Daamid ja härrad, mina olen kohe ja seda signatuuri kuulsite te praeguste andmete kohaselt viimast korda. Aastaid eesti kirjandust vaaginud saade saab läbi, kadudes kangelaslikult MASU krokodilli lõugade vahele. Aga kuidas muidu seda saadet püstipäi lõpetada, kui kasutada võimalust olla esimene, kes võtab kokku kogu kümnendi eesti kirjanduse? Muidugi võib paljugi põnevat veel selle jääva poole aasta jooksul juhtuda nii mõnigi suurteose lisanduda aga mööngem, et kui see saab olema senisest midagi kapitaalset erinevat, siis eks kuuluda juba loomuldasa uude kümnendisse. Ütlen kohe ära, et mingeid edetabelit ka soovitusnimekirja ei tule tegema, on see tänane saade katse aru saada, mis neil nullindail aastail siis aset leidis ja kuju võttis. Ja kõik pretensioonid enda või oma lemmiku, väärkajastuse või väljajäetuse tõttu palun esitada meiliaadressil Berk Vaher, Gmail pom. Mõistagi kõlavad vahele ajastutruud helindid ja ma alustaksin millegagi, mis on küll ilmunud sel aastal, kuid kirjutatud hoopiski kunagi eelmise kümnendi sees. See on Kärt Tomingas ja tema laul lendas linde. On ma ja. Igavesse ellu usub ta. Reida. Luine. Tules on valgus ja jõulud. Pall ju hall ja üks valge üle helen taas linn, pall ju hall ja üks. Elendaad linde. Ball ju val käib, ülelen taas, lin, palju hall pall ju valgeid üle. Lendas linde, pall ju hall ja üks. Nonii miks siis selline lugu peale selle ta mulle lihtsalt väga meeldib, eksid tekstist neid seoseid mööduva kümnendiga võis leida nii ja naasuguseid. Aga ennekõike ikkagi mu jaoks selles suhtes, et kui ma hakkasin mõttes neid nullindaid üle lugema, seda kirjandust ja kirjanduselu silme eest läbi laskma ja lugesin ka iga aasta kirjanduse aasta kokkuvõtet teid, siis tabasin end mõneti jahmatavalt teha tundmiselt, et kas need nullindad mitte polnudki nullindad ka selles mõttes, et lendasivadki need linnud üle õue. Uutja jäävat sugenes nende aastate jooksul kihendus üsna vähe. Kõik oluline pärines justkui varasemast ajast või siis on niivõrd verisulis, et alles algab mingisugust sisu ja tähendust omama. Ehk uuel kümnendil. Paljuski oli see kümnend täitmata lootuste ja täitmata lubaduste aeg ka ühe hiti imede aeg. Ma tean, et see on väga räige väide ja eks ma hakkasin ise ka endas selle vastu sõdima, sest et nii teoste kui kihenduse eluliste sündmuste ja persoonide osas võib ju väita, et neid linde ikka õuele maha jäi ja valgeid oli rohkem kui üks keset paljusid halle. Ja muidugi võib järgmine kümnend seda läbi saavat veel tublisti ümber hinnata. Küllap nii lähebki. Aga neid tõdemusi tehes ei tahakski sind mõjuda kuidagi halvustava või põlastavana või ette ehele seda kümnendat tühistavana. Pigem ikka nenti vaja arutlevana, selle põhjalt, mis silma jäi. Sest ikkagi tundus kuidagi märgilisena, et kui ma ju tõstsin endale selle aja kiheda pakki, et alustasin nagu automaatselt 2000. aasta Vikerkaares sisalduvast vikerkaalupist siis leidsin ma sealt mõistagi eest veel 1999. aasta kokkuvõte. Ja parimaks tervitandiks oli seal valitud Hirami mõru maik teos, mille kvaliteedi üle sajandivahetusel ja ka veel 2000. aasta jooksul palju väideldi. Nii uudne ja harjumatu oli selle tegevustik ja tegevuse anonüümselt läänelik keskkond ja väljenduslaad. Sellist kirjandust selle tulekut kas oodati või kardeti ja pole ime, et nii mõnigi hilisem kirjutaja mäletab seda mõru maiku romaanivõistluse võitjana. Kuigi ajalooline fakt on, et teos sai kolmanda preemia. Mähiline tundus avastus aga just seetõttu, et seni ongi mõru maik jäänud Herame viimaseks raamatuks, ehkki selle nime taha peituv mahiloonistanud mitmes kultuuri vallas edasi aktiivselt tegev. Nõnda tundub kuidagi olemuslik, et nullindatel ei tuldud ilukirjandusse selleks, et sinna jääda või et seal pidevalt tegev olla. Vanakoolielukutselise kirjaniku imago asemele sugenes mitmel väljal tegutseva multitalendikuju kelle jaoks ilukirjandus on vaid üks paljudest võimalikest eneseväljenduse vahenditest ja ilmtingimata mitte ka kõige südamelähedasem. Või kui kirjandus Neile tulijatele ka südamelähedane, võib sellega seonduv tegevus jätkuda hoopis muud moodi kui ise kirjutades. Nimetagem siinkohal niivõrd erinevaid autoreid kui Kadri Kõusaar, Priit Kruus, Mihkel Samarüütel, Lauri pilte, Sass Henno, oli ju tõhusa debüütteose ego 2001. aastal ilmudes sama võt poleemika tekitav kui hea meel, mõru maik paar aastat varem. Ning seda ka automeedia kuvandi ja selle igatise fosseerimise poolest. Et ometi suundus kruusa peale debüüdi jäänud teist raamatut vaba tõus hoopiski edukalt ja skandaalset filmindus. Kõmu tekitas ka sel ajal Priit Kruusi osalusel valminud kolme noorautorikogumik. Pea oma uudsete turundusvõtetega ning sellele järgnenud Priit Kruusi sooloteos Ring ümber teiste figureeris mitmetes küsitlustes 2002. aasta pahimadebüüdina. Kuid see on ühtlasi seni viimane raamat temalt, kes asutus, see hääli hoopis noorte ajakirja värske rõhk ja oli mõnda aega ka selle peatoimetaja. Mihkel Samarüütel üllatas sajandivahetusel oma avanud laadsete novellidega avaldas kümnendi alguses kaks raamatut, kuid peale 2000 kolmandat aastat on talt ilmunud vaid üksikuid fragmentaalseid tekste ajakirjades. Pilter pälvis auhindu ja küsitluste esikohti 2004. aastal oma teosega Lohjas pilv kuid on peale seda samuti jätkanud ennekõike tõlkijana. Teist raamatut pole ilukirjutajana temalt järgnenud. Sass Henno võitis 2004. aasta romaanivõistluse oma teosega. Mina olin siin, millest tänaseks on valminud menukas film. Küllap see oli ka viimane romaanivõistlus, mis eesti kirjandusele tõesti suuremat mõju avaldas. Ent kuigi Sassi Ainot ilmus toonaga vahva lasteraamat ning raamat on, anti väljaseni netis leidunud debüütromaan elu algab, täna on tänaseni ilmumata need võidu homaanile õige pea lubatud jäljed. Ning järjekordselt üheks eesti kirjanduse uueks täheks nimetatu on ka, kui kaua vaikinud. Seda vaikinud rida võiks ju veel ainult pikendada. Kas või TNT üürikeseks jäänud uus inkarnatsioon raames võlgatanud Rolf Liivi Kressaga või romaanivõistlusel tähelepanu pälvinud maagia udeniga või just kümnendi algul palju lootusi tekitanud mat palkadega ja nii edasi ja nii edasi. Need autojuhid, kes on kehandusse aktiivselt püsima jäänud, kes on selle kümnendi kehastuses elus domineerinud, alustasid juba vähemalt eelmisel kümnendil üheksakümnendatel kas või erakond, mis kahe tuhandendatel on üsnagi mitmekülgset kirjandusele rikastanud, on ju väga suurel määral ikkagi 90.-te nähtus, nagu ka see Tartu NAK, mida viimased kümnendid selle nime all paistan lasknud. Võib muidugi väita, et näiteks FPS on hoopis teine loominguline isiksus, kui 90.-te fans faase Paan võis, Francois ess näiks neik, nagu ta alustas ning et Urmas Vadi on 2000. del kujunenud hoopis teistsuguseks looja isiksuseks, kui too üheksakümnendatel palk, puhe lesk, seid, homo Häske esitanud. Kuid tõlgaks jääb, et nende auto, et kirjanduslik start toimus tolle 90.-te lõpu autorite laine käigus ja need 200, õigupoolest mõned üksikud, kes kahe tuhandendatel ka oma loomingulist identiteeti tuntavalt muutsid. Võib ju öelda, et Andrus Kivirähk kui rehepapi ja ussisõnade auto mitmekümnetuhandelist hästi Haažides ostetav rahvakirjanik on puhtalt nullindatel nähtus, kuid temade ajakirjanduse seal juba 80.-te lõpu ja just see, et ta oli kaua aega praegu ainus naljakas humorist avastele nähtavasti suuremaid võimalusi tulla. Ilukirjanduse keskväljale. Võib öelda, et Kivisildnik puhkes meedia manipulaatorina täide õide just tänu 2000.-te meediamaastiku arengutele kuid mõistagi alustas temaga juba suure pauguga ühest vaesemast keskkonnast rääkimata siis roostest või kausist või väga varajastest tervetantidest Elo Viidingust või Karl Martin Sinijärvest. Ja muide, Kaju Sinijärve viimane soololuulekogu ilmus juba 2002. aastal. Ja peale seda on ta sümboolselt ainult kõikvõimalikes ühisprojektides osalenud. Ja võib ju ka öelda, et selle lõppeva kümnendi vanemad tähed nagu Ene Mihkelson, kes alles kahe tuhandetel tõusis erilisse huvi välja või taasavastatud nagu Nikolai batuur Henn või edukalt jätkanud nagu Kaplinski Nad kõik olid juba enne ja valmis ja lugejate aeg jõudis neile lihtsalt järele. Sel nullindate ajastul. Mõelgem selle üle, kuulates Jaan Kaplinski tekstile tehtud laulu eelmisest aastast, see on Ewamit, Eikina ja tuul. Hakkab silma, et isegi kui auto on varasemast ajast tuntud Ta kirjanduslikes ringkondades või oma subkultuurses ringkonnas, siis kui tema kirjanduse tegevus avalikkuse ees ja puhtalt 2000.-test see, siis on tema staatus ikkagi paljuski vaieldav, ma julgen siin näiteks kas või Piret Bristoli peale kes oma raamatud kõik valdavalt sellel kümnendil on avaldanud, kuid vaatamata mitmetele kiitvatele asustustele on ikka seal underground piiri peal. Ei saa ju öelda, et ta kuuluks mingisuguses auhinnasaajate ja festivalile kutsutud eliitklubisse siiamaani. Kuigi tegu on mitmeti huvitava poidiga ja ehk kõiksugu küsitlustes esile tõstetud ja auhindadega pärjatud püsivalt avaldavaist kümnendi uustulnukaid saakski esile tõsta vaid Indrek haiglat. Ja temagi staatusele, samas vaieldav, ta seisab endiselt tavakirjanduse ja ulme vahel ning tõdegem, et kümnendi olgu poolel õige, laia, hinnalise keskväljale tungimise märke näidanud ulmekirjanikud on kümnendi teises pooles valdavalt oma subkultuuri tagasi kolinud või siis sinna suunatud. Üldse võib intrigeerides küsida nüüd mõeldes edasi sellest ulmeteemast, et kas tuleviku aja puudumine eesti keeles või vähemasti selle Howski kasutustes mõjutab kirjandust niivõrd, et tulevikulisus või Jaak Tombergi, Juusutatute minega ekstra tiimide kihutamine meiegi ühenduse keskväljalt praktiliselt puudub. Aeg lagi on ju samuti ennekõike alternatiivajalugude looja. Ning üleüldse tõdeda, et 21. sajand ei ole kirjanduses ka eesti kirjanduses kaasa toonud mingit erilist fotorismi puhangut, mida 20. sajandil sinna popkultuuris publitseeriti. Pigem on just kümnendi edenedes süvenenud minevikku taasavastamine, olgu siis ajaloolises võtmes nagu Tiit Aleksejev või Andrei Hvostov. Või kultuurilooliste märkidega või stiilikihtidega mängimine nagu kivi rahul või ka Heinz ahel või miks mitte Mart Kivastikul sageli või suuresti auto psühhograafiline minevikku avastamine, nagu madis kõivul vene Mihkelsonile jotka Jaan Kaplinskile mälu pahadokside läbi kirjutamine. Või siis laula lausa elu loolisus, mees ju. Kümnendi teiseks pooleks. Suureks buumiks kujunes võib-olla 2003. aastal Jaan Krossi kallid kaasteelised näitas suuna kätte või olid need pigem Kaplinski raamat või hoopiski Õnnepalu haljas Tode haljas tema naasmine Anton niigovina harjutuste abil või siis olid need vahingu ja hundimeenutused, mine võta kinni ehk paljude kirjutajate koosmõju oma tunnetatud vabaduses olnust ja mäletatavast oma, tahtsin rääkida. Ja muidugi Mihkel Raua fenomeni saab seletada ikkagi suuresti ka kollase meedia osakaalu tõusuga kollasuse osakaalu tõusuga meedias. Või siis tegeletakse eesti proosas tuleviku asemel tänase ahi elu pahe toksidega nagu Sauthe või Tarmo Tedre või mahi saadi loomingus või uuemast tulijaist ahminud koome ja jan kausi ja Peeter Helme tekstides. Kui näiteks Jon kausi puhul intrigeerib mind see, et tänaseni on raske öelda, milline see tema nägu või ida või stiil ilukirjanduses siis ikkagi on ta katsetanud niivõrd erinevaid lähenemisi ja mine tea, mis järgmiseks juhtub. Ja tundub, et vaatamata sellele kümnendi pikkusele tegutseme selle tema kirjaniku identiteet ei ole veel paigas ja ausalt öeldes tekitab ka huvi sest et Jürgen Rooste, Elo Viiding on ikka säilitada tee oma rollis kinni ja esinevad nii-öelda tuntud headuses. Kuidas kellelegi. Ja mõistagi on autoreid, keda on väga raske kõikidele nendele liistule tõmmata või, või sahtlitesse panna. Mainige need kahe tuhandendail kultusstaatusest korraks oma hobusega eikusagilt ikka sinna suure kirjanduse heeruse künni selle sattunud ja siis valusalt läbipõlenud Jüri eelvesti looming on suur mõistatus jätkuvalt ja kuigi äsja ilmus ettekandekogumik spiraali lagunemine ei pruugi ka need väga huvitavad artikleid SEDA TEMA mõistatlust eesti kirjanduses ja ka 2000. vetel veel lahendada. Ometi võib tõdeda, et oma ilmeliste fantast koosnevate meistreid olgu need oma ilmad siis tulevikulised või üldse reaalajast välja paigutatud nagu ennekõike, nagu laiba tuua siin või vist siiski ka Mehis Heinsaar, mõneti küllap ka õunapuu on eesti kirjanduses endiselt jäänud ikka kuidagi võõraks. Ma tahan erandid, mis kinnitavad reeglit, kutsudes esile nii imetlust kui ka põlgust ja mõistmatust. Aga küllap aimate juba, et mulle meeldivad nad just sellepärast selle pidevalt tuntavalt kohal oleva võõruse pärast. Eks ma siis natuke tahan ka nende moodi olla. Kuulame Mehis Hein saht erakonna plaadilt aastat 2004 ja härrasmees rünnak ja teised. Härrasmees rullnokk ja teised. Asjadel On kindlad piirjooned, pani härra Paul tähele. Kas ka minu. Ta vaatas oma käsi jalgu, tundus, et seal on kõik korras. Siis vaatas ta asju, mis teda ümbritsesid. Tundus, et nendega on samuti kõik korras. Ometi tundus talle üks teekann korraga väga kahtlane. See jättis endast kuidagi salakavala mulje. Härra Paul võttis teekannu kätte, uuris seda igast küljest. Ei avastanud midagi. Asjadel on kindlad piirjooned, ütles härra Paul veel kord. Nagu minulgi. Siis vaatas ta veel igaks juhuks enda sisse. Esialgu tundus sealgi kõik korras olevat. Olid nagu seinad ja laud ja põrand, mis tundusid igati terved. Aga veidi kaugemal oli üks tool juba poolik. Toolil istudes härrasmees, kellest oli näha ainult suitsev sigaret. Või siis nii, on lood, mõtles härra Paul. Ja siis oli seal üks kala tohutu suure tuuri kohta. Kala haigutas ja oli duma tuum, Kalahärra Paul vaatas veelgi kaugemale enesesse ja seal vedeles maas juba midagi väga segast. Ühest otsast tundus olevat olevat oinas. Aga teisest otsast oli härra Paul kummardas selle asja kohale. Ja otsustas, et see asi on rullnokk. Aga kas rullnokk on mõte või lihtsalt mingi asi minus, millel on sellised piirjooned? Vastust härra Paul, sellele isanud. Edasi tundis härra Paul, et mida kaugemale ta vaatab, seda hajusamaks muutub. Nii jõudist üha suuremaks. Gleni, mis oli ehitatud ilma seintelt majja avas selle, nägi helesinist merd. Samas aga tundis härra Paul detan juba meretagune horisont ning see polnud just eriti kindel tunne. Horisondi kohal hõljus palju värvilisi allveelaevu. Mis olid arvatavasti õhku ära uppunud? Allveelaeva triivisid ilma sihita ringi, olles ehitud rohkete tuulelippudega. Sealt vaatas alla lõbus rahvas. Nad lehvitasid ühte Kuku horisondile ja loopisid veepinnale lilli. Nad olid nii rõõmsad, polnudki võimalik aru saada, kus lõppes üks naeratus ja kus algas teine. Härra Paul tundis end horisondiga aga äärmiselt ebakindlalt. Ta ei saanud enam hästi aru, kus on ta lõpp ja kas tal enam algust üldse ongi. Seepärast otsustas ta kiiruga taanduda. Härra Paul sulges akna, mis oli ehitatud ilma seintelt majja kiirustas mööda Brunud nokist tummast kanast, kes kükitas hiiglasuures ruumis jõudes sel kombel härrasmeheni, kellest oli näha ainult suitsev sigaret. Seal jäi ta korraks pidama. Kas teil pole ebamugav sedasi ilma piirjoontega ta siin istuda? Küsis ta härrasmehed. Minugi poolest vastas härrasmees ja suitsetas edasi. Härra Paul mõtles vastusele sügavalt järele ja noogutas siis. Seejärel tõstis ta pilgu endast välja ja nägi, et herilased on vahepeal moosi kallale läinud. Nii herilastele kui ka moosil polid, kindlad piirjooned. See rõõmustas härra Pauli väga. Ta keeras kohe paar ajalehte rulli ja hakkas herilasi materdama. Kirjutasime Mehis Heinsaagi mitmed oma ka enda jaoks suunda näitava omad lood juba üheksakümnendatel, aga eks tema kihutamine jõudis laiemale lugejaskonnale kohale ikka 2000. ja ka hiljutise Heinsa konverentsi valguses väsib jällegi tähelepanu ja esiletõstmist. See tema enda lugu kahe tuhandetal ühenduse kontekstis. Kuidas Reinsalu kümnendi algupoolel kulmineeruvad, 2001. aastaga oli paigutatud Eesti ühenduse päästja rolli ning kuidas ta sealt kümnendi keskpaiku ilmunud romaaniga Artur Sandmani lugu vahvates ebaõiglaselt mitmete kriitikute poolt maha kisti. Ehkki novellikoguga rändaja õnn tuli kaasa teatav rehabiliteerimine. Küllap võis sellist ümberkäimist omajagu mõjutada see kontrast, mille me ei Seinsas matemaatika stiili ja kuvandi või antikuvandiga lõi kümnendi alguse Bobki ühendusele. Kindel ei sokke kõusaareliinile, mis omakorda kutsusid esile veel kõiksugu hulganisti labasemaid jäljendusi. Palju kõmu tekitanud Bobki ühendus aga sai läbi mõne aastaga. Rake taandus teleseriaalide ema ja kui ta mõne aja pärast naasis, siis küll üht, ühtaegu edukalt, kuid mitte kehandus väljale enam kuigi mõjukalt. Kõusaar nagu mainitud, juba oleks filme tegema ja kurat teab kuhu. Mis ei pruugi tähendada, et ta ei, ei naaseks Kivisildniku kombel, kes ju ka üheksakümnendatel maha käis, aga alles kahe tuhandendatel täies võimsuses tagasi tuli. Aga niimoodi sattus ka Heinsa hoopis teise taustsüsteemi, kus kümnendi teises pooles algupäraselt kirjanduselt juba oodata hoopis mingit kolmandat asja. Kas siis panoraamsett, romaani, Eesti tänapäevast või minevikku, painete mõtestamist või mida kõike veel, ka sageli ei ole ju kümnendi teises pooles arugi saada, mida kriitikud tahavad või kas nad seda ise ka teavad, mida nad tahavad. Pakub mõistagi pinget oodata, kuidas võetakse vastu ju luuletajana alustanud Heinz ahe kauaoodatud luulekogu, mis võib veel oma ilmumisega käesolevasse aastatesse käesolevasse aastasse mahtuda. Kahetuhandendate aastate eesti luule on põhjalikult läbi kirjutatud, palju kiita saanud ja küll tuvastada, seal seisab ava väsilise ahisusest kujundeid otsiva ja tublisti sotsiaalkriitilise põhiliini. Ja mul jääb vaid üle seda nentida ja möönda, et ikkagi, kui vaadelda nüüd justkui enesestmõistetavalt auhindadele nomineerimisi ja, ja nende auhindade andmisi või meedias tegu heerimist või festivalidel käimist siis on välja kujunenud mingi suhteliselt kindla Piia, selline nii-öelda eliitekipaaž mis koosneb küll muidugi üsna eripalgalistest autoritest, kuid nende ühisosa määrab teatava hea tuuni, mille aluselt muud luulet hinnatakse. Nõustaja Elo Viiding, EFS, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv vist juba pigem sümboolselt kohal oleva patrioachina Jan Kaus, kui ta luuletab vahel ja teatud viisil Kalju Kruusa viimasel ajal üha enam mahekanga. Nähtavasti üllatama selle nime kisaga kedagi. Jällegi kui sinna kampa satubki mõni Naklane nagu Aapo Ilves või Vahur Afanasjev, aga mitte näiteks Indrek rüütle enamasti või kui sind satub erakondlane nagu Lauri Sommeri, Kristiina Ehin või matuna või Aare pilv, kes kuhugi kutsutakse või nomineeritakse aga mitte näiteks kunagi Marko Kompus miskipärast siis on need pigem reeglit kinnitavad erandid vastukaalud, mis toovad põhiliini veel selgemalt esile ekskanud mainitud auto ei ole oma luules ahtisuse suunas liikunud. Kuigi näiteks Aare pilv on iga kuuga niivõrd üllatanud, et tihkaks teda õigupoolest hakata nii paika vanemagi. Kindlasti on ta minu jaoks üks kümnendi tipptegijaid ja nähtavale tulnud taju ja kirjaviiside leidlikumaid läbi mängijaid aga mitte ilmtingimata sellena laiemalt täna tuntud ja tunnustatud veel. Igatahes. Igav sellesse eliitgruppi kuuluvast autojuhi loomingust on midagi, mis ka mulle meeldib, aga mulle tundub see seis pigem selline. Stagnatiivseks kiskuv proosas on üllatus, võimalusi rohkem, isegi kui seda alati ei kasutata ja samas, mis sellest taga kurta. Suuresti sellisele Tallinna kesksele eliitgrupile täienduseks ja vastukaaluks on võimendunud 2000.-te jooksul Lõuna-Eesti autorite eneseteadvus ja mitmes liinis tegevusi, aga selle soome-ugri liini teadvustamine. Teiselt poolt on võimendanud teatav Pürg kuuluda laiemasse maailma näiteks matuure puhul. Aga ehk on 2000.-te eesti luule võtmeisik ja paljudest tekstidest läbi hulkuja ja uute suundade näite vajadusel tagasi kutsuja. Ja miks mitte ka territoriaalne tasakaalustaja hoopiski Hasso Krull? Ammugi ju Tallinna kütioru vahet käia nüüd põhiliselt Tartus elav ja ka ikka alati mingisugusest teisest või suuremast maailmast tulija. Eelmiselgi kümnendi vahetusel ju suuresti postmodernistlikke teooriate vahendajast on nüüdseks saanud avalikkuses pigem selline intrigeeriv eksterni vaimu ja uuspaganliku mõtteviisi kandja. Ehk seegi ütleb midagi sellest, mis kümnendi jooksul toimus ja kuidas valitsevaid mõtteviise tasakaalustada tuli. Kümnendi lõpul peale pikka rühmituste köisi esile toonud kosmopoliit mäe purpurmust. Org üritab küll juba ületada nii paikkondlike vastandusi, olgu siis Tartu-Tallinn või Tartu-Tallinn, muu Eesti või Eesti ja muu maailm kas või ja üritab ületada oma kirjust, seltskonnast, kastilistilisi vastandusi ja mööngem, et puhva monitooring oma tekkelt võlgneb nähtavasti paljugi samasugust vastanduste ületamist taotlevale ajakirjale värske õhk mis kümnendi keskpaigas tegevust alustas ja saavutas seda, mida mitmed üürikeseks jäänud rühmitused nagu dentee teine ja kolmas ilmumine või mung või peatus ega ka nende ilmumiste eelmisest põlvkonnast pärit talendikütid ei saavutanud saavutas värske õhk siis uue noor kaotajate laine tekitamise just siis, kui see seisak või pausi või uneaeg tundus kümnendi keskel kõige sügavam. Nii nagu rühmitused saavutasid selle kümnendat tagasi 90.-te keskel. Ja võibki öelda, et see üks kindlalt uus valge lind, mis kahe tuhandendatel aastatel õuele lendas ja sinna jäi, oligi värske rõhk. Aga samas ometi ometi nagu vikerkaaretulek 1986. aastal kuulutas 90.-te saabumist võib ka värske õhk ehk pikemas perspektiivis juba osutada pigemini praegusest kümnendist välja kuuluvaks ja hoopis 2010.-te mõjutajaks. Aga selle peale lugu väikesest vikerkaarest Kagolt. Ega tea, kuhu paljud värske õhuautorid jäävad, kui paljud neist kirjutama jäävad ja eks ole ju ka seal niimoodi, et paljude hallide keskel on mõni valge lind ja eks aja keha teadlikudele samuti tegija talle samuti sellest teadlikud. Teiselt poolt võib öelda Nendest arvukatest noortest luuletajateste Plaza eestidest, kes viimasel ajal on oma raamatuid avaldanud. Vähesed on sellised, kes vormilisete keeleliselt pakuvad midagi uutest ambivabad. Tegelikult on mitmed kirjutajad selles uues põlvkonnas üllatavalt konservatiivsed aga teiselt poolt jällegi ka huvitavad uustulnukad on praktiliselt kõik olnud selle aja kehaga seotud ehk enim tähelepanu äratanud. Uutest tulijatest vaid Anti Saar on värskest õhust mõneti irdu jäänud või ka end kavakindlalt Tallinna kirjanduse liiti töötanud Peeter Helme kelle septembrit Tallinna kultuuriajakirjanikud nimetavad Üheks kümnendi tippteoseks, aga kes näiteks äsja ilmunud värske rõhunumbris Ühelt Tatu koolitüdrukult kõvasti vastu magu saab ja minu meelest hästi argumenteeritult. Aga teised niinimetatud kui nad on tuulid aulist Mikk Pärnitsa, Martin vabatist, Bartholomew hoeni on värske õhuga nii või teisiti seotud olnud ja huvitav on täheldada, et väga mitmed autorid sellest seltskonnast ma ei Oleeniana Leesalu. Paavo Piik Jim Ashilevi on praegu hoopis draamaõpingutega seotud, nii et mine võta kinni, kas nad hoopis teatrisse või filmi ei liigu. Mõned neist on ka seda juba teinud. Aga vastses numbris on ka intervjuu värske õun, umbes siis on intervjuu viimatise halvese preemia võitjaga huvitava teksti mänguri vihmametsaga. Ja seegi on tähenduslik, sest saiu värske õhk, alguse avangard, aja kehast vihik mille sama kohta esile toodud autorite ring, Erkki Luuk ja Kiwa ja need teised on mulle mitmeti kõige südamelähedasem osa nullindatel kehanduses. Aga vististi jätkab see seltskond sama underground nagu alustas. Ometi kui tahta 2000.-te helt sellist teost, mida elu ja keele tunnetuslikult poleks saanud vahem kirjutada ega vist sellised, aga kuskil mujal kirjutada siis Kiwa roboti tee on nihe on üks väheseid, kui mitte ainus selline teos. Aga Valdur Mikita kui eksperimentaatori ja metsiku mõtleja fenomen anna ka sellel avangadki ühendusele siiski enamaks tähelepanuks lootust on märgiline. Mikita viimatine raamat ja Andreas vee kauaoodatud esseekogumik ilmusid üsna lähestikku. Õigupoolest on ta oma kaasaegsele ja kaasealisele teatepulga üleandja, kes juba üheksakümnendatel mõtleski reljana nii nagu uuenda uuel sajandil võiks olla põnev ja paslik mõelda. Ning Mikita elab selles uuendis uue sajandi mõtteviisis juba lustiga vabalt. Aga teiselt poolt ja lõpetuseks võib ju ka öelda, et kui miski sellest kümnendist kehanduse ellu märgi maha pani, siis on see rahvalike kihendus, festivali tulek. Nagu 2004.-st aastast, Prima Vista või tänavusest Tallinna festival, kuhu lülitus vähesem sots ja tundub, lülituvad Põhjamaade luulefestival. Eks neidki aita kirjanduslugu kirjutada ja ümber kirjutada. Minu viimane spiikri aeg jäi selleks kirjandusloo ümberkirjutamiseks nähtavasti üürikeseks. Kindlasti on neid, kes tahavad Vaideldavai ilmseid lünki täita. Selleks aga on juba uued võimalused. Selline oli viimane spiikri sooda. Mina pean kohe, tänan teid kõiki, kes te olete nende aastate jooksul mu subjektiivseid valikuid ja hinnanguid ära kuulanud. Lugemine, kirjutamine ja kirjandus sellega ei lõpe ja me kohtume teiega kindlasti veel mõnes teises olukorras. Sisukat ja inspiratsiooniküllast suve teile ning lõpetama jääv lugu mis minu jaoks on vähemasti kihendusega seonduvalt selle nullindate kümnendi hümn. Ühtlasi mu meelest Jürgen Rooste parim teos ja miski, mis mind kummati tema muu loomingu juurde ka ikka tagasi toob. See on Jürgen Rooste ja hea elulugu, saladus. Inspiratsiooni külaselt suvele vastu hea kehanduses ikka saladust leidma ja hoidma. Karl riismaa ja üksikute valgustatud akende lör, laiaube. Meeneku. Loolides lähenevad asfaldilt pilte elust. Ei ta ei, see pole p. Elada. Ja siin. Viis tähemen taeva all meenutades koeratoidu ja pohlamoosi. Elgoidu haakub hurra pisut narkootilise ther Arva. Maailmamunakivi tee jõle pluss 100. Maailmamula arhiivi ei ole. Uus laadung.