aga riiklikult midagi oluliselt ära teha, pigem on lihtsalt luua see keskkond, et informatsioon oleks kättesaadav, et kui huvi tekib, siis kohe oleksid võimalikud partituurid ja salvestused kohal kohe seal, et see on oluline. Ja seda funktsiooni mingil määral, et Eesti muusika infokeskus täidab. Sul on seda festivali tegemise kogemust päris mitu aastat juba, muidugi te olete kõik ka ise selle muusika sees, aga siiski viskaks õhku küsimuse, et kuhu Eesti muusika on praegu minemas. Kas see on midagi väga uuenduslikku või pigem tagasi kuhugi traditsioonide juurde, kas ta kuidagiviisi erineb muu maailmasuundumustest sideme mõtlemist märgiliate endisele? Minul on, kui ma olen alad, nagu kusagil Kesk-Euroopas on, niisiis mul on olnud väga seal üllatused. Ning et ma arvasin, et me oleme nagu väga eesrindlikud ja nii, aga, aga siis siis marskus on arvata, et me oleme väga konservatiivne uue muusikakultuur, see ei ole iseenesest nagu midagi halba. Aga, aga siin nagu inimesed ei ole väga altid sellistele väga radikaalsetele eksperimentidega mingile väga radikaalsele heli, kellele noh, näiteks nad kirjutada nagu suurtes kaugustes teosed, kus ei ole ühtegi helikõrgust, mis on eriti Saksamaal, on väga maas. Et sellel on võib-olla ka väga konkreetsed põhjused, et üks on see, et mängijad ei ole eriti valmis nagu tulema kaasa selliste võib-olla karmide katsetustega ja, ja teine asi ka, et nagu koolisüsteem, et inimesed, kes nagu muusikat õpetavad, on ise ka nagu ütleme, sellised rohkem võib-olla Tritsionaalsemad helila tüübid, et selles mõttes nagu see omakorda jällegi annab eesti muusikale päris sellise tugeva isikupära jällegi, nii et selline mulle mulle Just ma olen sellega täitsa nõus, et samas nagu nõukogude aetud, põhimõtteliselt see muusika lihtsalt ei jõudnud nagu tükk aega üldse mehi, nii et me ei saanud kuulata, ega noh, kui ma astusin, siis ka ikkagi selliseid tuntud nimed nagu see lahelmanni lihtsalt minu arust keegi ei teadnudki nendest midagi, ka õpetajad mitte, et et me ei saa praegu nagu tahted kõik, nagu järsku tehakse, et sa võtad ikka tohutult aega, kuni me kõik ja seda nagu tundma õpime ja vot, mis siis saab, kui me sinnamaani jõuame, et kas me suudame nagu kuidagi leida oma tee selle keskel. Et kui keegi julgeb õpetajatele vastu hakata, ei, mitte vastu hakata, ei peagi vastu hakkama vastuse, kes meil on. Et ma mõtlen, et praegu me oleme nagu selle tõttu omapärased Euroopas ja võib-olla et meie vastu tuntakse huvi, et meil on just see etapp nagu välja jäänud, mis mujal Euroopas on olnud, et me ei ole mingi tõdega fonides realismi õppinud, me ei ole nagu mujal, nagu on see üsna tugev õpetused, et heliloojad kirjutatud väga palju nendest stiilidest, siis arendavad oma edasist stiiliga nagu sealt välja. Ja meil on see nagu etapp ju välja jäänud ja me olime sunnitud kuidagimoodi nüüdismuusika poole liikuda teisiti. Ja meil on siin mingi rahvusromantism ka minu meelest veel nagu õhus siin ja samasse helikeeles romantism on, minu meelest on need kaks komponenti on see, mis mind nagu isikupäraseks teeb. Või oleme ikka erinevad siis ülejäänud idabloki riikidest, kas või lähinaabritest Lätist, Leedust või kuna ajalugu on olnud meil sarnanev? Seda vist ei saa nüüd küll nii, aga väita, et me hirmus erinevate siin olema, et see traditsioon on ikkagi küllaltki kogemus, on ikka küllalt tühine. No võib-olla Venemaast me erineme selle võrra küllatut, maleva palju lähemal ikkagi Euroopa laeva praegu lähemale jõudnud, nagu ma arvan, et Venemaal on see Tyleime. Ja samas, mis on huvitav seal näiteks mingi usbekistani, mingeid selliseid riigitud seal nagu jällegi palju lähemale Euroopale. Et nendel on see praegune situatsioon, nüüdismuusikas on palju parem kui Venemaal seda Tyleid seal nagunii väga ei ole enam. No neil on ka osaliselt teistsugune kultuuriline baasevat. No ma arvan, et sa praegu räägid mingitest üksikutest näidetest laias laastus nagu muusikasüsteem, kui selline on ikkagi Usbekistanis, no olgem ausad, on ikka üsna. Ilmselt küll, aga selle loogika järgi peaks nagu Poola Ungari tsehhi olema ikkagi meist mingis mõttes ees või erinevad kindlasti Poola on sellise huvitava pöörde teinud Poola ja oli selline ida blokiks avangardsemaid riike kümnendatel kuuekümnendatel paradoksaalsel kombel, mis seal praegu nägu on, selline valdav mõtlemine on pigem selline väga konservatiivne neuromatistlik. Aga sellistele nagu slaavi emotsioonidele rõhuv maksik. Et aga noh, Ungari muidugi huvitav ma sealt on tulnud puhtalt nagu niivõrd palju selliseid suuri isikupäraseid heliloojana, et, et see on nagu täiesti omaette peatükk selles mõttes idablokk on ikkagi väga viljakas pinnas ja praegu jällegi ütleme seal ühinemisvõi suhtes-Euroopaga, et seal on nagu mingisugune erinevus ja samas mingid ühisjooned ja see toodab tihtipeale väga huvitavaid tulemusi. Naga uuriks veel näiteks Soome, siis Soome Aini meiega mentaalselt samasugune maa ja, ja ma arvan, et ega nemad ka väga ruttu mingeid uuenduslikke asju üle ei võta. Ehkki neil on olnud piirid lahti, siis kuidas praegune soome muusika eesti muusikaga suhestub, kuivõrd on erinevusi? Väga erinevalt võiks seal ja see põhierinevus tuleb sellest, et soomlased on sellised hästi korralik tõsimeelsed ja nemad võtsid nagu sellise oma korralikkuse tõsimeelsele vestlusele sürrealistlik esteetika nagu täiesti omaks ja hakkasid seda viljelema ja mingitpidi, see on nagu sealse õpetuse aluseks siiamaani nagu ja meil seda nagu ei ole olnud ja tänu sellele, need erinevused on väga, väga suured, üllatavalt suured. Ja ja neil on see haridussüsteemi jällegi, eks ole, meil juba laste muusikakoolis mängitakse kaasas ja leinas. Et uue muusika positsioon sama ühiskonnas on nagu tohutult tugevatel vaat just see põlvkond, kus oli Esapekka Salane Magnus Lindbergh aias aru saanud, kui nemad tulid, on ju, aga nemad nagu radikaalselt praegu surusid nurka nii häälduse, Juuskasitsistliku, vanema põlvkonna, siis üks asi, mis nad tegid, olid oma sellise tohutu jõuga, surusid sellega ülegi muusikakollektiivile peale, et uut muusikat peab mängima pall. Seal on tõesti noh, see on muidugi väga jah veel võitlus, see on juba nii, et Sibeliuse akadeemias ei ole võimalik mingit instrumenti õppida, ilma et sa nagu peaksid väga erinevaid uue muusikateoseid mängima Eesti muusikaakadeemias kahjuks on võimalik. Nii et see tuleks muuta. Jah, see on nagu tõesti, kes välismaalt tulevad, need ka hoiavad lausa kohati pead kinni, kui nad kuulevad, mida meile mängitakse, et mis, mis repertuaar, et kui konservatiivne, kui üheülbaline, kui piiratud on kohati nagu repertuaar, mida, mida akadeemias mängitakse. Aga noh, samas Eesti muusika päevade selline üldpilt on minu arust päris kirev alati olnud ja, ja väga huvitav, on helindeid, võib seal kuulda. Nii et valik on hea olnud ja mis ta selle peale vustan? Läbilõige peaks peaks olema. Et kahjuks neid mängijaid ei ole nii palju Võib-olla lasteaias nõrk lüli on, pigem mängijad on noh, ütleme, kui me räägime muusikaakadeemias, siis tegelikult masse kompositsiooniosakond on seal üks tugevamaid edumeelsemaid osakonda, see aga, aga just, et see interprojekti tasakaal on see, nagu on natukene nagu maas, sellest võiks öelda, et seal on see probleem. Õpetaja ütles, eks ole, et neid ei huvita see ja nad ei suunama õpilasi sinna. Jah, ja mõnikord on ikka päris piinliku, tuleb siia mingi väga hea mängija, näiteks meistrikursus ja ütleme, kes tahaks mingeid uue muusikateoseid õpetada siis on nii, et seal ei tule praksid kedagi selle pärast lihtsalt keegi kale mänginud mängivad sinihõivad seal lihtsalt ei ole, siis on küll natuke häbi, ausalt öeldes. Eks ajapikku see asi peaks paranema. Aga igatahes Eesti muusika päevad on käima lükatud ja kõik raadiokuulajad tõtakalt kontserditele sellist võimalust avaneb taas aasta pärast. Aitäh. Timo Steiner. Aitäh Märt-Matis. Lilia, aitäh. Tatjana Kozlova tulemast saatesse eestlase kultuurist, mina olin Tõnu Karjatse. Kõike head. Saatemuusika oli Veljo Tormis elt Märt-Matis lillelt ja Tatjana kos loovalt.